Obsah (7)

§ 35§ 56§ 58§ 40§ 79§ 61§ 92

F KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-509 Haldusasi O.E Eesti

) § 56 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud. Ettekirjutus ei ole põhjendatud ja on seega õigusvastane. Arusaamatu ja asjakohatu on ettekirjutuses ja Tarbijakaitseameti 16.06.2005 kirjas nr 6-5/2794 sisalduv käsitlus, mille kohaselt ettekirjutust ei peagi motiveerima, kuna Tallinna Linnakohtu poolt 26.01.2005 väärteoasjas nr 4-555/04 tehtud kohtuotsuse näol olevat tegemist ettekirjutusega samas asjas jõustunud kohtuotsusega. Nimetatud asjas rahuldati O.E Eesti AS kaebus ja tühistati Tarbijakaitseameti ametnik-juristi J.Kimmeli poolt 03.03.2004 väärteoasjas nr 01-08002/04 tehtud kohtuvälise menetleja otsus O.E Eesti AS karistamiseks rahatrahviga RekS § 23³ lg 2 järgi. Menetlus asjas lõpetati. Ettekirjutuses toodud väidetavad RekS § 19 lg 1 rikkumised on väidetavalt toime pandud ajavahemikul 26.04-29.04.2005, seega enam kui kaks kuud peale eelpool mainitud kohtuotsuse tegemist. Isegi juhul kui esineb väärteoasja ja ettekirjutuse esemeks olevate asjaolude osas kokkulangevusi, ei saa vaatlusaluse kohtuotsuse üksikud motiivid olla siduvad kohtule käesolevas asjas. Vastasel juhul oleks käesolev kohtuvaidlus sisutu, kuna halduskohtul puuduks võimalus iseseisvaks tõendite hindamiseks. Sellisel juhul ei saaks kuidagi välistada ka seda, et ühe kohtu võimalikud vead ei kanduks automaatselt üle järgmisesse menetlusse. 5. Ettekirjutusest ei selgu, millistele tõenditele Tarbijakaitseameti järeldused tuginevad. Samuti ei sisalda Ettekirjutus väidetavalt tuvastatud asjaolude analüüsi ega ühtegi põhjendust, miks Ettekirjutuses kajastatud asjaoludel avaldatud teave on käsitletava just RekS § 19 lg-ga 1 vastuolus oleva reklaamina. Seetõttu on võimatu tuvastada, millistele asjaoludele Ettekirjutus tugineb. Ettekirjutuse tegemisel on rikutud

§ 35

lg-t 1, § 40 lg-st 1 ja 2 tulenevat keskset haldusmenetluse põhimõtet – menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise põhimõtet. Lisaks sellele on Tarbijakaitseameti 16.06.2006 kirjast nr 6-5/2794 tulenevalt O.E Eesti AS kui menetlusosaline ilma jäetud ka vaide esitamise võimalusest, mis kogumis teiste asjaoludega on tinginud õigusvastase ettekirjutuse tegemise ja kaebuse esitamise. Nimetatud asjaolud kogumis kinnitavad seda, et Tarbijakaitseameti tegevus Ettekirjutuse andmisel on vastuolus ka

§-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega.

1. Tarbijakaitseamet on asunud ebaõigele ja põhjendamatule seisukohale, et kaubamärgi mistahes avalikustamise kaudu taotletakse isiku tuntuse suurendamist, mis pikemas perspektiivis viib tema poolt pakutavate kaupade või teenuste müügi suurenemisele. Selline lähenemine oleks vastuolus KaMS §-st 3 tuleneva kaubamärgi legaaldefinitsiooniga, mille kohaselt kaubamärk on tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Tarbijakaitseamet on asunud ebaõigele ja põhjendamatule seisukohale, et kaubamärk oma kujunduse ja värvilahendusega taotleb vaid ja ainult meeldejäävust ja positiivsete emotsioonide teket ning seda ei saa seetõttu käsitada mingil juhul neutraalse teabena. Arvestades erineva avalikus ruumis esineva informatsiooni kujundusi, s.h . värvitoonide laia valikut ei saa sellist lähenemist põhjendatuks pidada. Pigem vastupidi – must-valge tähistus võiks üldiselt levinud värviliste tähistuste foonil eriliselt esile tõusta ja tähelepanu äratada. Oluline on ka see, et kaubamärk olemuslikult, sõltumata oma kujundusest või värvilahendusest, taotleb eristatavust. KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. 2
2. Kaubamärgi avalikustamine ehitisel, kus asub mängukoht on käsitletav tegevuskoha tähistusena, mitte reklaamina ReKS § 2 lg 1 § 19 lg 1 tähenduses. Tegevuskoha tähistamine kaubamärgiga ei ole vastuolus ReKS § 19 lg 1 sätestatuga. Vastuoluline ja põhjendamatu on ettekirjutuses toodud seisukoht, mille kohaselt sõltuvalt kaebaja kaubamärgi paiknemise erinevast asukohast (mängukoha sissekäigust põhjendamatult kaugel) või viisist (kaubamärk kinnitatuna mängukoha hoonele või kaubamärk lipul, mis on kinnitatud mängukoha hoonele) on kaubamärk mängukoha hoonel käsitletav hasartmängureklaamina või vastava reklaamina. Ettekirjutusest ei selgu, milliste konkreetsete parameetrite alusel on Tarbijakaitseamet pidanud võimalikuks hinnata kaubamärgi asetsemist „sissekäigust põhjendamatul kaugel”, samuti see, miks ja kuidas nimetatud asjaolu annab aluse käsitada kaubamärki hasartmängu reklaamina.
3. 15.04.
4. a jõustunud kaubandustegevuse seaduse (KTS) § 10 lg 2 kohaselt käsitletakse ettevõtte tegevuskoha tähistusena ettevõtte nime ja kaupleja soovi korral kliendile mõistetava tegevuskoha liiki, mis peab paiknema ehitisel, kus tegevuskoht asub või enne tegevuskoha sissepääsu või müügikoha juures. Ehitusseaduse (ES) § 2 lg 1 kohaselt loetakse ehitiseks nii hooned kui ka rajatised. Seega võivad tegevuskoha tähistused paikneda nii hoonel, milles asub mängukoht kui selliste hoonete juurde kuuluvatel rajatistel, mis on hoonega seotud ja mida tarbija oma tavalise tähelepanu juures seostab konkreetse tegevus(kauplemis)kohaga. Põhimõtteliselt samale seisukohale viitab ka ettekirjutuse punktis 7.
5. sisalduv käsitlus, mille kohaselt ostukeskuse vahetus läheduses asuval infotulbal on kajastatud Paldiski mnt. 102 asuvas ärikeskuses esindatud kaubamärke. Antud asjaoludel KTS § 10 lg 2 otseselt ei kohaldu. Samas on selge, et kehtiv seadusandlus eristab asukohatähist reklaamist, kuid ei sisalda asukohatähise reklaamist eristamise universaalset ja selget kriteeriumi. Seega on tegemist lüngaga õiguses. Lünk tuleb ületada seaduse või õiguse analoogia abil. Käesoleval juhul on kaebaja arvates võimalik lünk ületada seaduse analoogia abil kohaldades vaatlusalusel juhul KTS § 10 lg 2 sätestatut.
6. Kehtiv seadusandlus ei sisalda mõistet "ettevõtte nimi". Arvestades üldteadaolevat kaubanduslikku praktikat kasutavad äriühingud sageli oma erinevate tegevuskohtade / ettevõtete tähistamiseks oma ärinimest erinevaid nimesid või täiendavaid nimesid (Pärli kohvik, Järve Selver vms.). Ka O.E Eesti AS ja temaga koos tegutsevad äriühingud kasutavad kirjeldatud kaubanduslikku praktikat ja on andnud oma erinevatele tegevuskohtadele täiendavaid nimetusi (Aladdin, Keskaeg, Vene tsaar, Tsirkus, Moulin Rouge jms). Tallinnas Paldiski mnt. 102 asuvat mängukohta tähistab O.E Eesti AS nimetusega “Aarete saal“, mille kohta on teade avaldatud ka mängukoha ehitisel ja kaebaja veebilehel. Ehitisel, milles asub tegevuskoht, tegevuskoha nimetuse “Aarete saal“ avalikustamine ei ole käsitletav reklaam- ega tunnuslause avaldamisena, vaid konkreetse tegevuskoha tähistusena. Tegevuskoha tähistuse “Aarete saal” näol on tegemist mitmetähendusliku nimega, mis omab ilukirjanduslikku tausta (Robert Louis Stevenson´i tuntud seiklusromaan "Aarete saar" järgi) ja viitab eelkõige meelelahutusele ja seiklusele. Nimetatud käsitlusele viitab ka selle mängukoha vaateakna vastav kujundus. Ei saa pidada tõenäoliseks, et arukas ja täiskasvanud tarbija teeks antud asjaoludel ühese järelduse, et antud kontekstis esitatud viide aaretele on üheselt käsitletav viitena varandusele ja selle võitmise võimalusele ning sellisena käsitletav otseselt mängule õhutava teabena.
7. O.E Eesti AS veebilehekülje aadress ei ole käsitletav hasartmängu ega mängukoha reklaamina RekS § 19 lg 1 tähenduses. Veebilehe aadressi näol on tegemist isiku asukoha tähistusega virtuaalruumis, kus ei paikne hasartmängukohti. Ettekirjutusest ei selgu, millistel asjaoludel on Tarbijakaitseamet käsitanud vaatlusaluse veebilehe aadressi avaldamist just hasartmängu või mängukoha reklaamina. Veebilehe aadress ei sisalda mingit otsest 3 informatsiooni ühegi hasartmängu või mängukoha kohta. Sellist informatsiooni edastatakse O.E Eesti AS kui isiku neutraalsel viisil identifitseerimiseks, mitte tema või tema poolt pakutava ühe või teise teenuste reklaamimiseks. Vastav käsitlus on kooskõlas ka Tarbijakaitseameti halduspraktikaga, kus viidet veebilehele on jätkuvalt käsitatud neutraalse viitena selle omanikule.
8. Reval Park Hotel & O.E Eesti AS läheduses mitmete isikute koostöös eksponeeritav sõiduauto, millel puuduvad viited hasartmängule või mängukohale ei ole käsitletav hasartmängu või mängukoha reklaamina RekS § 19 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et O.E Eesti AS veebilehelt on võimalik leida informatsiooni selle kohta, et sama marki autot oli võimalik võita ka O.E Eesti AS poolt korraldatud hasartmänge mängides, ei anna reklaami spetsiifikast lähtudes alust käsitada avalikus kohas ning hotelli parklas sõiduauto eksponeerimist hasartmängu või mängukoha reklaamina.
9. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutuse punktides 3.
10. ja 3.
11. käsitletud teave on käsitletav sponsorluse/ heategevusega seonduvalt avaldatud teabena ehk on käsitletav sponsorteadetena. Käesoleval ajal puuduvad kehtivas seadusandluses universaalsed regulatsioonid, mille alusel oleks võimalik eristada sponsorteateid konkreetsete kaupade ja teenuste reklaamist. Samas on antud küsimuses oluline see, et rida kehtivaid õigusakte sisaldab sätteid sponsorteate mõiste kohta. Näiteks ringhäälinguseadus (RHS) § 20 lg 2, mille kohaselt sponsorteates tuleb arusaadavalt esitada sponsori isik või tema kaubamärk või mõlemad. Samas sponsori toodangu või teenuste propageerimine on keelatud. Tubakaseaduse (TS)§ 25 lg 2 kohaselt juhul kui spondeerijaks on tubakatoodete käitleja, võib spondeerimisega seoses avalikustada andmeid sponsori isiku või tema antud materiaalse toetuse kohta. Samas ReKS § 10 lg 1 kohaselt tubakatoote reklaam on keelatud. Kuivõrd kehtiv seadusandlus eristab sponsorteadet reklaamist, kuid ei sisalda sponsorteate reklaamist eristamise universaalset ja selgelt kriteeriumi, on tegemist lüngaga õiguses. Lünk tuleb ületada seaduse või õiguse analoogia abil. Käesoleval juhul on kaebaja arvates võimalik lünk ületada seaduse analoogia abil. Analoogilise regulatsiooni valikul on võimalik lähtuda mõlemast eelmainitud sättest, kuivõrd nende sisu on põhimõtteliselt sama. Mõlema vaatlusaluse sätte puhul on oluline see, et sponsorteade võib sisaldada sponsori isikut, samuti teavet sponsorluse kohta ja ei tohi sisaldada sponsori kaupade või teenuste propageerimist. Vaatlusalused sponsorteated mainitud tingimustele vastavad. Toodud asjaoludel vaatlusaluse teabe käsitlemine hasartmängureklaamina on põhjendamatu ja ebaõige. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. 15.03.2005 tegi kohtuväline menetleja (Tarbijakaitseameti ametnik Juta Kimmel) otsuse väärteoasjas nr 01-08-010/04 RekS § 19 lg 1 ja § 233 lg 2 alusel, millega trahvis O.E Eesti AS-i keelatud hasartmängu ja mängukohtade reklaami avalikustamise eest väljaspool mängukohta. Kohtuvälise menetleja lahend tunnistati küll otsusega nr 4-55/04 sisuliselt õigeks, kuid tühistati, kuna lahendamata jäi küsimus, kes pani toime teo, s.o. avalikustas keelatud reklaami. O.E Eesti AS esitas 09.03.2005 kassatsiooni Riigikohtule, et muuta ka väärteoasjas nr 4-555/04 tehtud Tallinna Linnakohtu 26.01.2005 otsuse põhiosa. Riigikohtu 13.04.2005 määrusega ei antud kassatsioonikaebusele menetlusluba. Seega tekkis olukord, kus väärteomenetluse aluseks olnud episoodid olid küll sisuliselt keelatud reklaamiks tunnistatud, kuid O.E Eesti AS-i ei kohustatud täiendavalt reklaamide avalikustamise lõpetamiseks ehk sisuliselt jätkus reklaamiseaduse eiramine. Tarbijakaitseamet kontrollis ajavahemikul 26.04 – 27.04.2004 uuesti O.E Eesti AS-le kuuluvaid mängukohti, millistes avalikustatav reklaam oli käsitlemist 4 leidnud kõnealuse väärteomenetluse kohta tehtud Tallinna Linnakohtu otsuses nr 4-555/
13. Selgus, et toimunud on küll muudatused, kuid need eirasid endiselt kohtu poolt antud seisukohti. Kuna sisuliselt on ka läbi viidud väikesed muudatused väärteomenetluse ning kohtuotsuse läbi saanud nii õigusliku hinnangu kui ka keelatud reklaamina kvalifitseerimise, siis koostas Tarbijakaitseamet vaidlusaluse ettekirjutuse. Amet arvestas ettekirjutuse koostamisel tõsiasja, et samas asjas olid läbi kahe aasta väldanud kohtuistungid, mõlemad pooled olid oma seisukohti väljendanud korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult ning ettekirjutus on koostatud täites RekS §-s 23 toodud nõuded. Kuigi

§ 56

lg 1 kohaselt oleks võinud haldusakt olla põhjendatum, ei muutnud puudused haldusaktis võimatuks selle mõistmist ja selles toodud asjaoludest arusaamist.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele. 14. Ettekirjutuses käsitletud episoodides on kaubamärki mängukohas asuval ehitisel kasutatud neljal korral (Toompuiestee 27, Kreutzwaldi 23, Regati pst 1, Paldiski mnt 102). Ükski neist ei asu mängukoha sissepääsu vahetus läheduses, vaid on eksponeeritud näiteks kõrge hoone katusel või küljel, kus ei asu mängukohta sissepääsu. O.E Eesti AS tegeleb vastavalt äriregistri andmetele vaid eelkõige hasartmängude korraldamisega. Samuti on vastustaja seisukohal, et lipud nii hoonel kui selle läheduses on oma olemuselt reklaamialase teabe kandja. Vastavalt RekS § 2 lg-s 1 antud reklaami määratlusele tuleb kaubamärgi O.E Eesti AS avalikustamist eraldi või kontekstis tunnuslausetega käsitleda hasartmängu ja hasartmängukohtade reklaamina, sest: (

1. a)kaubamärgi avalikustamise kaudu taotletakse firma tuntuse suurendamist, pikemas perspektiivis kaasneb firma tuntuse tõusuga kahtlematult reklaamiseaduses seoses reklaamiga toodud põhilise eesmärgi saavutamine – toote või teenuse müügi suurendamine; (
2. b)kaubamärk oma kujunduse ja värvilahendusega taotleb meeldejäävust ja positiivsete emotsioonide teket, käsitletava kaubamärgi eksponeerimine ei ole ühelgi juhul käsitletav neutraalse teabe edasiandmisena, samuti ei saa kaubamärgi eksponeerimist juhul, kui kaubamärk seondub vaid ühe toote või teenusega, lahutada selle toote või teenuse reklaamist. Lisaks kinnitavad asjaolu, et tegemist on reklaamiga, ka O.E Eesti AS poolt Tallinna Ettevõtlusametile esitatud deklaratsioonid kuue eksponeeritava reklaami kohta, millest kaks paiknevad linnatänavatel – Laagna teel ja Pirita teel. Sellega ja selle alusel reklaamimaksu kui kohaliku maksu tasumisega kohaliku omavalitsuse eelarvesse on O.E Eesti AS ise omaks võtnud ja nõustunud, et ka pelgalt kaubamärgi eksponeerimise näol on tegemist reklaamiga. Kaubamärgi eksponeerimisel on oluline hasartmängu korraldamise koha minimaalne tähistus, milline osutub tarbijateatena vajalikuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14.01.2005 lahendis nr 3-1-1-131-04 asunud järgmisele seisukohale: „Asjaolu, et sama kaubamärki kasutatakse ka muudes valdkondades peale hasartmängu korraldamise, olukorda ei muuda, sest senikaua, kui kaubamärk tähistab ühtlasi ka hasartmänge või mängukohta, ning tavalise tähelepanu juures seondub sellega, on tegemist hasartmängu reklaamiga. 15. Eksponeeritav auto kandis numbrimärgina kirjaO.E Eesti AS, mis annab otsese viite hasartmängu korraldajale ning auto asukoht (hasartmängu koha lähedus) ka hasartmängu kohale. O.E Eesti AS veebilehel oli võimalik aga tutvuda sama auto võitmise võimalusega hasartmängu mängimise käigus. Seega välireklaam, reklaam internetis ning auto eksponeerimine koosmõjus ja eraldi teenisid üheselt äriühingu O.E Eesti AS-i reklaamilist eesmärki. Vastustaja hinnangul saab hasartmängu käigus võidetava auhinna eksponeerimist käsitleda üksnes hasartmängu mängimisele meelitamisega, esitledes ihaldusväärset auhinda potentsiaalsetele klientidele. 5 16. Reklaamlause „Aarete Saar“ on vastuolus ReKS § 19 lg-ga 1, kuna see tekst vastab üheselt antud mängukohas asuvatele suurtele „aaretele“. Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“ annab mõiste „aare“ ainsaks sünonüümiks mõiste „varandus“. Seega on vastustaja hinnangul antud mängukoha nime puhul tegemist hasartmängimisele õhutava sisuga. Samasugusele seisukohale tuleb asuda järgnevate tunnuslausete puhul: „Alati miljon mängus“, „Võiduvõimalus 24 h“, „Tule ja võida“. Samasugusele seisukohale tunnuslausete kasutamise osas on jõudnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasjas nr 3-1-82-04. 17. Viide veebiaadressile on käsitletav hasartmängu ja mängukoha reklaamina tulenevalt asjaolust, et veebilehel sisaldub üksikasjalikult teave nii mängukohtade kui erinevate mängude kohta. Veebileht on võrdne teiste reklaamikandjatega ning hasartmängu reklaam ei ole lubatud, lähtudes ReKS §-s 19 sätestatust. 18. Sponsorlus on äriühingu jaoks võimalus endast tarbijale mingi sündmusega seoses teada anda. Sponsor toetab mingit valdkonda ning vastukaaluks, teavitades üldsust oma teost, teeb reklaami oma ärinimele, tegevusvaldkonnale ning tegevuskohale. Vastasel juhul puuduks vajadus eksponeerida oma „head tegu“ plakatil mängukoha asukoha hoone seinal. Sponsorlusest teavitamisel tuleb lähtuda siiski ReKS piirangutest ning lähtuda sponsorteavete avaldamisel headest kommetest ja tavadest, kuigi sponsorlusest teavitamine ei ole konkreetsemalt mujal sätestatud kui Ringhäälinguseaduses. KOHTU SEISUKOHT 19. Vaidlusküsimused Tarbijakaitseameti vaidlustatud ettekirjutuses on loetletud kokku seitse O.E Eesti AS-i mängukohta, kus või mille lähiümbruses O.E Eesti AS on Tarbijakaitseameti arvates avalikustanud reklaami, vastuolus reklaamiseaduse (RekS) § 19 lõikega 1. RekS § 19 lõike 1 kohaselt on hasartmängu ja mängukohtade reklaam keelatud, välja arvatud hasartmängu korraldamise kohas. Kaebuse esitaja arvates ei ole ettekirjutuses kirjeldatud kaubamärgi avalikustamine ehitistel, kus asub mängukoht, reklaam, vaid kaebuse esitaja tegevuskoha tähistus. O.E Eesti AS-i veebilehe, samuti auto eksponeerimine ei ole käsitletav keelatud reklaamina. Kaubamärgi avalikustamine reklaamtulpadel (loetletud ettekirjutuse p-des 3.1 ja 3.7) on kaebuse esitaja arvates käsitletav sponsorteatena. Kaebuse esitaja leiab ühtlasi, et Tarbijakaitseamet on rikkunud nii haldusakti põhjendamiskohustust kui ka menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise põhimõtet. Lisaks on O.E Eesti AS jäetud ilma ka vaide esitamise võimalusest ning rikutud on uurimispõhimõtet. Kohus annab kõigepealt hinnangu menetlusnormide rikkumisele Tarbijakaitseameti poolt. 20. Menetlusnormide rikkumine 20.1 Haldusakti põhjendamiskohustus Tarbijakaitseamet on teinud ettekirjutuse, tuginedes RekS §-le 23. RekS § 23 lg 2 kohaselt tuuakse RekS nõuetega vastuolus oleva reklaami avalikustajale tehtavas kohustuslikus ettekirjutuses ära: 1) selle koostamise aeg ja koht; selle asutuse nimetus ja aadress, kelle nimel hoiatus koostatakse; 2) ettekirjutuse koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi; 3) reklaami avalikustaja nimi ja aadress; 4) seaduserikkumise koht, aeg ja kirjeldus; 5) sätted, mis 6 näevad ette vastutuse seaduserikkumise eest; 6) nõue, peatada käesoleva seadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamine ning vastulause esitamise ja nõude täitmise piisav tähtaeg. Kohus on seisukohal, et formaalselt on vastustaja kõik eeltoodud ettekirjutusele ettenähtud nõuded täitnud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et vastustaja ei ole ettekirjutuses põhjendanud, miks ta peab ettekirjutuses märgitud episoode RekS § 19 lõikega 1 vastuolus olevaiks. Samas on ettekirjutust motiveeritud ka Tallinna Linnakohtu 26. jaanuari 2005 otsuse motivatsiooniga väärteoasjas nr. 4-555/04, millest võtsid osa samad menetlusosalised ning kus arutati samade episoodide vastavust RekS seaduse sätetele, mis on ka käesoleva ettekirjutuse tegemise aluseks. Seega oli vastustaja viide Tallinna Linnakohtu otsusele kaebuse esitajale piisav, mõistmaks ettekirjutuse tegemise põhjusi.

§-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Kohus on seisukohal, et kuivõrd haldusakti põhjendused on tuletatavad kaebuse esitajale tuttavast Tallinna Linnakohtu otsusest, ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist. Analoogilisele järeldusele on haldusaktide motiveerituse küsimuses asunud ka Riigikohus 17. mai 2005 haldusasjas nr. 3-3-1-16-05 p.-s 17. 20.2 Menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamata jätmine ning vaide esitamise võimalusest ilmajätmine

§ 40

lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et vastustaja kaebuse esitajale võimalust oma arvamust ja vastuväiteid esitada ei andnud. Samas tuleb vastustaja tegevusele hinnangu andmisel arvesse võtta ka nimetatud haldusmenetlusele eelnevat kaebuse esitaja väärteomenetlust, kus pooltevahelise vaidluse esemeks olid haldusmenetluses kirjeldatud episoodid ning kus kaebuse esitaja sai esitada piisavalt endapoolseid seisukohti ja tõendeid.

§ 40

lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Arvestades asjaolu, et ettekirjutuse tegemiseks vajalikud andmed olid ammendavalt juba väärteomenetluse jooksul kogutud ning kaebuse esitaja oli nendest teadlik, ei saa kaebuse esitaja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamata jätmist ettekirjutuse tegemisel pidada haldusmenetluse normide tõsiseks rikkumiseks, mis tooks kaasa ettekirjutuse tühistamise. Tarbijakaitseameti 16.06.2005 kirjaga nr. 6-5/2794 tagastas Tarbijakaitseamet O.E Eesti AS-i vaide vaidlustatud ettekirjutusele

§ 79

lg 1 p 4 alusel läbivaatamatult, asudes seisukohale, et samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel (toimiku nr. 1 lk. 13).

§ 79

lg 1 p 4 annab haldusorganile õiguse vaie tagastada, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesolevas haldusasjas ei ole vaidlustatud Tarbijakaitseameti toimingut vaide tagastamisel, ei võta kohus seisukohta eeltoodud kirja seaduslikkuse küsimuses. Käesolevas haldusasjas ei ole vaide tagastamine takistanud kaebuse esitajal oma seisukohtade ning tõendite esitamist. Samuti ei nähtu kohtule, et vaide tagastamine rikuks kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. 20.3 Uurimisprintsiibi rikkumine 7 Kaebuse esitaja on leidnud, et menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamata jätmine ning vaide esitamise võimalusest ilmajätmine on vastuolus ka

§-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega. Kuivõrd kohus on asunud seisukohale, et vastustajal oli ettekirjutuse tegemise ajaks seoses juba läbitud väärteomenetlusega kogutud piisavalt tõendeid ning teada ka kaebuse esitaja arvamus ja vastuväited, ei tuvasta kohus uurimisprintsiibi rikkumist vastustaja poolt ettekirjutuse tegemisel.

1. Ettekirjutuses käsitletud episoodide vastavus reklaami tunnustele 21.1 Kaubamärgi avalikustamine hasartmängukoha ehitistel ning hasartmängukoha lähedal asuvatel lippudel Tarbijakaitseameti ettekirjutus on koostatud
2. aasta
3. mail. Nii ettekirjutuse tegemise ajal kui ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtib reklaamiseaduse (RekS) § 19 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt on hasartmängu ja mängukohtade reklaam keelatud, välja arvatud hasartmängu korraldamise kohas. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutuses viidatud asukohtades kaebuse esitaja kaubamärgi eksponeerimine kujutab endast hasartmängukoha reklaami või on ehitistel avalikustatud kaubamärgid kaebuse esitaja tegevuskoha tähistused. Vaidlus puudub selle üle, et kõigil ettekirjutuses märgitud juhtudel eksponeerib O.E Eesti AS ehitistel enda kaubamärki. O.E Eesti AS-i kaubamärk (registreering nr. 35868) on registreeritud klassis 41, milles on lubatud osutada teenuseid järgmistes valdkondades: haridus, väljaõpe, meelelahutus, spordi- ja kultuurialane tegevus. Kohtul puuduvad andmed, et O.E Eesti AS-i kaubamärki kasutataks muu kui kaebuse esitaja poolt korraldatavate hasartmängude tähistusena. Seega saab tavatarbija jaoks O.E Eesti AS kaubamärk seonduda vaid hasartmängudega. Kuivõrd O.E Eesti AS-i kaubamärgi eesmärgiks on eristada O.E Eesti AS-i pakutavaid hasartmänge konkurentide omadest ning kutsuda sellisel viisil tavatarbijat üles eelistama just O.E Eesti AS-i pakutavat teenust, on kaubamärk käsitletav ka O.E Eesti AS-i äritegevuse reklaamina. RekS § 2 lg 1 kohaselt käsitletakse reklaamina teavet, mis avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise, ürituse või idee edendamise või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14.01.2005 kohtuotsuses kriminaalasjas nr. 3-1-1-13104 p-s 7 asunud seisukohale, et senikaua, kui kaubamärk tähistab ühtlasi ka hasartmänge või mängukohta ning tavalise tähelepanu juures seondub sellega, on tegemist hasartmängu reklaamiga. Vaieldamatult seostub O.E Eesti AS-i kaubamärk tavalise tähelepanu juures kaebuse esitaja poolt korraldatavate hasartmängudega. Seega tuleb ka kaebuse esitaja poolt eksponeeritud kaubamärki ettekirjutuses viidatud hasartmängukoha ehitistel, samuti ehitiste lähedal asuvatel lippudel käsitleda hasartmängu ja mängukoha reklaamina RekS § 19 lõike 1 tähenduses. Ühtlasi nõustub kohus ka Tarbijakaitseameti täiendavate põhjendustega selle kohta, miks saab kaubamärgi O.E Eesti AS avalikustamist eraldi või kontekstis tunnuslausetega käsitleda hasartmängu ja hasartmängukohtade reklaamina. 8 21.2 Kaubamärgi eksponeerimine reklaamtulbal ja reklaamtahvlil Kaebuse esitaja on seisukohal, et ettekirjutuse punktides 3.1 ja 3.7 toodud reklaamtulbal ja reklaamtahvlil eksponeeritu näol on tegemist sponsorteadete, mitte reklaamiga. Kohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. Kehtiv reklaamiseadus sponsorteate definitsiooni ei sätesta. Erinevalt tubakaseadusest, mis annab tubakatoodete käitlejale õiguse avalikustada andmed sponsori isiku või tema antud materiaalse toetuse kohta, ei anna hasartmänguseadus hasartmängu korraldajale õigust avaldada sponsorteateid. Kuna hasartmänguseaduse kehtiv redaktsioon on tubakaseaduse redaktsioonist hilisem, ei saa kohus olla veendunud selles, et sponsorteadete õiguse sätestamata jätmine hasartmänguseaduses on lünk õiguses, mitte seadusandja teadlik kaalutlus. Samuti sätestab tubakaseaduse § 25 lõige 3 ka piirangu sponsorteadete avaldamisel. Eeltoodud sätte kohaselt võib tubakatoote käitleja spondeerimisega seoses avalikustada kaubamärki viisil, mis ei viita tubakatootele või selle tarbimisele. Kanal 2-s näidatava kasiinoäriga seonduva teleseriaali „Las Vegas“ eksponeerimine koos O.E Eesti AS kaubamärgiga rikub otseselt ka tubakaseaduse § 25 lõikes 3 sätestatud piirangut. Ühtlasi jääb kohus kohtuotsuse p-s 21.1 toodud seisukohale, et kaebuse esitaja kaubamärgi eksponeerimise näol on tegemist kaebuse esitaja reklaamiga. Seega kehtivad ka reklaamtulbal ja reklaamtahvlil eksponeeritu suhtes reklaamiseaduse §-st 19 tulenevad piirangud. 21.3 Sõiduauto Chrysler 300 C ning veebilehe aadressi eksponeerimine Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et Reval Park Hotel & O.E Eesti AS ees eksponeeritav sõiduauto Chrysler 300 C, mille numbrimärgiks on kiriO.E Eesti AS, annab otsese viite hasartmängu korraldajale ning auto paiknemine hasartmängukoha vahetus läheduses tugevdab assotsiatsiooni auto kui võiduvõimaluse ning hasartmängude vahel veelgi. Seega tuleb sõiduauto eksponeerimist pidada O.E Eesti AS-i äritegevuse reklaamiks. Kaebuse esitaja selgitusest ei nähtu, et auto eksponeerimine teeniks mingit muud kui hasartmängude propageerimise eesmärki. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, nagu ei saaks O.E Eesti AS-i veebilehe aadressi eksponeerimist käsitleda reklaamina RekS § 19 lg 1 tähenduses. Kuigi veebilehe aadressil ei paikne ega saagi mõistetavalt füüsiliselt paikneda kaebuse esitaja hasartmängukohti, sisaldab veebilehe aadress otsest viidet kaebuse esitaja erinevatele hasartmängukohtadele koos teabega kampaaniate ning auhinnavõimaluste kohta, mida saab vaieldamatult pidada vaid O.E Eesti AS-i mängukohtade reklaamiks RekS § 2 lg 1 mõistes. Viidet veebilehele ei saa seega käsitleda lahus veebilehe sisust. Kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas väitnud ega tõendanud asjaolu, et ta ei taotlenud veebilehe avaldamisega veebilehe sisu tutvustamist potentsiaalsetele klientidele internetis. Kuivõrd sõiduauto ja veebilehe aadressi eksponeerimine on seega vastuolus RekS § 19 lõikega 1, on ettekirjutus nimetatud osas seadusega kooskõlas. 21.4 Tunnuslausete eksponeerimine Tallinnas, Paldiski mnt. 102 asuvat mängukohta tähistas ettekirjutuse tegemise ajal O.E Eesti AS nimetusega „Aarete saal“. Paikvaatluse ajaks oli eeltoodud tunnuslause maha võetud ning 9 seda asendas värvikas pilt kahest mereröövlist ning laevast. Kaebuse esitaja väitel omab tunnuslause ilukirjanduslikku tausta Robert Louis Stevenson’i tuntud seiklusromaani „Aarete saar“ järgi ja viitab eelkõige meelelahutusele ja seiklusele. Kohus on seisukohal, et hasartmängukoha eksponeerimine tunnuslausega „Aarete saal“, samuti vaateaknal demonstreeritav värvikirev pilt kahest mereröövlist koos laevaga ning selle keskel O.E Eesti AS kaubamärgi eksponeerimine annab kaebuse esitaja väitega kooskõlas edasi kasiino meelelahutuslikku ja seikluslikku õhkkonda. Nimetatu koos kaubamärgi eksponeerimisega taotleb aga üheselt hasartmängukoha ligitõmbavuse suurendamist ning on seega käsitletav reklaamina RekS § 2 lg 1 tähenduses. Seega nõustub kohus vastustaja seisukohaga tunnuslausete kasutamise mittelubatavuse osas.
4. Reklaami paiknemine RekS § 19 lg 1 kohaselt on hasartmängu ja mängukohtade reklaam lubatud vaid hasartmängu korraldamise kohas. Ka hasartmänguseaduse § 5 lõike 6 kohaselt on hasartmängu ja mängukohtade reklaam keelatud, välja arvatud mängukohas tehtav reklaam. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
5. jaanuari 2005 kohtuasja nr. 3-1-1-131-04 p-s 10 asunud seisukohale, et kuigi hasartmänguseadus ei anna hasartmängu korraldamise koha mõistet, tuleb selle § 7 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 lähtuvalt mõista selle all ruumi, milles korraldatakse õnnemängu, kihlvedu või totalisaatorit. Hasartmänguseaduse (HasMS) § 7 lg 1 kohaselt võib õnnemängu, kihlvedu või totalisaatorit korraldada ainult hasartmänguseaduse paragrahv 12
6. lõikes sätestatud korraldusloal märgitud asukohas. Osavusmängu võib korraldada valla- või linnavalitsuse lubatud kohas. HasMS § 8 lg 1 kohaselt ruumis, kus korraldatakse õnnemängu, kihlvedu või totalisaatorit, on keelatud muu majandustegevus peale valuutavahetuse, toitlustamise ning suupistete ja jookide müügi. HasMS § 12 lg 2 kohaselt on korraldusluba kuni viieaastase kehtivusega dokument, mis annab isikule, kellel on tegevusluba õnnemängu, kihlveo või totalisaatori korraldamiseks, õiguse korraldada korraldusloal märgitud õnnemänge, kihlvedusid või totalisaatoreid korraldusloal märgitud aadressil asuvas mängukohas. Seega eristab hasartmänguseadus mängukohta mängukoha aadressist ning mängukoha näol on tegemist kitsamalt defineeritava mõistega kui seda on mängukoha aadress. Eeltoodust lähtuvalt ei saa mängukohaks pidada juriidilise isiku asukohta, kuigi mängukoht võib asuda juriidilise isiku asukohas. Kuna kehtiv hasartmänguseadus sätestab õiguslikud alused hasartmängude korraldamisele, ei ole kaebuse esitaja poolt viidatud kaubandustegevuse seaduse § 10 lg 2 käesoleva asja arutamisel asjakohane ega kohaldatav. Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga selles, et hasartmängu korraldamise kohana tuleb mõista ruumi, milles korraldatakse õnnemängu, kihlvedu või totalisaatorit. Kuna kõigi ettekirjutuses viidatud episoodide puhul kasutas O.E Eesti AS registreeritud kaubamärki väljaspool hasartmängu korraldamise kohta, on O.E Eesti AS-ile tehtud ettekirjutus seadusega kooskõlas ning kohtul puudub alus selle tühistamiseks.

§ 61

lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Viidatud sättest tulenevalt on ettekirjutus kehtiv osas, millises kaebuse esitaja ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga oma ettekirjutusest tulenevaid kohustusi täitnud. Seega puudub kohtul alus ettekirjutuse osaliselt tühistamiseks ka selles osas, mida kaebuse esitaja on ettekirjutuse tegemise aja seisuga täitnud. 10

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 11