Obsah (7)

§ 208§ 82§ 111§ 223§ 188§ 189§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2008. a Tartu Tsiviilasja number 2-06-19

§ 208lg 1 ja AÕS § 92 lg 1 tulenevalt sõlmitakse vallasasja võõrandamiseks nii võlaõiguslik kui asjaõiguslik leping. Ts

ÜS § 6 lg 4 on sätestatud abstraktsiooniprintsiip, mis tähendab, et asjaõiguslik leping on sõltumatu võlaõigusliku lepingu kehtivusest. Järelikult ei saa nõustuda hageja väitega, et kuna ta ei ole auto valdust saanud, siis ei ole ka ostu-müügilepingut.

§ 82

lg 5 kohaselt peavad lepingupooled oma vastastikused kohustused täitma üheaegselt. Pooled ei ole oma lepingulisi kohustusi täinud. Hageja kohustus kostjale tasuma auto ostuhinna 20 721 krooni, kuid maksis kostjale 10 000 krooni. Kostja kohustus andma asja üle ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Kostja väidab, et andis valduse hagejale üle, tõendades seda politseiinspektori poolt hageja esindajale (Toomas Treufeldt) vales kohas parkimise eest koostatud kiirmenetluse otsusega. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et kostja ja Ühisliisingu AS vahel oli sõlmitud kapitalirendileping, mille objektiks oli Lada Samara, ning et see sõiduauto hävines avarii tulemusena. Hageja väitel oli ostumüügilepingu objektiks avariis hävinenud auto. Kostja ei vaidle hageja väitele vastu ja lisaks on kostja hagejale väljastanud konto väljavõtte, tõendamaks, et kostjal ei ole võimalik autot hagejale üle anda. Kui võrrelda kostja ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud kapitalirendilepingu lõpetamise kokkulepet ning politseiinspektori koostatud kiirmenetluse otsust, siis on näha, et tegemist on küll sama marki autodega, kuid riiklik registreerimismärk on erinev. Seega ei saa lugeda kiirmenetluse otsusega tõendatuks, et kostja on hagejale valduse üle andnud. Kuna 2 kostja ei ole muid tõendeid valduse ülemineku kohta esitanud, siis leidis kohus, et kostja on rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust anda asi hagejale üle. Kohus nõustus kostja väitega, et seni, kuni lepingupool ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, võib teine lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest (

§ 111lg 1).

Käesolevas asjas rikkusid mõlemad lepingupooled oma kohustusi, mistõttu tuleb pooltel need täita üheaegselt. Kuna auto hävines avarii tulemusena, siis kostjal ei ole võimalik autot üle anda, mistõttu on tegemist kostja poolse müügilepingu olulise rikkumisega (

§ 223lg 1).

Hageja võib lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks kostjale andmata (

§ 223lg 3).

Poolte vahel on kehtiv ostu-müügileping, sest hageja ei ole tehingut tühistanud ega kasutanud võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Antud juhul ei tule kohaldamisele alusetu rikastumise sätted, sest selleks peab teisele isikule olema midagi õigusliku aluseta üle antud või see alus peab olema hiljem ära langenud.

§ 188

lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. See säte taganemisavalduse vorminõuet ette ei näe, mistõttu võib see olla ka järelduslik (TsÜS § 68 lg 3). Pärast seda, kui hageja sai auto hävimisest teada, esitas ta kohtusse hagi ja nõuab kostjale makstud 10 000 krooni tagastamist, millest võib järeldada hageja tahet lepingu lõpetamiseks. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu (

§ 189lg 1).

Kuna hageja maksis kostjale 10 000 krooni ja kostja hagejale midagi üle ei andnud, siis kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 10 000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ S&P Express taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei selgu kohtuotsusest, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et pooled leppisid kokku just selle sõiduauto Lada Samara müügis, mis hageja väitel hävines. Nii hageja kui kostja on väitnud, et kokku lepiti sõiduauto Lada Samara müügis. Nähtuvalt esitatud tõenditest on kostja sõiduauto Lada Samara andnud OÜ Finklord juhatuse liikmele T. Treufeldile üle. Ekslikud on kohtu väited, nagu oleks kostja müügilepingut rikkunud. Hagejal oli kohustus tasuda esimese sissemaksena 20 721 krooni. Hageja tasus 10 000 krooni. Olukorras, kus hagejal oli tasumata esimene sissemakse, ei tekkinud kostjal kohustust sõiduautot üle anda. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas mõni kostja valduses olnud sõiduautodest Lada Samara hävines või mitte. Kohus ei ole rahuldanud hagi lähtuvalt hageja esitatud alusest – alusetust rikastumisest, vaid on leidnud, et tegemist on hageja poolse järeldusliku taganemisavaldusega ja seetõttu kuulub hageja poolt tasutu väljamõistmisele. Siinjuures on kohus leidnud, et hageja esitas hagi sõiduki hävinemisest teada saades kohtusse ja seda tulebki lugeda lepingust taganemise avalduseks. Selline järeldus ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike põhimõtetega. Hageja esitas hagi kohtusse aastaid pärast seda, kui oli saanud teada auto hävinemisest. Samas ei olnud hageja esitanud varasemalt ühtegi nõuet kas siis lepingu täitmiseks või ka lepingust taganemiseks. Hageja esindaja teatas kohtuistungil, et lepinguline suhe poolte vahel on alles. Seega ei olnud kostjal kuidagi võimalik teada hageja tahtest lepingust taganeda. 3 Kohus võib valida normid, mille alusel vaidlust lahendada, samas ei ole kohtumenetluse põhimõtetega kooskõlas olukord, kus kostja saab alles otsusest teada, milliseid aluseid kohus rakendab. Antud juhul on kohus leidnud, ilma hageja vastava nõudeta, et tegemist on lepingust taganemisega ja kohaldada tuleb

§ 189lg 1.

Samas võimaldab näiteks

§ 190välistada hüvitamise.

Võimalus vastavate väidete ja tõendite esitamiseks puudus.

1. OÜ Finklord taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei vaidlustanud kostja kohtus asjaolu, millise sõiduauto müügis pooled kokku leppisid. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja ja kostja vahel oli veel mingi muu Ladaga seotud kokkulepe. Tegemist on uue asjaoluga, millele apellant ei saa antud kaebuse raames tugineda. Ühestki kohtutoimikus olevast dokumendist ei nähtu, et sõiduauto T. Treufeldtile üle anti. Kostja poolt kohtule esitatud väärteomenetluse otsusest ei nähtu, et T. Treufeldt oleks sõitnud vaidlusaluse autoga. Tegemist oli küll Ladaga, kuid selle registreerimismärk ei olnud vaidlusaluse auto oma. Tehingu ajal kuulus auto Ühisliisingu AS-le ja tegelikult ei olnudki kostja omanik, kes oleks saanud autot müüa. Kohtutoimikus on dokumendid selle kohta, et kostjale maksti kindlustuse poolt välja seoses sellesama autoga toimunud avariiga kindlustushüvis. Avarii ajal juhtis autot kostja juhatuse liige. Kohus on õigesti leidnud, et kostja on müügilepingut rikkunud. Hageja maksis osa sissemaksest ära, auto hävines ja midagi ei olnud enam hagejale üle anda. Kostjal ei olnud võimalik lepingut täita ja hagejal tekkis nõudeõigus raha tagasisaamiseks. Hageja hakkas kostjalt raha nõudma ning seega taganes lepingust. Lepingu täitmine oli muutunud võimatuks ja mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt oli sellest taganemine ainus võimalus. Lepingust taganemiseks ei ole seadusandja näinud ette tähtaega. Kui kostja isegi eitab suulist lepingust taganemist, näitavad asjaolud lepingust taganemist ainuvõimaliku lahendusena ning hagi esitamine oleks kirjalikuks lepingust taganemiseks. Kohtuistungil nõudis hageja lepingu alusel saadu tagastamist. Millist seadust kohus kohaldas, ei oma asjas põhimõttelist tähtsust. Oluline on lõppjäreldus, et kostja oli saanud lepingu täitmiseks hagejalt raha, ostetav auto oli hävinenud, lepingut enam täita ei saanud ja raha tuli kostjal hagejale tagasi maksta. Mingeid täiendavaid tõendeid kostja kohtuistungil esitada ei soovinud ning tema huvid olid kaitstud. Ükski apellatsioonkaebuses toodud asjaolu ega kohtutoimikus olev tõend ei anna alust kostjalt hageja kasuks raha mitte välja mõista. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormide rikkumise, mis seisnes tõendite ebaõiges hindamises, ning ebaõige materiaalõigusnormi kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi, millega jätab hagi rahuldamata.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et esitatud asjaolude alusel tuleb pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada müügilepingu regulatsiooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et sõlmiti suuline leping. Nimetatud lepingu alusel esitas kostja hagejale
4. juunil 2002 arve nr
5. Arve kohaselt tuli hagejal tasuda Lada sissemakse, lepingutasu, rendimakse ja intress. Tasumise tähtaeg oli 18.06.2002 (tl 6). Pooled on menetluse käigus kinnitanud, et suulise lepinguga võttis kostja endale kohustuse hankida hagejale sõiduauto Lada ja anda see hageja omandisse. 4 8.

RakS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne

1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele kuulub TsK, kuna suuline leping sõlmiti enne
2. juulit 2002, seda asjaolu kinnitab lepingu alusel esitatud arve nr
3. Arve nr 001 kohaselt kohustus hageja kostjale tasuma 20 721 krooni 18.06.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kokkulepitud summat tähtajaks ei tasunud. TsK § 242 lg 1 kohaselt ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Tsiviilkoodeksi § 173 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kostja keeldus talle
5. juunil 2002 sõiduautot Lada üleandmast. Ringkonnakohus leiab, et seega oli hageja alates
6. juunist 2002 lepingu omapoolse täitmisega viivituses ning kostjal oli õigus kasutada TsK § 249 sätestatud õiguskaitse vahendeid. TsK § 249 kohaselt kui ostja, rikkudes lepingut, keeldub ostetud asja vastu võtmast või selle eest kindlaksmääratud hinda tasumast, on müüjal õigus nõuda asja vastuvõtmist ostja poolt ja kindlaksmääratud hinna tasumist, samuti täitmise viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist või keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist.
7. Kostja on menetluse käigus esitanud hagile vastuväite, et kuna hageja kokkulepitud summat tähtajaks ei tasunud, siis oli kostja õigustatud lepingu omapoolsest täitmisest keelduma. Hageja tasus 22.07.2003 kostjale 10 000 sularaha maksega (tl 7). Hageja väitel on see osaline makse arve nr 001 alusel sõiduauto Lada eest. Kostja väitel aga kasutas hageja kostja kasutuses olevat liisingule kuulunud autot poole aasta jooksul ja nimetatud sularahamakse on tasu rendi eest. Tulenevalt TsMS 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tema poolt sularahas tasutud 10 000 kr oli aasta varem esitatud arve alusel sõiduauto sissemakse tasumine. Nimetatud arve kohaselt oli sissemakse suurus 16 000 kr, seega ka summade suurus ei viita, et tasuti just nimetatud summa. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mis annaksid talle aluse kostja poolse müügilepingu rikkumise tõttu nõuda tagasi lepingu alusel üleantud rahasummat siis tuleb jätta hagi rahuldamata.
8. Ringkonnakohus märgib, et hagi ei kuuluks rahuldamisele ka hageja poolt märgitud alusetu rikastumise sätete alusel. Pooled kinnitasid oma menetluses esitatud väidetega ning tõenditega, et poolte vahel oli sõlmitud suuline ostu-müügileping, mille alusel kostja pidi hagejale sõiduauto Lada müüma. Seetõttu puudub alus kohaldada

-i alusetu rikastumise sätteid, kuna nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on lepingulise suhte puudumine.

1. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega saab lugeda tuvastatuks ka selle, et hageja kasutas vaidlusalusel perioodil kostja kasutuses olnud sõiduautot Lada Samara. Kostja väidet, et oli ka auto kasutuse osas rendisuhe, kinnitab arve nr 001 (tl 6), millel on märge „graafikujärgne rendimakse“, samuti hageja esitatud seisukoht, „autot me praktiliselt kasutada ei saanudki“(tl 4), seda kinnitavad ka menetluse kestel peetud läbirääkimised 5 võimaliku renditasu suuruse kohta, mille käigus hageja edastas hageja esindaja seisukoha: „ ta ei kasutanud autot pidevalt, vene auto rendisumma tol ajal oli 1000-2000 kr kuus.“(tl 29). Ringkonnakohtu arvates viitab sellele, et kostja kasutuses olevat sõiduautot, mis hiljem liiklusõnnetuses hävis, kasutas hageja esindaja, ka esitatud tõend, mille kohaselt hageja esindaja Toomas Treufeldtile koostati väärteo protokoll 02.11.2003 selle eest, et ta parkis Ühisliisingule kuuluva sõiduauto Lada Samara 21083 reg nr 318 APV kohta, kus see takistas teisi sõidukeid (tl 33). Hageja tugineb vastuväites erisusele auto numbrimärgis – kostja kasutuses oli ja hävis Ühisliisingule kuulunud Lada Samara 21083, reg nr 314 APV. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud vastuväide piisav tõendamaks, et hageja ei kasutanud kostja kasutuses olevat sõiduautot. Autode erinevus on vaid registreerimisnumbri viimases numbris – 314 ja 318 – ning kuna pooled ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, kellelt hageja autot rentis, samuti, et kostjal oleks liisitud mitu Lada Samarat, siis on usutav, et väärteomaterjalides on ühe numbriga eksitud.
2. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus kõik menetlusosaliste kantud menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus hageja kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 6 Andra Pärsimägi