) § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse uus iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.
lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendatud on, et 16.12.2003.a kirjutas ja allkirjastas kostja omakäeliselt Võlakirja milles kinnitas, et on Ahto Oolberg’ilt vastu võtnud 60 000 krooni laenu, et on kohustatud selle tagasi maksma 15.aprillil ning et laenu tähtaja ületamisel on ta kohustatud maksma viivist 1% päevas (tl 24). Hageja väitis ja kostja ei vaielnud vastu, et Võlakirjas märgitud tagasimakse tähtpäev oli 15.04.2004.a (tl 64). Vastupidiselt kirjalikus vastuses väidetule kinnitas kostja kohtuistungil, et kirjutas eelkirjeldatud Võlakirja ilma, et hageja oleks teda selleks sundinud ja/või teda ähvardanud (tl 59). Tsiviilasi nr 2-07-7711 Kostja 16.12.2003.a allkirjastatud võlakiri on võlatunnistus
Võlatunnistus on kohustatud poole, st kostja, kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolu kohta. Kostja poolt kirjalikult 60 000 krooni võla tunnistamisega loodi iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Seega ei oma antud juhul iseenesest tähtsust, kas poolte vahel oli varem laenulepingust tulenev võlaõiguslik suhe või mitte. Võlatunnistuse andmisega tunnistas kostja, et on saanud hagejalt 60 000 krooni raha, samuti oma kohustust nimetatud rahasumma hagejale 15.04.2004.a tagastada. Võlatunnistuse on kostja andnud vabatahtlikult ning kooskõlas seaduses sätestatud vorminõuetega, mistõttu on see kehtiv ja pooltele siduv. 2. Võlaõigusseaduse (
) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole tasunud hagejale võlakirjas märgitud 60 000 krooni. Seega ei ole kostja täitnud endale võlakirjas võetud rahalist kohustust, st kostja on rikkunud võlasuhetest tulenevat kohustust. Asjaolu, et kostja on rikkunud kohustust, annab hagejale õigustuse nõuda temalt selle kohustuse täitmist, st 60 000 krooni tasumist. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue 60 000 krooni saamiseks põhjendatud ja kohus rahuldab selle. 3 Kostja vastuväide, nagu oleks tema võlakirjast tulenev raha maksmise kohustus täidetud sõiduki Dodge Caravan äravõtmisega hageja poolt, on paljasõnaline. Hageja väidete kohaselt oli vaidlusalune sõiduk Dodge Grand Caravan tema oma ega olnud ühegi laenu tagatiseks. Ta andis auto küll teatud tingimustel (kaskokindlustuse tegemine, auto hea seisukorra tagamine) kostjale kasutada, kuid kuna kostja rikkus kokkulepitud tingimusi (jättis kindlustuse osamaksed tasumata, mistõttu kindlustus katkes ning tekitas süüliselt liiklusavarii, mistõttu hageja kui sõiduki omaniku riskikoefitsenti 1,5 korda tõsteti), võttis ta oma auto tagasi. Kostja hageja eelmärgitud väidetele vastu ei vaielnud. Vastupidi. Kostja selgitustest 16.10.2007.a kohtuistungil järeldub, et poolte vahel oli 16.12.2003.a juttu sõiduki kindlustusest, et kostja pidi hagejale näitama, et on kindlustust maksnud ning kuna ta ei leidnud mingit sellekohast dokumenti kohvrist üles, ütles hageja, et võtab bussi ära. Kuna kostjal bussi võtmeid kaasas ei olnud, sõideti tema korterisse (tl 59). 06.08.2007.a kirjalikes vastuväidetes kinnitas kostja, et vaidlusalune sõiduk oli registreeritud hageja nimele ning tema oli selle kasutaja (tl 46). Seega puuduvad asjas igasugused tõendid mis kinnitaksid, et poolte vahel olnuks kokkulepe selles, et vaidlusalune buss on kostja Võlakirjas võetud kohustuse tagatiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt lasus kostjal kohustus tõendada oma vastuväiteid. Kohus selgitas kostjale korduvalt seda kohustust ja andis talle võimalusi täiendavate tõendite esitamiseks, kuid kostja oma vastuväidet kinnitavaid tõendeid ei esitanud. Poolte ütlused annavad tunnistust hoopis sellest, et vaidlusalune sõiduk Dodge Caravan oli hageja oma, st et hageja oli vaidlusaluse sõiduki omanik. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Seega oli hagejal vaidlusaluse sõiduki omanikuna õigus anda see kostjale kasutada, samuti võtta see kostja kasutusest tagasi. Uuritud tõendite kohaselt hageja nii ka tegi – andis teatud ajal ja tingimustel oma sõiduki kostjale kasutada ning asjaolude muutumisel (tasumata kindlustusmaksed, avarii põhjustamine) võttis selle kostjalt tagasi. Sellisel tegevusel puudub uuritud tõendite kohaselt seos kostja võlakirjast tuleneva rahalise kohustusega. 4.
lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja pidi võlakirjas märgitud 60 000 krooni tasuma hagejale 15.04.2004.a. Vaidlust ei ole, et kostja seda kohustust tähtaegselt ei täitnud. Seega viivitas kostja nimetatud rahalise kohustuste täitmisega. See asjaolu annab hagejale õigustuse nõuda kostjalt viivist ja seda ka võlakirjas kokkulepitud määras. Viivise arvestust on hageja hagiavalduses piisava selgusega kirjeldanud. Kostja ei ole viivise määra, suurust ja arvestuslikku õigsust vaidlustanud. Hageja ei nõua kostjalt viivist mitte täies ulatuses, vaid üksnes põhivõla ulatuses, st summas 60 000 krooni. Hageja nõue viivise saamiseks nõutud ulatuses ei ole vastuolus seadusega, mistõttu kohus rahuldab selle. 5. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, st kostja. Sirje Lahesoo Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.