KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2

) § 322 lõikele 4 nõukogu otsust kehtetuks tunnistanud. Samuti ei ole otsus tühine tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) tulenevalt. Kõik nõukogu liikmed olid teadlikud sellest, et

1. mai
2. a. koosolekul tuleb arutusele küsimus juhatuse liikmete volituste pikendamisest. Lisaks on nõukogu koosolekult puudunud nõukogu liige M. Tšernogorova otsused hiljem suuliselt heaks kiitnud. Tulenevalt

§ 309lõikest 2 ja kostja põhikirjast pikenesid juhatuse volitused kolme aasta võrra.

Isegi, kui otsus oleks tühine, ei saaks kostja sellele tugineda, kuna kohus ei ole otsuse tühisust tuvastanud. Kostja nõukogu ise ei olnud pädev otsuse tühisust tuvastama, kuna TsÜS § 38 lg. 2 kohaselt on selline õigus üksnes kohtul. Samuti on kostja tuginemine endapoolsele rikkumisele selleks, et vabaneda oma kohustuse täitmisest, vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja on lõpetanud hagejaga juhatuse liikme lepingu ennetähtaegselt, peab ta maksma hagejale lahkumishüvitist kaheteist kuu juhatuse liikme tasu ulatuses. Lepingu punkti

1. 5 kohaselt makstakse lahkumishüvitis välja kolme nädala jooksul, arvates lepingu lõpetamise päevast. Kostja on maksnud hagejale hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses. Hageja juhatuse liikme tasu oli 33.000 krooni kuus. Seega on kostjal tasumata lahkumishüvitis üheksa kuu juhatuse liikme tasu ulatuses summas 297.000 krooni. Lepingu punkti
2. 2 kohaselt on kostja poolt hagejale väljamaksmisele kuuluvate summade ülekandmisega viivitamisel hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist summas 0, 1% tasumisega viivitatud summast iga viivitud kalendripäeva eest, seega kokku 169.884 krooni. Hageja ei nõustu kostja põhjendusega, et kohaldamisele kuulub Tallinna Linnavalitsuse
3. märtsi
4. a. protokolliline otsus „Tallinna linna äriühingu ja sihtasutuse nõukogu ning juhatuse liikme tasu suuruse määramise alused”, mis võimaldab maksta juhatuse liikmele lahkumishüvitist kolme kuutasu ulatuses. See otsus ei saa olla käsitletav 3 kostja üldkoosoleku otsusena ega saa muuta pooltevahelist õigussuhet. Samuti ei ole juhatuse liikme tasu määramine üldkoosoleku pädevuses. Juhul, kui kohus leiab, et nimetatud otsusest tuleb siiski lähtuda, siis on kostja rikkunud hagejale tasu maksmise kohustust. Protokollilise otsuse kohaselt peab juhatuse liikme tasu olema vähemalt 40.000 krooni kuus. Seega on kostja tasunud hagejale 7000 krooni vähem. Protokolliline otsus võeti vastu
5. märtsil
6. a. ning hageja viimane juhatuse liikme ülesannete täitmise päev oli
7. märts
8. a. Ka hüvitise maksmisel on kostja lähtunud 33.000-kroonisest kuutasust. Seega on kostja tasunud hagejale vähem 105.000 krooni. Samuti võlgneb kostja hagejale sel juhul viiviseid 108.304 krooni. Kui kohus peaks leidma, et hagejaga sõlmitud lepingule kohalduvad siduvalt Tallinna Linnavalitsuse
9. märtsi
10. a. protokollilisest otsusest tulenevad reeglid, siis palub hageja rahuldada hagi alternatiivsel alusel ning mõista kostjalt välja 213.304 krooni ja viivise 0, 1% põhinõudelt (105.000 krooni) alates
11. septembrist
12. a. kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu
13. mai
14. a. otsus on tühine nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu. Nõukogu liikmetele ei olnud teada, et
15. mai
16. a. koosolekul hakatakse arutama juhatuse liikmete volituste küsimusi. Juhatuse valimist ei saa käsitleda nn. jooksva küsimusena. Samuti puudus nõukogu koosolekult nõukogu liige M. Tšernogorova. Seega puudus nõukogul tulenevalt

§ 321lõikest 31 õigus sellist küsimust päevakorda võtta.

Samuti ei olnud nõukogu tulenevalt

§ 321lõikest 5 õigustatud selles küsimuses otsust vastu võtma.

Eelnimetatud sätete rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. Tähtsust ei oma hageja poolt väidetu, et nõukogu liikmed teadsid, et

1. mai
2. a. koosolekul võib arutusele tulla juhatuse liikmete valimise otsustamine.

§ 321lg.

5 mõttes on oluline vaid see, et juhatuse liikmete valimine ei olnud koosoleku kokkukutsumise teates päevakorra punktina märgitud. 19. mail 2004. a. kehtinud

redaktsioon ei näinud ette võimalust koosoleku kokkukutsumise korda rikkudes vastuvõetud otsust heakskiiduga kehtivaks muuta. M. Tšernogorova heakskiit on antud peaaegu kolm aastat peale vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Samas ei ole ta alates

1. a. lõpust nõukogu liige, mistõttu heakskiit ei saa omada tähtsust. Kuna nõukogu
2. mai
3. a. otsuse kohaselt otsustati pikendada juhatuse liikmete töölepinguid, siis isegi otsuse kehtivuse korral ei saa rääkida juhatuse liikmete volituste pikendamisest, sest pikendada otsustati töölepingut, mitte juhatuse liikme lepingut. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogul oli pädevus
4. veebruari
5. a. otsusega tuvastada tema enda poolt
6. mail
7. a. vastuvõetud otsuse tühisus. Ühestki

sättest ei tulene, et aktsiaseltsi nõukogul oleks keelatud juhatuse liikmete valimise ja tagasikutsumise valdkonnas tehtud otsuste tühisuse tuvastamine. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu

1. veebruari
2. a. otsus on kehtiv. Selle kehtivust on tunnustanud ka kohus. Kuna AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu
3. mai
4. a. otsus oli algusest peale tühine, ei toonud see kaasa juhatuse liikmete volituste pikendamist, mistõttu hageja volitused juhatuse liikmena lõppesid
5. jaanuaril
6. a. Nõukogu
7. veebruari
8. a. otsust endiste juhatuse liikmete tegevuse aktsepteerimise osas ei saa käsitleda juhatuse liikmete volituste pikendamisena. Nõukogu otsustas nimetatud otsusega aktsepteerida juhatuse liikmete tegevust kuni uue juhatuse valimiseni. Seega on juhatuse liikme leping lõppenud tähtaja möödumise tõttu. Kuna kostja ei ole hagejaga sõlmitud juhatuse liikme lepingut ennetähtaegselt lõpetanud, puudub hagejal alus nõuda lahkumishüvitist ning sellest tulenevalt ka viivist. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla põhikirja punkti
10. 6 kohaselt korraldab juhatuse tööd juhatuse esimees, kelle valib ametisse nõukogu, võttes arvesse juhatuse esimehe kandidaadi leidmiseks läbi viidud ametliku konkursi tulemusi. Teised juhatuse liikmed valib nõukogu, kuulanud ära juhatuse esimehe arvamuse. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu 4
11. mai
12. a. otsus lepingute pikendamiseks võeti vastu, ilma et juhatuse valimiseks oleks korraldatud konkurss, mistõttu nõukogul puudus õigus juhatuse liikmeid tagasi valida. Ühtlasi ei osalenud P. Põdder kui endine juhatuse esimees nõukogu koosolekul. Kuna P. Põdderi arvamust ei olnud võimalik ära kuulata, puudus nõukogul õigus võtta vastu otsust juhatuse liikmete valimise koha. Hageja nõue on vastuolus ka Tallinna Linnavalitsuse
13. märtsi
14. a. protokollilise otsusega. See võimaldab juhatuse liikmetele maksta lahkumishüvitist kuni juhatuse liikme kolme kuutasu ulatuses. Tegemist on imperatiivse sättega, millest erinevalt ei saa pooled kokku leppida. Seega on kostja maksnud hüvitist maksimaalses lubatud suuruses. Kostja ei nõustu ka hagiavalduse alternatiivse põhjendusega, kuna vaidlusaluses Tallinna Linnavalitsuse otsuses on toodud üksnes tasude maksimaalmäärad. Esimese astme kohtu otsus
15. oktoobri
16. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus mõistis AS-ilt Lääne-Tallinna Keskhaigla hageja kasuks välja põhivõla 297.000 krooni, viivise 169.884 krooni ja viivise 0, 1% päevas põhivõlalt alates
17. novembrist
18. a. kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu
19. oktoobri
20. a. koosoleku protokollist nähtuvalt on koosoleku päevakorras olnud muuhulgas juhatuse liikmete – haldusjuhi, finantsjuhi ja õendusjuhi valimine. Samal koosolekul otsustati haldusjuhiks valida hageja.
21. detsembril
22. a. on pooled sõlminud juhatuse liikme ametilepingu (haldusjuhi ametilepingu). Lepingu punkti
23. 1 kohaselt on leping sõlmitud juhatuse liikme volituste ajaks tähtajaga kolm aastat. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogu
24. jaanuari
25. a. koosoleku protokollist nähtuvalt on hageja valitud sellel koosolekul uuesti juhatuse liikmeks (haldusjuhiks). Pooltel ei ole vaidlust, et hageja kui juhatuse liikme ametiaja kolmeaastane periood hakkas kulgema siiski alates
26. oktoobrist
27. a., mitte
28. jaanuarist
29. a. Kostja nõukogu
30. mai
31. a. koosoleku protokollist ilmneb, et nõukogu on punktis 4 otsustanud pikendada juhatuse viie liikme töölepinguid vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele. Kostja nõukogu
32. veebruari
33. a. koosoleku protokollist selgub, et nõukogu otsustas konstateerida juriidilist fakti, et nõukogu
34. mai
35. a. koosoleku otsuse punkt 4 on tühine, mis ei ole kunagi kehtima hakanud. Samuti otsustati kuni uute juhatuse liikmete valimiseni aktsepteerida teiste hulgas hageja tegutsemist kostja huvides.
36. märtsi
37. a. haldusjuhi asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise aktiga on hageja andnud uuele haldusjuhile üle aktis nimetatud dokumendid ja pitsati. Hageja selgituste kohaselt oli
38. märtsil
39. a. tema ametisoleku viimane päev. Pooled vaidlevad selle üle, kas nõukogu
40. mai
41. a. koosoleku otsus, millega pikendati hageja ametiaega juhatuse liikmena, kehtib. Selle koosoleku protokolli kohaselt puudus koosolekult nõukogu liige M. Tšernogorova. M. Tšernogorova
42. aprilli
43. a. vastusest hageja järelpärimisele selgub, et M. Tšernogorova oli teadlik sellest, et nõukogu
44. mai
45. a. koosolekul tuleb arutusele juhatuse liikmete volituste pikendamine. Ka I. Eenmaa, kes oli vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal kostja nõukogu esimees,
46. aprilli
47. a. vastusest hageja järelpärimisele ilmneb, et kõik nõukogu liikmed, sealhulgas M. Tšernogorova, olid teadlikud sellest, et nõukogu koosolekul tuleb arutusele ka juhatuse liikmete volituste pikendamine. Sellega on tõendatud, et nii M. Tšernogorovale kui ka teistele nõukogu liikmetele oli teatavaks tehtud, et juhatuse liikmete ametiaja pikendamise küsimus tuleb
48. mai
49. a. koosolekul arutamisele.

§ 321lg.

1 kolmanda lause kohaselt tuleb koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast ette teatada vähemalt üks päev, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega. TsMS § 321 lg. 1 eesmärgiks on tagada, et nõukogu liige oleks koosoleku päevakorrast eelnevalt teadlik. Kuna nõukogu liikmed olid päevakorrast eelnevalt teadlikud, siis on ka sätte eesmärk täidetud. Seega ei ole rikutud nõukogu

1. mai
2. a. koosoleku kokkukutsumise korda. 5 Kostja on esitanud ka vastuväite, et juhatuse valimiseks ei korraldatud konkurssi ning juhatuse liikmete valimisel ei kuulatud ära juhatuse esimeest. AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla põhikirja punkti
4. 6 kohaselt korraldab juhatuse tööd juhatuse esimees, kelle valib ametisse nõukogu, võttes arvesse juhatuse esimehe kandidaadi leidmiseks läbiviidud ametliku konkursi tulemusi. Teised juhatuse liikmed valib nõukogu, kuulanud ära juhatuse esimehe arvamuse. Seega on ebaõige kostja väide, et juhatuse leidmiseks tuli korraldada konkurss. Põhikirja kohaselt tuli konkurss korralda üksnes juhatuse esimehe leidmiseks. Teiste juhatuse liikmete valimiseks konkursi korraldamise kohustust põhikiri ette ei näinud. Samuti on ebaõige kostja väide, et kostja juhatuse esimees nõukogu
5. mai
6. a. koosolekul ei osalenud. Nõukogu koosoleku protokollist nähtuvalt osales koosolekul juhatuse esimees P. Põdder. Protokollis küll ei kajastu, et nõukogu oleks kuulanud ära juhatuse esimehe arvamuse hageja juhatuse liikmena jätkamise osas, kuid tegemist ei ole rikkumisega, mis tooks kaasa otsuse tühisuse. Kostja on esitanud ka vastuväite, et pikendada otsustati töölepingut, mitte juhatuse liikme lepingut. Kuigi
7. mai
8. a. otsuses on räägitud juhatuse liikmete töölepingute pikendamisest, on selle all mõeldud juhatuse liikmete ametiaja pikendamist.
9. oktoobri
10. a. istungil on kostja esindaja ka ise tunnistanud, et poolte vahel töösuhet ei olnud. Ülaltoodust tulenevalt kehtib kostja nõukogu
11. mai
12. a. otsus hageja juhatuse liikme ametiaja pikendamise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohtu
13. veebruari
14. a. otsusega jäetud rahuldamata Andres Heinveri ning Kaido Kotkase hagi AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla vastu kostja nõukogu
15. veebruari
16. a. otsuse punkti 1, millega konstateeriti asjaolu, et nõukogu
17. mai
18. a. otsuse punkt 4 on tühine, kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud asjaolu ei takista käesolevas tsiviilasjas hinnata nõukogu
19. mai
20. a. otsuse, millega pikendati juhatuse liikmete ametiaega, kehtivust. Tegemist on erinevate tsiviilasjadega. Vaidlusaluse nõukogu otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 309lg.

2 redaktsiooni kohaselt valitakse juhatuse liige kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Kostja põhikirja punkti

2. 5 kohaselt on juhatuse liikmete volituste tähtaeg üks kuni kolm aastat. Seega on nõukogule antud võimalus valida juhatus üheks kuni kolmeks aastaks. Kuna nõukogu ei ole määranud, et juhatus on valitud lühemaks kui kolmeks aastaks, siis tuleb tõlgendada nõukogu otsust selliselt, et juhatuse liikmete ametiaega pikendati kolmeks aastaks. Seda kinnitab samuti kostja varasem käitumine. Ka kostja nõukogu
3. oktoobri
4. a. ning
5. jaanuari
6. a. koosolekutel ei määratud juhatuse liikmete valimisel nende volituste tähtaega. Samas sõlmiti hagejaga juhatuse liikme ametileping juhatuse liikme volituste ajaks tähtajaga kolm aastat. Poolte vahel
7. detsembril
8. a. sõlmitud lepingu punkt
9. 6 sätestas, et kui juhatuse liige nõustub enne lepingu lõppemise tähtaja saabumist jätkama juhatuse liikmena ning nõukogu otsustab valida juhatuse liikme uuesti juhatusse, sõlmitakse uus leping. Uue lepingu sõlmimiseni on pooled kohustatud täitma käesolevat lepingut. Kuna pooled uut lepingut ei sõlminud, siis kehtis poolte vahel edasi
10. detsembril
11. a. sõlmitud leping. Vaidlust ei ole selles, et faktiliselt töötas hageja juhatuse liikme ametikohal
12. märtsini
13. a. Seega lõppes hageja ametiaeg juhatuse liikmena ennetähtaegselt. Poolte vahel
14. detsembril
15. a. sõlmitud lepingu punkt
16. 2 sätestas, et nõukogu võib ennetähtaegselt juhatuse liikme tagasi kutsuda ja lepingu lõpetada, teatades sellest juhatuse liikmetele vähemalt üks kuu ette. Lepingu lõpetamisel nõukogu algatusel ilma juhatuse liikme süülise tegevuseta makstakse juhatuse liikmele lahkumishüvitist tema 12 kuu juhatuse liikme tasu ulatuses. Vastavalt lepingu punktile
17. 1 on juhatuse liikme kuutasu suuruseks 33.000 krooni. Ebaõige on kostja seisukoht, et tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse
18. märtsi
19. a. protokollilisest otsusest ei ole hagejal õigust nõuda lahkumishüvitist enam kui kolme kuu juhatuse liikme tasu suuruses. Tallinna Linnavalitsus on
20. märtsi
21. a. istungil päevakorrapunkti 34 all otsustanud heaks kiita „Tallinna linna äriühingu ja sihtasutuse 6 nõukogu ja juhatuse liikme tasu suuruse määramise alused“. Selle punkti 12 kohaselt võib linna äriühingu või sihtasutuse juhatuse liikme tagasikutsumisel juhatuse liikmele maksta lahkumishüvitist kuni juhatuse liikme kolme kuutasu ulatuses. Nimetatud Tallinna Linnavalitsuse otsus ei saa muuta poolte vahel sõlmitud lepingut.

§ 309lg.

3 sätestab, et nõukogu võib juhatuse liikme, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda, kusjuures temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule. Vaidlust ei ole, et kostja on hagejale maksnud hüvitise juhatuse liikme kolme kuu tasu ulatuses. Seega võlgneb kostja hagejale lepingu punktist

1. 2 tulenevalt lahkumishüvitise üheksa kuu tasu ulatuses summas 297.000 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lepingu punkt
2. 5 sätestab, et kui lepingus on ette nähtud juhatuse liikmele lahkumishüvitise maksmine, kuulub see väljamaksmisele kolme nädala jooksul, arvates lepingu lõpetamise päevast. Tulenevalt lepingu punktist
3. 2 on kostja poolt juhatuse liikmele väljamaksmisele kuuluvate summade ülekandmisega viivitamisel juhatuse liikmel õigus nõuda kostjalt viivise tasumist summas 0, 1% tasumisega viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. Kostja viivise arvutuslikule küljele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis
4. novembri
5. a. seisuga summas 169.884 krooni. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt alates
6. novembrist
7. a. kuni põhivõla tasumiseni 0, 1% päevas. Kuna hagi 297.000 krooni ja viiviste väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele, siis puudub kohtu arvates vajadus käsitleda ning anda hinnangut hageja poolt
8. septembril
9. a. esitatud hagiavalduse alternatiivsele põhjendusele. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning asunud väärale seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtu lõppjäreldused on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata. TsMS § 431 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole lahendanud vastuolu M. Tšernogorovale ja I. Eenmaale esitatud järelepärimiste vastuste ning kostja nõukogu
10. mai
11. a. koosoleku protokolli vahel ja on sellest tulenevalt asunud otsuse kehtivuse osas väärale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et kohus on vääralt tuvastanud osundatud otsuse kehtivuse, on kohus tuvastanud ebaõigesti ka muud asjas tähtsust omavad asjaolud ning teinud väära lahendi. Kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata, sest hageja (vastustaja) nõude aluseks olev nõukogu otsus, millega hageja volitusi pikendada otsustati, on tühine. Tulenevalt ülaltoodust ei ole hageja juhatuse liikme leping pikenenud ning see lõppes tähtaja saabumise tõttu, mis omakorda välistab täiendava lahkumishüvitise ning sellelt arvestatud viiviste nõude. Kohus on jätnud tähelepanuta dokumentaalse tõendi, milleks on kostja nõukogu
12. mai
13. a. koosoleku protokoll. Kuna protokollis oli neljanda päevakorrapunktina märgitud "jooksvad küsimused", tuleb eeldada, et päevakord oli sellisena esitatud ka koosoleku kutses. Kohus oleks pidanud lähtuma eeldusest, et koosoleku kokkukutsumise teates määratletud päevakord ja koosoleku protokollis kajastuv tegelik päevakord olid omavahel vastavuses, sest

-s sätestatust tulenevalt on koosoleku kokkukutsuja kohustatud tegema päevakorra nõukogu liikmetele teatavaks sellisel kujul, nagu see protokolli kantakse ja nagu seda tegelikkuses arutatakse. Vastasel korral on tegemist koosoleku kokkukutsumise 7 korra rikkumisega, mis toob kaasa nõukogu otsuse tühisuse. Tähtsust ei oma hageja poolt väidetu, mille kohaselt nõukogu liikmed teadsid, et 19. mai 2004. a. koosolekul võib arutusele tulla uute juhatuse liikmete valimise otsustamine.

§ 321lg.

5 mõttes on oluline on vaid see, et juhatuse liikmete valimine ei olnud koosoleku kokkukutsumise teates päevakorra punktina märgitud. Kahtlemata ei ole ühe Eesti suurima haigla viie juhatuse liikme volituste pikendamist võimalik mõistlikult käsitleda "jooksva küsimusena". Päevakorrapunkt "jooksvad küsimused" viitab millelegi igapäevasele ning vähest tähtsust omavale. Juhatus juhib äriühingut ja esindab teda kolmandate isikute ees, mistõttu kogu äriühingu tegevus ja areng sõltub eeskätt just juhatusest ja selle tegevusest. Seega oli juhatuse liikmete volituste pikendamise küsimuse nimetamine "jooksvaks küsimuseks" oluline koosoleku kokkukutsumise korra rikkumine, mis toob vältimatult kaasa nõukogu koosoleku otsuse tühisuse. Kostja nõukogu endine liige Sirje Endre on edastanud kostjale pärast maakohtu otsuse kuulutamist informatiivse teate seoses nõukogu

1. mai
2. a. koosoleku neljanda päevakorrapunktiga "jooksvad küsimused". Nimetatut ei olnud keegi enne koosolekut kirjalikult ega ka suuliselt informeerinud sellest, et päevakorrapunktis 4 oleks kavas käsitleda juhatuse liikmete ametilepingutega seonduvaid küsimusi. Ettepaneku käsitleda juhatuse liikmete volitustega seonduvat, s. h. lepingute pikendamist nõukogu poolt, tegi koosolekul päevakorrapunkti 4 juurde jõudes juhatuse esimees P. Põdder, ning nõukogu esinaine I. Eenmaa lülitas ettepaneku koheselt päevakorda „jooksvate küsimuste“ alla. Kostja taotleb nimetatud teate võtmist asja materjalide juurde, kuna tõend tekkis ja sai kostjale kättesaadavaks alles viis päeva pärast maakohtu otsuse tegemist.

§ 321lg.

31 sätestatust tulenevalt võib nõukogu kokkukutsumisel teatavaks tegemata küsimuse nõukogu päevakorda võtta üksnes juhul, kui koosolekul osalevad kõik nõukogu liikmed ja otsuse päevakorda võtmise poolt on vähemalt 3/4 liikmetest. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et kui nõukogu kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole nõukogu õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui nõukogu koosolekul osalevad kõik nõukogu liikmed. Apellandi ja vastustaja vahel puudub vaidlus selles, et nõukogu

1. mai
2. a koosolekult puudus nõukogu liige M. Tšernogorova. Kuna koosoleku kokkukutsumisel ei teavitatud nõukogu liikmeid, et ühe päevakorrapunktina arutatakse juhatuse liikmete lepingute pikendamise küsimust, puudus nõukogul õigus seda küsimust päevakorda võtta. Ja selles küsimuses otsust vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalune otsus seadusega vastuolu tõttu tühine, sest otsuses sisalduvad õiguslikud tagajärjed ei tohtinud

-s sätestatust tulenevalt saabuda. Vaidlusaluse nõukogu koosoleku toimumise ajal 19. mail 2004. a. kehinud

redaktsiooni kohaselt puudus võimalus muuta koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu tühine otsus puudunud nõukogu liikme heakskiiduga kehtivaks. Koosoleku korda rikkuv otsus oli kehtetu, olenemata koosolekult puudunud nõukogu liikme hilisemast heakskiidust. Seega on vastustaja poolt kohtule esitatud M. Tšernogorova

1. aprilli
2. a. vastus järelepärimisele heakskiitu puudutavas osas tõendina asjakohatu ning tuleb jätta tähelepanuta. Samuti tuleb jätta tähelepanuta I. Eenmaa
3. aprilli
4. a. vastus kui asjakohatu. Maakohus on asunud seisukohale, et nõukogu
5. mai
6. a. otsus oli kehtiv, kuid ei ole analüüsinud, kas nõukogul oli õigus tuvastada ise oma otsuse tühisus
7. veebruari
8. a. otsusega. Ühestki

sättest ei tulene, et aktsiaseltsi nõukogul oleks keelatud oma otsuste tühisuse tuvastamine ja seda on nõukogu õigustatud tegema, kui esinevad tühisuse alused. Nõukogu

1. mai
2. a. otsus on koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu tühine. TsÜS § 84 lõikest 1 tulenevalt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega toob tehingu tühisuse aluste esinemine automaatselt kaasa tehingu tühisuse. Kohtupoolne tühisuse tuvastamine on vajalik vaid juhtudel, mil otsuse tühisus kui tagajärg seadusest otsesõnu ei tulene. Hageja väited tehingu tühisuse tuvastamise vajaduse osas on vastuolus ka privaatautonoomia põhimõtte ning äriühingu juhtimise ökonoomia kaalutlustega. Privaatautonoomia tähendab muuhulgas äriühingu vabadust valida, millisel 8 viisil ja mis vormis ta oma tehinguid ja majandustegevust läbi viib, kui seadusega ei ole tema tegevusele mingeid konkreetseid piiranguid seatud. Seega on äriühingul ka pädevus tuvastada tema enda organi poolt vastuvõetud otsuse tühisus. Harju Maakohtu otsusega teises tsiviilasjas on tuvastatud, et kehtiv on nõukogu
3. veebruari
4. a. otsus, millega tuvastati kostja nõukogu
5. mai
6. a. otsuse tühisus. Seega on Harju Maakohus asunud seiskohale, et nõukogul oli õigus oma otsuse tühisust tuvastada. Tegemist on asjakohase tõendiga. Kehtetuks saab tunnistada vaid kehtivat nõukogu otsust ning hagi esitamisega möönis hageja ise, et
7. veebruari otsus oli hagi esitamise ajal kehtiv. Seega on ka hageja tunnistanud nõukogu
8. mai
9. a. otsuse tühisust. Pooltel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel
10. detsembril
11. a. sõlmitud juhatuse liikme lepingu p.
12. 1 kohaselt oli leping sõlmitud juhatuse liikme volituste ajaks. Tulenevalt ülalmärgitust oli poolte tahe juhatuse liikme lepingu sõlmimisel kahtlemata suunatud lepingu lõppemise sidumisele juhatuse liikme volituste lõppemise hetkega. Ka hagejaga sõlmitud lepingu p.
13. 1 nähtub selgelt, et leping lõpeb tähtaja saabumisega. Järelikult lõppesid hageja volitused juhatuse liikmena
14. jaanuaril
15. a. – kolme aasta möödumisel tema juhatuse liikmeks valimisest ja hagejat ei ole ennetähtaegselt tagasi kutsutud. Kuna kostja ei ole hagejat ennetähtaegselt tagasi kutsunud, puudub hagejal ka õigus nõuda lahkumishüvitist. Hageja volitused juhatuse liikmena ning temaga sõlmitud juhatuse liikme leping on lõppenud tähtaja saabumise tõttu, mistõttu kostja on kõik oma kohustused hageja ees kohaselt täitnud. Kostja keeldub seega õigustatult täitmast tühisel nõukogu otsusel põhinevat olematut nõuet. Ühtlasi tuleb hageja nõue jätta rahuldamata seetõttu, et see on vastuolus Tallinna Linnavalitsuse
16. märtsi
17. a. protokollilise otsusega nr
18. Selle otsusega heaks kiidetud "Tallinna linna äriühingu ja sihtasutuse nõukogu ning juhatuse liikme tasu suuruse määramise alused" p. 12 võimaldab juhatuse liikmele maksta lahkumishüvitust kuni juhatuse liikme kolme kuutasu ulatuses. Kostja on tasunud hagejale hüvitist kolme kuu töötasu ulatuses. Hageja nõuab lisaks põhinõudele ka viiviste tasumist. On ilmne, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks ületab viivis juba ilmselgelt põhinõuet. Kostja taotleb VÕS § 113 lg. 8 ning § 162 lg. 2 alusel viivise vähendamist. Kohus peaks viivist vähendama vastavalt kohtu enda äranägemisele, kuid vähemalt selliselt, et viiviste kogusumma ei ületaks põhinõude summat. Juhul, kui kohus lahendab asja hageja kasuks, oleks ebaõiglane, kui kohus mõistaks viivised välja suuremas summas kui seda on pool põhinõude summast, s. t. 148.500 krooni, kuna kostja on heas usus ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes tuginenud sellele, et täiendava lahkumishüvitise tasumise kohustus tal puudus. Viivise vähendamine on põhjendatud ka seetõttu, et hagejaga sõlmitud juhatuse liikme lepingu punktis
19. 2 on pooled kokku leppinud viivise määras 0, 1% päevas, s. o. 36, 5% aastas, mis on peaaegu neli korda kõrgem kui seadusest tulenev viivisemäär. Oleks ebaõiglane, kui hageja saaks nõutud viivise arvel alusetult rikastuda. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

§ 321lg.

1 kohaselt tuleb nõukogu liikmeid teavitada koosoleku toimumise ajast ning sellest, mis küsimused koosolekul arutamisele tulevad. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et nõukogu koosoleku toimumisest

1. mail
2. a. ja selle päevakorrast oli kõiki nõukogu liikmeid nõuetekohaselt teavitatud ning koosoleku kokkukutsumise korda ei ole rikutud. Nõukogu liikmeid oli teavitatud sellest, et tuleb arutamisele ka juhatuse liikmete volituste pikendamine, vastasel juhul sisalduks protokollis arutelu sellest, kas otsustada päevakorraväliseid küsimusi. Nõukogu
3. mai
4. a. otsus kehtib. Kui otsus on äriühingu huvides, puudunud nõukogu liige on vastuvõetud otsuse heaks kiitnud ning puudunud liikme osalemine ei oleks otsuse vastuvõtmist ega selle sisu muutnud, siis ei saa

§ 321lg.

5 eesmärk olla tuua kaasa sellise otsuse tühisuse tuvastamise tagajärge, et äriühing saaks 9 pahatahtlikult vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Apellandil puudus õigus ise oma otsuse tühisust tuvastada. TsÜS § 38 lg. 2 sätestab sõnaselgelt, et huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda vaid siis, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Isegi kui nõukogu

1. mai
2. a. otsus ei kehtiks, pikenesid vastustaja volitused juhatuse liikmena poolte vaikival kokkuleppel, kuivõrd vastustaja jätkas tegutsemist juhatuse liikmena pärast apellandi poolt väidetavat haldusjuhi ametilepingu tähtaja möödumist ja kostja nõukogu aktsepteeris seda. Sirje Endre informatsiooni esitamine adresseerimata kirjutisena alles apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Dokumenti oleks saanud küsida alates kohtumenetluse algusest ilma takistuseta. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda neid. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Kolleegium ei näe vastuolu kostja nõukogu
3. mai
4. a. koosoleku protokolli ja nõukogu toonaste liikmete poolt järelepärimistele esitatud vastuste vahel, sest asjaolu, et protokolli kohaselt on päevakorra neljanda punktina märgitud „jooksvad küsimused“, ei välista seda, et koosoleku teate edastamisel teavitati nõukogu liikmeid täpsemalt ja muuhulgas sellest, et muude küsimuste hulgas tuleb arutusele ka juhatuse liikmete volituste pikendamine. Just seda ongi kostja nõukogu tolleaegsed liikmed I. Eenmaa ja M. Tšernogorova väitnud. Nii esimese astme kohtu menetluses kui apellatsioonikohtu istungil nõustus kostja sellega, et nõukogu tolleaegsed liikmed täna nii väidavadki (tl. 155, 168), võttes selle asjaolu omaks (TsMS § 213 lg. 2 laused 1 ja 2). Seega ei pidanud hageja esitama kostja nõukogu liikmete tänaste hinnangute kohta muid tõendeid. Kostja ise ei esitanud aga tõendeid, millest nähtuks, et nõukogu endiste liikmete tänased hinnangud ei vasta sellele, mis
5. a. tegelikult toimus. Iseenesest ei piisa selleks kostja tõdemusest, et olukord on muutunud, ning väitest, et tegelikult nõukogu liikmeid koosolekul arutamisele tulevast juhatuse volituste pikendamisest ei teavitatud. Selleks ei piisa ka asjaolust, et protokollis kajastatud päevakorda seda küsimust märgitud ei olnud, kuna nõukogu endiste liikmete väidetel oli neile see arutamisele tulev küsimus eelnevalt teatavaks tehtud. Kohtule ei ole esitatud nõukogu koosoleku kokkukutsumise teadet, millest võiks eespooltoodut kõrvale jättes järeldada, nagu ei oleks juhatuse liikmete valimist koosoleku kokkukutsumise teates märgitud, nagu apellant on väitnud. Mis puutub nõukogu endise liikme Sirje Endre seisukohta vaidlusaluse koosoleku kohta, siis ei taotlenud kostja sellega seoses esimese astme kohtu menetluses mingi tõendi kogumist. Apellatsioonkaebusele lisatud kirjaliku selgituse näol oli tegemist asja jaoks olulises sündmuses osalenud isiku poolt kohtumenetluse tarbeks antud teabega, mis oma sisult võiks olla vaid tunnistaja ütlus, kuid mis ei olnud seaduses sätestatud protsessivormis (TsMS § 229 lõiked 1 ja 2 ning § 251 ja § 253). Apellant ei ole ka põhjendanud, mis takistas tal kohtumenetluses õigeaegselt oma nõukogu liikmelt vaidlusaluste asjaolude kohta teavet saamast. Vastaspool selgituse tõendina vastuvõtmisega ei nõustunud ja selgituses väidetud asjaolusid omaks ei võtnud. Sirje Endre tunnistajana ülekuulamist ei olegi taotletud, tema kirjaliku selgituse vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses ei andnud TsMS § 652 lõiked 3 ja 4 alust. Seega ei saa selle selgitusega vaidluse lahendamisel ka arvestada. Et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja nõukogu
6. mai
7. a. koosoleku kokkukutsumise korda ei rikutud, siis ei saa nõustuda ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks rikutud

§ 321lg.

31 nõudeid. Samal põhjusel ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad tühise otsuse heakskiitu. Kostja nõukogu

1. veebruari
2. a. otsus sisaldab hinnangut oma varasemale,
3. mai
4. a. otsusele, ei muuda iseenesest aga vaidluses midagi. Asjaolust, et kostja organ on oma varasemat otsust tühiseks pidanud, ei järeldu, nagu ei võiks kohus sellele varasemale 10 otsusele omapoolset hinnangut anda, sealhulgas seda kehtivaks pidada. Apellant ei ole osundanud seaduse sätetele, millest võiks tuletada äriühingu organi poolt oma varasemale otsusele antud hinnangu siduvuse kohtule. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu tähendaks privaatautonoomia muuhulgas äriühingu vabadust oma organite varasemaid otsuseid soovi korral tühisteks pidada. Äriühingu organi otsuse tühisuse alused tulenevad seadusest ning otsuse tühisuse saab kaasa tuua üksnes faktiliste asjaolude kogum, mis vastab otsuse tühisust ettenägeva õigusnormi koosseisu elementidele. Seda asjaolude kogumit on kohus õigustatud hindama olenemata sellest, millise hinnangu nendele asjaoludele on äriühing ise andnud. Kuna äriühingu organi hilisemast otsusest ei sõltu sama organi varasema otsuse kehtivus või tühisus, siis ei ole varasema otsuse kehtivuse üle toimuva vaidluse lahendamiseks oluline ka see, kas äriühingu nõukogu hilisem otsus, milles konstateeriti varasema otsuse tühisust, on kehtiv või mitte. Nii ei ole ka Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr. 2-05-15981 tehtud lahendil vaidluse lahendamiseks tähtsust. Seega kehtib kostja nõukogu
5. mai
6. a. otsus, millega juhatuse liikmete, sealhulgas hageja ametiaega pikendati. Kolleegium leiab aga, et isegi juhul, kui kostja nõukogu
7. mai
8. a. otsus oleks tühine, ei saaks nõustuda apellandi väitega, nagu oleks hageja juhatuse liikme leping lõppenud 3-aastase tähtaja möödumisega ning nagu ei oleks hagejat juhatuse liikmest ennetähtaegselt tagasi kutsutud. Mis hageja juhatuse liikme lepingu tähtaega puudutab, siis on kostja selle kohta esitanud vastuolulisi väiteid. Maakohtu
9. oktoobri
10. a. istungil on kostja omaks võtnud, et hagejaga sõlmitud juhatuse liikme lepingu 3-aastane tähtaeg hakkas kulgema
11. oktoobril
12. a. (tl. 188), apellatsioonkaebuses on ta aga väitnud, nagu oleks see lõppenud
13. jaanuaril
14. a., seega rohkem kui 3 aasta pärast. Siiski, olenemata sellest, millal hageja juhatuse liikme ametiaja 3-aastane tähtaeg täpselt möödus, ei ole vaidlust selle üle, et pärast 3-aastase tähtaja lõppu jätkas hageja juhatuse liikme ülesannete täitmist ja kostja nõukogu aktsepteeris seda. Kostja ei ole selgitanud, millise õigussuhte raames juhatuse liikmed pärast tähtaja lõppu juhatuse liikmete ülesandeid täitsid, kui nende ametiaega ei olnud pikendatud, nagu kostja on väitnud. Kui tegemist ei olnud juhatuse liikmetega, nagu kostja väitest tuleneb, siis järeldub sellest, et kostja juhatuse ülesanded olid üle antud kõrvalistele isikutele. TsÜS § 31 lg. 3 lause 2 kohaselt ei või juriidilise isiku organi pädevust üle anda muule organile või isikule. Kolleegium leiab, et sellest sättest tuleneb muuseas, et juhatuse ülesandeid saab täita üksnes juhatus ning kui äriühingu juhatus jätkab ka pärast ametiaja lõppu juhatuse ülesannete täitmist ning nõukogu seda mitte üksnes ei talu, vaid selle ka heaks kiidab, siis tuleb juhatuse liikmete ametiaeg lugeda pikendatuks. Ka oleks vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg. 1) aktsepteerida juhatuse liikmete tegevust äriühingu huvides, kuid mitte lugeda nende ametiaega pikendatuks selleks, et vältida äriühingu kohustust maksta juhatuse liikmetele hüvitist, millele neil oleks õigus juhatuse liikmest ennetähtaegse tagasikutsumise korral. Kostja on küll väitnud, et hageja juhatuse liikme leping lõppes tähtaja möödumisega, käitunud on ta aga viisil, nagu oleks ta hageja lepingu tähtaja jooksul tema süülise tegevuseta tagasi kutsunud, sest ainult sel alusel lepingu lõpetamise korral tuli lepingu kohaselt (p.
15. 2) maksta hagejale lahkumishüvitist, mida kostja teatud ulatuses on maksnud. Ka hüvitise suuruse osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldustega ega pea vajalikuks neid muuta. Kuna hageja ametiaega pikendati, ilma et temaga oleks sõlmitud uut juhatuse liikme lepingut, siis kehtis pooltevahelises suhtes
16. detsembri
17. a. lepingu punktis
18. 6 kokkulepitu, mille kohaselt hageja uuesti juhatusse valimise korral kehtib kuni uue lepingu sõlmimiseni sama leping. Linnavalitsuse protokolliline otsus iseenesest ei saanud muuta pooltevahelist lepingut. Esimese astme kohtu menetluses ei esitanud kostja hageja viivisenõudele vastuväidet, mis seisneb viivise vähendamises. TsMS § 631 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Viivise 11 vähendamise osas ei ole apellant osundatud normis märgitud asjaoludele tuginenud, seega tuleb tema viivise vähendamise taotlus jätta tähelepanuta. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb seega kanda kostjal. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik