Obsah (6)

§ 442§ 229§ 162§ 173§ 174§ 168

Tsiviilasi nr 2-07-7879 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 11.septembril 2007 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi MK(isikukood XXX,

§ 442lg 6, § 632 ja § 633).

I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 06.05.1998 sõlmitud tähtajatu tööleping, mis lõpetati hageja sellekohase avalduse alusel 05.03.

1. MK(edaspidi hageja) viibis alates 01.11.2005 rasedus- ja sünnituspuhkusel ning peale seda lapsehoolduspuhkusel kuni 04.03.
2. Hageja töökohustuseks oli mh reklaami müük. OÜ G(edaspidi kostja) ei ole hagejale maksnud palka (tulemustasu) perioodil 2004.oktoober kuni 2005.oktoober sõlmitud reklaamlepingute eest 2 summas 47 325.10 krooni. Hageja on seisukohal, et töölepingust ei tulene, et reklaami müügina (lepingu „oma müügina“) tuleb käsitleda muude tööülesannete täitmist lisaks reklaamimüügilepingu sõlmimisele. Samuti ei tulene lepingust, et tulemustasu saamiseks pidi hageja täitma täiendavaid ülesandeid lisaks reklaamimüügilepingute sõlmimisele. Müük seisneb reklaamimüügilepingu sõlmimises, st 10 % tulemustasu makstakse töötajale üksnes lepingu sõlmimise ehk uue kliendi toomise eest ettevõttele. Muude töökohustuste (mis järgnesid reklaami müügile) eest sai hageja põhipalka. Hageja palga sidumine klientide maksetega reklaamimüügilepingu alusel, reklaami ilmumise ja lepingu kehtivusega on alusetu. Sellekohane kokkulepe töölepingus puudus. Hagejal puudus võimalus nimetatud asjaolusid ka mõjutada. Palka tuleb arvestada 1 kuu jooksul tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Kui hageja sõlmis reklaamimüügilepinguid palgaarvestusega ületava perioodi eest, siis kohustus kostja talle maksma palka võrdeliselt töö valmidusastmega. Kuigi hageja sellist tulemustasu maksmist lepingu kehtivuse ajal ei vaidlustanud, ei anna see alust lepingu tõlgendamiseks selliselt, et selline maksmise viis oli poolte vahel kokku lepitud. Kuna kostja ei ole hagejale tasunud väljamaksmisele kuulunud palka ega viivist, siis vastutab kostja ka lõpparve kinnipidamise eest. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud palk summas 47 325.10 krooni, palga maksmisega viivitamise eest viivised summas 28 953.60 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitis summas 27 740,47 krooni ning täiendavad viivised 11 % aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hagiavalduses toodud materiaalõiguslik alus ei sisalda ühtegi õigusnormi, mis kinnitaksid hagis toodud väiteid või võimaldaksid hageja nõude esitamise ja rahuldamise. Alates 01.11.2005 peatus hagejaga sõlmitud tööleping ja Eesti Vabariik maksis hagejale vanemahüvitist. Seega on riik hagejale maksnud vanemahüvitist kogu selle aja eest, mille osas on hageja nõude kostja vastu esitanud. Kostja leiab, et hageja tõlgendab töölepingut ja palgatingimusi meelevaldselt ja ebaloogiliselt. Hageja seisukoht, et tal tekib reklaamilepingut sõlmides pidev õigus saada ilma täiendavaid ülesandeid täitmata iga sõlmitud lepingu eest 10 % tulemustasu ja, et ta saab palka ka aja eest, mil ta ei tööta, on väär. Selline kokkulepe poolte vahel puudub. Reklaamitöö kostja äriühingus tähendab aga tegelikkuses hoopis seda, et iga töötaja, kes sõlmib kliendiga reklaamilepingu, peab konkreetse kliendi reklaamiga tegelema kogu lepingu kehtivuse aja. See eeldab töötaja pidevat kohalolekut ja aktiivset müügitööga tegelemist, so töötamist. Töötajal ei ole õigust saada palka aja eest, mil ta ei tööta ja mil tööleping temaga on peatunud seaduses sätestatud alustel. Samuti on hageja väga hästi teadlik, et alates puhkusele jäämisest ei arvestata töötajatele lisatasusid reklaamimüügi eest. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäid kostja esindajad esitatud seisukohtade juurde ja lisasid, et reklaami müügiga on tegemist juhul, kui reklaam on maha müüdud ja hageja seda haldab. Müük on toimunud alles siis, kui reklaam on lehes ilmunud ja töötajale makstakse tulemustasu peale seda, kui klient arve tasub. Iga kuu on vaja kindlustada, et klient lepingut jätkaks ehk igakuiselt toimub müük uuesti. Alates lapsehoolduspuhkusele minekut hageja klientide eest ei hoolitsenud ega tegelenud nendega. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja tunnistajate KL´i ning MSPR´i ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et augustikuus 2005 saamata töötasu 900.00 krooni osas tuleb menetlus lõpetada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 428 lg 1 p 3 alusel (hageja loobus nõudest põhjusel, et peale hagi esitamist kostja rahuldas selles osas nõude). Kostja poolt tunnistatud palgasumma osas kuulub rahuldamisele ka viivisnõue. Muus osas puuduvad aga alused hagi rahuldada. 3

1. Poolte vahel on vaidlus 06.05.1998 sõlmitud töölepingu nr 15 (t lk 7-8) punkti 4.1 tõlgendamise üle. Nimetatud punktis leppisid pooled kokku, et „tööandja maksab töötajale põhipalka 6500.00 krooni kuus, millele lisandub 10% tulemuspalka oma müügist“. Puudub vaidlus, et tööandja on vaidlusalust punkti tõlgendanud kogu kehtivuse ajal üheselt --- töötajale maksti 10% tema poolt sõlmitud lepingute alusel toimunud igakuiselt sooritatud müügist ja kalendrikuus laekunud konkreetse kliendi poolt makstud arvest (igakuisest lepingu haldamisest), mitte lepingu sõlmimisel 10% sõlmitud lepingu mahust. Hageja on aga seisukohal, et tegelikkuses oleks ta pidanud lisatasuna saama lepingu sõlmimisel 10% lepingus märgitud perioodi kogumahust, kuna klientide haldamine kuulus tema põhitööülesannete hulka.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkohtus hagimenetluses lubatud tõendite liigid on sätestatud

§ 229lõikes 2.

Muud tõendusvahendid on vastavalt

-i §-le 235 lubatud vaid väidete põhistamiseks. Hageja oma tõlgenduse tõendamiseks tõendeid ei esitanud ja toetub töölepingule ning arengujuhi ametijuhendile (t lk 122-123). Töölepingu punkti 2.1 kohaselt oli hageja tööle võetud arendusdirektorina ning punkti 2.4 kohaselt olid tema tööülesanneteks reklaamimüük The Baltic Guide Soome lehte, Gäritoodete ja ettevõtte arendamine ning kõigi tegevdirektori poolt tulnud tööülesannete täitmine. Ametijuhendi (puudub vaidlus, et tegemist oli hageja ametijuhendiga) punkti 2.5 kohaselt oli arengujuhi üheks põhiülesandeks olemasolevate klientide haldamine. Kostja esitas omapoolse tõlgenduse tõendamiseks tunnistajate ütlused. Tunnistaja M.S.P.R ´i, kes töötab kostja äriühingus alates aastast 2003 algselt projektijuhi ja nüüdseks marketingidirektori ametikohal, ütluste kohaselt selgitatakse firmas kõikidele müüjatele nii töö käigus kui koolitustel mida tähendab müügitöö; see tähendab olemasoleva lepingu alusel igakuist reklaamialast tööd kliendiga --- kliendiga suhtlemine võimalike muudatuste teemal, nende olemasolul tõlkimine, tegelemine kujundusega, kliendi ja kujundaja ning kliendi ja toimetaja vahendamine; müügitöö algab alles peale lepingu sõlmimist; lisatasu on firmas makstud ja makstakse senini igakuise müügi eest peale konkreetse kliendi reklaami ilmumist ja kliendi poolt talle esitatud arve tasumist; samade põhimõtete alusel saab ka tunnistaja lisatasu ning sai tunnistaja teada ka hageja; hageja töötas tunnistaja alluvuses; lisaks müügitööle täitis hageja ka muid ülesandeid, mille eest sai oma põhipalka; peale hageja lapsehoolduspuhkusele minekut tegelesid tema sõlmitud lepingutega edasi teised töötajad. Tunnistaja K.L ´i, kes töötab kostja äriühingus marketingijuhina, töötas hagejaga koos ja viibib alates 2005.aasta novembrikuu algusest lapsehoolduspuhkusel, ütluste kohaselt ei tasu ta lapsehoolduspuhkusele jäämisel ette tasu nende reklaamilepingute eest, millised olid tema sõlmitud ja kehtisid peale tema lahkumist edasi; nende lepingutega tegelesid edasi teised töötajad; töökohas oli selline praktika, et kui tunnistaja sõlmis reklaamilepingu näiteks aastaks, siis tasu sai ta iga kuu peale seda, kui reklaam oli ilmunud ja klient oli tasunud; pärast lepingu sõlmimist tuli organiseerida igakuiselt reklaami ilmumine --- saada kliendilt materjal, teha valmis kujundus, see kinnitada, kindlustada, et reklaam ilmuks ja kliendil pretensioone ei oleks; see oligi müügitöö, mille eest sai lisatasu; tal oli sama palgasüsteem kui hagejalgi. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et pooltevahelist töölepingut tuleb tõlgendada kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p-dega 2, 3 ja 6 eelkõige lähtudes asjaolust, et tunnistajate ütlustega on tõendatud kostja äriühingu praktika töölepingute sarnase punkti tõlgendamisel („oma müügi“ mõiste alla, mille eest maksti/makstakse lisatasu, loeti/loetakse igakuine töö reklaamilepingu eelnevalt sõlminud klientidega ning lisatasu makstakse igakuiselt 10% lepingu kuutasust peale konkreetse reklaamkuulutuse ilmumist). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et 4 nimelt selle igakuiselt tehtava töö eest (müügitöö) eest on saadud/saadakse lisatasu. Ei ole vaidlust, et alates 01.11.2005 hageja enam tööülesandeid (ei põhi- ega lisa-) ei täitnud. Tunnistajate ütlustega leidis ka tõendamist kostja väide, et lisatasu maksmine oli/on lisaks sõltuvuses kliendilt raha laekumisest. Kohus on seisukohal, et selline tööandja käitumine on tulenevalt hea usu põhimõttest vastuvõetamatu ega saa kuuluda VÕS § 6 lg 2 alusel kostja ja tema töötajate vahelistele töösuhetele kohaldamisele. Kostja esindajad kinnitasid, et lisatasu saadakse igakuiselt tehtud töö eest ning et see eelneb reklaamkuulutuse ilmumisele. Sama tõendavad ka tunnistajad. Seega tekib töötajal õigus saada lisatasu peale igakuiselt lisatöö tegemist ning töötasu reaalset kätte saamist ei saa seada sõltuvusse asjaoludest, mida töötaja mõjutada ei saa (sealhulgas kostja lepingupartneritelt rahasummade laekumisest). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et iseenesest asjaolu, et töötaja töölepingu kehtivuse perioodil ei vaidlustanud ei kohtus ega töövaidluskomisjonis tööandja poolt lepingu täitmist, ei anna veel alust lugeda tööandja poolt lepingu täitmist kohaseks. Samas aga on kohus seisukohal, et kogumis eelpool analüüsitud tõenditega annab nimetatud asjaolu kohtule täiendava kindluse asuda seisukohale, et töötamise ajal tõlgendas töötaja töölepingut tööandja ja teiste töötajatega sarnaselt. Nimetatud asjaolu iseloomustab kohtule lepingupoolte käitumist peale vaidlusaluse lepingu sõlmimist --- enam kui seitse aastat, mil poolte töösuhted igapäevaselt aktiivselt toimisid ja hageja sai kostjalt igakuiselt töötasu ning reeglina ka koos lisatasuga, ei võtnud hageja midagi ette, et enda väidatavalt rikutud õigusi maksma panna. Kohus on seisukohal, et nii pikaajaliselt kestnud pooltevahelised suhted (nende käitumine selles suhtes) sisustasid praktikas ära töölepingu punktis 2.4 märgitud sõnapaari „oma müük“ ning pooled said üheselt nimetatud lepingupunktist aru. Teistsugusele seisukohale asumiseks kohtule tõendeid ei esitatud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu saaks ja tuleks lepingu tõlgendamisel lähtuda vaid asjaolust, et hageja ametijuhendi kohaselt kuulus „olemasolevate klientide haldamine“ tema kui arengujuhi põhiülesannete hulka. Sellise tõlgenduse korral ei saa jätta tähelepanuta, et vastavalt töölepingule kuulus ka reklaamimüük hageja tööülesannete hulka. Seega sellise kitsa, kostja äriühingus välja kujunenud praktikat ja tavasid arvestamata, tõlgenduse korral ei saaks hagejal olla õigust lisatasu saada ka mitte reklaami tellimuslepingute sõlmimisel (reklaamimüügi korral). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud hageja seisukoht nagu oleks kostja rikkunud pooltevahelist töölepingut lisatasu maksmise osas ning jätnud hagejale maksmata tehtud töö eest. Seega puudub ka alus hagi selles osas rahuldada. 3. Peale hagi esitamist tasus kostja hagejale tasumata lisatasuna 900.00 krooni suuruse summa, mille hageja väidete kohaselt pidanuks ta saama augustis 2005. Puudub vaidlus, et nimetatud kuul tõepoolest tööandja seda lisatasu summat hagejale välja ei maksnud põhjusel, et klient augustikuu arvet õigeaegselt ei tasunud. Eelpool asus kohus seisukohale, et selline käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Tegemist oli vastavalt palgaseaduse (PalS) § 2 lg-le 1 osaga palgast, mille välja maksmisega viivitamise korral on tööandja kohustatud maksma vastavalt sama seaduse §-le 35 viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja maksis puuduva osa tasust ära 19.06.2007. Hageja on esitanud viivisenõude vaid perioodi 05.11.2006 kuni 04.03.2007 (120 päeva) eest. Hagetava perioodi eest kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis 540.00 krooni. Ei saa olla ka vaidlust, et tasumata lisatasu 900.00 krooni pidi kuuluma hageja lõpparve sisse. Vastavalt PalS § 32 lg-le 1 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. On tõendatud, et kostja ei tasunud hagejale koos lõpparvega saamata palka suuruses 900.00 krooni ja selle kinnipidamise eest viivist. Seega nimetatud summade ulatuses pidas kostja hageja lõpparvet kinni osaliselt kuni 19.06.2007 ning 5 osaliselt senini. Töölepinguseaduse (TLS) § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vastavalt hageja arvestusele (millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud) oli tema keskmiseks brutotöötasuks (arvestades saamata 900.00 krooni) 19 848.00 krooni. TLS § 119 lg 2 näol on ühelt poolt tegemist sanktsiooniga tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt võlaõiguses rakendatavatest mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ei saa tegemist olla töötajale alusetu rikastumise vahendiga. Eelpool leidis tõendamist, et lõpparvega jäi hagejal saamata 900.00 + 540.00 = 1440.00 krooni, tema ühe kuu keskmiseks palgaks aga oli 19 848.00 krooni (brutos). Seega ületaks väljamõistetav hüvitis ilmselgelt mõistlikkuse piirid. Kohus on seisukohal, et mõistlikuks hagejale väljamõistmisele kuuluvaks hüvise suuruseks on lõpparvest kinnipeetud osa suurusega võrdne rahasumma 1440.00 krooni. 4. Järgnev punkt on otsuses sees juhuks, kui kõrgema astme kohus ei nõustu eelpool äratoodud I astme analüüsiga ning nõustub hageja seisukohtadega. Hageja tõendas omapoolset lepingute sõlmimist, millede osas puudub ka vaidlus. Kostja ei vaidlusta, et hageja väidetud klientidega tõepoolest reklaami tellimislepingud (enamik kirjalikult, osaliselt suuliselt) sõlmis. Kostja esitas vastuväited vaid A AS-ga sõlmitud lepingule, milline kannab kuupäeva 17.10.2005. Kostja vastuväite kohaselt ei saa lugeda seda lepingut sõlmituks 17.10.2005, kuna sel kuupäeval allkirjastas selle vaid hageja, kliendi allkirjaga lepingutekst saabus kostjale tagasi faksi teel 27.12.2005 (t lk 127). Kohus nõustub hageja esindajaga, et kostja poolt esitatud lepingutekstil olev faksi kuupäev ei tõenda selle allkirjastamise kuupäeva teise poole poolt. Hageja poolt esitatud tekstist (esindaja selgituste kohaselt saadud otse lepingu teiselt poolelt, t lk 63) nähtub samuti faksi kuupäev, mis aga ilmselgelt ei tõenda lepingu sõlmimist, vaid ainult selle saatmist hagejale. Mõlemal lepingutekstil on märgitud sõlmimise kuupäevaks 17.10.2005. Kuna kohtule ei esitatud usaldusväärseid tõendeid lepingu tegeliku sõlmimise muu aja kohta, tuleb lugeda tõendatuks hageja seisukoht, et leping oli sõlmitud 17.10.2005. Nõude aritmeetilisele arvestusele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. 5.

§ 162

lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 168

lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist põhjusel, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, võib kohus hageja taotlusel menetluse lõpetamise määrusega mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et kostja menetluskulud tuleb kanda hagejal võrdeliselt rahuldamata jäänud nõudeosaga, s o 97,3% ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb aga kanda kostjal võrdeliselt hagi rahuldatud osaga + osa, milles kostja rahuldas nõude peale hagi esitamist, s o kokku 2,7% ulatuses. Osaliselt tühistatud otsus nr.2-07-7879 11.09.2007 Imbi Sidok (allkiri) ÄRAKIRI ÕIGE: kohtunik I.Sidok