Obsah (7)

§ 198§ 180§ 29§ 208§ 213§ 162§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2008. a Tartu Tsiviilasja number 2-06-299

§ 198tähenduses.

Sellest hetkest muutub renditasu sissenõutavaks ja seda on võimalik tasaarvestada kostja ajatatud nõudega hageja vastu. Hageja väited ja tunnistaja T. Kiisa ütlused selles, et enne rendilepingu sõlmimist tutvus kostja põhjalikult hageja finantsnäitajatega ja pooled arvestasid välja, millise perioodi jooksul oleks võimalik tankla rendi tasaarvestamise teel hageja võlgnevus likvideerida, on kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega. Ebausaldusväärsed ja teiste asjaoludega vastuolus on tunnistaja A. Belovi ütlused, et rendilepingu tähtaeg 4 aastat sai valitud juhuslikult, sest keegi jurist ütles, et rendilepingut ei saa sõlmida tähtaega määramata. Lepingute sisuga on vastuolus kostja väited selles, et kostja võttis tankla rendile prooviks ja tal oli õigus taotleda nõude sundtäitmist hüpoteegi arvel igal ajal sõltumata rendilepingu tähtajast ja rendilepingut ülesütlemata. Tankla rendile võtmine nn „prooviks“ ei ole kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Tegemist oli ettevõtte üleminekuga

§ 180

tähenduses, mis mõjutas ka õigussuhteid kolmandate isikutega, näiteks töötajatega. Kokkuleppe kohaselt oli hageja kohustatud rendilepingu tähtaja jooksul mitte tegelema naftasaaduste müügiga Eestis, samuti oli hagejal palju kaasaaitamiskohustusi. Kostja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel väljendus selles, et kokkuleppest tuleneva hüpoteegi seadmise kohustuse täitmise järgselt tekiks olukord, kus hageja jääb teadmatusse sundtäitmise algatamise aja ja rendilepingu tähtaja osas. Selline tõlgendus oleks vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega, sest tekitaks hagejale kahju. Kostjat võis survestada hageja maksejõuetus ja hüpoteegi puudumine, kuid just need asjaolud viisidki pooled ühisele tahtele bensiinijaam rentida ja nõue ajatada. Kui kostja soovis seejuures varjata oma tegelikku tahet, ei saa kohus sellega lepingu tõlgendamisel arvestada (

§ 29lg 2).

Lepingute sõlmimisel oli poolte ühine tahe selles, et hageja saaks võimaluse täita sissenõutavaks muutunud kohustusi ositi ja pikema tähtaja jooksul, kostja sai aga vastu senini puudunud tagatise – hüpoteegi ja võimaluse ise opereerida hagejale kuuluvat tanklat. Mitte millegagi ei ole tõendatud kostja väide, et restruktureerimise kokkuleppe eesmärgiks oli alternatiivne võimalus hageja võla likvideerimiseks. Kuna pooled leppisid kokku, et hagejale kuuluv ettevõte läheb üle, siis sai see olla ikkagi ainuke võla tasumise võimalus, sest ettevõte, mille tulust oleks hageja saanud võlga tasuda, läks kostja valdusesse. Kokkuleppe punkt 1.4 andis kostjale valikuõiguse, kelle kasuks hüpoteek seada. Rendilepingu tähtaeg ei olnud samas seatud sõltuvusse sellest, kelle kasuks hüpoteek seatakse. Kostja väide, et kui hüpoteek oleks seatud kolmanda isiku kasuks kostja võetava laenu tagamiseks, siis nimetatud kolmandal isikul oleks olnud õigus nõuda oma hüpoteegi arvel nõude kohest sundtäitmist, seega pidi hageja nõude kohese sundtäidetavusega igal juhul arvestama, lähtub eeldusest, et kostja jätab endale võetud kohustused täitmata, et saavutada sundtäitmine hagejale kuuluva asja arvelt. Selline tõlgendus ja kostja võimalik käitumine oleksid vastuolus hea usu põhimõttega, sest eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele poolele. Kohus ei saa sellele tugineda vaidlusaluste kokkulepete tõlgendamisel ja asja lahendamisel. Kuna nii 01.11.2005 kokkuleppeid kui ka 06.03.2006 hüpoteegilepingut tuleb vaadelda koos, siis ei saa asja lahendamisel olla määravaks asjaolu, et hüpoteegilepingus ei ole rendilepingut otse märgitud. Hüpoteegilepingu punkt 2.2.1 räägib müügilepingu võimalikest lisadest, mida hüpoteek tagab. Oma olemuselt on restruktureerimise kokkulepe rendilepingu lisana ka 5 müügilepingu lisa, sest selles on kokku lepitud müügilepingust tuleneva nõude ajatamises. Samas ei peagi hüpoteegileping reguleerima tagatavate nõuete sissenõutavaks muutumist. Arvestada tuleb ka seda, et hüpoteek summas 6,9 miljonit krooni tagas ka muid nõudeid kui üksnes 01.02.2005 müügilepingust tulenevaid. Kuna nõue on ajatatud ja osaliselt tasaarvestatud, siis tuleb sundtäitmine hageja suhtes täiteasjas nr 186/2006/1757 tunnistada lubamatuks. Kohtu seisukoht II nõude osas Asjaolu, et hageja on AS-lt Panbal kütust ostnud ja kütus on üle antud hagejale kostja väidetavates kogustes ja väärtuses summas 1 142 640 krooni, on tõendatud 25.11.2004 lepinguga, nelja arve, saatelehtede ja spetsifikatsioonidega. Nimetatud dokumentide originaalid olid menetluse ajal kohtu valduses ja hagejal oli võimalik nendega tutvuda. Kostja omandas nõude AS-lt Panbal nõude loovutamise lepingu alusel 06.03.2006.

§ 208

lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja ostjale asja üle andma, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna ja võtma asja vastu. Kostja väidab, et on hagejale kütuse üle andnud, hageja ei ole kütuse eest tasunud ja võlgneb kostjale 1 142 640 krooni. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kostjal nõude olemasolu hageja vastu 25.11.2004 lepingu alusel tõendab ka 06.03.2006 sõlmitud hüpoteegileping, mille punktis 2.2.2 on hageja osalusel lepingu pooled kokku leppinud, et hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule tagab ka kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad AS Panbal ja kostja vahel 06.03.2006 sõlmitud nõude loovutamise lepingust. Nimetatust nähtub, et hageja oli teadlik nõude loovutamise lepingust ja sellega nõus, järelikult pidi ta olema teadlik ja ka nõustuma nõude loovutamise lepingu punktis 1.2 märgitud võlasummaga – 1 142 640 krooni. Müügilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma esitatud arved seitsme päeva jooksul arve kättesaamise kuupäevast müüja pangaarvele. Seega oli nõue muutunud täitemenetluse algatamise ajaks 10.08.2006 sissenõutavaks. Kuna nõue on tagatud hüpoteegiga, siis pöördus kostja õigustatult kohtutäituri poole sundtäitmise algatamiseks ning täitemenetluse algatamine täiteasjas nr 186/2006/1413 põhivõla 1 142 640 krooni ulatuses on seaduslik. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et lepingu punktis 5.3 fikseeritud viivisemäär on ebamõistlikult suur. Õige on kostja väide, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Samale seisukohal on asunud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

1. Samuti on õige, et hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Restruktureerimise kokkuleppe punkti 3 kohaselt juhul, kui hageja täidab kõik kokkuleppest ja rendilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, loobub kostja ka AS Panbal loovutatud nõudest tulenevatest viivistest. Arvestades hagejale pandud kohustuste hulka, ei saa eeldada, et poolte tahe oli kokku leppida selles, et iga vähimgi, sisult formaalne rikkumine välistab viivistest vabastamise. Nimetatud kokkuleppe eesmärk saab olla ikkagi selles, et täidetud saaks lepingu eesmärk ja sellisel juhul vabaneks hageja ka viivistest. Eelkõige oli kostjale oluline, et hageja nõustuks rendilepingu sõlmimisega ja hüpoteegi ülekandmisega AS-lt Panbal kostjale ning täidaks kohustused, mis on fikseeritud restruktureerimise kokkuleppe punktis
2. Nimetatud kokkulepete esmast tähtsust rõhutab rendilepingu punkt 3.2, mis annab nimetatud kohustuste täitmata jätmise korral kostjale õiguse rendileping üles öelda. Kostja on küll tuginenud teatud lepinguliste kohustuste rikkumisele hageja poolt, kuid väitis viimasel kohtuistungil, et need asjaolud ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Kostja ei ole rendilepingut üles öelnud. Puuduvad vaieldamatud tõendid selles, et hageja on pannud toime selliseid lepingutingimuste rikkumisi, mis annaksid kostjale õiguse vaatamata 6 restruktureerimise kokkuleppe punktis 3 kokkulepitule nõuda hagejalt viivist. Seega ei ole AS-ga Panbal sõlmitud lepingu alusel nõutav viivis muutunud sissenõutavaks ja selles osas tuleb lugeda sundtäitmismenetlus TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. AS Petroimpex taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, milles tunnistati täitemenetlus AS Panbal ja AS G.S.G. Oil vahel 25.11.2004 sõlmitud müügilepingust tulenevate viiviste osas lubamatuks, ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS G.S.G. Oil hagi vastavas osas rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus analüüsinud ühtegi hageja lepingurikkumist, millistele kostja on viidanud. Seetõttu ei ole võimalik jõuda üldise järelduseni, et ühtegi olulist rikkumist pole aset leidnud. Rendilepingu punkti 4.2.6 kohaselt kohustus rendileandja tagama rendiobjekti ööpäevaringse tehnilise valve. Hageja lõpetas kostja nõusolekuta tehnilise valveteenuse lepingu alates 15.06.2006, mistõttu kostja oli sunnitud sõlmima ise vastava teenuse osutamise lepingu. Rendilepingu punkti 4.2.9 kohaselt kohustus hageja 2 kuu jooksul lepingu sõlmimisest esitama kinnistusametile avalduse rendisuhte kohta märke kandmiseks kinnistusraamatusse. Hageja ei täitnud nimetatud kohustust tähtaegselt. Tartu Linnavalitsus tegi hagejale ettekirjutuse tagada tankla varikatuse jäikus ja ohutus, mida hageja vaatamata ettekirjutuse tähtaja pikendamisele ei täitnud. Kostja kandis sellest tulenevalt täiendavat kahju, kuna paljud kliendid loobusid Ravila 63 tankla külastamisest, kartes varikatuse autole peale langemist. Kostja on esitanud hagejale mitmeid pretensioone seoses prügiveo korraldamata jätmisega. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.6 kohaselt kohustus hageja igal viisil toetama ja kaasa aitama kostja efektiivsele tegevusele bensiinijaama ekspluatatsiooni käigus. Hageja ei ole kostjale mingit abi osutanud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.7 kohaselt kohustus hageja meelitama aktiivselt ligi uusi kliente kostja jaoks ja aitama kaasa kolmandate isikute poolt kostja ülevõetud lepingute täitmisele. Ka nimetatud kohustust ei ole hageja üldse täitnud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.8 kohaselt kohustus hageja pidama kostjaga regulaarseid konsultatsioone kostja poolt naftasaaduste läbimüügi suurendamise teemal. Konsultatsioone ei ole toimunud. Rendilepingu lisa 1 punkti 1.9 kohaselt kohustus hageja aitama kaasa ja võtma osa kostja läbirääkimistest klientidega. Ka nimetatud kohustust ei ole hageja täitnud. Ainuüksi kinnistusametile avalduse hilinemisega esitamist ei saa ehk käsitleda rikkumisena, millega kaasneb viivisenõude esitamine hageja vastu vastavalt restruktureerimise kokkuleppe punktile
4. Samas kõik ülejäänud rikkumised on sisulist laadi, mis on otseselt mõjutanud kostja käibe mahtu ja lepingu eesmärgi täitmist. Kostja ja viimase tunnistaja A. Belov on selgitanud, et kostja on kütuse hulgimüügiga tegelev äriühing, kellel puudub kütuse jaemüügi kogemus. Tankla rendilevõtmisel läksid kostjale üle kõik tankla töötajad, kliendid, võlglased jne. Seetõttu oli kostja jaoks äärmiselt oluline, et hageja osutaks kaasabi klientide ja võlgnikega suhtlemisel, uute jaetarbijate leidmisel jms. Tankla rentimine oli kostja jaoks sunnitud samm, ka rendilepingust nähtub, et see kehtib maksimaalselt kuni hageja võlgnevuse kustutamiseni, seega polnud kostjal iseseisvat huvi tankla opereerimiseks äritegevuse eesmärgil. Rendilepingu sõlmimisega andis kostja hagejale täiendava võimaluse võla kustutamiseks, kuid see ei tähendanud, et kostja peab tankla 7 opereerimisel ise kogu töö ära tegema. Selleks leppisidki pooled kokku hageja kohustuses aktiivselt tankla opereerimisele kaasa aidata. 01.11.2005 kokkulepete sõlmimise hetkeks oli kostjal tekkinud viivisenõue hageja vastu. Kostjal ei olnud kohustust ega vajadust sellest loobumiseks. Kostja leppis restruktureerimise kokkuleppe punkti 3 tingimuses kokku seetõttu, et tagada hageja poolt tõepoolest kõigi rendilepingu ja selle lisa tingimuste nõuetekohane täitmine. Tegemist oli hea tahte märgiga, motiveerimaks hagejat lepingut korrektselt täitma ning maandamaks seeläbi oma riske, mis on tingitud asjaolust, et kostja pole kütuse jaemüüja. Kõnesolevat punkti ei ole võimalik selliselt tõlgendada, et kostja viivisenõudest loobumine langeb ära vaid juhul, kui esineb sedavõrd oluline lepingurikkumine, millega kaasneb lepingu ülesütlemine. Asjaolu, et kostja pole lepingut üles öelnud, ei ole tõendiks selle kohta, et hageja rikkumised pole käsitletavad lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmisena kommenteeritava lepingupunkti tähenduses. Nõustuda ei saa kohtu märgituga, et rendilepingu eesmärgiks ja kostja jaoks olulisimaks tingimuseks oli rendilepingu sõlmimine ja hüpoteegi ülekandmiseks nõusoleku andmine. Rendilepingu sõlmimise initsiatiiv tulenes hagejalt, seega ei saanud see olla kostja jaoks oluliseks tingimuseks. Samuti ei saa rendilepingu oluliseks tingimuseks ega selle eesmärgiks olla rendilepingu enese sõlmimine. Hüpoteegi ülekandmine oli kostja jaoks küll oluline, kuid rendilepingu täitmise seisukohast oli tegemist kõrvaltingimusega. Vaidlus käib eelkõige selle üle, et hageja on jätnud kokkulepitud kaasaaitamiskohustused ja mitmed muud olulised üürileandja kohustused täitmata. Kohus on alusetult viidanud kostja lepingulise esindaja väitele, justkui käsitletavad rikkumised ei omaks vaidluse lahendamisel tähtsust. Kohus arutas kahest müügilepingust tulenevaid nõudeid eraldi. Kõigepealt arutati 01.02.2005 müügilepingust tulenevat põhinõuet. Kuivõrd selle nõude osas otsustas kohus eraldada kostja viivisenõudel põhineva vastuhagi eraldi menetlusse, tekkis küsimus, kas rendilepingu rikkumised omavad 01.02.2005 müügilepingust tuleneva põhinõude lahendamise osas tähtsust. Selle kohta kostja esindaja vastaski eitavalt, täpsustades, et rendilepingu rikkumised ei mõjutanud 01.02.2005 müügilepingust tuleneva põhinõude kehtivust, küll aga olid kostja jaoks täiendavaks ajendiks täitemenetluse algatamisel. Vastavat selgitust pole protokolli märgitud, kuid see positsioon tuleb hiljem kostja esindaja ja ka tunnistaja seletustest välja. AS Panbal lepingust tulenevat nõuet istungil sisuliselt ei arutatudki, kuna selle üle puudus sisuline vaidlus. Seega Panbali nõue ei olnud arutelu teemaks, kui kostja esindaja esitas kohtule kommenteeritava seisukoha.
5. AS G.S.G. Oil taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, millega jäeti hagi rahuldamata täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/1413 lubamatuks tunnistamises põhinõude 1 142 6404 krooni osas ja osas, kus kohus leiab, et viivise nõue ei ole ülemäära suur, ning uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada, tunnistades täielikult lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/1413 ja muutes kohtuotsuse motiive apellatsioonkaebuses näidatud ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus jätnud tuvastamata kauba üleandmise.

§ 213

lg 3 kohaselt sai hagejal tekkida kauba eest tasumise kohustus üksnes pärast kauba kättesaamist, s.o pärast seda, kui hagejal oli võimalus kaup üle vaadata. Samuti tekkis pooltevahelisest lepingust hagejal tasumise kohustus üksnes kauba eest, millise ta on kätte saanud. Hageja vaidles kauba kättesaamisele vastu, sh hageja vastuväide põhines sellel, et kostja ei suutnud osutada konkreetsetele hageja nimel saatelehed allkirjastanud isikutele, et hageja saaks 8 kontrollida nende volitusi kauba vastuvõtmiseks hageja nimel. Kohus on kohustuse tekkimise lugenud tuvastatuks üksnes asjaolu alusel, et hageja oli teadlik nõude loovutamisest kolmandalt isikult kostjale. Materiaalõigusest ei tulene regulatsiooni, mille kohaselt peab võlgnik tema vastu suunatud nõude loovutamisest teadasaamisel koheselt esitama vastuväited või tegema muid tegusid, vastasel juhul loetakse ta vaikimisi nõuet aktsepteerinuks. Pooltevaheline kokkulepe sisaldas üksnes viidet nõude loovutamise kohta, mitte tahteavaldusi selle nõude suuruses vm nõudega seotud asjaoludes kokkuleppimise kohta. Tegemist ei olnud deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd selles ei olnud väljendatud konkreetset võlgniku tahteavaldust võlasummaga nõustumiseks või muuviisiliseks nõustumise väljendamiseks. Hageja eeldas, et kostja käitub heas usus ja on esitanud arved vastavalt üleantud kauba kogusele. Varasemas menetluses mainitud asjaolu alusel, mille kohaselt selgus, et kostja esitas hagejale arved kütusekaartide alusel tarbitud kütuse eest ebareaalsetes mahtudes, tekkis hagejal põhjendatud kahtlus ka kõikide teiste kostja arvete õigsuse osas. Hageja on nõudnud selgitust, millisele füüsilisele isikule konkreetselt ja millal on kaup üle antud, kuid kostja ei saanud tõsikindlalt nimetada hageja nimel väidetavalt kütust vastuvõtnud isikute nimesid (allkirjad üleandmise-vastuvõtmisaktis on loetamatud). Hageja nõustub kohtu seisukohtadega kostjal viivisenõude mittetekkimisest, kuid leiab, et kohtu poolt alternatiivselt käsitletud hageja vastuväited viivisenõude põhjendamatu suuruse ja vastuolu osas heade kommetega on ebaõiged ning palub muuta otsust motiivide osas.

§ 162

lg 1 kohaselt võib kohus vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, hinnates teise õigustatud lepingupoole huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Hageja on osundanud, et kostja käitumine koostöö käigus viivisenõude mitteesitamisel ja sellega arusaama luues, et viivisenõuet ei esitatagi, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus jättis osundatud käitumisele hinnangu andmata ning seisukoha võtmata hageja väitele kostja käitumise mittevastavusest headele kommetele (

§ 6

lg 1, 2), millise asjaolu tuvastamine oleks aluseks viivisenõude mittekohaldamisele. Kohus ei ole analüüsinud hageja väiteid, et kostjal oli piisavalt rahalisi vahendeid (hageja esitatud kostja bilanss) ning et kostja ei soovinud ise hagejaga pikaajaliselt suheldes nõuet maksma panna. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et kostja kahju temale väidetavalt mittetasutud viivisenõudest ei saa olla suur.

1. AS Petroimpex vaidleb OÜ G.S.G. Oil apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kauba üleandmine hagejale tõendatud. Hageja ei ole oma menetlusõigusi kasutanud heauskselt, esitades pidevalt otsitud vastuväiteid, millised kostja on veenvalt ümber lükanud. Nii on hageja hagiavalduses vaidlustanud mistahes kauba liikumise poolte vahel, viidates arvete, spetsifikatsioonide ja saatelehtede puudumisele. Seepeale esitas kostja kohtule kõigi asjakohaste arvete, spetsifikatsioonide ja allkirjastatud saatelehtede koopiad. 25.01.2007 täiendavas vastuses möönab hageja, et esitatud dokumendid on asjakohased, kuid ta soovib tutvuda originaalidega, misjärel ta ei vaidle põhimõtteliselt vastu väitele, et on ostnud kostjalt kütust. Hageja käitumisest jääb mulje, et ta loodab, et ehk ei ole kostjal dokumendid säilinud, ning sõltuvalt sellest ta kas võtab kauba ostmise omaks või mitte. Kostja esitas kõigi nõutud dokumentide originaalid, kuid kuna hagejale oli kütuse ostmise fakt teada, siis ta ei pidanud vajalikuks originaaldokumentidega tutvuda. Kõigi saatelehtede ülemises paremas nurgas on trükitud, et kauba saaja on AS G.S.G. Oil autojuht Rodion Kutkin, kes on ka saatelehtedele alla kirjutanud. Seda on kostja ka maakohtus kinnitanud ning hageja ei ole kordagi väitnud, et nimetatud isikul oleks puudunud volitused kauba vastuvõtmiseks või et tema allkiri saatelehtedel on võltsitud. 9 Samuti nõustub kostja kohtuga, et hageja on tunnistanud kostja nõude olemasolu ja suurust 06.03.2006 hüpoteegilepingus, mille punktist 2.2.2 nähtub, et hageja kinnistule seatav hüpoteek tagab kõiki 06.03.2006 AS Panbal ja AS Petroimpex vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust tulenevaid nõudeid, millisest lepingust omakorda tuleneb käesoleva vaidluse esemeks olev nõue. Kohus on õigesti leidnud, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad kohaldatavas viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega. Arusaamatuks jääb, millal oleks kostja pidanud viivisenõude esitama, et hagejal ei oleks väidetavat väära ettekujutust tekkinud. Kostja viivisenõue tuleneb lepingust, kostja ei ole sellest loobunud ning hageja ei saanud eeldada, et olukorras, kus ta oma maksekohustust rikub, loobub kostja oma õiguspärasest viivisenõudest. Viivisenõude esitamisele seab ajalised piirid üldine hagi aegumistähtaeg ja kusagilt ei tulene, et isik peaks oma viivisenõude varem maksma panema.
2. AS G.S.G. Oil vaidleb AS Petroimpex apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa ringkonnakohus sisuliselt arutada kostja apellatsioonkaebuses toodud osundusi hageja poolt väidetavalt toime pandud lepingurikkumiste kohta, kuna seda ei ole esimese astme kohtus arutatud. Viimasel maakohtu istungil kostja avaldas, et ei soovi tugineda lepingu rikkumistele. Kostja ei olnud ka enne kohtumenetluse algust rikkumistele osundanud ega kasutanud mistahes õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt eeltoodust on kohus jätnud õigesti lepingu väidetava rikkumisega seotud asjaolud käsitlemata. Juhul, kui kohus oleks rikkumisi käsitlenud, oleks see rikkunud oluliselt hageja õigusi, võttes võimaluse küsitleda nimetatud asjaolude osas tunnistajad, esitada tõendeid ja vastuväiteid. Loobudes lepingu rikkumistele tuginemisest loobus kostja sisuliselt nõude alustest, millised põhjendavad tema poolt täitemenetlusse esitatud nõuet. Kohtul ei ole võimalik iseseisvalt asuda tuginema asjaoludele, millele nõude esitaja ei soovi tugineda. Väide, mille kohaselt pidas kostja rikkumistele mittetuginemisel silmas üksnes ühte lepingut, ei tugine tõenditel ja istungiprotokollil. Leides, et protokoll kajastab ebaõigesti menetlusosalise tahet, on menetlusosalisel võimalus esitada sellekohased vastuväited, kuid seda enne otsuse tegemist. Kohtuotsuse tegemise järgselt protokolli väidetavale ebaõigsusele tuginemine ei oma õiguslikku tähendust. Lisaks puuduvad vaieldamatud tõendid selle kohta, et hageja on toime pannud lepingu rikkumised, mis annaksid alust nõuda kostjalt viivist. Muuhulgas ei ole kostja ära toonud põhjuslikku seost varikatuse parandamata jätmise, prügiveo ja valveteenuse korraldamata jätmise ning kostja müügimahtude otsese kannatamise vahel. Kui kostja pole lepingut üles öelnud, saab seda lugeda tõendiks selle kohta, et väidetavad rikkumised pole käsitletavad lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmisena. Vastavalt hea usu põhimõttele eeldab hageja, et leping on kehtiv ja seda on täidetud nõuetekohaselt. Hageja nõustub kohtu seisukohaga, mille kohaselt restruktureerimise kokkuleppe punktis 3 sätestatud viivistest loobumise klausli eesmärk oli tagada hageja poolt korrektne lepingu täitmine ja et juhul kui kostja oleks igal ajal saanud võlgnevuse sisse nõuda, oleks antud punktil puudunud sisu. Poolte ühine tahe oli leppida kokku võlgnevuse tasumises uutel tingimustel lõppeesmärgiga kustutada hageja võlgnevus. Hageja nõustub samuti kohtu väitega, et kui nimetatud lepingu sõlmimise peaeesmärgiks oleks olnud üksnes kohustuste fikseerimine, siis poleks lepingul olnud eesmärki. Täiendavat 10 tagatist see kostjale ei andnud. Tagatis tekkis hüpoteegi üleandmisega. Seega ei saa nõustuda, et tankla rentimine oli kostja jaoks sunnitud samm. Kokkulepe oli suunatud ühisele koostööle ning lepingu põhieesmärk oli võlgnevuse tasumine lepingus sätestatud tingimustel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus vaatab vaidlusalust tsiviilasja läbi kooskõlas TsMS § 651 osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse on esitanud nii hageja kui kostja, kuid kumbki apellant ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise (otsuses nimetatud I nõue) täiteasjas nr 186/2006/1757, mistõttu selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
4. Ringkonnakohus leiab, et AS G.S.G Oil apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on menetlusnorme järgides asjaolud tuvastanud ja õigesti materiaalõigusnorme kohaldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et käesolevas tsiviilasjas on tõendatud, et hagejal on kehtiv kohustus saadud kütuse eest tasuda summas 1 142 640 krooni ja otsus on selles osas on õige. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega osas, kus kohus leidis, et viivise nõue põhinõudega samas suuruses ei ole ülemäära suur. Kooskõlas TsMS § 654 lg 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse punktis 8 toodud põhjendusi (otsuses nimetatud II nõue) põhinõude summas 1 142 640 täitmise lubamatuks tunnistamise rahuldamata jätmise osas ning maakohtu põhjendusi viivise suuruse osas.
5. Kostja-apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi II nõudest tuleneva viivisenõude osas. Kostja-apellandi apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kostja-apellandi apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus alusetult viidanud kostja lepingulise esindaja väitele, et lepingu rikkumised ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud väide on osaliselt põhjendatud. Maakohus on tuginenud kohtuistungi protokollile
6. juunist
7. Ringkonnakohtu arvates nähtub nimetatud protokollist, et kostja esindaja on kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et „selles vaidluses ei ole määravad rendilepingu ja restruktureerimise lepingu rikkumised (tl 230). Hageja esindaja täpsustusele - „ rendilepingu võimalikud rikkumised ei oma asjas praegu õiguslikku tähendust, nii sain ma aru vastaspoolest“ - vastas kostja esindaja - „olen nõus. Rikkumised olid lihtsalt motiiviks täitemenetluse algatamisel“. Samast istungi protokollist nähtub, et kostja esindaja nõustus, et tunnistajaid ei ole vaja küsitleda lepingu rikkumise osas. Teisalt on kohtuistungi protokolli kantud ka kostja esindaja seisukoht, et „kohus peaks vaatama asju kogumis. Käesolevas menetluses on teisejärguline rendilepingu rikkumiste hindamine. Meie vastuväited on lk 161“(tl 231). Toimikulehel 161 on 29.03.2007 kostja poolt kohtule esitatud kostja täiendavad seisukohad, mille p. 1.
8. esitab kostja loetelu hageja poolt rendilepingu punktide rikkumisest. Ringkonnakohtu arvates, kuna kostja esindaja küll kohtuistungil väitis, et lepingu rikkumised ei ole vaidluse lahendamisel olulised, kuid samas märkis, et jääb oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, milles olid esile toodud ka väidetavad lepingurikkumised, siis sellises olukorras oleks maakohus pidanud sellele vastuolule kostja põhjendustes tähelepanu juhtima ja kooskõlas TsMS § 348 selgitama välja menetlusosalise arvamuse asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes ning kõrvaldama asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamisel tähendust. 11 Ringkonnakohus aga leiab, et maakohus ei ole oma lahendiga menetlusosalisi üllatanud ega jätnud hindamata asjaolusid, millised olid asjas esitatud.
9. Pooled sõlmisid kokkuleppe, mille p 3 kohaselt „Juhul, kui AS G.S.G (hageja) täidab kõik käesolevast kokkuleppest ja rendilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, loobub AS Petroimpex (kostja) vedelkütuse ostumüügilepingust nr 010205/GS ja AS-lt Panbal loovutatud nõudest tulenevatest viivistest.“. Ringkonnakohus märgib, et kokkuleppe p. 3 saab erinevalt tõlgendada ja menetlusosalised on ka omapoolsed erinevad tõlgendused esitanud. Ringkonnakohtu arvates on käesolevas asjas põhjendatud lähtuda

§ 29

lg 4, mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 annab lahtise loetelu asjaoludest, mida lepingu tõlgendamisel eelkõige saab arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt p. 3 eesmärk oli selles, et kui täidetakse lepingu eesmärk (eelkõige rendilepingu sõlmimine ja hüpoteegi ülekandmine), siis loobutakse viivistest ja üksnes selliste rikkumiste korral, mis selle eesmärgi täitmist või hilisemalt lepingu täitmist oluliselt takistaksid, oleks kostjal õigus viiviseid nõuda. Maakohus on põhjendatult sealjuures arvestanud pooltevahelisi suhteid, sõlmitud kokkuleppeid ja lepinguid ning poolte käitumist nii lepingute sõlmimisel kui täitmisel. Ringkonnakohtu arvates, kui kostja tõlgendas lepingu p. 3 kokkulepitud viivistest loobumist nii, et iga rikkumine võis kaasa tuua õigusliku tagajärjena viivise nõude, siis on mõistlik eeldada, et kostja pidi teist lepingupoolt sellisest rikkumisest ja tagajärjest ka õigeaegselt teavitama. Käesolevas asjas pooled selle kohta tõendeid esitanud ei ole. Hagejale saadetud viivisenõude esitamise teates tugines kostja lepingu p-ide. 4.2.6 ja 4.2.9 rikkumisele (tl 165).

1. Kostja-apellandi väide, et maakohus ei ole analüüsinud ühtegi hageja lepingurikkumist, ei ole õige. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei ole eraldi hinnanud kostja esile toodud väidetavaid lepingurikkumisi, kuid on lepingurikkumistele kogumis siiski oma hinnangu andnud ning ringkonnakohtu arvates on maakohtu põhjendused lõppjärelduses õiged. Kuna menetlusosalised ei ole asjas soovinud tunnistajate ülekuulamist seoses kokkuleppe (tl 129130) ega rendilepingu (tl 138-142) rikkumistega, ega ole taotlenud täiendavate tõendite esitamist, siis saab ringkonnakohus esitada täiendavad põhjendused lepingurikkumiste osas, millistele kostja tugines, väites, et nimetatud rikkumised andsid aluse viivise nõudmiseks.
2. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas hindab kohus üksnes kostja poolt esile toodud asjaolusid seoses rikkumistega tulenevalt konkreetsest sundtäitmise lubatavuse vaidlusest. Kostja-apellant loobus apellatsioonkaebuses tuginemast lepingu p. 4.2.9 rikkumisele, seetõttu ringkonnakohus nimetatud lepingurikkumist käesolevas lahendis ei käsitle. Kostja tugines maakohtus ja ringkonnakohtus järgmistele lepingurikkumistele: 1) rendilepingu p 4.2.6 kohaselt kohustus rendileandja tagama rendiobjekti ööpäevaringse tehnilise valve. Hageja lõpetas kostja nõusolekuta tehnilise valveteenuse lepingu alates 15.06.2006, mistõttu kostja oli sunnitud sõlmima ise vastava teenuse osutamise lepingu. Ringkonnakohtu arvates võiks teatud eelduste olemasolul nimetatud rikkumist pidada oluliseks, kuna tehnilise valveteenuse lõpetamise tagajärjeks on objektil olemasoleva 12 lokaalse häiresüsteemi lahtiühendamine turvaettevõtte juhtimiskeskusest, seega asjaolu, et lokaalne häiresüsteem jäi objektile, ei ole piisav. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saa nimetatud rikkumist pidada oluliseks, kuna kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, milliseid samme ta astus seoses valveteenuse lepingu lõpetamisega. 2) Tartu Linnavalitsus tegi hagejale ettekirjutuse tagada tankla varikatuse jäikus ja ohutus, mida hageja vaatamata ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamisele ei teinud. Kostja kandis sellest tulenevalt täiendavat kahju, kuna paljud kliendid loobusid tankla külastamisest, kartes varikatuse autole pealelangemist. Asja materjalidest ei nähtu, millise lepingupunkti rikkumist antud etteheite puhul kostja silmas peab. Tartu Linnavalitsus vastas kostja poolt pärast hagi esitamist esitatud teabenõudele 10.11.2006, et ettekirjutus on täitmata, kuid ettekirjutusega ei kohustatud lõpetama Ravila 63 bensiinijaama kasutamist ning ehitusjärelevalve ametiisikul on õigus rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (tl 168). Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja pööras ettekirjutusele tähelepanu alles pärast hagi esitamist ning ei ole tõendanud, et ettekirjutuse täitmata jätmine häiris tankla tööd, siis ei saanud ka see rikkumine olla selline, mis oleks kaasa toonud õiguse viivise nõudele. 3) Kostja esitas hagejale mitmeid pretensioone seoses prügiveo korraldamata jätmisega. Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist lepingurikkumisega, mis saaks anda aluse võlgnevuse restruktureerimise ja likvideerimise kokkuleppe p. 3 alusel viivist nõuda, kuna rendilepingus ega kokkuleppes ei ole hagejale pandud kohustusi seoses prügiveoga. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kostja on nimetatud rikkumise kohta esitanud kostja pretensiooni
3. novembril 2006 (tl 164). Arvestades, et leping sõlmiti 01.11.2005, siis pärast hagi esitamist esitatud pretensioon ainuüksi ei tõenda, et prügivedu oli korraldamata ja seda, et hageja tegevusest või tegevusetusest tulenesid prügiveo probleemid. 4) Rendilepingu lisa 1 p 1.6 kohaselt pidi hageja toetama ja kaasa aitama kostja efektiivsele tegevusele bensiinijaama ekspluateerimisel. Tegelikkuses hageja mingit abi ei osutanud. 5) Rendilepingu lisa 1 p 1.7 kohaselt kohustus hageja meelitama aktiivselt ligi uusi kliente ja aitama kaasa kolmandate isikute poolt kostja ülevõetud lepingute täitmisele. Hageja ei ole nimetatud kohustust täitnud. 6) Rendilepingu lisa 1 p 1.8 kohaselt kohustus hageja pidama kostjaga regulaarseid konsultatsioone kostja poolt naftasaaduste läbimüügi suurendamise teemal. Tegelikkuses mingeid konsultatsioone ei toimunud. 7) Rendilepingu lisa 1 p 1.9 kohaselt kohustus hageja aitama kaasa ja võtma osa kostja läbirääkimistest klientidega. Nimetatud kohustust hageja ei täitnud. Kostja poolt esile toodud rendilepingu lisa p-de
4. 6,
5. 7,
7. ja
8. 9 rikkumise kohta kostja tõendeid esitanud ei ole. Ringkonnakohus märgib, et abi osutamine, kaasaaitamine, läbirääkimistel osalemine ja uute klientide leidmine ei ole pelgalt ühe poole tegevus, vaid see eeldas kahe äriühingu vahelist pidevat koostööd. Kui kostja esitas väite, et hageja nimetatud kokkuleppeid ei täitnud ja hageja esitas nendele vastuväite, siis oli kostja kohustus tõendada, milles väljendusid hageja rikkumised. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda usutavalt ka kostja esitatud kiri 01.03.2007 (tl 171) kostja väiteid, samuti on kiri täitemenetluse algatamisest oluliselt hiljem koostatud. 13
9. Vastuseks kostja-apellandi seisukohale, et üksnes viivisenõude osas apellatsioonkaebuse esitamisel ei tule riigilõivu tasuda, märgib ringkonnakohus järgmist. Kehtiva TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus jääb seni nimetatud sättele antud tõlgenduse juurde, et kui apelleeritakse üksnes kõrvalnõude osas, siis on see käsitletav põhinõudena ringkonnakohtus ning nimetaud nõudelt tuleb ka riigilõiv tasuda. Ringkonnakohtu arvates toetab seda tõlgendust ka kohtupraktika, sest juhul kui maakohtule esitatakse üksnes viivise nõue, siis loetakse see põhinõudeks, mille esitamisel tuleb riigilõiv tasuda.
10. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus muutmata maakohtus määratud menetluskulude jaotuse, kuid ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Egon Konsand Üllar Roostoja 14 Andra Pärsimägi