3-03-93/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.mail 2007.a. Tallinnas Haldusasja number 3-03-93 . . Haldusasi V.Ti kaebus Eesti Vabariigilt Maksu- ja Tolliameti kaudu avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju 19 821 217 kr hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30.04.2007.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja V.T, tema esindaja advokaat Andres Alaver, vastustaja Eesti Vabariigi esindaja Maksu- ja Tolliameti kaudu Lembit Sullakatko RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD Tallinna Tolliinspektuuri(TTI) otsustega 7.04.1998.a. nr 5, 14.04.1998.a. nr 7, 9 ja 21.

1. 1998.a. nr 1500/10 määrati OÜ-le „Helavita“ tolliväärtuse määramise seaduse(TVMS) § 15 lg 2 alusel kohustuslik tagatissumma 149 607 kr(tl I-110-117), mille osaühing tasus 30.04.1998.a. Sellest summast 60 138 kr tagastas TTI 15.06.2001.a. ning ülejäänud 89 469 kr 30.01.2003.a. 28.08.1998.a. ettekirjutusega nr 5/1427(tl I-101-105) määrati OÜ-le „Helavita“ tasumiseks käibemaksu 419 918 kr + intresse 60 569 kr ning 10.09.1998.a. otsusega nr 295(tl I-103-107) karistati teda tollieeskirjade rikkumise eest 45 000 kr suuruse rahatrahviga, mille osaühingu tasus vastavalt 2.
2. ja 22.
3. 1998.a.(tl I-99-100) TTI 22.04.1999.a. ettekirjutusega nr 5/823 määrati OÜ-le „Helavita“ tasumiseks käibemaksu imporditud kaubalt kokku koos intressidega 5 245 649 kr(tl III-10-11). Tallinna Ringkonnakohtu 2.04.2001.a. otsusega haldusasjas nr II-3/95/2001 tunnistati ettekirjutus ja seda jõusse jätvad tolli 1.
4. ja 26.07.1999.a. otsused seadusevastaseks ning tehti tollile ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus(tl I-56-61). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub Eesti Vabariigilt välja mõista 19 821 217 kr TTI õigusvastaste haldusaktidega ja ajakirjanduses ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastavalt 1.
5. 2002.a. jõustunud riigivastutuse seaduse(RVS) §-le 31 lg 1 kohaldatakse enne RVS jõustumist esitatud kahju hüvitamise nõuetele varem kehtinud kahju hüvitamise üldiseid põhimõtteid. Tsiviilkoodeksi(TsK) §-de 450 lg 1, 448 ja 449 kohaselt kuulub kodanikule tekitatud kahju hüvitamisele täies ulatuses, v.a. süü puudumine. Põhiseaduse(PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kaebaja on OÜ „Helavita“ ainuomanik ja juhatuse liige. Osaühing oli edukas puuvilju maaletoov ettevõte. TTI sekkus ebaseaduslikult osaühingu majandustegevusse. 7.04., 14.
6. ja 21.04.1998.a. otsustega nr 5, 7, 9 ja 15001/10 nõuti äriühingult alusetult tagatisraha kokku 149 607 kr, mis tagastati osaliselt 15.06.2001.a. ja lõplikult alles 30.01.2003.a. kohtumenetluse käigus(tl I-55). 28.08.1998.a. ettekirjutusega määrati OÜ-le „Helavita“ tasumiseks käibemaksu 419 918 kr + intresse 60 569 kr ning 10.09.1998.a. otsusega karistati teda tollieeskirjade väidetava rikkumise eest 45 000 kr suuruse rahatrahviga. Osaühing polnud tollieeskirju rikkunud ning tal polnud ka käibemaksuvõlga, kuid äritegevuse jätkumise huvides ei vaidlustanud osaühing ettekirjutust ja trahviotsust ning tasus nõutavad summad 2.
7. ja 22.
8. 1998.a. Sellele vaatamata ilmusid 12.09., 17.09., 1.10., 12.
9. ja 19.11.1998.a. „Päevalehes“, „Sõnumilehes“ ja „Äripäevas“ ebaõiged ja äriühingu mainet kahjustavad artiklid(näit. „Toll tabas banaanimüüja rahapettuselt“, „Banaanimüüja tüssas Stockmanni“ jne)(tl I-62-66). Meedias avaldatud laimukampaania tõttu katkestasid äripartnerid OÜ-ga „Helavita“ sõlmitud hankelepingud ning kaupa osaühingult enam ei tellitud – see on tõendatud 6 tunnistaja ütlustega. Õigusvastaste haldusaktidega ja ebaõigete andmete edastamisega ajakirjandusele lõi toll OÜ „Helavita“ konkurentidele puuviljade maaletoomisel soodusolukorra, millega osaühing tõrjuti puuviljade maaletoojate hulgast välja ning ta oli sunnitud oma majandustegevuse lõpetama. Lisaks eeltoodule määras Tallinna Tolliinspektuur 22.04.1999.a. ettekirjutusega OÜ-le „Helavita“ tasumisele käibemaksu imporditud kaubalt kokku koos intressidega 5 245 649 kr, mis kahjustas äriühingu mainet veelgi, mõjutas oluliselt ettevõtte väärtuse langust ja kaebajale kahju tekkimist. Tallinna Ringkonnakohtu 2.04.2001.a. otsusega haldusasjas nr II-3/95/2001 tunnistati ettekirjutus ning seda jõusse jätvad tolli 1.
10. ja 26.07.1999.a. otsused seadusevastaseks. Kaebajale kui OÜ „Helavita“ omanikule tekitatud kahju väljendub äriühingu väärtuse(müügiväärtuse) languses, mis on kindlaks tehtud vastava eksperthinnanguga. Äriühingu väärtuse langus on arvestatud ettevõtte võimaliku väärtuse(s.o. omaniku oletatavalt võimalik tulu ettevõtte müügist osaühingu sisulise äritegevuse viimase aasta seisuga 31.12.1997.a.) ja tegeliku väärtuse(omaniku tegelikult võimalik tulu ettevõtte müügist seisuga 31.12.2001.a.) vahena. Ettevõtte võimalik väärtus juhul, kui ta oleks saanud edasi tegutseda, oleks olnud 20 142 108 kr, formaalselt eksisteeriva äriühingu väärtus võrdub praktiliselt tema raamatupidamisväärtusega, mis raamatupidamisaruande järgi on 320 891 kr. Kahju tekkimise põhjustasid: õigusvastase tagatisraha nõudmine 1998.a. ja selle tagastamisega venitamine 3-5 aastat; 28.08.1998.a. põhjendamatu ettekirjutus ja 10.09.1998.a. põhjendamatu trahv; õigusvastane andmete edastamine meediale; 22.04.1999.a. ettekirjutus, mille Tallinna Ringkonnakohus tunnistas seadusevastaseks motiivil, et maksuvõlga hakati ettekirjutusega sisse nõudma ilma tolliväärtust korrigeerimata ja täiendavat maksu määramata. Kuna 28.08.1998.a. ettekirjutuse õiguslik alus on samuti MKS § 22 lg 2 ja mõlemad ettekirjutused on tehtud määravas osas sama perioodi kohta, siis ei saa ka esimene ettekirjutus ja trahviotsus olla õiguspärased. Kaebaja nõustub võlaõigusseaduse(VÕS) § 127 lg 6 rakendamisega kahjuhüvitise suuruse määramisel, kuid kohtu poolt väljamõistetav kahjusumma ei tohiks olla väiksem kui 5 000 000 kr. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja pole suutnud põhjendada, kuidas on kõnealuste haldusaktide ja toimingutega, mille adressaadiks on olnud OÜ „Helavita“, põhjustatud temale kui füüsilisele isikule kahju. Ainult osaühing saaks esitada kahjunõude ning ainult oma juhatuse liikme V.Ti vastu, kes ise oma käitumisega on põhjustanud OÜ „Helavita“ turuväärtuse languse. Kahju hüvitamine on välistatud ka seetõttu, et vastustaja poolt teostatud toimingute ja väljaantud haldusaktide ning väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. TTI 7.04., 14.
11. ja 21.
12. 1998.a. otsustega tagatisraha määramine oli õiguspärane ja sellega pole kaebajale kahju tekitatud. OÜ „Helavita“ väärtuse languse põhjustas mitte ajakirjanduses ilmuv väidetavalt ebaõige informatsioon, vaid eelkõige äriühingupoolne tollieeskirjade rikkumine ja maksude tasumisest kõrvalehoidumine. Kusagilt ei nähtu, et sissenõutud tagatis summas 149 607 kr oleks peatanud OÜ „Helavita“ majandustegevuse. Kaebaja on 24.03.2004.a. kaebuse täienduses märkinud, et osaühingu majanduslik seis võimaldas 1998.a. septembris ettekirjutust ja trahviotsust täita. See tähendab, et sama aasta aprillis tehtud tagatise määramise otsused ei toonud endaga kaasa osaühingu majandustegevuse lõppemist. Väär on kaebaja väide, et tagatise määramise otsustega kahjustati osaühingu mainet, kuna tekitati mulje, et firma on ettenähtust vähem tasunud impordimaksu. OÜ-le „Helavita“ määrati tagatis sellepärast, et tema poolt deklareeritud kaupade hinnad olid tunduvalt madalamad, kui teiste ettevõtete poolt eelnevalt deklareeritud samasuguste kaupade hinnad. Otsuste tegemise ajal kehtinud TVMS § 14 lg 3 sätestas, et kui tollil on tarvis imporditud kauba tolliväärtuse lõplik määramine edasi lükata, on importijal õigus saada oma kaup tollist kätte juhul, kui ta on tasunud tollis määratud maksud deklareeritud tolliväärtuse alusel ning annab tollile tolliseaduse(TS) mõistes tagatise nende maksude täielikuks tasumiseks, millega kaup maksustatakse pärast tolliväärtuse lõplikku kindlaksmääramist. Vastavalt TVMS §-le 15 lg 2 oli tollil õigus täiendavalt ilmnenud asjaoludel korrigeerida tolliväärtust 3 aasta jooksul pärast tolliväärtuse määramist Kaebaja pole millegagi tõendanud, et 28.08.1998.a. ettekirjutus ja 10.09.1998.a. trahviotsus on seotud OÜ „Helavita“ turuväärtuse langemisega. TTI avaldas õiguspäraselt andmeid osaühingu maksuvõla kohta, selline õigus tulenes MKS §-st 11 lg
13. Äriühingul tuvastati 28.08.1998 ettekirjutusega üle 400 000 kr suurune maksuvõlg. Maksuvõla suuruse avaldamiseks polnud sel ajal kehtinud MKS-s kohustust küsida kirjalikku nõusolekut maksumaksjalt. Maksuvõlg ei tekkinud OÜ-l „Helavita“ mitte ettekirjutuse alusel, vaid seaduses sätestatud koosseisuelementide esinemisel ning ettekirjutus üksnes tuvastas maksuvõla olemasolu. MKS ei keelanud maksuhalduril avaldada informatsiooni ka juba tasutud maksuvõlgade kohta. Nähtuvalt artikli tekstist on maksuhaldur ka viidanud asjaolule, et osaühing on maksuvõla tasunud. Trahvisumma avaldamise õiguspärasuse vaidlustamisel on kaebaja viited MKS-le üldse asjakohatud, sest OÜ „Helavita“ pani toime mitte maksualase rikkumise, vaid tollieeskirjade rikkumise – deklareeris ainult osa imporditud kauba maksumusest ja jättis osa arveid tollile esitamata, mille tagajärjel maksis ka vähem käibemaksu. Selline rikkumine on kvalifitseeritav 1998.a. kehtinud TS § 65 lg 3 p 9 järgi, mille eest karistati TS § 69 lg 2 p 2 alusel. Kuivõrd TS-st ei tulene, et toll ei tohi avaldada tollieeskirjade rikkumise asjas määratud trahvisummasid, on trahvi avaldamine õiguspärane. Osaühingu poolt toimepandud rikkumine on tuvastatud jõustunud haldusaktidega – 28.08.1998.a. ettekirjutusega ja 10.09.1998.a. trahviotsusega. Kui kaebaja on seisukohal, et need haldusaktid on õigusvastased ning TTI on OÜ „Helavita“ maksuvõlga avaldades käitunud ebaseaduslikult, pidanuks ta väidetava kahju tekkimise vältimiseks ettekirjutuse ja trahviotsuse kohtus vaidlustama. Osaühing, mille juhatuse liige kaebaja on, ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu tulenevalt RVS §-st 7 lg 1 ei saaks kaebaja nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui väidetav kahju olekski talle tekitatud. See põhimõte on Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-14-02 ja 33-1-11-02 nähtuvalt rakendatav ka enne RVS jõustumist tekkinud kahju hüvitamisel. Kui kaebaja oleks õigeaegselt taotlenud nende haldusaktide tühistamist ning need oleks tühistatud, oleks taastatud endine olukord, tagastatud OÜ-le „Helavita“ haldusaktide alusel tasutud raha ning hoitud ära väidetava kahju tekkimine. Samuti oleks kaebaja kui OÜ „Helavita“ juhatuse liige saanud vähendada kahju, mis tekkis väidetavalt andmete ajalehes avaldamise tagajärjel, kui ta oleks kohtu kaudu nõudnud väidetava väärinformatsiooni ümberlükkamist informatsiooni andja poolt. Kõik ajakirjanduses avaldatud asjaolud on õiged ning kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, mis neid ümber lükkaks. Kaebaja pole tõendanud, et OÜ „Helavita“ kaotas klientide usalduse ajalehes avaldatud andmete tõttu. Tunnistajate ütlustest ei saa sellist järeldust teha. Asjaolu, et tunnistajate ütluste kohaselt toimus lepingute ülesütlemine või tellimuste lõpetamine 1998.a. lõpus, ei anna alust järeldada, et vastavad asjaolud olid seotud ja põhjustatud üksnes ajalehtedes ilmunud artiklitega. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt alustas 5.10.1998.a. OÜ-ga „Helavita“ täpselt samal tegevusalal tegutsemist OÜ „Karlskroona“, mis ostis kaupu samalt Soome äriühingult, kust OÜ „Helavitagi“ ning mille osanikuks oli seesama Soome äriühing. Seega oli paljudel juhtudel tarnelepingute lõpetamise põhjuseks(kui see tõendamist leiab) pigem uue konkurendi tulek, kes suutis tarnelepinguid paremini täita ning kelle suhtes oli tulenevalt osaniku ja varustaja samasusest suurem hankekindlus. Tegelikult, nagu kaebaja ise on oma kohtuliku vaidluse teesides märkinud, kaotas osaühing usalduse seetõttu, et informatsioon autode läbiotsimisest jõudis klientide kõrvu(kaebaja pole tõendanud tollitöötajate seost selle informatsiooni lekitamisega), kuid pärast pooleaastast lobbytööd olid endised kliendid uuesti nõus OÜ-ga „Helavita“ lepinguid sõlmima. Et osaühing seda millegipärast ei teinud, on kaebaja kui äriühingu juhatuse liikme süü, kuna ta ei võtnud midagi ette majandustegevuse taastamiseks – ilmselt seetõttu, et osaühingu varad olid võõrandatud; turule oli ilmunud OÜ „Karlskroona“, kellele OÜ „Helavita“ tarnija Veikko Laine OY ise otse kaupa tarnis; OÜ „Helavita“ oli kaotanud konkurentsieelise teiste kauplejate ees, sest toll oli teadlik tema impordiga seotud rikkumistest ja firmal poleks olnud enam võimalik sama skeemi järgi impordimakse tasumata jätta. Maksuametile esitatud OÜ „Helavita“
14. majandusaasta aruandest nähtub, et äriühingu majandustegevus on peatatud 1998.a. oktoobris. Seega puudub põhjuslik seos TTI 1999.a. haldusaktide ja osaühingu müügiväärtuse vähenemise vahel. Pealegi tunnistas ringkonnakohus TTI 22.
15. 1999.a. ettekirjutuse seadusevastaseks mitte sisulistel motiividel, vaid põhjusel, et selle väljaandmisel pole järgitud kehtestatud menetluskorda. Kaebaja pole tõendanud, et nimetatud ettekirjutusega oleks kaebajale kui äriühingu ainuomanikule tekitatud kahju, sest seda ettekirjutust ei täidetud. Kuna vaidluse lõppemise ajaks oli maksusumma määramine aegunud, ei olnud maksuhalduril enam võimalik uut samasisulist haldusakti välja anda. Pole tõendatud kahju suurus. Kaebaja poolt kohtule kahju suuruse tõendamiseks esitatud ekspertarvamust(tl I-8-54) ei saa tõendina kasutada, sest see on vastuoluline ja selle on koostanud erapoolikud eksperdid. Arvamuse kohaselt põhjustas OÜ „Helavita“ müügiväärtuse languse lepingute ülesütlemine. See seisukoht ei tugine aga dokumentidele, vaid ajakirjanduses ilmunud artiklitele ja arvamuse tellinud kaebaja seletustele. Kohtumenetluses ülekuulamisel vastustaja küsimustele vastates on ekspert A.Kaar asunud osaühingu tegevust õigustama ning leidnud, et ettevõtte tegevuse lõpetamine oli sundkäik ja firma juhatus käitus seda tehes ainuõigel viisil. Eksperthinnangus on aluseks võetud OÜ „Helavita“ väärtus 1997.a., pole arvestatud sellega, et 1998.a. lõpus müüs osaühing ära kogu oma vara – kuid varatu ettevõte ei saagi tegeleda majandustegevusega sellisel spetsiifilisel alal nagu toidukaupade import ja müük. Seega pole õige leida kahju suurus, võrreldes varatut äriühingut selliste äriühingutega, millel majandustegevuseks vajalik vara on olemas. Hinnangu kohaselt on ettevõtte tegelik väärtus omaniku tegelikult võimalik tulu ettevõtte müügist seisuga 31.12.2001.a. A.Kaar on vastustaja
16. küsimusele vastanud, et ettevõtte väärtus sõltub ajahorisondist, mille pikenedes suureneks ka OÜ „Helavita“ müügiväärtus. Seega oleks kohtuistungi toimumise ajal osaühingu müügiväärtus suurem ja kaebaja väidetav kahju väiksem kui 31.12.2001.a., mis tähendab, et ekspertarvamuse järgi kahju hüvitamisel rikastuks kaebaja alusetult. Kaebaja on tekitanud ise endale kahju, toimides OÜ „Helavita“ juhatuse liikmena sellisel viisil, et osaühingu kliendid kaotasid firma vastu usalduse – jättis osa arveid tollile esitamata, vältides sel teel impordimaksude tasumist ning luues endale võrreldes teiste konkurentidega ebavõrdse konkurentsieelise – sellele viitab kaudselt ka ekspertarvamuse p 2.3.
17. lõik 2: „Kuigi ajalooliselt on Helavita ärimarginaalid olnud oluliselt kõrgemad(ca 2%) kui konkurentidel(see on seletatav OÜ Helavita paremate hulgiostu impordihindadega jms).“ Samuti on oluline kindlaks teha, millise hinnaga OÜ „Helavita“ oma vara OÜ-le „Karlskroona“ müüs, sest kahju võis tekkida ka vara müümisel alla omahinna. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja taotleb äriühingu ainuosanikuna saamata jäänud tulu, mida ta oleks võinud saada tema omandis oleva osa võõrandamisest, hüvitamist. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajale on tekitatud kahju tema poolt näidatud viisil. 1998.a. kehtinud TVMS § 14 lg 3 nägi ette, et kui tollil oli tarvis imporditud kauba tolliväärtuse lõplik määramine edasi lükata, oli importijal õigus saada oma kaup tollist kätte juhul, kui ta on tasunud tollis määratud maksud deklareeritud tolliväärtuse alusel ning andnud tollile TS mõistes tagatise nende maksude täielikuks tasumiseks, millega kaup maksustatakse pärast tolliväärtuse lõplikku kindlaksmääramist. Seega oli OÜ „Helavita“ tasutud tagatissumma eesmärk tagada, et riik saaks kätte tekkida võivast tollivõlast tuleneva maksusumma. Osaühingult ei nõutud seaduses ettenähtust suurema maksusumma tasumist. TTI-l oli vaja TVMS §-st 14 lg 3 tulenevalt edasi lükata tolliväärtuse lõplik määramine ning seetõttu nõuti tagatisena sisse tasutud käibemaksu ja tolli poolt arvestatud käibemaksu vahe. Eelnevast nähtuvalt on alusetu kaebaja väide, et TTI tagatisraha määramise otsused 7.04.1998.a. nr 5, 14.04.1998.a. nr 7, 9 ja 21.
18. 1998.a. nr 1500/10 on õigusvastased. Vastavalt TVMS §-le 15 lg 2 oli tollil õigus korrigeerida tolliväärtust kolme aasta jooksul pärast tolliväärtuse määramist, seega tekkis tollil kohustus tagatisraha tagastada alles 30.04.2001.a., mil OÜ „Helavita“ enam ei tegutsenud. Kaebaja pole esitanud mingeid tõendeid, et tagatisraha tagastamisega viivitamise tõttu oleks juba 1998.a. oktoobris oma majandustegevuse peatanud osaühingu müügiväärtus aastatel 2001 – 2003 vähenenud. Kaebaja pole ka tõendanud, et TTI 22.04.1999.a. ettekirjutus nr 5/823 OÜ-le „Helavita“ imporditud kaubalt 5 245 649 kr käibemaksu ja intresside tasumiseks ning seda jõusse jätvad tolli 1.
19. ja 26.07.1999.a. otsused oleksid vähendanud osaühingu müügiväärtust. Ettekirjutust äriühing ju ei täitnud ja oma majandustegevuse oli peatanud juba pool aastat varem. Kaebaja väide, et ettekirjutus ja otsused rikkusid osaühingu mainet, on alusetu, sest kõnealuseid haldusakte ei avalikustatud. Seega puudub põhjuslik seos TTI otsuste 7.04.1998.a. nr 5, 14.04.1998.a. nr 7, 9, 21.
20. 1998.a. nr 1500/ 10, 22.04.1999.a. ettekirjutuse ja tolli 1.
21. ja 26.07.1999.a. otsuste ning osaühingu müügiväärtuse vähenemise vahel. Kaebaja väidab, et kuna äriühing ei olnud seadust rikkunud ja oli tasunud kõik seadusega ettenähtud maksud, siis on õigusvastased TTI 28.08.1998.a. ettekirjutus nr 5/1427, milles leiti, et osaühingul on 419 918 kr suurune maksuvõlg ning 10.09.1998.a. otsus nr 295-OT, millega karistati osaühingut 45 000 kr suuruse rahatrahviga TS rikkumise eest, ning toll avaldas ajakirjanduses ebaõigeid andmeid osaühingu maksuvõlgade ja väidetava õiguserikkumise kohta. Kaebaja viidatud ja asja materjali juurde võetud ajalehtede „Äripäev“, „Sõnumileht“ ja „Päevaleht“ väljavõtetest nähtub, et kõnealustes artiklites on ka kaebajat nimeliselt nimetatud ning väidetud, et OÜ „Helavita“ on petturfirma, kes deklareeris tollis kaupa valesti ja tasus makse vähem, et selle eest on äriühingut trahvitud ja määratud tasumisele täiendavat käibemaksu ning et Tallinna Stockmanni kaubamaja katkestas maksupetturilt kauba ostmise. Ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vähemalt osa lepingupartneritest lõpetasid OÜ-ga „Helavita“ sõlmitud lepingud ajakirjanduses avaldatu pärast. Nii kinnitasid kõnealusel ajal A-Selveri ostujuhina töötanud M.Kadak(tl III-50) ja Tallinna Kaubamaja ostujuhina töötanud M.Seppel(tl III-52), et peale „Helavita“ kohta ajalehtedes artiklite ilmumist andsid ülemused neile korralduse lõpetada nende artiklite pärast „Helavitalt“ kauba tellimine. TEK Konsumi kaubandusdirektor V.Valts selgitas, et pidas „Helavitaga“ 1990-ndate aastate lõpus läbirääkimisi kontsernile puuviljade tarnija leidmiseks, kuid leping jäi sõlmimata, sest meedias avaldatud „Helavitaga“ seotud negatiivsete probleemide tõttu tekkis kahtlus „Helavita“ hankekindluse osas(tl III-49). 1996.a. - 1998.a. OÜ „Helavita“ Tartu lao juhatajana töötanud T.Karu tunnistas, et 1997.a. oli tööd palju, kuid 1998.a. sügisel hakkas klientuur ära kaduma, lepinguid polnud sõlmitud kellegagi, kuid paar klienti ei tellinud enam kaupa. 1998.a. sügisel lõpetas Tartu filiaal töö(tl III-51). 1998.a. osaühingus autojuhtidena töötanud O.Remizovski(tl III-47) ja V.Kondratov(tl III48) väidavad, et asjad läksid hästi kuni 1998.a. sügiseni, mil ETK baas ja Maksimarketi ketti kuuluvad kauplused keeldusid nendelt kaupa vastu võtmast ning töö puudusel pidid nad „Helavitast“ lahkuma. Vaidlust pole selle üle, et TTI avaldas ajakirjandusele andmeid OÜ „Helavita“ maksuvõlgnevuse ja tollieeskirjade rikkumise kohta ajal, mil äriühing oli temalt nõutud käibemaksusumma tasunud ning kumbki haldusakt polnud veel jõustunud. Seega tuleb kaebaja väidetud kahju tuvastamiseks kontrollida 28.08.1998.a. ettekirjutuse ja 10.09.1998.a. trahviotsuse sisulist õiguspärasust ja jõustumata haldusaktide kohta andmete ajakirjanduses avaldamise õiguspärasust – s.o. vastavust sel ajal kehtinud õigusaktidele - ning hinnata, kas ja kuivõrd mõjutas kõnealuse informatsiooni avaldamine äriühingu majandustegevust ja kaebajale kuuluva osa müügiväärtuse langust. Tulenevalt TS §-st 61 maksustatakse üle Eesti tollipiiri toimetatav kaup vastavalt seadustele impordi- ja ekspordimaksudega. Käibemaksuseaduse § 4 lg 3 kohaselt makstakse impordilt käibemaksu tollieeskirjadega impordimaksude tasumiseks sätestatud korras. Impordimaksude määramine on TS § 10 p 3 järgi tolliasutuse ülesanne ning seda tehakse üldjuhul tollivormistuse käigus peale kaubadeklaratsiooni aktsepteerimist ning kauba tolliläbivaatust. Vastavalt TS §-le 63 lg 1 tasutakse impordimaksud tollivormistuse käigus tolli poolt aktsepteeritud kaubadeklaratsiooni alusel. Kontrollitud deklaratsioonide loetelust(tl I-103-105) ja poolte seletustest nähtub, et analoogiliselt Tallinna Ringkonnakohtu 2.04.2001.a. otsusega haldusasjas nr II-3/95/2001 tuvastatuga on ka käsitletaval juhul kaup vabastatud tollikontrolli alt tolli poolt kinnitatud kaubadeklaratsioonide alusel ja impordimaksud tasutud tolli poolt nõutud ulatuses, mis tähendab, et osaühingul ei olnud tollivõlga, mida toll oleks saanud ettekirjutusega kohe sisse nõuda. TS § 63 lg 5 kohaselt saab toll MKS-s sätestatud korras ja tingimustel sisse nõuda üksnes tähtpäevaks tasumata tollivõlga. TS § 61 lg 3 alusel on tollil õigus täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks korrigeerida määratud impordimakse kolme aasta jooksul nende maksude määramisest arvates. Rahandusministri 11.01.2996.a. määrusega nr 4 kinnitatud „Tolliväärtuse deklareerimise, hindamise ja korrigeerimise korra“ p 15 sätestab, et kui pärast tolliväärtuse esialgset määramist selgub, et importija on teadlikult esitanud valeandmeid, tunnistatakse esialgselt määratud tolliväärtus kehtetuks ja määratakse uuesti. Eelnevast tulenevalt ei saa MKS-i alusel sissenõutav maksuvõlg tekkida enne, kui toll on teatanud isikule impordimaksu korrigeerimisest ja andnud tähtaja korrigeeritud maksu tasumiseks. Praegusel juhul on TTI ilma tolliväärtust korrigeerimata ning tasumisele kuuluvaid täiendavaid impordimakse määramata asunud sisse nõudma maksuvõlga, mis tähendab, et TTI pole järginud kehtestatud menetluskorda ja seetõttu on 28.
22. 1998.a. ettekirjutus õigusvastane. Vaadates ettekirjutuse sisu, milles kohustatakse osaühingut tasuma 419 918 kr vähemmakstud käibemaksu ja 60 569 kr intressi maksmisega viivitatud päevade eest, siis vähemmakstud käibemaks on määratud OÜ-le „Helavita“ õigesti. 419 918 kr oleks osaühing pidanud tasuma igal juhul, ainult et kui TTI oleks järginud menetluskorda, oleks seda summat nimetatud korrigeeritud impordimaksuks. Ettekirjutuse kohaselt selgus osaühingu tehingute kontrollimisel lähteriigi Soome ekspordideklaratsioonide alusel, et osaühing kui kauba saaja ja deklarant on tollivormistusel deklareerinud ainult osa enda poolt imporditud kauba maksumusest - 510 407 kr 15 s – samas kui tehingu tegelik suurus Soome tollile esitatud kaubadeklaratsioonide järgi oli 2 843 292 kr 2 s. Selline asi sai võimalikuks seetõttu, et iga kaubasaadetisega oli kaasas 2 erineva suurusega arvet, millest suurem esitati Soome tollile ja väiksem Eesti tollile. Pole võimalik, et OÜ „Helavita“ polnud teadlik kahe erineva arve olemasolust, kuivõrd just osaühingu huvides oli näidata Eesti tollis imporditava kauba hinda madalamana, makstes niimoodi konkurentidega võrreldes vähem käibemaksu, mis võimaldas tal kehtestada oma kaubale madalamat hinda ja saada sel viisil turul konkurentsieelist. Kaebaja pole ka praeguses kohtumenetluses ettekirjutuse sisulist külge vaidlustanud, väites ainult, et ettekirjutus on õigusvastane menetluskorra rikkumise tõttu. Õigusvastane on ettekirjutus küll intressinõude osas, kuid selle summa oleks osaühing tagasi saanud, kui ta oleks ettekirjutuse kohtus vaidlustanud. Kuna osaühing seda ei teinud, siis vastustaja viidatud Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-14-02 ja 3-3-1-11-02 tulenevalt puudub kaebajal igasugune alus nõuda riigilt temale 60 569 kr intressi maksmise tagajärjel OÜ „Helavita“ müügiväärtuse vähenemisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuivõrd osaühingu poolt kauba tollis deklareerimata jätmine on tõendatud eelmises lõigus kirjeldatud viisil, siis on äriühingu karistamine 10.09.1998.a. otsusega nr 295-OT kooskõlas TSga. Otsuse kohaselt on OÜ „Helavita“ kui kauba saaja ja deklarant deklareerinud ainult osa tema poolt vabaks ringluseks imporditud kauba maksumusest, jättes osa arveid tollile esitamata, deklareerimata kauba maksumus 12 impordideklaratsiooni järgi on 2 332 884 kr 87 s(tl I-103107). Kaebaja väide, et osaühing pole tollieeskirju rikkunud, on paljasõnaline, mingeid tõendeid oma väite kinnituseks kaebaja esitanud pole. Informatsiooni nii 28.08.1998.a. ettekirjutuse kui ka 10.09.1998.a. trahviotsuse kohta edastas TTI meediale ajal, kui kumbki neist haldusaktidest polnud veel jõustunud. Kuigi seda ei keelanud ei MKS § 11(ettekirjutuse osas) ega ka TS(trahviotsuse osas), polnud tolli selline toiming siiski kooskõlas hea halduse tavaga, mis kehtis Eesti riigi õigusruumis ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist 1.01.2002.a. Samas poleks tagajärgede osas midagi muutunud ka siis, kui TTI oleks ajakirjandust teavitanud kümmekond päeva hiljem samadest, kuid juba jõustunud haldusaktidest ning kui maksuvõla ettekirjutuse asemel oleks olnud impordimaksu korrigeerimise otsus. Sest OÜ „Helavita“ lepingupartnereid ja kliente ei huvitanud mitte see, kas osaühing peab tasuma maksuvõlga või korrigeeritud impordimaksu, vaid asja sisu – et OÜ „Helavita“ jättis osa arveid tollile esitamata ja osa imporditud kauba maksumusest deklareerimata. Ning see sisu oleks mõlemal juhul jäänud samaks. Kohus leiab, et osaühingu müügiväärtus ei vähenenud mitte TTI haldusaktide ja toimingute tagajärjel, vaid äriühingu enda tegevuse tõttu, mis jättis osa arveid tollile esitamata, vältides sel teel impordimaksude tasumist ning luues endale võrreldes teiste konkurentidega ebavõrdse konkurentsieelise. Sellise tegevuse avalikuks tulemisel mõistis osaühing, et edaspidi tal samal viisil tegutseda ei õnnestu ning pidas paremaks kogu oma vara OÜ-le „Karlskroona“ maha müüa, misjärel OÜ „Helavita“ müügiväärtus loomulikult vähenes, kuid selle eest ei saa vastutust panna Eesti riigile. Kui kaebaja on seisukohal, et need haldusaktid on õigusvastased ning TTI on OÜ „Helavita“ maksuvõlga avaldades käitunud ebaseaduslikult, pidanuks ta osaühingu juhatuse liikmena väidetava kahju tekkimise vältimiseks 28.08.1998.a. ettekirjutuse ja 10.09.1998.a. trahviotsuse kohtus vaidlustama. Kaebaja selgitus, et kahju tekkimist püüti vältida haldusaktide kohese täitmisega ning ettekirjutuse ja trahviotsuse peale kohtule tühistamiskaebuse esitamine poleks kahju enam ära hoidnud, sest ebaõigeid andmeid sisaldav ja ettevõtte mainet kahjustav artikkel avaldati ajalehes juba 12.09.1998.a., pole tõsiseltvõetav ega ka loogiline. Väites, et haldusaktide kohese täitmisega püüdis osaühing kahju tekkimist ära hoida, kinnitab kaebaja samas, et artiklite ajalehes avaldamisega oli kahju juba tekitatud. Ainus viis tekkinud olukorras oma mainet parandada ja kahju vältida olekski olnud ettekirjutuse ja trahviotsuse kohtus vaidlustamine, haldusaktide täitmata jätmine poleks osaühingule mingeid TTI-poolseid sanktsioone põhjustanud, sest kohus oleks võinud kaebaja taotlusel halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg 3 alusel ettekirjutuse täitmise peatada ja haldusõiguserikkumise kohta tehtud otsus poleks saanudki jõustuda enne asjas tehtava kohtulahendi jõustumist(haldusõiguserikkumiste seadustik § 273). Kohtu hinnangul ei vaidlustanud osaühing kõnealuseid ettekirjutust ja trahviotsust mitte kahju ärahoidmiseks, vaid sellepärast, et tunnistas need haldusaktid õigeks. Kohtunik: D.Maastik