) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 nõuete rikkumise eest. Vastavalt Tartu Vangla kodukorrale on kinnipeetaval isikul keelatud suhtlemisel vangla teenistujatega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. A.V. leidis, et nimetatud käskkiri on õigusvastane, ei ole proportsionaalne ning selles sisalduvad kaalutlusvead. A. V. il oli probleeme tervisega ning seetõttu ei olnud tal võimalik kõiki toiduaineid kasutada. Isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelustamisega halvenesid A. V. i võimalused saada toiduained, mis oleksid olnud vajalikud, arvestades tema tervislikku seisundit (võimalik maohaavade tekkimine). Samuti ei ole vaidlustatud haldusakt proportsionaalne, kuna määratud karistus ei olnud vastavuses toimepandud teoga. Tartu Vangla direktori asetäitja poolt 20.10.2006 antud haldusaktiga nr E3-309, E-136 „Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine“ tunnistati kehtetuks tehnika kasutamise luba, kuna A.V. on vahistatuna rikkunud süstemaatiliselt vangistust reguleerivaid õigusakte ning ei ole täitnud vanglas pandud lisakohustusi. Nimetatud haldusakti andmisel on rikutud proportsionaalsuse ning kaalutlusõiguse põhimõtet. Haldusakti põhjendustest ei selgu, milles seisnesid süstemaatilised vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumised. Samuti ei ole õige väide, et A. V. it on distsiplinaarkorras karistatud kahel korral, sest 02.10.2006 distsiplinaarkaristus on oluliste puudustega ning seetõttu õigusvastane. Sellest tulenevalt on nimetatud haldusakt õigusvastane. Tartu Vangla on rikkunud A. V. i puhul vahi all viibivale isikule tagatavat sõnumisaladust. 02.10.2006 avas inspektor-kontaktisik kaks A. V. i poolt kirjutatud ja kinnikleebitud kirja. Üks nendest kirjadest oli suunatud A. V. i esindajale. Kirja avamisega rikuti olulisel määral A. V. i õigust suhelda oma esindajaga ning rikuti ka tema suhtes kohaldatavat sõnumisaladust. Kinnipeetaval on õigus vastavalt
§-le 97 lg 3 kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule, justiitsministeeriumile ja oma riigi konsulaartöötajale adresseeritud kiri anda inspektor-kontaktisikule üle kinnises ümbrikus. Kui ümbrikul ei olnud selget viidet, et kiri oli suunatud A. V. i advokaadile, siis oleks kontaktisikul tulnud uurida, kellele see kiri suunatud on, enne kui ta kirja avas. Inspektor-kontaktisik aga nimetatud asjaolu ei kontrollinud ning sekkus lubamatult A. V. i kirjavahetusse tema lepinguliste esindajatega. Kuna 2 niisugune sekkumine on vahi all viibiva isiku õiguste oluline rikkumine, on sellega tekitatud A. V. ile mittevaralist kahju 70 000 krooni. Käesoleva summa tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alusel Eesti Vabariigilt välja mõista. Tartu Vangla on põhjendamatult piiranud A. V. il telefoni kasutamise õigust. 07.11.2006 esitas A.V. Tartu Vanglale taotluse, milles palus võimaldada helistada oma lepingulistele esindajatele advokaatidele Toomas Albile, Gaabriel Tavitsale ja Konrad Mällole, kokku viisteist minutit. Vajadus suhelda kõigi oma kaitsjatega oli seoses 13.11.2006 aset leidnud kohtuistungiga. Nimetatud taotlust ei rahuldatud täielikult. Taotluse kohaselt anti võimalus helistada üksnes graafikujärgselt, kuid ei antud luba helistada graafikuväliselt. Nimetatud piiranguga riivati ebaproportsionaalselt A. V. i õigust konsulteerida oma advokaatidega enne 13.11.2006 kohtuistungit. Nimetatud põhjustel tuleb toiming lugeda õigusvastaseks ning A. V. i õigusi piiravaks. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt karistati A. V. it Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkirjaga nr 14/1280 isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega üheks kuuks selle eest, et tema 18.09.2006 kella 21.30 ajal meedikuga suheldes kaebles kõva häälega, et meedikud püüavad teda ära tappa. A.V. väitis: „Üleval tähistatakse Pireti (Piret Paap) sünnipäeva ja nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil ära surra, alles eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all“, millega rikkus Tartu Vangla kodukorra (edaspidi TVK) p 7.2.4 nõudeid.
TVK p 7.2.4 keelab kinni peetava isikul kasutada suhtlemisel laimavaid väljendeid. A. V. i valjuhäälse arvamusavalduse näol oli tegu laimuga.
lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 päevaks.
lg 3 kohaselt võetakse vahistatule distsiplinaarkaristuse valikul arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. A. V. it on eelnevalt Tartu Vangla direktori 01.02.2006 käskkirjaga nr 1-4/121 karistatud distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta kasutas vanglaametnike suhtes laimavaid väljendeid. Seega oli vaidlusaluse käskkirja määramise ajal A. V. il üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Kuna noomitus ei mõjutanud A. V. it hoiduma edaspidi solvavate väljendite kasutamisest, tuli kohaldada rangemat karistust, s.o isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamist üheks kuuks. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et lisatoitlustamise keelamine oleks talle toonud kaasa tervisekahjustuse. Kui kõnealune distsiplinaarkaristus oleks ohustanud kaebuse esitaja tervist, oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu ja vältida sellega tervisekahjustusi. Kaebuse esitaja ei ole vastavasisulisi taotlusi esitanud. Vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastab vorminõuetele ja on õiguspärane.
lg 3 kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Teleri või raadio kambrisse saamine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus, vaid direktori kaalutlusõigus. Direktor võtab loa andmisel arvesse mitmeid asjaolusid, kuid ennekõike oodatakse loa saajalt käitumist, mis õigustab sellise soodustuse andmist.
lg 1 kohaselt peab vahistatu käitumine olema kooskõlas vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuetega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 3 annab haldusorganile õiguse tunnistada haldusakt, mis selle andmise hetkel oli õiguspärane, kehtetuks isiku kahjuks kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud. A. V. it on karistatud 01.02.2006 käskkirjaga nr 1-4/121 ja 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1280. Arvestades eeltoodut oli Tartu Vangla direktori 20.10.2006 otsus proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastas vorminõuetele ja õiguspärane. 3
lg 3 kohaselt ei ole õigus kontrollida vahistatu kirju, mis on adresseeritud kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Tartu Vangla 18.10.2006 vastuskirjas nr E1 2278 selgitati kaebuse esitajale, et kuna kirjal puudus märge, et tegemist võib olla advokaadile mõeldud kirjaga, pidas inspektor-kontaktisik seda tavakirjaks ning avas selle visuaalse kontrolli teostamiseks vanglas keelatud esemete avastamiseks. Vanglaametnikult ei saa mõistlikult oodata, et ta üksnes ees- ja perekonnanime järgi teab isiku elukutset, samuti ei lasu tal ametikohustustest tulenevalt kohustust peast teada kõigi advokaatide nimesid vm andmeid. Kuna kinnipeetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju, ei saa ka mõistlikult oodata, et iga kirja puhul kontrollitakse, kas adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga. Kaebuse esitaja oleks saanud õigusrikkumist ära hoida, märkides kirja saaja ameti ümbrikule või öeldes seda inspektorkontaktisikule kirja üle andmisel, näidates sel viisil õigeaegselt üles vajalikku hoolsust. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik avas ümbriku ainult kontrollimaks, kirja sisuga ta ei tutvunud. Seega ei ole sõnumisaladuse rikkumist toimunud.
lg 3 kohaselt on keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. A. V. ile võimaldati helistamist 09.11.2006, s.o enne 13.11.2006 toimunud kohtuistungit. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebuse esitaja kaitsjaks üksnes T. Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. V. i kaitsjad kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 42 mõttes. Telefoni kasutamise aja pikendamiseks ei olnud vajadust, kuna kaebuse esitaja sai võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul. Lisaks käis 09.11.2006 hommikul advokaat T. Alp A. V. iga kokkusaamisel, sama päeva õhtul võimaldati kaebuse esitajal helistada ettenähtud aja kestel isikutele tema enda äranägemisel ning 10.11.2006 käis vanglas A. V. iga kokkusaamisel advokaat G. Tavits. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord kaebuse esitajale kaasa toonud negatiivseid tagajärgi ning kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks. RVastS § 7 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 9 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja ei ole nimetanud ühtki asjaolu, mille alusel oleks tal tekkinud õigus nõuda kahju hüvitamist. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 17. oktoobri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kohustab
TVK p 7.2.4 keelab kinni peetaval isikul suhtlemisel vangla teenistujatega ja vanglat külastavate isikutega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Vangla teenistuja spetsialist-õde Kairi Kollomi poolt vangla direktori asetäitjale 19.09.2006 tehtud ettekandega on tõendatud kaebuse esitaja poolt rikkumise toimepanemine. Ka kaebuse esitaja ei eitanud, et ta oma raskest tervislikust ja emotsionaalsest seisundist tingituna ebatsensuurseid väljendeid kasutas. Seega pani A.V. toime TVK p-s 7.2.4 nimetatud rikkumise - kasutas suhtlemisel vangla teenistujaga vanglaametnikke laimavaid väljendeid. A. V. it on distsiplinaarkorras karistatud 01.02.2006 noomitusega selle eest, et ta sõimas toidujagamise ajal vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega. See karistus oli uue distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtiv. Kuna A. V. it oli analoogilise rikkumise eest juba noomitusega karistatud ning ta pani karistuse kehtivuse ajal toime uue distsipliinirikkumise, oli rangema karistuse kohaldamine põhjendatud. Isiklike 4 vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelu kehtivuse ajal ei ole vahistatul võimalik osta kauplusest toiduaineid. See ei tähenda, et kui kõnealune distsiplinaarkaristus ohustas tema tervist, ei oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkiri nr 1-4/1280 õiguspärane haldusakt ega riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
lg 3 (01.08.2006-01.01.2007 kehtinud redaktsiooni) kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Vangistusseadus ega ka selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei sätesta, kuidas tuleb kirjaliku loa andmine vormistada. Praktikas toimub nõusoleku (loa) andmine selliselt, et kinni peetava isiku taotlusele kirjutab vangla direktor resolutsiooni - lubada. Kui direktor loa tagasi võtab, saadetakse isikule vastav teatis. Vangla direktori poolt tehnika kasutamiseks erandkorras nõusoleku (loa) andmist ja nõusoleku annulleerimist ei saa antud juhul käsitleda haldusaktidena, sest loa ja selle annulleerimise või andmisest keeldumise vormistamist haldusaktina vangistusseadus ega selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei nõua. Nõusoleku (loa) andmine isikliku teleri või raadio kambris hoidmiseks ja sellest tulenevalt ka selle nõusoleku annulleerimine on vangla direktori toiming. HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi ja vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Aluseid tehnika kasutamise loa andmiseks või sellest keeldumiseks, samuti loa tühistamiseks vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta. Loa andmine, sellest keeldumine ja loa tühistamine on vangla direktori diskretsiooniotsustus. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise põhjendustes märgitakse, et A. V. i käitumine vanglaametnike ja meditsiinitöötajate suhtes on olnud valdavalt üleolev ja solvav, tema mittekorrektse käitumise kohta on kirjutatud 12 korral ettekandeid, mis on fikseeritud Tartu Vangla ettekannete registreerimise raamatus. A. V. i käitumise suhtes on neljal juhul algatatud distsiplinaarmenetlus ning kahel juhul on A. V. it distsiplinaarkorras karistatud 01.02.2006 käskkirjaga nr 1-4/121 ja 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1280. Distsiplinaarkaristused on hetkel kehtivad. Seega oli raadio ja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamist piisavalt põhjendatud ja õiguspärane. Sõnumi saladuse rikkumine Tartu Vangla poolt ei ole tõendatud. Iga kirja puhul ei saa mõistlikult oodata, et kontrollitakse, kas adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga, kuna kinni peetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju. Tõendamist ei leidnud, et ümbriku avanud vanglaametnik kirja luges või võimaldas seda teha kolmandatel isikutel. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § 52 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud telefoni ning vanglal lasub kohustus võimaldada telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. TVK p 16.2.1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale isikule taksofoni kasutamist vastavalt laekunud avaldustele ning arvestades päevakava. TVK p-i 16.2.2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele isikutele, kellele helistamine on lubatud ja kes on avalduse õigeaegselt esitanud kodukorras märgitud päeval helistada ühel korral kokku kuni kümme minutit. Nimetatud aja jooksul erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Vastustaja seletuste kohaselt võimaldati A. V. ile helistamist 09.11.2006, s.o enne 13.11.2006 toimunud kohtuistungit. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebuse esitaja kaitsjaks üksnes T. Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. V. i kaitsjad KrMS § 42 mõttes. Seega sai kaebuse esitaja võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul. Kaebuse esitaja sõlmis 13.11.2006 toimunud kohtuistungil Tartu Maakohtus lihtmenetluse 5 kokkuleppe ning tema suhtes kohaldatud tõkend (vahistamine) tühistati kohtuotsuse kuulutamisel. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord toonud kaebuse esitajale kaasa negatiivseid tagajärgi ning kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks. Kaebuse esitajale telefoni kasutamise võimaluse andmine selleks graafikujärgselt ettenähtud päeval ja ajalimiidi ulatuses ei olnud telefoni kasutamise piiramine
Seega ei ole A. V. i õigusi rikutud ega tema vabadusi piiratud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED A.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tuvastada Tartu Vangla 02.10.2006 käskkirja nr 1-4/1280 õigusvastasus; tuvastada Tartu Vangla 20.10.2006 haldusakti nr E3-309, E-136 õigusvastasus; tuvastada Tartu Vangla toimingu, millega ei võimaldatud A. V. il helistada kaitsjale, õigusvastasus; rahuldada A. V. i mittevaralise kahju hüvitamise nõue Tartu Vangla vastu summas 70 000 krooni ning mõista Tartu Vanglalt välja A. V. i kasuks menetluskulud. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on Tartu Vangla 02.10.2006 käskkiri nr 1-4/1280 õigusvastane. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tartu Vangla 02.10.2006 käskkiri nr 1-4/1280 on kaalutlusvigadega, kuivõrd karistuse määramise piisavaks aluseks ei saa olla asjaolu, et vahistatu omab juba ühte distsiplinaarkaristust. Ühestki seadusest ei tulene kohustust määrata ühe distsiplinaarkaristuse olemasolul automaatselt rangem karistus. Eelnimetatud käskkirjas ei ole põhjendatud, miks oli vajalik määrata distsiplinaarkaristuseks just nimelt
Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole Tartu Vangla direktori asetäitja arvesse võetud asjaolu, et A. V. i tervislik seisund oli vahi all viibimise ajal ja ka praegu väga raske, mistõttu tabasid teda tihti ootamatud valuhood. Seega on karistuse määramisel jäetud täielikult tähelepanuta karistuse määramise aluseks olnud rikkumise toimepanemise asjaolud.
(01.01.2007 kehtinud redaktsiooni) § 100 lg 3 kohaselt peab karistuse valikul arvesse võtma eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Tartu Vangla 02.10.2006 käskkirjast nr 1-4/1280 ei nähtu, et karistuse määramisel oleks arvesse võetud asjaolusid, miks ja mis eesmärgil apellant vahi all viibis. Kuna Tartu Vangla nimetatud käskkiri ei ole õiguspärane, sisaldab kaalutlusvigasid ning ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumisega, tuleb käskkiri tunnistada õigusvastaseks. 2) on Tartu Vangla 20.10.2006 haldusakt nr E3-309, E-136 õigusvastane. Asjaolu, et seadus ei nõua tehnika kasutamiseks loa andmise vormistamist haldusaktina ei välista asjaolu, et tegemist ei ole haldusaktiga. Haldusakti andmise kohustus ei pea olema sätestatud seaduses, vaid see antakse avalik-õiguslike ülesannete täitmise vormistusena. Vastavalt HMS §-le 51 lg 1 on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldusmenetluses toimub loa andmine ja sellest tulenevalt ka loa kehtetuks tunnistamine üldreeglina haldusaktiga. Seega on tegu haldusaktiga, mis tuleb vormistada järgides haldusaktile seadusest esitatavaid nõudeid. Tulenevalt eeltoodust on Tartu Vangla direktori poolt 20.10.2006 antud tehnika kasutamise loa tühistamise otsus nr E3-309, E-136 haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. 6 Lisaks eeltoodule ei ole Tartu Vangla direktori poolt 20.10.2006 antud tehnika kasutamise loa tühistamise otsus nr E3-309, E-136 õiguspärane. Nimetatud haldusakt ei ole proportsionaalne ning samuti esinevad nimetatud haldusaktis kaalutlusvead. Haldusakti põhjendustest ei selgu, milles seisnesid süstemaatilised vangistust reguleerivad õigusaktide rikkumised. Samuti ei ole õige väide, et A. V. it on distsiplinaarkorras karistatud kahel korral, sest 02.10.2006 distsiplinaarkaristus on oluliste puudustega ning õigusvastane. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla piisavalt põhjendanud, miks oli vaja tehnika kasutamise luba tühistada ning missugused olid süstematilised rikkumised, mida on A. V. ile ette heidetud. Arvestades eeltoodut on Tartu Vangla direktori 20.10.2006 antud tehnika kasutamise loa tühistamise otsuse nr E3-309, E-136 andmisel rikutud proportsionaalsuse ning kaalutlusõiguse põhimõtet. 3) on toiming, millega ei võimaldatud A. V. il helistada oma lepingulistele kaitsjatele, õigusvastane.
lg 1 kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Käesoleval hetkel on
lg 3 toodud regulatsioon kehtetu ning vahistatutele kohaldub kaitsjaga suhtlemisel
§-s 28 lg 3 toodud kinnipeetava regulatsioon. Eelnimetatud paragrahv reguleerib kaitsjale helistamise piiramise keeldu samasisuliselt nagu seda tegi vahistatute suhtes
Seega kehtib
lg 3 tõlgendus ka
lg 3 suhtes, kuivõrd kaitsjale helistamise osas on kinnipeetav ja vahistatu võrdses olukorras.
§-st 96 lg 3 (01.01.2007 kehtinud redaktsioon) tuleneb otseselt, et kaitsjaga suhtlemist ei tohi piirata. Seega oli Tartu Vangla pärast vastavasisulise avalduse saamist kohustatud apellandile võimaldama kaitsjatele helistamist ja vastustajal puudusid keeldumiseks alused. Vahistatul ei olnud kohustust põhjendada kaitsjale helistamise vajadust. Vahistatul on oma õiguste efektiivseks kaitseks õigus helistada oma kaitsjale ning seda ei tohi ebamõistlikult piirata muuhulgas ka vangla kodukorraga. TVK p 16.2.2. kohaselt võib vahistatu kindlaksmääratud päeval helistada ühel korral kuni kümme minutit. Samuti on ära märgitud helistamise kellaajad ning piirangud seoses päevakavaga. Eeltoodu ei kohaldu vahistatu suhtlemisele kaitsjaga, kuivõrd kaitsjaga suhtlemist ei või ebamõistlikult piirata. Juhul kui vahistatule lubada kaitsjaga suhelda vaid graafikujärgselt (kodukorra p 16.2.2 arvestades), siis peab vahistatu oma helistamiskorral valima, kas suhelda kümne minuti jooksul perekonnaga või kaitsjatega. Sellest tulenevalt ei tohi vahistatu kaitsjale helistamise võimalus olla piiratud vangla kodukorras toodud graafikujärgse helistamisvõimalusega. Vahistatule tuleb võimaldada kaitsjaga suhtlemist ka graafikuväliselt. Eeltoodud seisukohale on asunud ka Riigikohus 31.10.2007 lahendis nr 3-3-1-54-07, kus on leitud, et
§-st 28 lg 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes
Riigikohtu lahendist tuleneb, et vahistatul peab olema võimalik kaitsjaga suhelda ka graafikuvälisel ajal. Kaitsjale helistamise võimaldamine vaid TVK p-s 16.2.2. sätestatud graafiku alusel ei ole vastavuses
§-s 96 lg 3 sätestatud nõudega. Tulenevalt eeltoodust on Tartu Vangla rikkunud
§-s 96 lg 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt on keelanud vahistatul telefoni kasutamise suhtlemiseks kaitsjaga. Apellandi kaitsjateks kriminaalmenetluses olid vandeadvokaadid T. Alp, G. Tavits ja K. Mällo. Isegi juhul, kui käsitleda vahistatud kaitsjana vaid vandeadvokaat T. Alpi, on Tartu Vangla rikkunud
§-s 96 lg 3 toodud nõuet, kuivõrd piiras kaitsjale (vandeadvokaat T. Alpile) helistamise võimalust ebamõistlikult. 4) ei ole halduskohus täitnud seadusest tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja on seega rikkunud oluliselt protsessiõigusnorme. 7 Halduskohtu ei ole põhjendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole vandeadvokaat G. Tavits ja K. Mällo käsitletavad kaitsjana KrMS § 42 mõttes. KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluses kaitsja advokaat ja teised käesoleva seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud menetleja loal, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb kokkuleppest kaitsealusega (lepinguline kaitsja). Antud juhul oli lisaks advokaat T. Alpile A. V. i kaitsjaks ka G. Tavits, kellega oli sõlmitud kliendileping kriminaalmenetluses taotluste esitamiseks ning K. Mällo. Kuivõrd vandeadvokaat G. Tavitsa ja A. V. i vahel sõlmitud kliendilepingu kohaselt oli vandeadvokaat G. Tavitsa ülesandeks taotluste esitamine, siis on vandeadvokaat G. Tavits käsitletav kaitsjana KrMS § 42 tähenduses. Lisaks eelnimetatud kaitsjatele oli A. V. i kaitsjaks ka K. Mällo. Tulenevalt KrMS §-st 42 lg 2 võib kaitsealusel olla kokku kolm lepingulist kaitsjat. Seega on halduskohus rikkunud protsessiõigusnorme, kuivõrd ei ole täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 346 lg 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 5) on Tartu Vangla rikkunud vahistatu sõnumi saladust.
lg 3 kohaselt on keelatud kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg 1 ja 2 kohaselt annab kinnipeetav oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglatöötajate, kes kontrollib ümbriku sisu ja registreerib kinnipeetava ees- ja perekonnanime ning kirja esitamise kuupäeva kirjavahetuse kaustas. Seejärel kleebib kinnipeetav vanglatöötaja juuresolekul ümbriku kinni ja kinnitab kirja üleandmist allkirjaga. TVK p 17.2 kohaselt antakse kirjad üle vahetult inspektor-kontaktisikule avatult. TVK p 17.4. kohaselt võib kaitsjale adresseeritud kirja anda üle kinnises ümbrikus. Seega tuleneb seadusest ja Tartu Vangla kodukorrast, et vahistatu peab kirja üle andma avatud ümbrikus, kuid kaitsjale adresseeritud kirja võib vahistatu inspektor-kontaktisikule üle anda kinnises ümbrikus. Kuivõrd reeglina tuleb kiri üle anda avatud ümbrikus, siis kehtib eeldus, et kinnises ümbrikus olev kiri võib olla adresseeritud isikule või asutusele, kellele võib saata kirja kinnises ümbrikus. Nimetatud isikute hulka kuulub ka kaitsja. Inspektor-kontaktisik avas A. V. i kaitsjale vandeadvokaat G. Tavitsale suunatud suletud kirja ilma eelnevalt A. V. ilt küsimata. Kahtluse korral oleks kontaktisik pidanud kontrollima, kas tegu võib olla kaitsjaga või mõne muu isiku või ametiasutusega, kellele on lubatud saata kirju kinnises ümbrikus. Kuna ühe kirja adressaadiks oli A. V. i lepinguline kaitsja vandeadvokaat G. Tavits ning teine kiri oli suunatud Tarbijakaitseametile, oli A. V. il õigus nimetatud kirjad üle anda kinnises ümbrikus ning kontaktisik oleks enne nende avamist pidanud veenduma, kellele need on suunatud.
§-st 97 lg 2 tulenevalt võib vahistatu kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalitega edastavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Antud juhul avas inspektor-kontaktisik talle apellandi poolt talle üle kaitsjale adresseeritud kirja ning tutvus kõikide talle edastamiseks antud kirjade sisuga. Nimetatud asjaolu on tõendatud Tartu Vangla direktori ametitäitjale suunatud taotlusega, millest nähtub, et inspektor-kontaktisik tutvus kirjade sisuga. Seega rikkus Tartu Vangla inspektor-kontaktisik kirjade avamise ja nende sisuga tutvumisel A. V. i sõnumi saladust. Kuivõrd Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku poolt kirjade avamise ja sisuga tutvumisega rikuti A. V. i seadusest tulenevat õigust sõnumite saladusele, tuleb mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 70 000 krooni. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli A. V. i distsiplinaarkorras karistamise peamiseks aluseks distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud fakt, et A.V. rikkus süüliselt vangla sisekorrareegleid. Varasemad kehtivad karistused omavad tähtsust üksnes siis, kui tuleb 8 kaalumisele, kas süüdlase karistamine on vajalik ning kui, siis millise karistusega. Seadusest ei tulene kohustust määrata ühe karistuse olemasolul automaatselt rangem karistus, kuid antud juhul oli A. V. ile samasuguse rikkumise eest kord juba määratud kõige kergem karistus noomitus. Seega oli A.V. teadlik vangla sisekorrareeglite eiramisega kaasneda võivatest tagajärgedest, mis on märgitud ka 02.10.2006 käskkirjas. A. V. i terviseseisundi tõttu ei määratudki talle kartserikaristust, mis oleks olnud distsipliinirikkumise iseloomu ja kinni peetavate isikute võrdse kohtlemise printsiipi arvestades kohasem karistus. Distsiplinaarmenetluse käigus võetakse arvesse rikkumise asjaolusid ja rikkuja isikut. Vangistusseadus käsitleb eraldi kinnipeetavale ja vahistatule kohaldatavaid distsiplinaarkaristusi.
sätestab ainult vahistatute distsiplinaarkaristusi, kinnipeetavate distsiplinaarkaristused on sätestatud
§-s 63. Seega on seadusandja juba ette näinud vahistatute ja kinnipeetavate erineva kohtlemise distsipliinirikkumiste korral ja vanglal puudus kohustus seda teistkordselt teha. A. V. ile määrati distsiplinaarkaristus vahistatute karistamist reguleeriva sätte alusel ja seega õiguspäraselt. Tartu Vangla direktori 20.10.2006 poolt tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise osas puudus kaebuse esitajal põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks. A.V. vabanes eelvangistusest 16.11.2006 ja samast päevast muutusid A. V. i suhtes ainetuks ka tehnika kasutamist käsitlevad haldusaktid ja toimingud. Apellant ei ole nimetanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi vaidlusaluse dokumendi õigusvastaseks tunnistamiseks. A. V. ile ei ole kaitsjaga suhtlemisel takistusi tehtud. Vastavalt KrMS §-le 42 lg 1 on kriminaalmenetluses kaitsjaks advokaat ja teised käesoleva seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud menetleja loal, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb kokkuleppest kaitsealusega või advokaat, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määramisest. Taotluse lahendamise hetkel oli A. V. i kaitsjaks üksnes advokaat T. Alp, kes külastas A. V. it 09.11.2006 ja samal päeval sai A.V. ka helistada. 10.11.2006 A. V. iga kokkusaamisel käinud advokaat G. Tavits ei nimetanud end A. V. i kaitsjaks, mis on tõendatud väljakutselehega. Tartu Maakohtu 16.11.2006 otsuses nr 1-04-128 on märgitud A. V. i kaitsjaks ainult advokaat T. Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole kaitsjatena menetluses osalenud. A.V. soovis helistada igale kaitsjale viis minutit, telefoni kasutamise aeg oli kümme minutit. Seega sai A.V. oma kaitsjale helistada ning puudus vajadus võimaldada A. V. ile helistamist pikemalt, kui kodukorra järgi ette nähtud. Vanglal ei ole võimalik tagada kõigile soovijatele piiramatut helistamisvõimalust, kuna enamus vahistatuid soovivad helistada piiramatult. A. V. ile ei ole telefoni graafikujärgse kasutamise võimaldamisega kahju tekkinud. Vaatamata üldisest nõudest, et kinni peetav isik peab kirjad andma vanglaametnikule üle lahtises ümbrikus ning võib kirja suletud ümbrikus üle anda üksnes seaduses loetletud juhtudel, sh kaitsjale adresseerituna, ei saa vanglaametnikul tekkida iga suletud ümbriku korral kahtlust, kas adressaadi näol ei ole tegu kaitsjaga. Hoolimata seadusest kleebivad paljud kinni peetavad isikud kirjad kinni juba enne vanglaametniku kätte andmist, mistõttu võetakse kiri vastu ja avatakse saatja juuresolekul. Juhul, kui kirja saatja väidab, et adressaadi näol on tegu kaitsja või riigiametnikuga, kuulub väide kontrollimisele. Kuna seadusest tulenevalt on vanglaametnikul õigus visuaalselt kontrollida üksnes seda, kas ümbrikus ei ole kõrvalisi esemeid ning igapäevaselt väljasaadetavate kirjade hulk on suur, puudub kirju kokku koguval ametnikul igasugune huvi kirjade omaalgatuslikuks avamiseks või nende läbilugemiseks. Seetõttu on välistatud vanglaametniku poolt kõnealuse kirja pahatahtlik avamine. A.V. oleks saanud probleemi vältida, kui ta oleks enne kirja avamist vanglaametnikule öelnud, kes on adressaadiks, samuti oleks tal olnud peale kirja avamist võimalik see ise sulgeda. Seega ei rikkunud vanglaametnik A. V. i poolt G. Tavitsa nimelisele isikule adresseeritud kirja avamisega
9 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tartu Halduskohtu
§-s 96 lg 3 märgitud telefoni kasutamise õiguse piiramine. Asja materjalidest nähtuvalt esitas A.V. 07.11.2006 Tartu Vanglale taotluse võimaldada tal helistada kokku 15 minuti jooksul oma lepingulistele advokaatidele T. Albile, G. Tavitsale ja K. Mällole seoses 13.11.2006 toimuva istungiga kriminaalasjas. Samal päeval on A. V. i taotlusele märgitud, et taotlejal lubatakse helistada graafikujärgselt ning graafikuväliseks kõneks puudub põhjus, millise toimingu A.V. vaidlustas, leides, et tema telefoni kasutamise õigust suhtlemiseks kaitsjatega piirati õigustamatult sellega, et ta sai helistada graafikujärgselt ja üksnes 10 minutit, mis ei võimaldanud tal rääkida kõigi kaitsjatega. 07.11.2006 kehtisid vahistatu suhtes
lg 1 ja 3 järgmises sõnastuses - vahistatul on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. /…/ Keelatud on vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Alates 01.02.2007 on
lg 3 toodud regulatsioon kehtetu ning tulenevalt
§-st 90 lg 1 kohaldub vahistatutele kaitsjaga suhtlemisel
§-s 28 lg 3 toodud kinnipeetava regulatsioon. Eelnimetatud paragrahv reguleerib juba alates 01.04.2003 kaitsjale helistamise piiramise keeldu samasisuliselt nagu seda tegi vahistatute suhtes
Eeltoodust tulenevalt on õige apellandi seisukoht, et alates 2003. a kehtiva
lg 3 tõlgendus on kehtiv ka
lg 3 suhtes, kuivõrd kaitsjale helistamise õiguse osas on kinnipeetava ja vahistatute õigusi juba alates 2003. a reguleeritud sarnaselt. Seetõttu on apellant põhjendatult viidanud Riigikohtu 31.10.2007 lahendis nr 3-3-1-54-07 toodud seisukohale, et
§-st 28 lg 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes
lg 3 esimesele lausele ning kaitsjale helistamise võimaldamine vaid TVK p-s 16.2.2. sätestatud graafiku alusel ei ole vastavuses
§-s 96 lg 3 sätestatud nõudega, sest tulenevalt kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib suhtlemine muutuda võimatuks. Lisaks eeltoodule on Riigikohus viidatud lahendis märkinud ka seda, et olenemata
§-st 28 lg 1 (samasisuline on ka § 96 lg 1) tulenevatest tingimustest (kinnipeetaval/vahistatul on õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused, telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras) tuleb riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ametnikele ning kaitsjale helistamist võimaldada ka 10 teistel nädalapäevadel, kui tuleneb VSE-st, TVK-st või nende alusel koostatud päevakavast. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et Riigikohtu viidatud lahendist tulenevalt ei või kaitsjale helistamise vajadust ebamõistlikult piirata ka VSE-st või TVK-st tulenevalt ning kinnipeetaval/vahistatul on õigus suhelda kaitsjaga (kaitsjatega) ka graafikuvälisel ajal, s. h vajadusel pikema aja jooksul, kui on märgitud TVK p-s 16.2.2. Antud juhul oli A.V. Tartu Vanglale teatanud, et ta soovib umbes 15 minuti jooksul (mis ringkonnakohtu arvates ei ole ebamõistlikult pikk aeg) helistada oma kolmele lepingulisele esindajale seoses 13.11.2006 toimuva kriminaalasja kohtuistungiga ning ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla poolt kehtestatud piirang ehk üksnes graafikujärgse kõne (kindlal päeval ja tulenevalt TVK p-st 16.2.2 üksnes 10 minutit) lubamine ei olnud millegagi põhjendatud. Vastustaja poolt märgitud asjaolu, et puudus vajadus anda A. V. ile rohkem aega kaitsjaga suhtlemiseks, kuna üksnes advokaat T. Alp oli varasemalt Tartu Vanglale kirjalikult teatanud, et temaga on sõlmitud leping A. V. i kaitsmiseks kriminaalasja menetluses, s. o advokaadid G. Tavits ja K. Mällo ei saanud olla kaitsjad KrMS § 42 mõttes, mistõttu puudus taotlejal vajadus nendega suhtlemiseks lisaaega saada, ei saa ringkonnakohtu arvates olla aluseks
§-st 96 lg 3 tulenenud õiguse piiramisele. Advokatuuriseadusest,
-st ega ka KrMS-st ei tulene, et lepingulised kaitsjad peaksid vastavate lepingute sõlmimisest eelnevalt vanglaid teavitama selleks, et tagada endale võimalus ja kinnipeetavale või vahistatule õigus lepingulise kaitsjaga (kaitsjatega) telefoni teel suhelda. Õige on apellandi viide sellele, et KrMS § 42 lg 2 järgi võib kaitsealusel kokkuleppe kohaselt olla ka kohtumenetluses kuni 3 kaitsjat ning kaitsja võib kriminaalmenetlusest osa võtta juba alates hetkest, mil isik tunnistatakse kahtlustatavaks. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas A.V. Tartu Vanglale esitatud taotluses, et tal on kriminaalmenetluses 3 lepingulist advokaati e. lepingulist kaitsjat ning seda väidet ei ole vastustaja ümber lükanud ega sisuliselt ka kontrollinud, viidates üksnes sellele, et kuna G. Tavits ja K. Mällo ei ole esitanud vanglale kirjalikku kinnitust A. V. i kriminaalasjas kaitsja staatuse omamise kohta, siis ei ole alust neid KrMS § 42 lg 2 mõistes kaitsjateks pidada. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid nii A.V. kui ka advokaat G. Tavits, et vastavad lepingud A. V. i esindamiseks kriminaalmenetluses olid kõigi advokaatidega sõlmitud, kuid Tartu Vangla ei ole nõudnud vastava teabe esitamist ning tavapäraselt nõutakse advokaadilt volikirja või advokatuuri tõendit siis, kui advokaat läheb vanglasse kinnipeetava või vahialusega kokku saama. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohtu vaidlustatud otsus on ebaõige selles osas, millega ei tunnistatud Tartu Vangla 07.11.2006 toimingut õigusvastaseks ja viidatud osas tuleb halduskohtu otsus tühistada ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab A. V. i kaebuse osaliselt ja tunnistab Tartu Vangla 07.11.2006 toimingu õigusvastaseks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on ka apellandi väide selle kohta, et Tartu Vangla poolt 20.10.2006 välja antud tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamist tuleb käsitleda mitte toiminguna, vaid haldusaktina, kuna see vastab oma sisult HMS §-s 51 lg 1 sätestatud haldusakti mõistele, kuid see väide ei too veel kaasa halduskohtu otsuse tühistamist vastavas osas ja A. V. i kaebuse rahuldamist 20.10.2006 haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus peab vajalikuks osaliselt muuta Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2007 otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele osas, mis puudutab Tartu Vangla poolt A. V. ile antud tehika kasutamise loa kehtetuks tunnistamist 20.10.2006. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas Tartu Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes 20.10.2006 kehtetuks A. V. ile
lg 3 ja VSE § 59 lg 2 alusel antud loa isikliku teleri ja raadio kasutamiseks kambris. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kuigi 20.10.2006 tehnika kasutamise loa 11 kehtetuks tunnistamine ei ole selgelt vormistatud korraldusena, otsusena, ettekirjutusena või käskkirjana, tuleb ringkonnakohtu arvates seda siiski käsitleda haldusaktina, sest selle andjaks on haldusorgan, akti andmine on toimunud avalik-õiguslikus suhtes, haldusorgani tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks (suunatud isiku õiguste lõpetamisele), tegemist on üksikjuhtumi reguleerimisega, haldusorgani tahteavaldus on ühepoolne ja selle regulatsioon on suunatud haldusevälisele isikule. See, et ka Tartu Vangla ise on nii esialgset loa andmist kui ka antud loa kehtetuks tunnistamist käsitlenud haldusaktidena, tuleneb 20.10.2006 haldusakti sisust, milles on märgitud, et vastavalt HMS §-le 66 lg 2 p 3 tunnistatakse kehtetuks A. V. ile antud load isikliku televiisori ning raadio kasutamiseks kambris ja lisatud on ka vaidlustamisviide (vaie või kaebus halduskohtusse). Ringkonnakohtu arvates ei välista üksnes see asjaolu, et
ja VSE ei nõua erandkorras tehnika kasutamiseks loa andmisel ja loa annulleerimisel selle otsustuse vormistamist haldusaktiga seda, et sisult on siiski tegemist haldusaktiga. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et A. V. ile antud tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine oli toiming ja 20.10.2006 kuupäeva kandev kirjalik dokument on käsitletav vangla direktori poolt omal algatusel antud toimingu kirjaliku põhjendamisega HMS § 108 lg 1 alusel. HMS § 106 lg 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhetes. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei saa olla tegemist toiminguga, kuna 20.10.2006 kirjalikus dokumendis sisaldub haldusorgani tahteavaldus A. V. i õiguste (kasutada kambris isiklikku raadiot ja telerit) lõpetamiseks. Samas ei too eeltoodu kaasa halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamist vastavas osas, kuna esitatud kaebusest nähtuvalt on A.V. vaidlustanud 20.10.2006 haldusakti HMS § 54 alusel, leides, et see ei ole õiguspärane, kuna haldusaktis esinevad kaalutlusvead ja see ei ole proportsionaalne ning olenemata sellest, et halduskohus käsitles tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamist toiminguna, on halduskohus sisuliselt hinnanud kaebaja väiteid kaalutlusvigade esinemise, loa kehtetuks tunnistamise sisulise õiguspärasuse jne. kohta, sest ka toiming peab HMS § 107 kohaselt olema kooskõlas õigusaktidega ning toimingu sooritamisel tuleb järgida kaalutlusõiguse piire, võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tuvastatuga, et A. V. ile antud tehnika kasutamise loa tühistamist on piisavalt põhjendatud ja see on õiguspärane, kuna Tartu Vangla poolt esitatud põhjendustes märgitakse, et: „A. V. i käitumine vanglaametnike ja meditsiinitöötajate suhtes on olnud valdavalt üleolev ja solvav, tema mittekorrektse käitumise kohta on kirjutatud 12 korral ettekandeid, mis on fikseeritud Tartu Vangla ettekannete registreerimise raamatus. A. V. i käitumise suhtes on neljal juhul algatatud distsiplinaarmenetlus ning kahel juhul on A. V. it distsiplinaarkorras karistatud (01.02.2006 käskkirjaga nr 1-4/121 ja 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1280). Distsiplinaarkaristused on hetkel kehtivad.“ Seega ei ole põhjendatud apellandi väited, et 20.10.2006 haldusakt on õigusvastane, kuna sellest ei tulene, milles seisnesid süstemaatilised vangistust reguleerivad õigusaktide rikkumised ning on ebaõige vastustaja seisukoht, et A. V. il oli 20.10.2006 seisuga kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Põhjendatud ei ole apellandi väited selle kohta, et Tartu Vangla 02.10.2006 käskkiri nr 1-4/1280 on õigusvastane, kuna selles ei ole põhjendatud, miks oli karistusena vajalik määrata just lisatoitlustamise keeld ning karistuse määramisel ei ole arvestatud rikkumise toimepanemise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on 02.10.2006 käskkirjas esitatud põhjendused selle kohta, miks kohaldati A. V. i suhtes distsiplinaarkaristusena lisatoitlustamise keeldu kui noomitusest raskemat distsiplinaarkaristust (A. V. il oli kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus) vanglaametniku sõimamise eest)) ja ka muud rikkumise toimepanemise asjaolud, millele tuginedes on distsiplinaarkaristuse otsus tehtud. Samuti ei ole halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise 12 aluseks apellandi väited, et Tartu Vangla ei võtnud karistuse määramisel arvesse A. V. i tervislikku seisundit ja karistuse määramisel on vahistatu sisuliselt võrdsustatud süüdimõistetuga. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla esindaja halduskohtule selgitanud (halduskohtu toimiku lk 67), et A. V. ile karistuse määramisel arvestati tema tervisliku seisundiga ja talle määrati karistuseks
-st 100 lg 1 p 2 tulenev lisatoitlustamise õiguse keelamine, kuigi toimepandud rikkumise sisu ja raskuse alusel oleks võinud karistusena määrata ka kartserisse paigutamise. Samuti ei ole A. V. ile
lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse määramisel võrdsustatud vahistatut kinnipeetavaga e. vanglas vangistust kandva süüdimõistetuga, kuna kinnipeetava suhtes määratavad võimalikud distsiplinaarkaristused tulenesid
§-st 63 ning A. V. i kui vahistatu suhtes kohaldati distsiplinaarkaristuse määramisel
Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht selle kohta, et A. V. i suhtes ei rikutud sõnumi saladust ja seetõttu puudub alus ka kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud asjas on toimikumaterjalidega tuvastamist leidnud üksnes see, et inspektor-kontaktisik avas G. Tavitsa nimele adresseeritud kirja ümbriku kontrollimaks, ega kirjas ei leidu keelatud esemeid ning tõendatud ei ole, et inspektor-kontaktisik tutvus ka nimetatud kirja sisuga, mistõttu ei ole sõnumisaladuse rikkumist toimunud. Samuti ei ole asja materjalidega tõendamist leidnud, et G. Tavitsale adresseeritud kirja ümbrikule oleks olnud märgitud, et tegemist on A. V. i kaitsjale saadetava kirjaga. Ainuüksi see, et G. Tavitsa nimele adresseeritud kirja ümbrik oli kinni kleebitud, ei pidanud vanglaametnikus tekitama kindlat arusaamist, et sellise kirja näol on kindlasti tegemist kas kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile või kohtule saadetava kirjaga, mida on
Ka A. V. i 03.10.2006 taotlusele-märgukirjale on Tartu Vangla vastanud 18.10.2006 kirjaga, milles on märgitud, et G. Tavitsale adresseeritud kirjal puudus märge, et tegemist on A. V. i kaitsjaga, mistõttu oli inspektor-kontaktisik õigustatud selle
PS § 43 järgi on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et 02.10.2006 oleks inspektor-kontaktisik või hiljem mõni teine vanglatöötaja A. V. i poolt kirjutatud ja G. Tavitsale adresseeritud kirja lugenud, siis on halduskohus teinud õige järelduse, et ei ole tõendatud vanglaametnike poolt sõnumisaladuse rikkumise toimepanek A. V. i suhtes. Apellandi väide, et inspektor-kontaktisiku tutvumine 02.10.2006 ka G. Tavitsale adresseeritud kirja sisuga on tõendamist leidnud A. V. i 03.10.2006 taotlusega Tartu Vangla direktorile, ei ole õige. Viidatud 03.10.2006 taotluses (halduskohtu toimik, lk 8) ei ole A.V. märkinud, et inspektor-kontaktisik hakkas lugema G. Tavitsale adresseeritud kirja. A.V. on viidatud taotluses märkinud üksnes seda, et tema arvates rikuti sõnumisaladust tema kirjade avamisega ja sellega, et inspektor-kontaktisik neid tagasi kinni ei kleepinud. Seega on halduskohus ka sõnumisaladuse väidetava rikkumise ja sellest tuleneva mittemateriaalse kahju nõude osas jätnud A. V. i kaebuse õigesti rahuldamata. Olenemata sellest, et kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, puudub ringkonnakohtul alus menetluskulude jaotuse muutmiseks ja A. V. i kasuks menetluskulude väljamõistmiseks, sest halduskohtus ega ka ringkonnakohtus ei ole A.V. esitanud nõuet menetlusosalise esindaja kulude (õigusabikulude) väljamõistmiseks ning A. V. i poolt tasutud riigilõivud on tasutud seoses mittevaralise kahju nõude esitamisega, millise nõude osas jääb tema kaebus rahuldamata. 13 Viivi Tomson Agu Timmi 14 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.