KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 16.11.2007.a. ke

alusel kostja vastu saamata jäänud palga nõude tagasiulatuvalt alates 2004.aasta augustist (ehk eelnenud kolme aasta eest). Juhul kui hagejad oleks pidanud

1. septembril 2004.a. (hageja 1) ja 20.septembril (hageja II) 2004.a teada saama, et kostja ei maksnud neile
2. augustikuu eest PaS § 2 lg 7 sätestatud põhipalka, siis oli

§ 6

lg 3 kohaselt hagejatel õigus esitada saamata jäänud palga nõue hiljemalt vastavalt 10 ja

1. septembril 2007 aastal.
2. Oma nõuet kostja vastu soovisid hagejad tõendada dokumentaalsete tõenditega: TM ja AS töölepingutega koos lisadega nr 5; poolte kirjavahetusega asja kohtuväliseks lahendamiseks ja hagejate keskmise palga arvestustega. Hagejad paluvad tsiviilasi lahendada kirjalikus menetluses ning hagejate menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused.
3. Kostja hagi ei tunnista. Hagejate nõue kostja vastu on sisuliselt põhjendamatu, sest poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on kostja tasunud hagejatele oluliselt kõrgemat palka kui see on õigusaktide kohaselt nõutav. Hagejad olid töölepingu punkti 2.2 kohaselt kohustatud sõlmima tööandja nimel kindlustuslepinguid. Kostja ei olnud töötasu väljamaksmise eeltingimuseks seadnud teatavat tulemuslikkuse saavutamist. Põhitöötasu ehk provisjonitasu ei olnud käsitletav lisatasuna, sest seda maksti põhitööülesannete täitmise eest. Ka ei olnud vaja kostjal hagejatele teostada juurdemakseid, sest töölepingus kokkulepitud palk oli piisav tagamaks miinimumpalka. Töölepingus kokkulepitud hagejate põhipalk ei ole kunagi olnud väiksem kehtestatud miinimumpalgast. Veelgi enam, hagejad on ise kinnitanud ja tõendanud, et neile on makstud põhipalka vastavalt töölepingule hagejale I 12 743,85 krooni ja hagejale II 25 586,40 krooni.
4. Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hagejate nõuded kostja vastu on aegunud

§ 6lg 3 ja § 7 lg 1 kohaselt ning kostja taotleb vaidluses aegumise kohaldamist.

Kostja leiab, et hagejad on pahatahtlikult esitanud hilinenult kostja vastu saamatajäänud töötasu nõude alles pärast töölepingute lõpetamist. Hagejad on olnud töötasu kokkuleppest teadlikud alates nendega töölepingute sõlmimisest, mitte hetkest, kui tööandja suurendas neile makstavat töötasu, s o mitte alates 01.03.2007 nagu märgivad hagejad. 14 Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja järgmised dokumentaalsed tõendid : kostja ja hageja I ning hageja II vahel kokkulepitud provisjonitasude kokkulepped; hagejate palgasedelid alates 01.08.2004-31.12.

1. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kohus tegi 09.oktoobril 2007.a määruse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks tsiviilasjas ja määras lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Kohus võtab kohtuotsuses kõigepealt seisukoha kostja taotluse osas kohaldada esitatud hagi suhtes aegumist.
3. Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on aegunud

§ 6

lg 3 ja § 7 lg 1 kohaselt kuna hagejad on olnud töötasu kokkuleppest teadlikud alates nendega töölepingute sõlmimisest, mitte hetkest, kui tööandja suurendas neile makstavat töötasu, s o mitte alates 3 01.03.2007 nagu märgivad hagejad.

1. Hagejad on seisukohal, et nemad said teada sellest, et tööandja ei maksa neile alates töölepingu sõlmimisest PaS § 2 lg 7 sätestatud põhipalka 01.03.
2. Kuna kostja ei maksnud ka lõpparve kooseisus tagasiulatuvalt hagejatele saamata jäänud põhipalka, esitasid hagejad 16.08.2007

alusel kostja vastu saamata jäänud palga nõude tagasiulatuvalt.

§ 6

lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat, mistõttu hagejate nõuded palga saamiseks aegunud ei ole. 16. Kohus on seisukohal, et kostja eksib kui leiab, et hagejate poolt kohtusse esitatud hagi on aegunud. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmisega: -

§ 6

lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat; -

§ 7

lg 1 järgi algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Kuna hagejad nõuavad esitatud hagis palka alates 2004.a. augustikuust ja töölepingute kohaselt oli hagejatele palga maksmise päev järgmise kuu 10-s kuupäev ja 20-s kuupäev ning hagejad esitasid hagi kohtusse 21.08.2007.a., s.o. 3-aastase tähtaja jooksul, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest, ei ole nende nõuded kostja vastu aegunud. Edasi võtab kohus seisukoha hagi põhjendatuse kohta sisuliselt.

1. Kohus, uurinud kohtu käsutuses olevaid dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis, asub seisukohale, et esitatud hagi rahuldamisele ei kuulu. Pooled ei vaidle selle üle, et - hagejad töötasid kostja juures alates 05.03.1998.a. ja 15.05.2000.a. kuni 29.05.2007.a.; - hagejate töölepingu punktis 4.
2. oli kokku lepitud, et töötajatele makstakse provisjonitasu vastavalt töötaja poolt sõlmitud kindlustuslepingutele - provisjonitasumäärad leppisid pooled kokku igaks kalendriaastaks eraldi; 01.03.2007.a. täiendati hagejate töölepingut tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.a. p-ga 4.5 mille kohaselt makstakse töötajale põhipalgana palka, mis on osalise 0,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast.
3. Pooled vaidlevad selle üle - kas hagejatele makstud ja töölepingu p-s 4.
4. kokkulepitud provisjonitasu on nende põhipalk või lisatasu - kas 01.03.2007.a. tööandja poolt töölepingusse tehtud täiendusest (p.4.5.) saab teha järelduse, et kostja on jätnud hagejatele põhipalga enne muudatuse sisseviimist välja maksmata ja hagejatel on õigus nõuda palga alammäära maksmist käesoleval ajal tagasiulatuvalt kolme aasta eest.
5. Palga mõiste sätestab PaS § 2 lg 1, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Põhipalga mõiste sätestab sama paragrahvi lõige 2, mille kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk ning lisatasu mõiste lõige 3, mille kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. 4
6. Tulenevalt asjaolust, et tööleping on kestvusleping ja VÕS § 1 lg 1 järgi tuleb võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldada ka töölepingule ning poolte ühist tahet lepingu p 4.1 osas ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg 5 sätestatut. Kohus, võttes arvesse eelpoolnimetatud asjaolud ning juhindudes lisaks eelpoolnimetatud seadusesätetele ka VÕS § 29 lg 5 p 4 märgitust, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki, asub seisukohale, et poolte vahel sõlmitud töölepinguid ei saa tõlgendada nii nagu oleks kostja jätnud hagejatele maksmata kogu kostja juures töötamise aja eest põhipalga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärades, mida hagejatel nüüd kolme aasta eest tagant järele õigus nõuda on, vaid tuleb tõlgendada nii, et töölepingus kokkulepitud provisjonitasu oli hagejate põhipalk, mille maksmise tööandja töötajatele igakuiselt tagas vastavalt töötajate poolt sõlmitud kindlustuslepingutele. Sellisele järeldusele saab asuda kui tõlgendada koos töölepingute p 2.
7. ja 4.
8. Pooled on töölepingus kokku leppinud, et hagejate töö sisuks on tööandja esindajana sõlmida tööandja nimel kindlustuslepinguid vastavalt tööandja poolt kehtestatud kindlustustingimustele ning edastada klientidele kindlustusalast informatsiooni. Seega oli see hagejate põhitöö sisuks. Kuna töölepingute p-des 4.
9. on pooled kokku leppinud, et töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt tööandja juures kehtestatud määradele, milles töölepingu pooled eraldi kokku lepivad, ongi töötajale makstud provisjonitasu põhipalk, sest selle suurus on otseses sõltuvuses nende poolt tehtud põhitööga. See asjaolu, et palga maksmine E AS-s hagejatele toimus just eelkirjeldatud viisil, on tõendatud kohtule esitatud poolte kokkulepetega provisjonitasude muutmistest teatud ajavahemike järel ning hagejate palgalehtedega, millistest nähtub kui palju on kostja hagejatele palka arvestanud erineva liiki kindlustuslepingute sõlmimise eest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate poolt on meelevaldne teha töölepingu p 4.
10. täienduse sisseviimisest järeldus, et neile pole põhipalka makstudki ja kogu makstud provisjonitasu oli lisatasu.
11. Kuna kohus asus kohtuotsuses eelpool seisukohale, et hagejate palganõue ei kuulu rahuldamisele, puudub hagejatel alus nõuda kostjalt ka TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest, sest kostja on hagejatele kogu saadaoleva palga välja maksnud. Menetluskulude jaotamine. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad hagejate kohtukulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate enda kanda. Kohtunik 5