TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2606 Otsuse kuupäev 2. aprill 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi AS Lentsetti kaebus Otepää Vallavalitsuse 28. no

) § 14 lg 1 p 5, Planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 17 lg 2 p 3 ja § 18 lg 1 ja Otepää Vallavolikogu 22.04.2004.a määrusega nr 1-6-7 kinnitatud Otepää valla ehitusmääruse § 9.

§ 14

lg 1 p 5 sätestab, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut. PlanS § 17 lg 2 p 3 sätestab, et planeering kooskõlastatakse vastava riigiasutusega või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks või kui planeeritaval maa-alal asub riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud ala. PlanS § 18 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. Otepää valla ehitusmääruse § 9 sätestab nõuded planeeringu vastuvõtmiseks ja avaliku väljapaneku korraldamiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sisuliselt on Otepää Vallavalitsus motiveerinud projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumist Valgamaa Keskkonnateenistuse 18.10.2007.a kirjas nr 42-12-3/44675-4 antud mittekooskõlastusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-723 puudub õiguslik ja faktiline motivatsioon, millele tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud Jõnglase kinnistule ehituskeelu. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Jõnglase kinnistu osas ehituskeeldu. Tartu Halduskohus on otsuses nr 3-07-257 leidnud, et Otepää (Pühajärve) valla üldplaneering on Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt kooskõlastatud kaitseala valitsejaga ning seetõttu üldplaneeringus kokkulepitud ehitamise printsiibid on kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktiga 21. Seega on Otepää valla üldplaneeringus saavutatud ka kokkulepe Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis 21 sätestatud piiranguvööndi pärandkultuurmaastiku kaitsmise põhimõtetes. Otepää valla üldplaneeringus käsitletakse Otepää looduspargi pärandkultuurmaastikku eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastikuna, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Otepää valla üldplaneering ei näe ette Otepää looduspargi maastike ja nendega kaasnevate väärtuste konserveerimist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Jõnglase kinnistu detailplaneering on kooskõlas Otepää valla üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega. Jõnglase kinnistu detailplaneeringus on 2 arvestatud planeeringualaga piirnevate hoonestusaladega ning planeeringuga kavandatav tegevus ei ole vastuolus piirkonnale iseloomuliku väljakujunenud asustusstruktuuriga. Kaebuse esitaja leiab, et vastustajad ei ole järginud võrdse kohtlemise printsiipi ning on kohelnud Jõnglase kinnistu omanikku ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Nii on näiteks Otepää looduspargi piiranguvööndis Jõnglase kinnistust ca 3 km kaugusel vastuvõetud Otepää Golfiväljaku ja seda teenindavate rajatiste detailplaneering, mille puhul ei saa kindlasti tegemist olla põlise asustusstruktuuri ja traditsioonilise maakasutusega. Jõnglase kinnistu naabruses oleva Ojaveeru kinnistu (pindalaga 11493 m2, sihtotstarbega maatulundusmaa) on jagatud 2004 aastal ning sinna on ehitatud uusehitisena elamu. Ojaveere kinnistu on jagatud Kangro kinnistust. Ojaveere kinnistu jääb mööda teed ca 600 m kaugusele Jõnglase kinnistust. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua, et kõiki isikuid peaks alati kohtlema ühetaoliselt, kuid erinev kohtlemine peab olema mõistlikul viisil põhjendatud ja olema ratsionaalne. PlanS § 18 lg 9 kohaselt pannakse koos planeeringuga avalikul väljapanekul välja planeeringule antud kooskõlastused ning planeeringu koostamist korraldava maavanema või kohaliku omavalitsuse seisukohad kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Antud juhul ei ole Otepää Vallavalitsus võtnud vastu seisukohta Valgamaa Keskkonnateenistuse 18.10.2007.a kirjas nr 42-12-3/44675-4 esitatud vastuväidete kohta. Otepää Vallavalitsus on õigusvastaselt võtnud vastu korralduse detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta, refereerides üksnes Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohti, omapoolset hinnangut esitatud vastuväidete sisulise ja õigusliku põhjendatuse kohta andmata. Kaebuse esitaja leiab, et Jõnglase kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumine kahjustab kaebuse esitaja põhiseaduslikku põhiõigust omandi puutumatusele ning enda omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusorgan on kohustatud haldusmenetluse käigus andma taotlejale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Otepää Vallavalitsus ei ole taganud kaebuse esitajale ärakuulamisõiguse võimaldamist. Jõnglase detailplaneeringu mittekooskõlastamise alusena on märgitud

§ 14lg 2.

Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ punkti 1 kohaselt on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Kaitse-eeskirja punkti 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga ei ole kehtestatud Jõnglase kinnistu osas absoluutset ehituskeeldu. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õigusriigi ja hea halduse põhimõtete kohaselt ei tähenda kaalutlusõigus mingil juhul asutuse kontrollimatut suva. Seetõttu peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-62-02 leidnud, et planeerimisotsustustele on omane ulatuslik diskretsioonilisus. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. 3 Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Kaebuse esitaja leiab, et ei ole õiguspärane Otepää Vallavalitsuse seisukoht, et

§ 14

lg 1 p 5 tulenevalt ei ole otsustajal s.o kohalikul omavalitsusel diskretsioonivabadust, kuna otsuse tegemise võimalikkus on otseses sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha vastupidist. Valgamaa Keskkonnateenistus on põhjendustes viidanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas 2002-2006 sätestatud pika-ajalisele kaitse-eesmärkidele. Kaebuse esitaja märgib, et

§ 25

tulenevalt omab kaitsekorralduskava üksnes informeerivat ning looduskaitse asutuste edasist tegevust planeerivat sisu ning ei tekita asutusevälistele isikutele täiendavaid kohustusi. Tegemist on asutuste siseküsimusi kajastava dokumendiga, millel puudub õiguslik jõud piirata isiku põhiõigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusvälistele isikutele tekitab kohustusi ainult kaitse-eeskiri mitte aga kaitsekorralduskava. Kehtivas Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas ei ole sätestatud Otepää looduspargi pikaajalisi kaitse-eesmärke. Samuti ei pea kaebuse esitaja õiguspäraseks seda, et Valgamaa Keskkonnateenistus esitab Jõnglase kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamise keeldumise alusena Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035. Valgamaa Keskkonnateenistuse viitamine Eesti Riiklikule looduskaitse arengukavale aastani 2035 ja Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas 2002-2006 sätestatud Otepää looduspargi pikaajalistele kaitse-eesmärkidele ei ole õiguspärane. Neid dokumente ei ole nõuetekohaselt pädevate organite poolt kehtestatud. Kaebuse esitaja märgib, et Jõnglase kinnistu paikneb (Pühajärve) valla üldplaneeringuga ettenähtud nn „valgel alal”. Otepää (Pühajärve) valla üldplaneeringu punkti 5.4 kohaselt tähendab valge ala üldplaneeringu kaardil, et antud aladel maakasutuse sihtotstarve senisest ei muutu. Ka pole nendele aladele Eesti Vabariigi seadusandlusega ette nähtud suuremaid ja eraldi käsitlemist väärivaid kitsendusi ega piiranguid (kehtivad piirangud on eelkõige kaitsetsoonid - näiteks puurkaevu kaitsetsoon). Maakasutajale tähendab see seda, et praegust maakasutust võib jätkata. Maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks tuleb pöörduda Otepää Vallavalitsuse poole või koostada detailplaneering.

§ 14

lg 3 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kaalunud nimetatud looduskaitseseaduse sätte rakendamise võimalikkust. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et Valgamaa Keskkonnateenistuse kooskõlastus ei tugine

-le, Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale, Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud ja kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kooskõlastuse andmisel ei ole järgitud HMS § 4 lg 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. 4 Lähtudes eeltoodust palub kaebuse esitaja AS Lentsetti tühistada Otepää Vallavalitsuse 28.11.2007.a korraldus nr 2-4-723, kohustada Otepää Vallavalitsust uuesti läbi vaatama Jõnglase kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmine, tunnistada õigusvastaseks Valgamaa Keskkonnateenistuse 18.10.2007.a toiming „Kooskõlastamine“ nr 42-12-3/44675-4 ning kohustada Valgamaa Keskkonnateenistust uuesti läbi vaatama Jõnglase kinnistu detailplaneering. Vastustajate seisukohad 3. Otepää Vallavalitsus leiab, et Otepää Vallavalitsuse 28.11.2007.a korraldus nr 2-4-723 "Otepää vallas Sihva külas asuva Jõnglase kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumine" on õiguspärane. Kaebaja AS-ile Lentsetti kuuluv Jõnglase kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Haritavat maad on sellest 3,66 ha, looduslikku rohumaad 2,04 ha, metsamaad 9,85 ha ja muud maad 3,58 ha.

§ 4lg 1 kohaselt on muuhulgas kaitstavaks loodusobjektiks ka kaitseala.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on kaitsealaks ka maastikukaitseala. Otepää looduspark on moodustatud 11.07.1957.a ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 242 ning reorganiseeritud 24.09.1979.a ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 497 Otepää maastikukaitsealaks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määruse nr 63 „Otepää loodupargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” punktist 21 on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ja selle alusel kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on eeskirja punkt 25 järgi bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 19 lg 1 järgi on piiranguvööndis paiknev mets kaitsemets, mis on määratud keskkonnaseisundi kaitsmiseks. Sama seaduse § 17 lg 2 p 2 määratleb kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi kaitsmise. Kehtiv Pühajärve valla üldplaneering toob punktis 2 ära üldised printsiibid, mis puudutavad keskkonna säästlikku kasutamist. Üldplaneering seab olulisele kohale looduskeskkonna säilitamise ja märgib, et oluline on, et kogu maakasutus harmoneeruks ümbritseva looduskeskkonnaga. Selleks on vajalik igale konkreetsele kohale eelistada just sinna sobivat maakasutuse vormi ja ulatust. Kehtiv üldplaneering viitab Säästva arengu seaduse § 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka ehitamise printsiibid hajaasustuses. Nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsamaad ega põllumaad.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Tulenevalt eelnimetatud eeskirja punktist 24 on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud muu hulgas ka uute ehitiste 5 püstitamine. Selline seaduse sõnastus ei jäta otsustajale diskretsioonivabadust. Otsuse tegemise võimalikkus on otseses sõltuvuses nõusolekust ning teise haldusorgani nõusoleku puudumisel ei või otsustaja teha vastupidist otsust.

§ 14

lg 1 p 5 tulenevalt ei pidanud Otepää Vallavalitsus võimalikuks vastu võtta ja saata avalikule väljapanekule planeeringut, mille kehtestamiseks puudub vallavalitsusel õigus. Otepää vallas reguleerib planeerimisalast tegevust täpsemalt Otepää Vallavolikogu 22.04.2004.a määrus nr 1-6-7 „Otepää Valla ehitusmääruse kehtestamine“. Määruse § 8 lg 2 järgi kooskõlastab vallavalitsuse vastav teenistus planeeringu enne selle vastuvõtmist Valgamaa Keskkonnateenistusega. Seejärel esitab teenistus planeeringu vallavalitsusele, kes juhul, kui planeeringu algatas vallavalitsus, otsustab planeeringu vastuvõtmise. Vallavalitsusel oli õigus teha otsus planeeringu vastuvõtmisest keeldumise kohta. Vallavalitsus ei toetanud planeeringu vastuvõtmist ning on 28.11.2007.a korralduses nr 2-4-723 piisavalt põhjalikult oma seisukohta motiveerinud. Vallavalitsus on korralduses viidanud nii otsustamise aluseks olevatele õigusaktidele kui ka seletanud lahti pikemalt, miks ei pea vallavalitsus planeeringu vastuvõtmist võimalikuks. Kaebaja väide, et Pühajärve valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Jõnglase kinnistule ehituskeeldu on õige, kuid kaebaja jätab siinkohal tähelepanuta nii üldplaneeringust kui ka seadustest tulenevad kitsendused omandiõiguse teostamisele. Jõnglase kinnistu juures peab selle omanik paratamatult arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute seadmine on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega. Otepää Vallavalitsus leiab, et ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Igat kinnistut ning sellele ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt olenevalt asjaoludest. Aastaid tagasi väljastatud ehitusload ei anna õigust kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi talle kuuluvale maale, samuti planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest seadustest ja üldplaneeringust tulenevate nõuetega.

1. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb AS Lentsetti kaebusele vastu. Otepää looduspargi maastik omab kõrget looduslikku, esteetilist, kultuurilis-ajaloolist ja rekreatiivset väärtust. Otepää looduspargi maastiku iseloomustab Otepää kõrgustikule tüüpiline mosaiikne maastik, mis on ebaühtlane, keeruka struktuuriga ja väga piiriderohke Samas tuuakse välja ka, et väga pika aja jooksul kujunenud ja iseloomuliku maastikupildi säilitamiseks on vajalik säilitada maastiku üldilmet vähemalt kaasaegses seisus põllusiilude ja metsatukkadega ning hajaasustusega. Hajaasustus on üks olulisemaid komponente pärandkultuurmaastiku säilitamisel. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punkt 21 kohaselt on piiranguvöönd (Jõnglase maaüksus asub Otepää looduspargi piiranguvööndis) looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses (praeguses looduskaitseseaduses) ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035 (Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, 2006) on lahtimõtestatud pärandkultuurmaastiku mõiste ning toodud meetmed selle säilimiseks/kaitsmiseks. Pärandmaastikuna on määratletud nt vanad põllud, heina- ja karjamaad, looduslik rannamaastik, pargid, põlispuud, põline maa-asustus, pikaajaliselt majandatud mets, aga ka majandamist vajavad poollooduslikud rohumaad. 6 Loodus- ja kultuurmaastike mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine ning toimivus läbi traditsioonilise asustuse ja maakasutuse tagab kultuuripärandi säilimise, eelkõige maapiirkondades, loob eelduse maastikulise ja bioloogilise mitmekesisuse ning ökoloogiliste funktsioonide säilimiseks. Ülalnimetatud arengukava toob ühe eesmärgina välja Eestile omaste kultuurmaastike väärtustamise, taastamise ja säilitamise, mille jaoks on oluline maapiirkondades säilitada ehituspärand ja traditsiooniline maakasutusstruktuur. Valgamaa Keskkonnateenistus on menetluses arvestanud ka Otepää (endise Pühajärve) valla üldplaneeringuga. Üldplaneeringu peatükk 5.1.2 viitab Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale ning tsiteerib punkti
2. Praegu kehtiv üldplaneering ei anna täispilti kõikidest aspektidest, mida tuleks arvestada projekteerimisel või planeerimisel Otepää vallas ja Otepää looduspargi territooriumil, kuna alates 1998 aastast mil nimetatud üldplaneering kehtestati, pole seda uuendatud/kaasajastatud, kuid Otepää looduspargi valitseja ja kaitsekorraldaja on selle 10 aastase perioodi jooksul tellinud/läbi viinud uuringuid, mis aitavad kaasa looduspargi kaitse korraldamise parendamisele. Sellest tulenevalt ei sisalda ülalnimetatud üldplaneering kõiki ja täpseid Otepää looduspargi territooriumil ehitamist ja planeerimist puudutavaid põhimõtteid ning iga konkreetse tegevuse vaatab üle ja analüüsib läbi (lähtudes looduspargi kaitseeesmärgist) kaitseala valitseja arvestades siinjuures kaitse korraldaja arvamusega. Üldplaneering on kooskõlastatud 1998 aastal kaitseala valitsejaga ning sisaldab ka lisana Otepää looduspargi kaitse-eeskirja, järelikult on juba 1998 aastal jõutud ühisele arusaamisele, et kaitseala valitsejaga eri asjade (sealhulgas detailplaneeringu kehtestamine) kooskõlastamisel (valla ehitus ja planeerimistegevust reguleeriv toiming) arvestatakse kaitseeeskirjas toodut. Ülaltoodust on selgelt näha, et ka valla üldplaneeringusse on selgelt sisse kirjutatud ehitus ja planeerimistegevust reguleeriv kord ehk kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad asjad eraldi üle kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut reguleeriv/suunav strateegiline dokument ei saa olla kunagi piisavalt täpne lahendamaks üksikjuhtumeid. Üldplaneeringus on toodud, et looduspargi piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et ülalnimetatud inimmõjutused maastikule, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa (pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute (katastriüksuste) kaupa. Jõnglase detailplaneeringu menetlemisel on Valgamaa Keskkonnateenistus arvestanud ka võrdse kohtlemise printsiipi ning põhjendanud oma seisukohti põhjalikult võttes samas arvesse järjepidevuse tagamise põhimõtteid kaitseala valitsemisel. Otepää piirkonna maastike ilme muutub vanade hoonete renoveerimise ja/või uute hoonete ehitamise kaudu ehk teisisõnu projekteerimistingimuste ja kooskõlastuste andmisega projektidele/planeeringutele. Tingimuste seadmisel tuleb olemasolevate andmete alusel langetada otsus, kas kavandatav tegevus võib põhjustada negatiivset keskkonnamõju (muuta oluliselt maastiku ilmet) või mitte. Selliseid otsuseid tuleb teha maastikku kui tervikut silmas pidades, st. arvestada arendustegevuste koostoimet (varasemad kooskõlastused) ehk kumulatiivseid mõjusid ja looduspargi maastike kaitsepõhimõtteid (Kalda, T. ja Arik, A., 2006 „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused"). 7 Jõnglase maaüksuse sihtotstarve on maaregistri kohaselt 100% maatulundusmaa (19,13% haritav maa, 10,66% looduslik rohumaa, 51,49% metsamaa, 18,71% muu maa, sealhulgas 5,07% veealune maa) ning Valgamaa keskkonnateenistus ei ole keelanud kasutada maaüksust sihtotstarbeliselt ehk majandada metsa lähtudes metsaseaduses toodust, harida maad, karjatada loomi rohumaal või niita seda. Jõnglase maaüksus on moodustunud Jõnglase katastriüksuse jagamise tulemusel kaheks (Jõnglase 20,10 ha ja Põnni 28,01 ha), mis Pühajärve Vallavalitsuse 18.06.1997 korraldusega nr. 170 tagastati (õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine) õigustatud subjektile. Eelnimetatud toimingute korraldustesse on sisse märgitud kitsendusena, et järgida tuleb Otepää looduspargi kaitserežiimi ehk arvestada kaitse-eeskirjas tooduga (sealhulgas ka punktidega 11 ja 12) ehk juba Jõnglase katastriüksuse moodustamisel ja selle omandamisel on kõigile osapooltele olnud teada, et teatavad tegevused tuleb kooskõlastada kaitseala valitsejaga ning et esineb ka teoreetiline võimalus, et soovitavat tegevust ei kooskõlastata. Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et Valgamaa Keskkonnateenistus ega Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regioon ei ole kooskõlastuse andmisest keeldumise otsustamisel viinud läbi kaebaja ärakuulamist ega pole võimaldanud kaebajal esitada omapoolseid selgitusi. HMS § 40 lg 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Valgamaa Keskkonnateenistus ei kaldunud kaebaja esitatud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel kõrvale esitatud dokumentides toodud andmetest. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et kaebaja ärakuulamine ei olnud tuginedes HMS § 40 lg 3 punktile 2 vajalik ning ei oleks viinud teistsuguse otsuseni. Võttes aluseks eelpool toodut taotlevad Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus AS Lentsetti kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Käesolevas asjas on detailplaneeringu vastuvõtmise keeldumisest tulenev vaidlus eraõigusliku juriidilise isiku ja riigi ning kohaliku omavalitsuse vahel. Planeerimisõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 ja lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist ja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebuse esitaja taotleb detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise (haldustoimingu) õigusvastasuse kindlakstegemist ja detailplaneeringu vastuvõtmisest keelduva haldusakti tühistamist, mille tõttu on kaebaja nõue lubatav. HKMS § 9 lõige 1 sätestab haldusakti tühistamiseks esitatavale kaebusele 30 päevase aegumistähtaja, arvates haldusakti teatavakstegemisest. Sama paragrahvi
4. lõige sätestab toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitatavale kaebusele kolme aastase aegumistähtaja, arvates toimingu sooritamisest. Kaebus on Tartu Halduskohtule esitatud 21.12.2007.a (tl 4). Kaebuse esemeks on 28.11.2007.a antud haldusakt (tl 10) ja 18.10.2007.a toiming, mis on vormistatud kooskõlastuskirjana (tl 39-42), mille tõttu on kaebus esitatud tähtaegselt, kuna järgitud on nii haldusakti tühistamiskaebuse esitamiseks kui toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamiseks sätestatud tähtaegu. 8 HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punktid 1 ja 3 sätestavad, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi; tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Kahtlust ei ole selles, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatud toimingu kindlakstegemiseks, kuna sellele toimingule tuginedes on antud kaebuse esitaja suhtes koormav haldusakt. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb aga, et halduskohtu pädevuses on ainult sellise õigusvastase haldusakti tühistamine, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Vaidlusaluse haldusakti puhul on tegemist kaalutlusotsusega, nagu õigustatult märgivad menetlusosalised. HKMS § 19 lõige 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Halduskohus märgib vastuseks pooltele, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Halduskohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ega ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastustega, uurinud asjas kogutud kirjalike tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kuna vaidlustatud haldusakt on kooskõlas kehtiva õigusega ja ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis puudub alus haldusakti tühistamiseks ning haldusakti andmise menetluses tehtud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Valgamaa Keskkonnateenistuse 18.10.2007.a kiri ehk kooskõlastamiseks esitatud detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine on käsitletav haldusorgani menetlustoiminguna, mis tuleneb Looduskaitseseadusest ja mille riigiorgan teeb küsimuses, milles lõpliku haldusakti andmine ja otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kuid tegemist ei ole menetlustoiminguga HMS § 106 lõike 2 mõttes. Seega kohaldub vaidlustatava toimingu suhtes HMS §-des 107 ja 108 sätestatu. HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. HMS § 108 lõige 1 sätestab, et kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Kuna tegemist on haldusorgani seisukohast teavitava toiminguga, ongi vastustaja õigustatult toimingut kirjalikult põhjendanud. 9 Jõnglase kinnistu detailplaneeringu väljavõttega (tl 15-25) on tõendatud, et planeeringu eesmärgiks on muuhulgas 19,13 ha suuruse hoonestamata kinnistu seitsmeks krundiks jaotamine ja viie krundi hoonestamine ning õueala moodustamine. Vastustaja on toimingu teostamisel õiguslikult tuginenud

§ 14

lõikele 2, ning Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktidele 1, 21, 25 ja 26.

§ 14

lõike 1 punkti 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut.

§ 14

lõige 2 sätestab, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Vastustaja on keeldunud kooskõlastuse andmisest põhjusel, et detailplaneeringu kehtestamine võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärkide saavutamist. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997.a määrusega nr 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“(edaspidi Eeskiri) esimese punkti viimane lause sätestab, et looduspargi põhieesmärk on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Eeskirja punkt 21 sätestab, et piiranguvöönd on looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel käesolevas kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eeskirja punkt 24.3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Eeskirja punkt 25 kohaselt on piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Eeskirja punkt 26 kohaselt on piiranguvööndis muuhulgas kohustuslik kuppelmaastiku ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks praeguste metsata nõlvade ja kuplite hoidmine lagedana. Seega tuleneb osundatud õigusnormidest looduspargi valitsejale nii pädevus (Eeskirja punkt 24.3) kui ka alus (

§ 14

lõige 2 ja Eeskirja punktid 21 ja 1, 25 ja 26) detailplaneeringu kooskõlastamata jätmiseks, kuna vastustaja on faktiliste asjaoludega põhjendanud, miks detailplaneeringuga ehitada soovitavate ehitiste püstitamine on vastuolus Otepää kõrgustikule iseloomuliku maastike kaitse eesmärgiga ja pärandkultuurmaastiku säilitamise eesmärgiga. Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et kooskõlastus on jäetud andmata üldise ehitamise keelu tõttu. Kaebuse esitaja on õigesti osundanud, et Otepää valla üldplaneeringuga ei ole kehtestatud Sihva külas täielikku ehituskeeldu ning et puudub vastuolu üldplaneeringus sätestatu ja Eeskirjas sätestatu vahel. Samas on kaebuse esitaja aga täieliku ehituskeelu puudumisest teinud ebaõige järelduse ja alusetult leidnud, et vastustajal puudus üldse alus kooskõlastuse andmata jätmiseks. Kaebuse esitaja pool tugineb peamiselt väidetavatele menetluslikele minetustele vastustajate poolt, kuid ei ole esitanud ühtegi sellist argumenti vastustaja toimingu vastu, mis annaks kohtule aluse diskretsioonivea tuvastamiseks. Vastustaja toimingu sisulise õigusvastasuse tõendamise asemel osundatakse alusetult, et asjas antud haldusakt on antud menetlus- ja vorminõudeid eirates ja kuulub seetõttu tühistamisele. Kohus on seisukohal, et puuduvad nii õiguslikud kui ka faktilised asjaolud, mis annaksid aluse kaebuse esitaja seisukohtadega nõustumiseks. 10 Otepää Vallavalitsuse 28.11.2007.a korraldus nr 2-4-723 (tl 10) vastab HMS § 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele, eelkõige sellepärast, et ta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastuseks kaebuse esitajale märgib kohus, et vallavalitsus oli õigustatud motiveerima oma haldusakti keskkonnateenistuse poolt välja toodud faktiliste ja õiguslike asjaoludega, kuna taoliselt toimimine on kooskõlas HMS § 56 lõigetega 1, 2 ja 3, mille kohaselt on lubatud haldusakti põhjendus esitada mitte isegi haldusaktis endas, vaid menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis (keskkonnateenistuse kiri), millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused aga haldusaktis endas ning ka detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise kirjas, mis oli samuti kaebuse esitajale kättesaadav. Vastustajate kaalutlused on arusaadavad ja kontrollitavad. Neil asjaoludel puudub asjas vastuolu HMS §des 4 ja 6 sätestatuga ja kaebuse esitaja poolt osundatud kohtupraktikaga. Vastustaja ei ole haldusakti õiguslikke asjaolusid esitanud ainult viitega

§ 14lõike 1 punktile 5, nagu ekslikult osundab kaebuse esitaja.

Vastustaja on osundanud nii Eeskirjale kui teistele asjakohastele õigusnormidele. Vastustaja on põhjendatult tuginenud muuhulgas MS §-de 17 lõike 2 punktile 2 ja 19 lõikele 1, mis sätestavad et metsa majandamise eesmärk kaitsemetsas on keskkonna seisundi kaitsmine, millega ei ole kooskõlas vaidlusaluse planeeringuga planeeritav tegevus, kuna õuealade moodustamisel ei saa enam mingil juhul rääkida metsamaast, metsa majandamisest või uuendamisest või looduslikust uuenemisest või muust taolisest, mis välistaks riive sellele piirkonnale iseloomulikele maastikele. Seetõttu ei tingi teistsuguse otsuse tegemist ka kaebuse esitaja poolt nimetatud eksperthinnang. Võrreldes detailplaneeringuga moodustada soovitavate maaüksuste pindala õuealade pindaladega, ei ole tegemist ebaolulise maastikuilme terviklikkuse lõhkumisega, nagu alusetult väidab kaebuse esitaja. Suhteliselt väikesele metsamaa territooriumile moodustuksid õuealad, mis mõjutab maastike iseloomulikkust. Vastustajad on õigesti osundanud, et muuhulgas peab arvestama ka edasisest plaanitavast maakasutusest tulenevaid aspekte metsale kui tervikule. Kaebuse esitaja leiab kohtu arvates alusetult, et vastustajad on omavoliliselt rakendanud sihtkaitsevööndile omast rangemat kaitserežiimi, kuna ehitustegevuse täielikku keelamist ei ole õigusaktidega ette nähtud. Kohus on seisukohal, et vastustajate tegevust saab iseloomustada hea halduse põhimõtte järgimisega ja halduse omavolilist tegutsemist, mis on hea halduse põhimõtte tinglikuks vastandiks, ei saa asjas tuvastada. Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev võrdsuse põhimõte nõuab, et kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Riigikohtu üldkogu märgib 27.06.2005.a otsuses nr 3-4-1-2-05, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav ka võrdse kohtlemise printsiibi eiramine vastustajate poolt, kuna kaebuse esitaja on näitena toonud olukorrad, kus detailplaneeringud on kehtestatud või kämpingud varasemalt rajatud, kuid ei ole osundanud juhtumitele, kus detailplaneeringud on jäetud kehtestamata, kuna vastustajad on leidnud, et detailplaneeringu kehtestamine on vastuolus looduspargi põhieesmärgiga, milleks on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse (Eeskirja punkt 1). 11 Kaebuse esitaja poolt menetlusnõuete rikkumisena välja toodud asjaolud nagu raamdokumentide kehtestamata jätmine asjaomaste institutsioonide poolt, ei ole mõjutanud asjas tehtud otsuse sisu, mille tõttu ei saa vaidlusalune haldusakt sellel alusel kuuluda tühistamisele. Raamdokumentides sätestatud looduskaitseliste mõistete ja terminite asjakohasus ei sõltu sellest, kas tegemist on käskkirjaga kehtestatud dokumendiga või mitte. Vaieldamatult ei ole kehtestamata dokumentidel õigusjõudu õigusaktina. Kuid vastustaja on õigustatud ja kohustatud nendes dokumentides sätestatut arvestama kas tõenditena või sisustama määratlemata õigusmõisteid neid dokumente kasutades, kuna vastustaja ülesandeks on tagada Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Käesolevas asjas on need dokumendid käsitletavad toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktiliste asjaoludena. Võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitajale on looduspargi valitseja sisuline seisukoht olnud teada juba 2007.aasta kevadest (tl 43-44), ei ole ärakuulamisõiguse riive samuti aluseks haldusakti tühistamisele, kuna vastustajad on õigustatult osundanud HMS § 40 lõike 3 punktis 4 sätestatule. Kaebuse esitaja seisukoht haldusakti väidetavast õigusvastasusest on paljasõnaline ja kaebuse esitaja poolt asjakohaste tõenditega tõendamata. Vastupidiselt kaebuse esitajale on vastustajad omi seisukohti tõendanud kirjalike tõenditega, mis veenavad vastustajate kaalutluste usaldusväärsuses. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andnud faktilisel ja õiguslikul asjaolul, et kaitseala valitseja ei andnud kooskõlastust detailplaneeringule (

§ 14lõike 1 punkt 5). Seega esines vastustajal õiguslik alus kaebuse esitaja jaoks koormava haldusakti andmiseks, kuna Plan

S §de 17 lõike 2 punkt 3 ja 18 lõige 1 kohustavad omavalitsust planeeringu vastuvõtmise otsustamisel selleks. Neil asjaoludel jääb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, kaebuse esitaja puhul HKMS § 92 lõike 1 alusel, seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Roby Koik Kohtunik 12