3-07-1000/7

3-07-1000 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Agu Timmi, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-1000 Haldusasi V.P. taotlus riigilõivust vabastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.10.2007 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.P. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2007 määrus muutmata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD V.P. esitas 17.05.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse kohaselt paigutati V.P. 29.03.2007 Murru Vangla kartseris kambrisse nr 140 ning 09.04.2007 kambrisse nr 122, kuid kumbki kambritest ei vastanud kehtestatud nõuetele. Kambris nr 140 oli aknal mustus ning seda ei saanud avada. Kambris puudus ventilatsioon ning ei olnud värsket õhku, samuti oli temperatuur liiga madal. Elektrivalgustus ei vastanud kaasaegsetele nõuetele ning kambris ei olnud võimalik lugeda ja kirjutada silmanägemist rikkumata. 29.03.2007 kuni 01.04.2007 puudus kambris valgustus, sest lambipirn oli katki. Müratase oli kambris lubatust kõrgem, kanalisatsioon ei vastanud ehitustehnilistele normidele, tekkisid üleujutused, ummistused ning halb lõhn, kambrisse ei antud kaasa peeglit, habemeajamisvahendeid, üks kord nädalas võimaldati duši all käia, madrats, voodipesu oli antisanitaarses seisundis, kartserisse ei antud kaasa vahetuspesu, voodipesu ei vahetatud sel päeval kui käidi duši all, kartserisse ei antud vahetusjalanõusid, võeti ära toatuhvlid. Samasugused tingimused olid ka kartseri kambris
3. Kaebuse esitaja palus tunnistada õigusvastaseks tema paigutamine kambrisse, mis ei vastanud õigusaktides ettenähtud tingimustele ning palus välja mõista tema kasuks mittevaralise kahju kohtu äranägemisel määratud summas. Kaebuses palus V.P. vabastada end kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust seoses sellega, et ta ei tööta ning tal puudub sissetulek. 10.08.2007 esitas V.P. Murru Vangla poolt 05.07.2007 väljastatud õiendi, mille kohaselt ta ei tööta ja tema isikuarvel oli 05.07.2007 seisuga 30.40 krooni. Tartu Halduskohus jättis 22.10.2007 määrusega V.P. taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning kohustas V. P. tasuma riigilõivu summas 1000 krooni hiljemalt 12.11.
4. Määruse põhjenduste kohaselt, tulenevalt riigilõivuseaduse (RLS) §-st 56 lg 10, tasutakse halduskohtusse kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni. Lähtudes RLS §-st 56 lg 12 kaebuse esitamisel mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 1000 krooni. Sama paragrahvi lg 17 kohaselt kui kaebuses on esitatud mitu alternatiivset nõuet, tasutakse riigilõivu lähtuvalt nõudest, mille esitamise eest on ette nähtud suurima riigilõivu tasumine. Kuna kaebuse esitaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, kuuluks V.P. kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 1000 krooni. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu. V.P. vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud. HKMS § 91 lg 1 kohaselt ei ole maksejõuetus riigilõivu tasumisest vabastamise vääramatu kriteerium. Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärk on tagada isikule Põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning vältida seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema õiguste kaitsel. Riigilõivu tasumise nõude eesmärgiks on, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud, kui ilmneb, et õiguste kaitse vajadus puudub või on tegemist küsimusega, mida ei saa pidada isiku jaoks oluliseks. V.P. kaebuses esitatud nõuet ei saa pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Isiku jaoks olulise küsimusena saab vaadelda eelkõige selliseid küsimusi, millest arvestataval määral võib sõltuda isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. Käesoleval juhul seisnes väidetav kahju mittepüsivates emotsionaalsetes ja füüsilistes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest rahalist hüvitist taotleda, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud tema riigilõivust vabastamine kaebuse esitamisel. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kaebuse esitajal oli võimalik enne kohtusse pöördumist esitada kahju hüvitamiseks taotlus kahju väidetavalt põhjustanud haldusorganile riigivastutuse seaduse (RvastS) § 17 lg 1 alusel. Haldusorganile taotluse esitamisel riigilõivu tasuda ei ole vaja. Isiku viibimine kartseris, kus puuduvad kõik tavaelus vajalikud ja normaalsed elamistingimused, võib tekitada hingelisi üleelamisi ja ebameeldivusi, kuid sellest tuleneva moraalse kahju tekkimine on küsitav. Kaebuse esitaja kannab vabaduskaotuslikku karistust vanglas, mis tähendab, et tal tuleb arvestada kõikide piirangutega, mis vangistusseadusega ja selle alusel antud õigusaktidega on kehtestatud. Kartseris pidi kaebuse esitaja alluma veel 2 rangematele piirangutele. Lähtudes eeltoodust ei ole V.P. vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED V.P. esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.10.2007 määruse ning teha uue määruse, millega vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse kohaselt on riigilõivust vabastamata jätmisega oluliselt rikutud kaebuse esitaja õigusi, mis on tagatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) ja Inimõiguste konventsiooniga. Riigilõivust vabastamata jätmine rikub inimese õigust kaitsta oma õigusi ja vabadusi kohtus, mis on tagatud PS §-ga 15 lg 1 ja Inimõiguste konventsiooni §-ga 6 lg
5. Kaebuse esitaja leiab, et temal kui kinnipeetaval ei ole rahalisi vahendeid riigilõivu tasumiseks. Vangla administratsioon ei ole viie aasta jooksul võimaldanud kaebuse esitajale töötamist ega raha teenimist. Kaebuse esitaja perekonnaliikmetel või sugulastel ei ole samuti võimalik raske majandusliku olukorra tõttu kaebuse esitajat materiaalselt toetada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
6. oktoobri 2007 määrus muutmata. Tartu Halduskohtu
7. oktoobri 2007 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks. Nähtuvalt halduskohtule esitatud kaebusest, on V.P. esitanud kaks nõuet: 1) tunnistada õigusvastaseks tema paigutamine kartserikambritesse nr 140 ja 122 (s. o nõue toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks); 2) välja mõista mittevaraline kahju (s. o nõue toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks). Kuna HKMS § 84 lg 1 kohaselt kaebuses mitme nõude esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv, siis on halduskohus õigesti riigilõivu 1000 krooni määramisel lähtunud mittevaralise kahju nõudest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et V.P. on maksejõuetu ja ei ole suuteline halduskohtusse kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvat 1000 krooni suurust riigilõivu tasuma. Vaidlus on selles, kas maksejõuetuse tõttu tuleb V.P. vabastada riigilõivu tasumise kohustusest või mitte. Vastavalt HKMS §-ile 10 lg 3 kaebuses toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kaebuse esitaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Antud juhul seisneb V. P põhjendatud huvi tema kartserikambritesse nr 140 ja 122 paigutamise õigusvastaseks tunnistamiseks mittevaralise kahju hüvitamises. Seega on tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks saavutada mittevaralise kahju hüvitamine, s. o tuvastamisnõue on hõlmatud kahjunõudega ning tegemist on mittevaralise kahju hüvitamise kaebusega. 3 HKMS § 91 lg 1 kohaselt on kohtul õigus vabastada isik täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kui ta leiab, et isik on maksejõuetu. Haldusasjas nr 3-3-1-40-07 on Riigikohus asunud seisukohale, et „Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks“. V.P. on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisneb tema inimväärikuse alandamises. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel, sest sellest nõudest ei sõltu arvestataval määral tema jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. Samuti ei ole halduskohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebus perspektiivikas. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei veena selles, et V.P. kaebus halduskohtule tuleks rahuldada. Kaebuse kohaselt alandati kaebaja inimväärikust tema paigutamisega kartserikambritesse 140 ja 122 seetõttu, et kambris nr 140 oli aknal mustus ning seda ei saanud avada. Kambris puudus ventilatsioon ning ei olnud värsket õhku, samuti oli temperatuur liiga madal. Elektrivalgustus ei vastanud kaasaegsetele nõuetele ning kambris ei olnud võimalik lugeda ja kirjutada silmanägemist rikkumata. 29.03.2007 kuni 01.04.2007 puudus kambris valgustus, sest lambipirn oli katki. Müratase oli kambris lubatust kõrgem, kanalisatsioon ei vastanud ehitustehnilistele normidele, tekkisid üleujutused, ummistused ning halb lõhn, kambrisse ei antud kaasa peeglit, habemeajamisvahendeid, üks kord nädalas võimaldati duši all käia, madrats, voodipesu oli antisanitaarses seisundis, kartserisse ei antud kaasa vahetuspesu, voodipesu ei vahetatud sel päeval kui käidi duši all, kartserisse ei antud vahetusjalanõusid, võeti ära toatuhvlid. Kui isegi eeldada, et kõik kaebaja poolt väidetu on tõendatud, siis sellistes kambrites hoidmisega võidi tekitada kaebajale ebamugavusi, kuid samas on küsitav see, kas kambrites hoidmisega tekitati kaebajale selline mittevaraline kahju, mis kuuluks rahaliselt hüvitamisele. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Halduskohus on õigesti leidnud, et V.P. vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole kaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud ning seetõttu on ta õigesti jäetud vabastamata riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Viivi Tomson Agu Timmi 4 Maili Lokk