) § 88 kohaselt on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Kaevatav määrus on antud haldusorgani poolt piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Antud juhul on tegemist õigustloova aktiga, mida halduskohus ei kontrolli. Määruse vastuvõtmine toimus konkreetse vee-ettevõtja 07.12.2007 taotluse alusel, kuid isegi see asjaolu ei anna alust väiteks, et konkreetse taotluse lahendamise tõttu on tegemist üksikjuhtumi reguleerimisega HKMS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist on õiguse üldaktiga, mis tuleneb ka akti sisust, millega on määratud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind. Seega on vaidlustatud määrus suunatud kõikidele Narva linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse tarbijatele. Kuna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus annab kohalikele omavalitsustele volitusnormi hinna reguleerimiseks ja see on imperatiivne volitusnorm ning selle alusel teostab omavalitsus legislatiivfunktsiooni, siis on vaidlustatud määruse puhul tegemist üldaktiga. Vaidlustatud aktiga ei reguleerita konkreetset üksikjuhtumit, vaid kehtestatakse kõikidele suunatud käitumisreeglid Narva linnas, s.o veevarustuse ning heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamine. Narva veevarustuse ja heitveeteenuse hinna menetluses peaks isikul olema võimalik kaitsta end põhjendamatute veevarustuse hindade eest pöördudes selleks pädeva organi - Keskkonnaministeeriumi poole taotlusega algatada järelevalvemenetlus kehtestatud hindade üle. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED G. Afanassjev esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.01.2008 määruse ja saata asi sisuliseks lahendamiseks halduskohtule. Määruskaebuse kohaselt ei vasta AS Narva Vesi poolt müüdav vesi Eesti Vabariigis kehtestatud normidele. AS Narva Vesi ei oma nõutavat Tervisekaitseinspektsiooni müügiluba alates 01.01.2007. See tähendab, et AS Narva Vesi ei ole ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse tähenduses veevarustaja, kuna tema poolt müüdav vesi ei vasta kehtestatud nõuetele. Seega ei olnud AS-l Narva Vesi alust taotleda veehinna muutmist, kuna tal puudus ja puudub ka käesoleva ajani luba tegeleda joogivee müügiga. Veehinna muutmine ei ole vastavuses ka Narva Linnavolikogu 03.08.2006 määruse nr 31 §-ga 3 lg 4, millest tulenevalt peab veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna suurendamist põhjendama. Samuti ei vasta veehinna muutmine ka
lg 2 nõuetele, mille kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti faktiline ja õiguslik alus.
Seega on vaidlustatud haldusakt tühine algusest peale, kuna see kohustab toime panema õigusrikkumise ja seda haldusakti ei ole võimalik täita. AS Narva Vesi ei saa ilma õigusrikkumist toime panemata täita Narva Linnavalitsuse 28.12.2007 määrust nr 1962, kuna tal puudub müügiluba. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Narva Linnavalitsuse 28.12.2007 määrus nr 1962 kohustab otseselt AS Narva Vesi panema toime õigusrikkumist, kuna nimetatud määruses on erinevatele 2 kliendigruppidele kehtestatud erinevad teenuste hinnad. Narva Linnavolikogus 18.12.2007 toimunud istungil „Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kooskõlastamise“ küsimuse arutelu käigus pööras kaebuse esitaja oma ettekandes tähelepanu AS Narva Vesi ebaseaduslikule tegevusele, kuid vaatamata sellele kooskõlastas Narva Linnavolikogu veehinnad seadust rikkudes.
lg 4 sätestab, et isikul, kellel on selleks põhjendatud huvi, võib nõuda halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist.
§-le 63 lg 4 tuginedes on viimane võimalus nõuda just halduskohtu kaudu haldusakti tühisuse kindlakstegemist, kuna teised kohtuvälised lahendamise võimalused on kasutatud ja muud võimalust ebaseadusliku haldusakti tühistamiseks ei ole.
sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Narva Linnavalitsuse 28.12.2007 määrus nr 1962 „Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamine“ ei ole õiguspärane, ega vasta ÜVVKS §-s 14 lg-s 4 ning
§-des 54 ja 56 lg-s 2 sätestatule. Kuna tegemist on Narva linna ebaseadusliku tegevusega vee-ettevõtja käsitlemise osas, siis kuulub kaebus lähtudes
§-st 63 lg 4 ja HKMS §-st 3 lg 1 halduskohtu pädevusse. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Narva Linnavalitsus vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt sisaldab G. Afanassjev määruskaebus esialgselt kaebuses toodud argumentide põhjendamist. Seadusel põhinevaid argumente, mis kinnitaksid, et 24.01.2008 kohtumäärus on põhjendamatu ja vastuolus seadusega, ei ole kaebuse esitaja märkinud. Narva Linnavalitsuse 28.12.2007 määrus nr 1962 ei ole üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt ning tulenevalt HKMS §-st 4 lg 1 ei saa nimetatud haldusakti peale halduskohtule kaebust esitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks muuta halduskohtu vaidlustatud määruse resolutsiooni sõnastust ja lugeda G. Afanassjevi kaebus tagastatuks HKMS § 11 lg 4 alusel. Muus osas tuleb Tartu Halduskohtu 24.01.2008 määrus jätta muutmata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et esitatud kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus on tulenevalt HKMS §-dest 3 ja 4 lg 1 õigesti järeldanud, et Narva Linnavalitsuse 28.12.2007 määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna tegemist ei ole õigusaktiga, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid õigustloova aktiga e. üldaktiga, mida kohus ei kontrolli. Samuti on halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et kuigi veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamine toimus konkreetse vee-ettevõtja taotluse alusel, ei tähenda see veel seda, et konkreetse taotluse lahendamise tõttu ongi tegemist üksikjuhtumi reguleerimisega HKMS § 4 lg 1 mõttes. Antud juhul tulenes veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamise nõue ÜVVKS §-st 14 lg 2, milles on märgitud, et hind kehtestatakse kohaliku omavalitsuse 3 volikogu või valla- või linnavalitsuse poolt määrusega ning avalikustatakse vähemalt 90 päeva enne hinna kehtima hakkamist. Seega on juba nimetatud seaduses ette nähtud, et teenuse hind kehtestatakse määrusega, mis on
järgi õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. See, et tegemist on õiguse üldaktiga, tuleneb ka vaidlustatud määruse sisust, millega on määratud abstraktsed käitumise üldreeglid, s. o Narva linna haldusterritooriumil alates 01.04.2008 kehtivad veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinnad. Kuna viidatud paragrahvist tulenev kohaliku omavalitsuse organitele antud volitusnorm veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamiseks on imperatiivne volitusnorm ning selle alusel teostab kohalik omavalitsus legislatiivfunktsiooni, siis tuleneb ka eeltoodust, et vaidlustatud määruste näol ei ole tegemist üksikaktidega, vaid üldaktidega. Määruskaebuse viide
§-le 63 lg 4 ei ole samuti asjakohane, kuna selles sätestatakse samuti haldusakti, s. o HKMS §-s 4 lg 1 määratletud akti, tühisuse tuvastamise kaebuse esitamist, millise aktiga aga käesoleval juhul tegemist ei ole. Määruskaebuses esitatud ülejäänud väited selle kohta, et AS Narva Vesi ei saa olla ÜVVKS § 7 lg 1 järgi vee-ettevõtja, kuna tema poolt müüdav vesi ei vasta kehtestatud nõuetele; AS-l Narva Vesi puudub müügiluba ning, et määrus nr 1962 on vastuolus ÜVVKS §-ga 14 lg 4 ja
§-dega 54 ja 56 lg 2, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna kohus ei lahenda kaebust sisuliselt tulenevalt sellest, et esitatud kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse ja kaebuse halduskohtu pädevusse kuulumise või mittekuulumise seisukohast ei oma eelviidatud väited sisulist tähtsust. Mis puudutab õigust vaidlustada üldakti, siis peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt viidata ka Õiguskantsleri seaduse §-dele 1 lg 1 ja 15, millede alusel on igaühel õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus peab aga vajalikuks muuta vaidlustatud määruse resolutsiooni sõnastust, kuna halduskohtu poolt määruse resolutsioonis märgitu ei lähe kokku kohtu poolt määruse põhjendavas osas kirja panduga. Vaidlustatud määruse põhjendavas osas on halduskohus õigesti märkinud, et HKMS § 11 lg 4 järgi kohus tagastab määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuid määruse resolutsioonis on halduskohus ebaõigesti asunud seisukohale, et G. Afanassjevi kaebuse osas tuleb asja menetlus lõpetada. Asja materjalidest nähtuvalt jõudis esitatud kaebus halduskohtusse 24.01.2008 ning vaidlustatud määrus tehti samuti 24.01.2008. Toimiku materjalidest ei nähtu, et enne 24.01.2008 määruse tegemist oleks halduskohus teinud HKMS §-st 11 lg 9 tuleneva asja menetlusse võtmise määruse. Pädevuse puudumise tõttu saab halduskohus asja menetlust lõpetada üksnes siis, kui asi on eelnevalt halduskohtu menetlusse võetud, s. o asjas saab menetlust lõpetada üksnes siis, kui konkreetne asi juba halduskohtu menetluses on. Kui halduskohus kontrollib kaebuse kuulumist halduskohtu pädevusse asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis ja siis leiab, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse, saab halduskohus selle HKMS § 11 lg 4 alusel kaebuse esitajale üksnes tagastada, mitte aga kaebuse osas, mida ei ole veel menetlusse võetudki, menetlust lõpetada. Viivi Tomson Agu Timmi 4 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.