) §57 lõige 6) 60 kalendripäevane piirang hüvitise väljamaksmiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tehti 21.02.2006 haiglas talle EEG uuring. Kaebaja hinnangul on antud uurimuse alusel võimalik, et tal oli teadvuse kaotus, kuna kaebajal on häirunud põhirütmiga ajukoore bioelektriline aeglaste lainete ja ärritusnähtude4 ga. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirja nr 716-P osas, millega lõpetati kaebaja teenistussuhe Tallinna vanglaga (p 1) ja soovib tööle ennistamise asemel hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses ning palub tühistada Eesti Haigekassa Harju osakonna 10.07.2006 teatis nr 5-14/518 osas, mis puudutab 60 päeva piirangut. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD Tallinna vangla selgituste kohaselt laekus Tallinna vanglale kaks samasisulist dokumenti: 16.03.2006 töötervishoiuarst Viive Pille poolt välja antud teatis, mille kohaselt on M.A pöördunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskuse poole ajavahemikus 03.2005 kuni 14.03.
määratleb ravikindlustushüvitisena sealhulgas rahasumma, mida haigekassa on kohustatud ravikindlustuse seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis). Sama seaduse § 25 lg 4 p 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis kindlustatud isikule haigekassa poolt makstav rahaline ravikindlustushüvitis. Sama paragrahvi lg 41 kohaselt makstakse rahaline ravikindlustushüvitis välja haigekassa kulul hüvitise saaja arveldusarvele. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et ajutise töövõimetuse hüvitise suuruse arvestab välja ja kannab kindlustatu arveldusarvele Eesti Haigekassa. Tööandja kohustus on esitada
lõikes 4 ja 5 sätestatud tähtaegadel töövõimetusleht koos hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentidega haigekassale.
lg 4 kohaselt hüvitist määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku töövõimetusleht koos hüvitise määramiseks vajalike muude dokumentidega on haigekassale esitatud hiljemalt
lg 3, lg 2, milles viimases viidatakse sama seaduse § 51 lõike 1 punkti 3 nimetatud kindlustusjuhtumile ja mille kohaselt hüvitise määramise ja maksmise täiendavaks tingimuseks on arsti või hambaarsti otsus, milles osutatakse vajadusele viia kindlustatud isik tervisliku seisundi või raseduse tõttu üle kergemale tööle või ametikohale ja kirjeldatakse soovituslikke töövõi teenistustingimusi. Vastustaja selgitab, et M.A ei ilmunud haiguslehel nr 0001895 märgitud töövabastuse perioodi algul teenistusse ja seega ei selgitatud ka välja, kas teenistustingimuste ajutine kergendamine on võimalik või ATS § 50 lg 2 kohaselt vabastatakse ametnik teenistustingimuste kergendamise või üleviimise võimatuse korral teenistuskohustuste täitmisest arsti otsuses märgitud töövabastuse lõpuni. ATS § 51 kohaselt on tööinspektori kooskõlastus vajalik ametniku töötingimuste ajutisele kergendamisel ja ametniku ajutisel üleviimisel raseduse ajaks. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja juhtumi puhul on aluseks ATS § 50, milles tööinspektori kooskõlastuse nõuet ei ole sätestatud. Vastustaja selgitab, et M.A töövõimetuslehel nr 0001895 märgitud töövabastuse perioodi alguses teenistusse ei ilmunud ja käsitas nimetatud töövõimetuslehte kui alust ajutisele töövabastusele haiguse või vigastuse tõttu, mille kohaselt teenistusse ilmuma ei pea. Vastustaja leiab, et antud seisukohta 6 kinnitab ka perearst Aija Järvine 05.07.
§-st 51 lg 1 p 1 ja §-st 57 lg 6 lähtudes. Vastustaja selgitab, et järgneval töövõimetuslehel nr 0001895, mis on väljastatud perearst Aija Järvineni poolt perioodiks 06.03.-06.04.2006, kajastub tööst vabastamise põhjusena „üleviimine kergemale tööle“. Vastustaja selgitab, et nimetatud töövõimetusleht on esitatud koos töövõimetuslehe saatekirjaga nr 13 Haigekassale Tallinna vangla poolt 31.03.2006.
lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud kindlustusjuhtumi „üleviimine kergemale tööle“ korral ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise täiendavad tingimused on sätestatud
lg-tes 2 ja 3.
§-i 53 lg 7 alusel on sotsiaalministri 19.09.2002 nr 109 määruse „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (edaspidi: SM määrus nr 109) §-s 14 lõikes 4 sätes7 tatud, et kindlustatud isiku üleviimisel kergemale tööle lisatakse töövõimetuslehele tööinspektori kooskõlastus ning käskkirja või korralduse ärakiri teisele tööle või ametikohale üleviimise või ajutiselt töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastamise kohta. Vastustaja selgitab, et 12.04.2006 võttis Tallinna vangla raamatupidaja töövõimetuslehe nr 0001895 tagasi asja edasiseks uurimiseks, kinnitades tagasi võtmist märkega töövõimetuslehe saatekirjal nr 13 ning töövõimetusleht nr 0001895 esitati Tallinna vangla poolt koos töövõimetuslehe saatekirjaga nr 24 Haigekassale 14.06.2006. Vastustaja selgitab, et 12.05.2006 esitas Tallinna vangla Haigekassale perearsti Aija Järvineni poolt perioodi 07.04.-09.05.2006 eest M.Ale väljastatud järg töövõimetuslehe nr 0002013, millel tööst vabastamise põhjuseks „üleviimine kergemale tööle“. Vastustaja selgitab, et nimetatud töövõimetuslehel oli täitmata andmeväli „makstav palk ajutiselt teisele tööle üleviimisel“ ning lisamata jäetud SM määruse nr 109 §-s 14 lõikes 4 loetletud dokumendid. Vastustaja selgitab, et Haigekassa 30.05.2006 teatisega nr 5-14/443 keeldus Haigekassa M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel perioodi 07.04.-09.05.2006 eest, kuna ei olnud täidetud
lõikes 3 sätestatud täiendavad tingimused.Vastustaja selgitab, et 07.06.2006 esitas M.A vaide Haigekassa teatisele 30.05.2006 nr 5-14/443, milles taotles ajutise töövõimetuse hüvitise määramist ja maksmist perioodi 06.03.-09.05.2006 eest. Vastustaja selgitab, et kontrollimise käigus perearst Aija Järvine kirjutas seletuskirja ning parandas 05.07.2006 töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 tööst vabastamise põhjuseks „haigestumine“ ning esitas Haigekassale ka sellekohase avalduse. Vastustaja selgitab, et tuginedes perearsti Aija Järvineni poolt tehtud töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 parandustele ja Haigekassa usaldusarsti kontrolliaktile, määras ja maksis Haigekassa M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist
§-i 51 lg lp 1 ja §-i 57 lg 6 alusel.
lg 6 kohaselt on riikliku töövõimetuspensioni saaval töötaval isikul õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva. Sotsiaalministri 26.09.2002 määruse nr 114 „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ (edaspidi SM määrus nr 114) kohaselt peab arst töövõimetuslehe väljastamisel töövõimetuspensionärile märkima tähise "x", kui haigus või vigastus ei ole töövõimetuspensioni määramise põhjuseks. Vastustaja selgitab, et vaidlusalustel töövõimetuslehtedel puudub vastavas lahtris perearsti märge. Haigekassa informeeris M.At eeltoodust 10.07.2006 teatisega nr 5-14/518 „30.05.2006 teatise nr 514/443 kehtetuks tunnistamine ning keeldumine ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest“ Haigekassa on seisukohal, et
lg 6 ei võimalda maksta töövõimetuspensioni saavale kindlustatud isikule haigushüvitist ühe haiguse korral rohkem kui 60 järjestikust kalendripäeva juhul, kui ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis on talle töövõimetuspensioni määramise aluseks. Vastustaja selgituste kohaselt on konkreetsel juhul asjaolu, et kindlustatud isiku haigus oli seotud talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks olnud haigusega, tõendatud järgmiste asjaoludega: 1.
lg 6 kohaselt on riikliku töövõimetuspensioni saaval töötaval isikul õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva. SM määruse nr 114 kohaselt peab arst töövõimetuslehe väljastamisel töövõimetuspensionärile märkima tähise "x", kui haigus või vigastus ei ole töövõimetuspensioni määramise põhjuseks. Vastustaja selgitab, et töövõimetuslehtedel nr 0001894, 0001895 ja 0002013 puudub arsti vastav märge.
). Tulenevalt käesolevas haldusasjas OÜ Kraft- Jaaksoo OÜ-le esitatud küsimustest leiab vastustaja, et perearst ei oleks tohtinud patsient M.Ale ajutise töövõimetuse lehte väljastada, kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta võimalust ajutise töövõimetuse lehe väljastamiseks telefonikonsultatsiooni alusel, samuti ei oleks perearst saanud suunata kaebajat SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglasse telefonikonsultatsiooni alusel. Haigekassa on seisukohal, et nimetatud nn uute sümptomite (teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu) alusel ning patsienti reaalselt nägemata ei saanud perearst epilepsiat diagnoosida, kuna teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu võivad olla tingitud ka mõnest muust ajutisest haiguslikust seisundist. Vastustaja märgib, et teadvuse kadu on iseloomulik ka (mikro)insuldile ja peaajuinfarktile, mis võib ka olla põhjustatud organkahjustusega kõrge riskiga hüpertooniatõvest ning rõhutab, et kõikides kohtule esitatud arstlikes dokumentides on välja toomata/selgitamata, milliseks M.A oma tervislikku seisundit pidas ja mida perearst ja eriarstid M.A teadvuse kaotuse all täpsemalt hindasid, ei selgu, kas tegemist oli pearinglusega ja/või tasakaaluhäirega, kas tegemist oli teadvuse hägunemisega ja minestusega, kas tegu oli amneesiaga juhtunu kohta vms. Haigekassa märgib, et ajalised faktorid ning täpsustavad sümptomid on jäänud välja toomata/selgitamata patsiendi hetkeseisundi täpsemal hindamisel. Haigekassa hinnangul ei saa väita, et teadvuse kaotus on seotud võimaliku epilepsiaga, teadvuse kadu on vastustaja hinnangul iseloomulik ka teistele haigustele ning samuti võis väidetav teadvuse kadu olla kas pearinglus, tasakaaluhäire või muu ajutise iseloomuga tervisehäire. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas sai perearst diagnoosida patsient M.Al epilepsia, kui eelnevates seletustes on kirjas, et alguses kahtlustati mikroinsulti ja hilisemas seletustes viidatakse peaajuinfarktile. Samuti on haigekassa seisukohal, et telefonikonsultatsiooni alusel ja patsienti reaalselt nägemata ei saa tervishoiuteenuse osutaja isikul ühtegi haigust diagnoosida ning sisuline ja esimene diagnoos pandi patsient M.A M.Ale SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Haigekassa on seisukohal, et patsient M.Al ei diagnoositud haiglaravil viibides epilepsiat. Olemasolevatest tõenditest nähtub, et patsient M.Al kahtlustati epilepsiat, kuid lõplikku ja epilepsiat kinnitavat diagnoosi ei pandud. Antud väidet kinnitavad vastustaja hinnangul väljavõte haigusloost ning M.A ambulatoorne kaart nr 19137. Vastustaja on seisukohal, et M.Al ei diagnoositud epilepsiat, vaid oli sellekohane kahtlus, mis ei leidnud kinnitust. M.A haigus oli seotud hüpertooniatõvega, mis on ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas pandud põhidiagnoosiks.
lõiked 6 ja 7 sätestavad, et riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni saaval kindlustatud isikul ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva ja kokku mitte rohkem kui 90 kalendripäeva kalendriaastas. Kui riiklikku töövõimetuspensioni saava kindlustatud isiku ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis ei ole talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks, ei kohaldata talle haigushüvitise määramisel käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 sätestatut. Vastustaja on seisukohal, et kuna M.A ajutise töövõimetuse põhjuseks oli haigus (hüpertooniatõbi), mille alusel on temale määratud ka osaline töövõimekaotus ja epilepsia kahtlus ei leidnud kinnitust, ei ole haigekassal tulenevalt
-ist ka kohustust maksta M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist rohkem kui 60 kalendripäeva eest. Vastustaja Eesti Haigekassa Harju osakond palub kohtul jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED 9 Kohus, tutvunud kaebusega, vastustajate kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, uurinud ja hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel: Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 117 lg 1 p 5 alusel võib ametniku ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada, kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita. Haldusasja tõendite hulgas on AS Ida-Tallinna Keskhaigla arstliku kutsekomisjoni 24.11.2003 tõend nr 971, milles sisalduva otsuse kohaselt M.A võib töötada Tallinna vanglas raamatukoguhoidjana kuni novembrini 2004 (I tl 18). SA Põhja–Eesti Regionaalhaigla väljavõttes haigusloost nr 33624 28.02.2006 muuhulgas märgitakse, et M.Al võimalusel mõelda töökoha- ja tingimuste vahetamisele (I tl 20). Kohus, hinnates kõiki käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid, leiab, et vastustaja Tallinna vangla poolt on tõendatud kaebaja mittevastavus Tallinna vangla raamatukoguhoidja ametikohale ebarahuldava tervisliku seisundi tõttu. Tallinna vangla raamatukogu asub nn angaaris, kus töötingimused ei ole just kõige paremad (külm, niiske jne) ning ei mõju tervisele hästi. M.Al on probleemid tervisega ning arstid on temale soovitanud vahetada töökeskkonda, kus oleksid paremad, kaebuse esitaja tervisele vastuvõetavad, töötingimused. Sellest on rääkinud kaebuse esitaja ka oma tööandjaga, viidates asjaolule, et seoses tema tervisliku seisundiga ei saa ta enam jätkata tööd endistes töötingimustes. I toimiku lk 79 on meilivahetus Tallinna vangla sotsiaalosakonna juhataja Eerik Lätti ja M.A vahel, milles viimane teatab, et „/…/Töötingimused on mul raamatukogus sellised nagu nad on ja et mitte olukorda veel hullemaks teha, pean olema edasi haiguslehel”. Kaebuse esitaja ise möönab, et töötingimused raamatukogu ruumides on kehvad ning mõjuvad tema tervisele negatiivselt, mis tähendab, et sellistes töötingimustes edasi töötamine ei ole kaebuse esitajale soodne ning ei mõju tema tervisele hästi. Toimiku (I köide) lk 80 on meilivahetus Tallinna vangla (Piret Adrik) ja M.A vahel, milles viimane avaldab muret töötingimuste osas raamatukogus, kuna kaebaja väitel on temal diagnoositud tööst põhjustatud haigestumine, kaalub võimalust teisele tööle üleminekuks. Kaebaja märgib ekirjas, et samades tingimustes ta tööd jätkata ei saa ning küsib, kas ta peaks kompensatsiooniga töölt lahkuma. Nagu nähtub haldusasja materjalist on ka arstid M.Ale soovitanud kaaluda töökeskkonna vahetamist tervislikel põhjustel. Kaebaja ja vastustaja jõudsid kokkuleppele, et vangla hakkab otsima uut raamatukogutöötajat. Sellises olukorras tööandja peab otsima töötajale sobiva vakantse ametikoha, mida vastustaja ka tegi. Olemasolevatest vakantsetest ametikohtadest oli M.Ale pakkuda vakantne abiteenistuja ametikoht, mille töötingimused sobisid kaebaja tervisliku seisundiga. Vangla personali söökla asub üsna väikestes ruumides, kus koristaja töö maht ei ole kuigi suur ning väike kompaktne eraldi asuv hoone on hästi köetud ja soodsa mikrokliimaga, mida vastustaja kinnitas kohtule. M.A ei võtnud pakkumise vastu tulenevalt oma terviseseisundist, viidates asjaolule, et peale luumurdu ei saa ta raskeid asju tõsta. ATS § 50 sätestab, et ametnikul, kellele arsti otsuse alusel on senisel ametikohal teenistuse jätkamine tervise tõttu vastunäidustatud, on õigus saada samas ametiasutuses tervisele vastav ametikoht, välja arvatud konkursi korras täidetav ametikoht. Kui ametiasutuses ei ole sellist ametikohta või kui ametnik ei vasta sellise ametikoha täitmiseks esitatavatele muudele nõuetele, vabastatakse ta teenistusest käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 5 alusel. Tallinna vangla selgituste kohaselt teavitati kaebajat 15.05.2006 kirjaga nr 2-14/10341 raamatukoguhoidja ametikohal teenistuse jätkamise võimatusest ning märgiti, et Tallinna vanglas olevad vabad ametikohad vajavad erialast ettevalmistust või vähemalt 2-aastast töökogemust ametikoha töövaldkonnas. Tallinna vangla selgitas kaebajale ülalmainitud kirjas, et vanglal on võimalik pakkuda kaebajale majandusosakonna koristaja ametikohta ning märgiti ka ametikoha palgaandmed ning teenistusest vabastamise alus vangla ettepanekuga mittenõustumisel. Pakutud ametikohast kaebaja loobus 10 tervislikel põhjustel, st luumurru tagajärjel ei olnud kaebajal võimalik tõsta raskeid asju. Tallinna vangla 15.05.2006 käskkirjaga nr 716-P vabastati M.A teenistusest ATS §117 lg 1 p 5 alusel. Kohus on seisukohal, et käesoleva kohtumenetluse käigus ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et Tallinna vanglas oli vaidlusalusel perioodil M.A tervislikule seisundile vastav vakantne ametikoht olemas, mis oleks sobinud kaebuse esitajale. Tööandja enne teenistusest vabastamist tegi M.Ale tööpakkumise, millest kaebaja ära ütles. Tallinna vangla 15.05.2006 kirjas nr 2-14/10341 „Etteteatamine teenistusest vabastamise kohta ja ametikoha pakkumine” märgitakse, et Tallinna vanglas olevad vabad ametikohad vajavad erialast ettevalmistusteenistust või vähemalt 2-aastast töökogemust ametikoha töövaldkonnas. M.Ale tehti kooskõlas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuetega ettepanek jätkata teenistust Tallinna vangla majandusosakonna koristaja ametikohal abiteenistujana alates 16.05.2006. Tööülesandeks on märgitud vangla personali söökla koristamine. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et see ametikoht eeldab füüsilist koormust, mis on kaebajale vastunäidustatud. Kohus möönab, et luumurru tagajärjel ei olnud kaebuse esitajal võimalik tõsta raskeid asju, samas personali söökla koristamine eeldatavasti ei nõua töötajalt raskete asjade tõstmist (koristaja käsutuses on ratastel nn töövahendite käru, mida on hõlbus käsitseda ning mis ei vaja erilist füüsilist pingutust). Seega kohus pigem nõustub vastustajaga, et M.Ale pakutud vaba ametikoht oli sobivam tema tervislikule seisundile. Kohus leiab, et Tallinna vangla tegevus M.A teenistusest vabastamisel oli õiguspärane. Ravikindlustuse seaduse (
) § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töövõi teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
lg 1 p 1 kohaselt kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, on kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust.
lg 6 alusel on Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni saaval kindlustatud isikul ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva ja kokku mitte rohkem kui 90 kalendripäeva kalendriaastas.
lg 6 ei võimalda maksta töövõimetuspensioni saavale kindlustatud isikule haigushüvitist ühe haiguse korral rohkem kui 60 järjestikust kalendripäeva juhul, kui ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis on talle töövõimetuspensioni määramise aluseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kindlustatud isiku haigus oli seotud talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks olnud haigusega, mida võib järeldada esitatud meditsiiniliste tõendite alusel. Samuti on kohus nõus vastustaja väitega, et töövõimetuslehe nr 0061480 näol on tegemist järglehega. Kohtu seisukoht ühtib vastustajaga ka selles, et ajavahemiku 15.04.2006 kuni 09.05.2006 eest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel hüvitist kaebajale ei määratud ega makstud, kuna 14.04.2006 täitus M.Al haigestumisest 60 järjestikust kalendripäeva. Perearst A.Järvine ei oleks tohtinud patsient M.Ale ajutise töövõimetuse lehte väljastada, kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta võimalust ajutise töövõimetuse lehe väljastamiseks telefonikonsultatsiooni alusel, samuti ei oleks perearst saanud suunata kaebajat SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglasse telefonikonsultatsiooni alusel. Patsienti reaalselt nägemata ei saanud perearst epilepsiat vm haigust diagnoosida, kuna teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu võivad olla tingitud ka mõnest muust ajutisest haiguslikust seisundist. Diagnoosi ei ole võimalik panna telefoni teel patsienti nägemata ning tuvastamata tema haigusseisundit. Kraft-Jaaksoo OÜ kinnitas, et töövõimetuslehe nr 0001894 väljastamine toimus telefonikonsultatsiooni alusel ning perearst A.Järvine M.At läbi ei vaadanud. Antud haigusleht aga väljastati epilepsia diagnoosiga, mis osutus valeks diagnoosiks. M.A tervislik seisund tehti kindlaks alles SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus tal ei diagnoositud epilepsiat (epilepsia diagnoos ei leidnud kinnitust). Kohus nõustub vastustajaga, et M.A ajutise töövõimetuse põhjuseks oli haigus (hüpertooniatõ11 bi), mille alusel on temale määratud ka osaline töövõimekaotus, seega ei saanud seadusest tulenevalt M.Ale maksta haigushüvitist rohkem kui 60 kalendripäeva eest.
lg 7 sätestab, et kui riiklikku töövõimetuspensioni saava kindlustatud isiku ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis ei ole talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks, ei kohaldata talle haigushüvitise määramisel käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 sätestatut. Kohtule esitatud M.Ale välja antud töövõimetuslehel nr 0001894 (perearst Aija Järvine) töövabastuse perioodiks on toodud 13.02.-14.02.2006 (esmane haigusleht) märkega „suunatud teise tervishoiuteenuse asutusse” ning tööst vabastamise põhjusena on näidatud lahtris 1 haigestumine (I tl 108). Töövõimetusleht nr 0061480 on sisehaiguste arsti Sirje Siim´u poolt välja antud M.Ale töövabastuseks haigusperioodil 15.02.-28.02.2006 ja 01.03.-05.03.2006 märkega „suunatud teise raviasutusse”, esmase lehe väljastamise kuupäevaks on märgitud 13.02.2006, tööst vabastamise põhjuseks lahtris 1 haigestumine (I tl 109). Eelnimetatud perearsti (A.Järvine) poolt välja antud töövõimetuslehel nr 0001895 tööst vabastamise põhjusena on täidetud lahter 17 „Üleviimine teisele tööle”, milles on tehtud märge „kergemad töötingimused”. Töövabastuse perioodiks on toodud 06.03.-06.04.
Samas perearst ei märgi, millist uut haigust ta silmas peab. 12 Haldusasja materjalist nähtub, et märge lahtris 17 „üleviimine teisele tööle” (kergemad töötingimused) töövõimetuslehtedel nr 0001895 ja nr 0002013 tekitas palju segadust ja asjatut kirjavahetust ning täiendavate dokumentide korduvat nõuet ja esitamist. Ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtum algas 13.02.2006, millest tingituna on M.Ale väljastatud järgnevad töövõimetuslehed: nr 0001894 13.02.-14.02.2006 (esmane); nr 0061480 15.02.05.03.2006, mille alusel on hüvitis juba välja makstud; nr 0001895 06.03.-06.04.2006 ja nr 0002013 07.04.-09.05.2006, mille töölt vabastuse alust on perearst A.Järvine hiljem muutnud (üleviimine teisele tööle on asendatud haigestumisega). Haigekassa otsustas M.Ale välja maksta hüvitise töövõimetuslehtede nr 0001895 (06.03.-06.04.2006) ja nr 0002013 (07.04.-09.05.2006) alusel perioodi 06.03.-14.04.2006 eest. Haigekassa kinnitas kohtule, et aktsepteeris perearsti Aija Järvine parandusi töövõimetuslehtedel nr 0001895 ja nr 0002013 ning tuginedes usaldusarsti kontrollaktile, määras ja maksis M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist
Kohus võimaldas haigekassal kohtumenetluse käigus kontrollida kõiki haigushüvitise määramisega seotud asjaolusid ning võimalusel lahendada see küsimus kohtuväliselt, kui kontrollimise käigus selgub, et vastustaja poolt hüvitise määramine oli ebaõige või arvestus on vigane. Viimasel kohtuistungil Haigekassa esindajad kinnitasid kohtule, et täiendava kontrollimise käigus ei tuvastatud viga hüvitise määramisel ning Haigekassa ei ole eksinud sellega, mistõttu vastustaja jääb oma eelnevalt avaldatud seisukohtade juurde. Kohus leiab, et haigushüvitis on kaebuse esitajale välja makstud õiguspäraselt. Kohus nõustub vastutajate seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus ülalöeldu põhjal asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaebuse motiivid on ebapiisavad osaliselt kaevatavate Tallinna vangla direktori käskkirja ja Haigekassa Harju osakonna teatise vaidlustatud osas tühistamiseks. Vaieldavad käskkiri ja teatis on piisavalt motiveeritud, neis sisalduvad faktiliste asjaolude kirjeldused ja on toodud õiguslik alus, mis tagab nende kontrollitavuse. Elle Kask Kohtunik RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.