KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ande Tänav ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2008.

§ 61lg.

4 tulenev miinimummäär 1800 krooni kuus lapse kohta, kuna reaalsed kulutused on suuremad. Lapsed S ja M elavad praegu küll kostja juures, kuid see olukord on ajutine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja juures elab kuuest lapsest kaks – alates

1. aprillist
2. a. S ja alates
3. maist
4. a. M. Kostja on teinud ettepaneku maksta elatist 3000 krooni kuus ehk 600 krooni lapse kohta (vanem tütar elas siis juba isa juures). Hageja poolt esitatud kulutused laste ülalpidamiseks on ülepaisutatud ja osaliselt põhjendamatud. Autoliisingu asemel piisaks liinibussist, millega lastel on sõit tasuta ning hageja ei ole tõendanud, miks suuremad lapsed ei võiks sõita kooli bussiga. Hageja ei ole tõendanud, millistes huviringides lapsed käivad. Kui kostja elas kodus, siis sobisid ka busside ajad ja ülevaade laste ajagraafikutest oli olemas. Majalaenu ei ole võetud eluaseme soetamiseks, vaid renoveerimiseks ja ei puutu lastesse, ka kostja maksta on laen. Kindlustus on ca 1611 krooni aastas, s. o. 135 krooni kuus, kuid see ei puutu lastesse. Sõidukulud on ülepaisutatud, ka elektri ja küttekulu on alusetult suurendatud, kuna suvel küte majas puudub ja talveks vajamineva puidu saab hageja tasuta oma vanematelt. Elektriarved ei ole kunagi ületanud 1500 krooni. Kostja andmetel on lauatelefon välja lülitatud. Kostja ei saa aru, miks kasvas peale tema lahkumist toidukulu mitmekordselt, kuna siiani sai pere toidetud kuni 5000 krooniga kuus, pealegi tuli suurem osa toidust hageja vanemate talust. Riideid ei ole kunagi sellises ulatuses ostetud. Laste vajadused ei ületa Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummäära 1800 krooni kuus. Hageja brutopalk alates
5. a. aprillist on 20.180 krooni kuus, mis on oluliselt 3 suurem kui kostja brutopalk politseis, mis koos lisatasudega
6. a. on 9800 krooni kuus. Hageja saab ka riiklikke peretoetusi ligi 6000 krooni eest kuus, samuti jäi hageja kätte
7. a. ühise tulumaksudeklaratsiooni alusel tagastatud tulumaks summas 15.390 krooni, mille kostja on
8. mai
9. a. kirjas palunud lugeda elatise katteks lähtuvalt elatise summast 3000 krooni kuus. Samuti on hageja registreeritud FIE-na, kes saab igal aastal 17.000 krooni elatustalude toetust, talu kasumiks on ca 50.000 krooni aastas. Kostja sissetulekuks on brutotasu 9800 krooni kuus, kinnisvara peale poolte ühisvara kostjal ei ole. Kostja elab alates
10. augustist
11. a. Sauga valla poolt pakutud ametikorteris, mille eest ta peab halduskulusid kandma, samuti maksab kostja iga kuu tagasi laenu summas 1920 krooni, laen oli võetud X talumaja renoveerimiseks. Kostja ülalpidamisel on 2 tütart, kellele kostja lisaks ülalpidamisele annab taskuraha, maksab telefoniarved ja tasub Sigridi eest õppemaksu Sütevaka Gümnaasiumis 700 krooni kuus. Kostja on siiani tasunud ka mõned taluga seotud arved, näiteks Elioni võlgnevuse seisuga
12. juuni
13. a. 210, 35 krooni. Kuna kostja juures elab kuuest lapsest kaks ning hageja varaline seisund on oluliselt parem kostja omast, siis tuleb kohaldada perekonnaseaduse (

) § 61 lõiget 9, mille järgi eeldusel, et mõlemale vanemale jääb võrdne arv lapsi, tuleks hagejal kui paremini kindlustatud vanemal maksta elatist kostjale. Kuna anud juhul elab rohkem lapsi hageja juures, siis ei peaks hageja kostjale elatist maksma, kuid ka kostja ei peaks maksma elatist hagejale. Vaatamata sellele pakub kostja võimalikku elatist 600 krooni kuus ja lisaks laste kulutuste osalist hüvitamist telefoniarvete osas. Esimese astme kohtu otsus

1. detsembri
2. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tütre Sigridi ülalpidamiseks 500 krooni ajavahemiku eest
3. märtsist kuni
4. aprillini
5. a. eest ja tütre M ülalpidamiseks 1250 krooni ajavahemiku eest
6. märtsist kuni
7. maini
8. a. Tütarde A-S (sündinud xx. xx xxxx. a.), M (sündinud xx. mail xxxx. a.), C (sündinud xx. juulil xxxx. a.) ja M. M (sündinud xx. juulil xxxx. a.) ülalpidamiseks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 500 krooni lapse kohta kuus alates
9. märtsist
10. a. kuni vastava lapse täisealiseks saamiseni või vanemate varalise seisundi muutumiseni. Hageja ja kostja abielust on sündinud 6 last: S xx. jaanuaril xxxx. a., A-S xx. juulil xxxx. a., M ja M xx. mail xxxx. a., C xx. juulil xxxx. a. ja M, M xx. juulil xxxx. a. Hageja sissetulekut tõendab Kaelase Kooli poolt
11. juunil
12. a. väljastatud töötasutõend, mille kohaselt hageja ühe aasta keskmine brutotasu on 15.345 krooni kuus, kusjuures alates
13. a. aprillist tõusis brutopalk 20.180 kroonile. Hageja ei ole esitanud tõendeid peretoetuste kohta, kuid ei ole vaielnud vastu kostja väidetele, et peretoetused ulatuvad paljulapselisel perel 3000 kroonini, need kantakse hageja kontole ning kostja ei kavatse toetusi endale taotleda. Riiklike peretoetuste seaduse § 5 lg. 3 järgi makstakse lapsetoetust pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kuuekordses lapsetoetuse määras, kusjuures lapsetoetuse määr on käesoleval ajal 150 krooni. Seega saab hageja seaduse alusel riiklikke peretoetusi summas 4200 krooni. Kostja väitel hageja poolt FIE-na talupidamisest saadava põllumajandustulu 50.000 krooni kohta aastas puuduvad küllaldased tõendid. Kuid hageja keskmine igakuine sissetulek netotöötasu ja peretoetuste näol kohtule esitatud tõendite järgi moodustab vähemalt 16.000 krooni. Pooltele kuulub ühisvarana X talu, mille renoveerimiseks on võetud laene, millest ühte maksab hageja ja teist kostja. Hageja maksab lisaks autoliisingut – hagiavalduse järgi koos eluasemelaenuga summas 5328 krooni kuus, samuti laenukindlustust 150 krooni kuus, interneti ja telefoni eest ca 800 krooni, varakindlustust 134, 25 krooni kuus, küttepuude eest 4500 krooni, lisaks on hageja esitanud hulgaliselt mai
14. a. toidu ja kütuse tšekke, mida saab lugeda üldteadaolevateks vältimatuteks igapäevasteks kulutusteks. 4 Kostja igakuine sissetulek nähtuvalt Lääne Politseiprefektuuri
15. juuli
16. a. palgatõendist on 6 kuu keskmisena brutos 9876, 83 krooni, netos seega ca 7700 krooni. Kostja maksab
17. juulil
18. a. võetud 5-aastast laenu 1920 krooni kuus, kulusid eluasemele Sauga vallas haldustasu- ja kommunaalteenuste arvete järgi keskmiselt 1400 krooni kuus, interneti ja telefoni eest ca 600 krooni kuus, S.T õppemaksu 590 krooni kuus, elektrikulu keskmiselt 700 krooni kuus. Kostja poolt esitatud K. Ü üürileping x asuva korteri üürimiseks ja K. Ü tasutud üüriarved ei puutu asjasse, kuna ei tõenda otseselt kostja kulutusi seoses laste ülalpidamisega.

§ 60lg.

1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi; § 61 lg. 1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt elatise välja. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest ning tulenevalt § 61 lõikest 4 ei või elatisraha olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

§ 61lg.

5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla nimetatud alammäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Nii kostja väidete kui ka hagejapoolse õigeksvõtuga on leidnud tõendamist, et kuuest lapsest, kellele hageja elatist taotleb, elavad kaks last – S. ja M – tegelikult juba alates

1. a. kevadest kostja juures ja on tema ülalpidamisel. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et lahkus pere juurest
2. märtsil
3. a. ega tasunud peale seda enam ühiselt kõigi laste ülalpidamise kulusid. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et S on asunud isa juurde elama
4. aprillil
5. a. ja M
6. mail
7. a. Hageja saab tulenevalt

§ 61lg.

1 nõuda elatist üksnes nende laste jaoks, kes elavad tema juures ja kelle suhtes kostja ülalpidamiskohustust ei täida. Seega saab hagejale S ja M ülalpidamiseks elatise välja mõista üksnes perioodi eest, mil lapsed pärast kostja lahkumist elasid hageja juures. Elatise väljamõistmine hageja poolt soovitud ulatuses, s. o. 2500 krooni lapse kohta (kokku 10.000 krooni kuus neljale lapsele) ei ole võimalik, kuna kogu kostja brutokuusissetulek on väiksem kui nimetatud summa. Kuigi kostja on tunnistanud, et laste vajadused ulatuvad vähemalt pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s. o. 1800 kroonini kuus, millest tema peaks katma 900 krooni, ei ole kostja siiski oma varalise seisundi poolest, arvestades, et tema ülalpidamisel on samuti 2 last, võimeline maksma hagejale 3600 krooni kuus, sest paneb sellega enda juures elavad lapsed hageja juures elavatest lastest varaliselt märksa raskemasse olukorda. Samas ei ole ka õige kostja nõue jätta hagi täielikult rahuldamata

§ 61lg.

9 alusel, mille kohaselt juhul, kui kummagi vanema juurde jääb nende laps, mõistab kohus elatise lapsele vanemalt, kellel on parem varaline seisund. Nimetatud sätet saaks kohaldada siis, kui mõlema vanema juures kasvaks võrdne arv lapsi. Praegu on hageja koormus laste ülalpidamisel kaks korda suurem kui kostjal. Laste vajadused on tegelikult suuremad kui kostja poolt taotletud elatise suurus 2000 krooni nelja lapse peale kokku ehk 500 krooni lapse kohta, kuid arvesse võttes kostja sissetulekut, kahe lapse ülalpidamiskulusid, laenukohustusi, eluasemekulusid, jääks kostjal peale 2000-kroonise elatise hagejale tasumist ning eelnimetatud kulude katmist kätte alla 1500 krooni muude eluks vajalike kulude katmiseks. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hagi rahuldada osaliselt. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada hagi täielikult.

§ 61lg.

4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär oli

1. a. 3600 krooni ning
2. a. 4350 krooni kuus. Seega sai ühe lapse minimaalne elatis
3. aastal olla 1800 krooni kuus ning
4. aastal 2175 krooni 5 kuus. Kohus on apellandi kasuks vastustajalt välja mõistnud iga lapse elatusrahaks ühes kuus 500 krooni, mis sisaldab tulumaksu, seega sai apellant nelja lapse kohta kokku ühes kuus elatusraha netosummas
5. a. 1560 krooni, mis on kokku väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära
6. a., rääkimata
7. aastast. Seega on kohus rikkunud materiaalõiguse normi. Elatusraha ühe lapse kohta 390 krooni kuus
8. aastal ja 395 krooni kuus
9. aastal on häbiväärselt väike summa, kuivõrd apellandi juures elab neli last kuuest ning vastustaja juures elavast kahest lapsest üks saab täisealiseks xx. jaanuaril xxxx. a. ning ta plaanib minna tööle ja omaette elama. Kohus ei ole arvestanud kõiki esitatud tõendeid ja loetelu igakuistest kulutustest seitsme inimese kohta, mille alusel on iga lapse igakuiseks vajaduseks kokku umbes 4018 krooni. Kohus on asetanud apellandi olukorda, kus tema kanda jääb 90% iga lapse igakuistest kulutustest ja vastustaja kanda 10%, samas kui poolte sissetulekute vahe ei ole nii drastilise erinevusega. Kohus jättis ka välja nõudmata vastustaja arvelduskonto väljavõtted ning lähtus tema sissetuleku puhul üksnes palgatõendist, samas kui apellandile teadaolevalt on vastustajal lisasissetulekuid. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Seadus näeb ette alused elatise vähendamiseks, nende aluste kohaldamine ei ole materiaalõiguse normide rikkumine. Etteheited tõendite ebaõige hindamise kohta ei ole õigustatud. Hageja on arvestused teinud seitsme inimese kohta, kuid tema juures elab neli last. Kohus on põhjendanud, et on otsuse tegemisel arvestanud poolte varalist seisundit. Kostjale ei ole teada, et hageja oleks esimese astme kohtus taotlenud, et kohus nõuaks välja kostja arvelduskonto väljavõtted. Arusaamatud on hageja väited, nagu oleks kostjal lisasissetulekuid: avaliku teenistujana ei tööta kostja mujal. Küll on kostja
10. a. asunud õppima tasuta kohale Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžisse, et tulevikus leida endale paremini tasustatav töökoht, et saaks lapsi paremini aidata. Vaatamata sellele, et vanem tütar Sigrid on saanud täiskasvanuks ja hetkel ei õpi ega tööta, vajab ta endiselt ülalpidamist ja saab selle kostjalt. Välistatud ei ole, et ta jätkab õpinguid gümnaasiumis
11. a. sügisel. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja taotluse nõuda välja hageja füüsilisest isikust ettevõtja
12. a. tuludeklaratsioon, et saada ülevaade tema ettevõtluse tulemustest. Kostja palub selle ja võimalusel ka
13. a. tuludeklaratsiooni välja nõuda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus on otsust piisavalt põhjendanud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ega pea TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt vajalikuks seda korrata. Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Apellatsioonkaebuses on hageja taotlenud hagi täielikku rahuldamist, seega kuuest lapsest igaühe ülalpidamiseks 2500 krooni väljamõistmist. Samas ei sisalda kaebus mingit põhjendust selle kohta, miks tuleks hageja kasuks kostjalt välja mõista elatis kuue lapse ülalpidamiseks, kui hageja juures elab neist neli ja kostja juures kaks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt

§ 61

lõikes 1 sätestatud põhimõte ei võimalda vanemal hageda teiselt vanemalt elatist nende laste ülalpidamiseks, kes tegelikult elavad koos teise vanemaga. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu ei võimaldaks

sätted mõista vanemalt elatist välja alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse.

§ 61

lõikes 4 on tõepoolest sätestatud, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Sama paragrahvi lõigetes 5 ja 6 on aga lõikes 4 sätestatud reeglist tehtud erandid, sätestades, millistel juhtudel võib kohus elatise suurust alla selle miinimumsuuruse vähendada. Maakohus on kostjalt hageja juures elavate laste ülalpidamiseks elatise minimaalsuurusest väiksemas suuruses väljamõistmisel 6 juhindunud

§ 61

lõikest 5, mille kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et hageja juures elab poolte ühistest lastest neli ja kostja juures kaks, kes maakohtu otsuse tegemise aja seisuga olid kõik alaealised. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant põhjendanud, miks ei oleks kohus tohtinud

§ 61lõiget 5 kohaldada.

Kolleegium leiab, et poolte ühistele hageja juures elavatele lastele kostjalt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel ei ole maakohus materiaalõigusnormi rikkunud. Nõustuda võib maakohtuga selles, et

§ 61lg.

9 ei ole vaidlusalusel juhul otse kohaldatav. Siiski on arvestatav sellest normist koosmõjus

§ 61

lõikes 2 sätestatuga (elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest) tulenev põhimõte, mille kohaselt juhul, kui poolte ühised lapsed elavad mõlema vanema juures, mõistetakse elatis ühelt vanemalt teise kasuks välja juhul, kui vanemate varaliste seisundite ja laste arvu ning vajaduste erinevus seda õigustab. Osundatud sätete eesmärgiga vastuolus oleks siduda niisugusel juhul väljamõistetava elatise suurus

§ 61lõikes 4 sätestatud miinimummääraga.

Pealegi saab niisuguseid asjaolusid pidada mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldaks mõista elatise välja alla alammäära ka

§ 61lg.

6 punkti 3 alusel. Pooltel on kuus last, kes maakohtu otsuse tegemise aja seisuga olid kõik alaealised: kostja juures elavad 17-aastane S ja 14-aastane M ning hageja juures elavad 16-aastane A-S, 14-aastane M 10-aastane C ja 7-aastane M. M. Ilmne on, et 16- või 17-aastase tütarlapse vajadused on suuremad kui 7- või 10-aastasel, seetõttu ei ole põhjendatud hageja arutluskäik, nagu oleksid kõigi laste vajadused ühesugused. Nõustuda ei saa ka selle apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu võiks laste vajadused leida kogu pere vajaduste, sealhulgas hageja enda omade liitmise ja pere liikmete arvuga jagamise teel. Nii on hagejal kulutusi, mida laste vajadustena arvesse võtta ei saa (näiteks auto- ja majalaen, maja kindlustus jne.). Laste vajadusi ei ole ka võimalik vastastikku taandada – seetõttu mõistiski maakohus kostjalt välja elatise nelja ja mitte kahe lapse ülalpidamiseks, kuigi poolte ühistest lastest elab hagejaga koos kaks last rohkem kui kostjaga. Arvestades aga, et kummagi poole juures elavad vanemad tütred on praktiliselt ühevanused ja pooled ei ole väitnud, nagu erineksid nende vajadused oluliselt, siis võib poolte juures elavate vanemate laste (hageja juures elavate A-S ja M ning kostja juures elavate S ja M) vajadused lugeda võrdseks. Kui võrrelda nüüd poolte poolt laste ülalpidamiseks vajalikke kulutusi, siis teeb hageja kostjast rohkem kulutusi kahele lapsele – C ja M. M. Selle vahe arvel on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 2000 krooni kuus. Kolleegium leiab, et arvestades poolte varalise seisundi erinevust, on see õiglane summa. Nii ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust, et tema varaline seisund on parem kui kostja oma. Maakohus tuvastas, et hageja brutopalk on alates

1. a. aprillist üle 20.000 krooni ja lisaks saab ta peretoetusi 4200 krooni, sealhulgas nende laste eest, kes elavad kostjaga ja keda peab ülal üksnes kostja. Esimese astme kohtu menetluses väitis kostja, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev hageja saab ka põllumajandustulu 50.000 krooni aastas ning lisaks veel põllumajandustoetust, ja kuigi maakohus otsuses leidis, et see väide ei ole piisavalt tõendatud, et lükanud hageja seda sõnaselgelt ka ümber (hageja esindaja väitis kohtuistungil, et ta ei tea, kuidas hagejal ettevõtluses läheb – tl. 132). Maakohus tuvastas, et hageja igakuuline netosissetulek on vähemalt 16.000 krooni. Kostja osas tuvastas maakohus, et tema netosissetulek on ca 7700 krooni kuus. Seega on poolte sissetulekute vahe enam kui kahekordne. Just niisuguses vahekorras ongi maakohus jätnud kostja kanda kulutused sellest vahest, mille võrra on hageja juures elavate laste vajadused kokku suuremad kostja juures elavate laste vajadustest. Arvestades sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu andmeid selle kohta, et 7 – 13-aastaste maal elavate laste vanemate kulutusteks
2. a. prognoositi 2265 krooni lapse kohta kuus ja et 7 toiminud on teatav hindade kallinemine, siis on põhjendatud pidada
3. a. selle vanuserühma lapsele vajalikeks kulutusteks, mis eraldi tõendamist ei vaja, 2500 krooni kuus. Et hageja juures elab kaks selle vanuserühma last, siis on nendele vajalike kulutuste summa ehk nende kulutuste suurus, mille võrra hageja kulutused tema juures elavatele lastele on suuremad kui kostja kulutused kostja juures elavatele lastele, ca 5000 krooni kuus. Arvestades poolte sissetulekute vahet, on õiglane jätta sellest summast 2/3 hageja ja 1/3 kostja kanda. Nii on maakohus teinudki, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kokku 2000 krooni kuus, sest tulumaksu arvestades jääb hageja kasutada netosummana just ca 30% 5000 kroonist. Kostjale ei saa ette heita, et tema sissetulek ei ole suurem: kostja töötab avalikus teenistuses, tema töötasu ei ole väiksem riigi keskmisest, pealegi on kostja asunud õppima kõrgkooli, et parandada oma väljavaateid tööjõuturul. Oma kahtlustust, nagu oleks kostjal lisaks avalikus teenistuses saadavale tasule lisasissetulekuid, ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud. Kostja arvelduskonto väljavõtte nõudmiseks ei ole hageja esimese astme kohtu menetluses taotlust esitanud, seega ei saa selle välja nõudmata jätmist ka maakohtule ette heita. Kui poolte varaliste seisundite vahekord või laste vajadused muutuvad, võib hageja taotleda kohtuotsusega väljamõistetud elatise muutmist

§ 61lg.

3 alusel. Kui ära langevad asjaolud, mille alusel elatis laste ülalpidamiseks kostjalt on välja mõistetud alla alammäära, võib hageja taotleda elatise suuruse muutmist

§ 61lg.

7 alusel. Vastuses apellatsioonkaebusele on kostja heitnud maakohtule ette, et tema taotlus hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja 2006. a. tuludeklaratsiooni väljanõudmiseks on jäänud tähelepanuta. Samas ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses kooskõlas TsMS § 333 lõikega 1 juhtinud maakohtu tähelepanu tema taotluse lahendamata jätmisele ega saa vastavalt sama paragrahvi lõike 2 mõttele sellele rikkumisele tuginedes taotleda tõendi väljanõudmist apellatsioonimenetluses. Pealegi ei ole kostja vastuses apellatsioonkaebusele vastuolus TsMS § 652 lõikega 4 põhjendanud, mida ta soovib vaidlusaluse tõendiga apellatsioonimenetluses tõendada. Taotlus jääb seetõttu rahuldamata. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 koosmõjust lähtudes jätta hageja kanda. Urmas Reinola Ande Tänav Malle Seppik