Obsah (10)

§ 4§ 38§ 2§ 36§ 29§ 31§ 3§ 20§ 22§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.12.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-1136 Haldusasi U-G.G´i kaebus Keskkonnamini

) § 29 ja § 31 lõike 1 punkti 8 alusel ning lähtudes Vabariigi Valitsuse

1. septembri 1996 määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 5 alapunktist 3 riigi omandisse riigi maareservina Tallinna linnas Kesklinna linnaosas asuv Koidu 85 maaüksuse, pindalaga 4126 m2, sihtotstarbega elamumaa (001, E), vastavalt asendiplaanile. Käskkirja kohaselt tuli Maaametil korraldada nimetatud maaüksuse registreerimine riigi maakatastris ja riigivararegistris ning riigi omandisse jätmise teate avaldamine ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Riigi reservmaa (riigivara) valitsejaks volitatud asutuseks on määratud Maa-amet. Teade Koidu 85 maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta avaldati ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 27.09.2004.a. ning katastriüksus registreeriti maakatastris 21.01.2005.a. Maa-amet esitas 28.01.2005.a. kirjaga nr 6.3-3/1446 Rahandusministeeriumi riigikassa osakonnale, kui riigivara registri pidajale, taotluse Koidu 85 katastriüksuse registreerimiseks riigivara registris. Samas kirjas Keskkonnaministeerium informeeris riigivara registripidajat registreerimiseks esitatud riigi omandis oleva ja Keskkonnaministeeriumi valitseda jäetud katastriüksuse võõrandamise kavatsusest ning palus tuvastada vara vajalikkuse riigivõimu teostamiseks ja avalikuks otstarbeks. 01.02.2005.a. registreeriti Koidu 85, katastritunnus 78401:109:0029, pindala 4116 m2, riigivara registris (riigivara registri reg nr 01018264). Rahandusministeeriumi 18.02.2005.a. kirjaga nr 86.5/1430 teatati Maa-ametile, et riigivara registrile ei laekunud ettenähtud tähtajaks ühtegi riigivara valitseja teadet Tallinna linnas Koidu 85 vajalikkuse kohta neile riigivõimu teostamiseks. Maa-ameti poolt esitatud kinnistamisavalduse alusel kanti Koidu 85 katastriüksus 24.03.2005.a. kinnistusraamatusse, registriosa nr 183239 (uus nr 18323901). Vastustajad märgivad, et KÜ Koidu 87 juhatuse liige Rimma Geller saatis korteriomanike nimel 01.02.2006.a. Keskkonnaministeeriumile kirja „Riigivara (asukohaga Koidu 85, Tallinn) omandamise võimalustest.“ Kirjas paluti teavitada majaelanikke KÜ Koidu 87 juhatuse kaudu, kas Koidu 85 omandamine oleks võimalik ja kui siis millistel tingimustel ning edastada teade riigivara müügi kohta ja muu asjakohane teave. Keskkonnaministeerium saatis kirja vastamiseks Maa-ametile, millele Maa-amet vastas 06.03.2006.a. kirjaga nr 6.1-3/1818, milles selgitati, milliste õigusaktide alusel ja kuidas riigivara võõrandamine toimub ning teatati, et Maa-amet on alustanud ettevalmistustöid kirjas nimetatud kinnisasja müügiks. Keskkonnaminister andis 17.05.2006.a. käskkirja nr 598, millega, arvestades asjaolu, et Tallinna linnas Koidu 85 asuv riigile kuuluv kinnisasi ei ole riigivara valitsejale vajalik riigivõimu teostamiseks ega avalikuks otstarbeks ning vastavalt riigivara registri 18.02.2005.a. õiendile nr 8-6.5/1430 ei ole nimetatud vara vajalik teistele riigivara valitsejatele, otsustas keskkonnaminister võõrandada tasu eest avalikul enampakkumisel Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva Tallinna linnas Koidu 85 asuva kinnistu alghinnaga 4 116 000 krooni. Käskkirjaga määrati riigivara müügi korraldajaks Maa-amet. Vastustajad märgivad, et Maa-amet avaldas 18.05.2006.a. nii Maaameti veebilehel kui ka ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded enampakkumisteate, millest nähtub, et Maa-amet 6 korraldab kooskõlas Riigivaraseaduse (edaspidi RVS) ja Riigi vara võõrandamise korraga avalikul kirjalikul enampakkumisel riigi omandis Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate kinnistute müügi, mille hulgas oli ka Harju maakonnas Tallinna linnas Koidu tn 85 asuv kinnistu, alghinnaga 4 116 000 krooni, tagatisraha 411 600 krooni. Koidu 85 kõrvalmajade osad elanikud saatsid 08.06.2006.a. keskkonnaministrile taotluse Koidu 85 müügi enampakkumise lõpetamise kohta, milles paluti peatada Koidu 85 maaüksuse müük enampakkumisel ning algatada mistahes toimingud, mis on vajalikud selle haljasala säilimiseks Koidu 85 maaüksusel. Nimetatud taotlus saabus Maa-ametisse 18.06.2006.a., reg nr
2. Avalik kirjalik enampakkumine toimus 18.05.2006.a. enampakkumisteadetes märgitud ajal ja kohas. Enampakkumise võitjaks osutus OÜ Pro Kinnisvara, kes esitas kõige kõrgema pakkumise. Maa-ameti peadirektor kinnitas Tallinna linnas Koidu 85 asuva kinnisasja müügi avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused vastavalt riigivara avaliku kirjaliku enampakkumise protokollile nr 1 ning otsustas sõlmida müügilepingu enampakkumise võitja OÜ-ga Pro Kinnisvara Koidu tn 85 asuva kinnisasja võõrandamiseks, kusjuures kinnisasja müügihinnaks on avaliku kirjaliku enampakkumise tulemusena 10 miljonit krooni.
3. Vastustajad viitavad

§ 4

, mis sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) ja

sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse ORAS-t, kui

-st ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 38

lõikele 1, maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus Maaameti kaudu ja kohalikud omavalitsused

alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

§ 38

lõikes 3 on sätestatud, et Maaamet võib

§ 2

sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning § 3 sätestatud ülesannete täitmiseks korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist. Tulenevalt

§ 36

lõikest 1, senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega

või RVS sätestatud alustel. Samuti viitavad vastustajad ORAS §-dele 1, 2 ja 4 ja

§-dele 1, 2 ja 3. Vastustajad selgitavad, et keskkonnaminister vastutab maa tagastamise, erastamise, munitsipaliseerimise ja riigi omandisse jätmise läbiviimise korraldamise eest.

§ 29

kohaselt jäetakse riigi omandisse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega

§ 31lõikes 1 nimetatud maa.

Maa riigi omandisse jätmise korra, volitatud valitsusasutused ja riigimaa valitseja määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus. Riigi omandisse jäetava maa suurus ja piirid määratakse vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks detailplaneeringut koostamata. Vastustajad leiavad, et

§ 31lõike 1 punkti 8 alusel jäetakse riigi omandisse riigi maareserv.

Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 5 alapunkti 3 kohaselt, maa riigi omandisse jätmise otsustajaks on keskkonnaminister, kui maa jäetakse riigi omandisse ka

§ 31

lõike 1 punktis 8 nimetatud otstarbel.

§ 31

lõike 2 kohaselt maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse

§ 31

lõike 1 alusel ehk jätkuvalt riigi omandis olev maa on samuti riigi omand, mis kuulub maareformi käigus ümbervormistamisele, st reeglina riigi omandisse jätmisele riigi maareservina

§ 31lõike 1 punkti 8 alusel ja selle otsustajaks on keskkonnaminister.

Eeltoodust tuleneb, et maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida pole jäetud

alusel riigi omandisse, on vastavalt EV ÜN 20.12.1990.a. otsusele Maareformist ja

§ 31

lõikele 2 jätkuvalt riigi omandis ning selle maa osas on riigil

§ 36

lõikest 1 tulenevalt eelisõigus ka otsustada selle maa ümbervormistamine kas

§ 31

lõike 1 punkti 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või siis RVS sätestatud alustel. Vastustajad leiavad, et seega, tulenevalt EV ÜN 20.12.1990.a. otsusest Maareformist, on

§ 2

sätestatud maareformi põhieesmärgiks jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis oleva maa seniste maakasutussuhete ümberkorraldamine

§ 3

sätestatud maareformi sisu kaudu, st eeskätt endistele omanikele ja/või nende õigusjärglastele maa tagastamise, Eesti Vabariigi omandisse 7 jääva maa kindlaksmääramise ja nõukogude perioodil maakasutusõiguse omandanud ehk siis käesoleval ajal maad õiguslikul alusel kasutavatele isikutele maa ostueesõigusega erastamise teel, luues samaaegselt eeldused ka maa efektiivseks kasutamiseks, ning alles seejärel saavad kõne alla tulla teised maa omandamise vormid ja viisid vastavalt

või kasutusse andmine ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse või

sätestatud alustel kasutusvalduse seadmise teel. Vastustajad viitavad Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68, mille kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Vastustajad märgivad, et eeltsiteeritud õigusaktide sätetest tuleneb, et riik oli EV Omandiseaduse § 35 lõikest 1 ja EV ÜN 20.12.1990.a. otsusest Maareformist tulenevalt maa omanik ja on seda jätkuvalt ka vaidlusaluse maatüki osas, so pärast

alusel maa ümbervormistamist riigi omandisse riigi maareservina ning riigi, kui maaomaniku õigused võivad olla kitsendatud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega.

§ 20

lõikes 1 sätestatu kohaselt kuulub erastamisele maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Vaid juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lõike 1 punkti 8 alusel (riigi maareservina), on selle omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§ 22sätestatud ulatuses.

Osundatud sättest tuleneb otseselt, et maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi (maa jätmist riigi omandisse või maa munitsipaalomandisse andmist) erahuvile (erastamisele). Vastustajad viitavad

§ 20

lg 3 ja Eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) § 18, millest tuleneb asjaolul, et erastatud eluruumide juurde maa erastamine ehk korteriomandi seadmine ei toimu mitte

sätestatud alustel ja korras, vaid EES sätetest lähtuvalt. EES §211 ja EES § 213 sätestavad, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Avalduse korteriomandi seadmiseks, milles sisaldub taotlus ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramiseks, esitab linnavalitsusele eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Vastava avalduse võib esitada ka korteriühistu või teevad seda eluruumi vallasasjana omavad isikud. Avaldusi korteriomandi seadmiseks saab esitada

1. aasta
2. detsembrini. Vastustajad viitavad EES § 212 mille kohaselt, kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki võib kindlaks määrata plaani-või kaardimaterjali alusel. Vastustajad leiavad kuivõrd EES ei täpsusta, mida hõlmab endas mõiste erastatavate eluruumide alune ja nende teenindamiseks vajalik maa, siis sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Seega tuleb EES § 18 sätestatud mõiste erastatavate eluruumide alune ja nende teenindamiseks vajalik maa kohaldamisel lähtuda

§ 6

lõikes 33 sätestatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määratlusest, mille kohaselt ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Vastustajad märgivad, et kinnistusraamatu andmetele tuginedes on Kristiina 27 kinnistul asuvad 34 korteriomandit kinnistusraamatusse sisse kantud 22.03.2002.a. ja Koidu 87 kinnistul asuvad 33 korteriomandit 30.05.2003.a., millest tuleneb, et omandi- ja maareform on Kristiina 27 ja Koidu 87 kinnistute osas lõppenud korteriomandite kinnistamisega. Vastustajad on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal, kellele kuulub 835/21320 mõttelist osa Kristiina 27 maatükist ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ning reaalosana korter nr 31, üldpinnaga 83,5 m2 ning kes ei ole Koidu 8 85 maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks, mis annaks võimaluse käsitleda teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, puutumus maa riigi omandisse jätmisega. 15. Riigi omandisse jäetud maale sihtotstarbe määramisega seonduvalt peavad vastustajad vajalikuks märkida järgmist. Vastustaja viitab Maa riigi omandisse jätmise korra punktidele 9, 10 ja 11 ja MaaKatS § 2 p 9 ja 18 lg 3 ning Vabariigi Valitsus 24.01.1995.a. määrusega nr 36 kinnitanud Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alused, mille punkti 2 kohaselt on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega määratud ja maaomaniku või maavaldaja poolt rakendatud katastriüksuse otstarve või otstarbed. Vastavalt Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punktile 7 määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohalik omavalitsusorgan. Vastustajad on seisukohal, et antud juhul kuulub kohaldamisele MaaKatS § 18 lõike 6 esimene lause, mille kohaselt tuleb katastriüksuse sihtotstarve määrata kohaliku omavalitsuse poolt üldplaneeringu alusel. Vastustajad on seisukohal, et kuivõrd vastavalt Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 alapunktile 2 annab linnavalitsus ühe kuu jooksul (maa riigi omandisse jätmise toimiku saamise päevale järgnevast päevast arvates) arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe, siis eelosundatud sätetest nende koostoimes tuleneb ja järeldub, et enne, kui linnavalitsus saab oma arvamuses maa riigi omandisse jätmise kohta märkida riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe, tuleb sellele maale (ühe kuu jooksul) sihtotstarve ka määrata. Vastustajad on seisukohal, et TLV seisukoht, et juhtudel kui taotletakse riigi omandisse jätta maa, mille kohta Tallinna linn on algatanud detailplaneeringu, ei ole Tallinna Linnavalitsusel võimalik määrata maatüki sihtotstarvet ning seetõttu ka nõustuda maa riigi omandisse jätmisega enne detailplaneeringu kehtestamist, kuna taotletava maa sihtotstarve ning selle kasutamise võimalused selguvad detailplaneeringu kehtestamise järgselt, ei vasta seaduse sättele ega mõttele. Nimelt Planeerimisseadus (edaspidi PlanS) ei sätesta detailplaneeringu koostamise kohustust maa riigi omandisse jätmisel, kuivõrd

§ 29

sätestab otsesõnu, et riigi omandisse jäetava maa suurus ja piirid määratakse kindlaks detailplaneeringut koostamata ning kuivõrd ka MaaKatS § 18 lõige 2 sätestab, et üksnes PlanS sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel, siis puudub igasugune õiguslik alus ja ka loogika väitmaks, et riigi omandisse jäetavale maale ei ole sihtotstarvet võimalik määrata ja sihtotstarve saab määrata kunagi tulevikus võib-olla ehk kehtestatava detailplaneeringu alusel. TLV eeltoodud seisukoht tähendaks sisuliselt seda, et Koidu 85 maatükk jääkski riigi omandisse jätmata, st maareform selle maatüki osas läbi viimata. See ei ole aga kooskõlas ei ORAS ega

sätete ega põhimõttega, viia reformid läbi võimalikult lühikese ajaga. Vastustajad leiavad, et kuna TLV jättis Maa riigi omandisse jätmise korra punktis 9 sätestatu täitmata, st oma arvamuse andmata ja sihtotstarbe määramata, siis kuuluvad kohaldamisele Maa riigi omandisse jätmise korra punktid 10 ja 11, mille kohaselt, kui kohalik omavalitsus ei teosta eelloetletud toiminguid kehtestatud tähtaja jooksul, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega. Kui kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta ei ole esitatud kehtestatud tähtaja jooksul, ei takista see maa riigi omandisse jätmise otsustamist. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne kõigi teiste maa omandamise vormide ees, siis on maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kohalikule omavalitsusele sisuliselt käsitletav viimase informeerimisena, et riik kavatseb jätkuvalt riigi omandis oleva konkreetse maatüki jätta

§ 36lõike 1 tähenduses, riigi omandisse.

Lisaks eeltoodule leiavad 9 vastustajad, et kohaliku omavalitsuse poolt antav arvamus selle kohta ei ole käsitletav eelhaldusaktina, mis oleks maa riigi omandisse jätmise otsustajale õiguslikult siduv. Eeltoodud seisukoha toetuseks viitavad vastustajad Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2004.a. otsusele haldusasjas nr 2-3-104/2004, millele esitatud kassatsioonkaebuse Riigikohus oma 22.209.2004.a. määrusega jättis menetlusse võtmata. Samuti viitavad vastustajad Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2006.a. määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-78-05, milles asuti seisukohale, et riik saab riigi omandisse jäetavale maale määrata sihtotstarbe vaid siis, kui vastav vald või linn jätab selles küsimuses arvamuse andmata. Vastustajad rõhutavad, et keskkonnaministri 28.07.2004.a. käskkirjaga nr 736 Maa riigi omandisse jätmine, määratud Koidu 85 sihtotstarve elamumaa (

1. E) vastab Tallinna üldplaneeringule, millega on antud ala maakasutuse juhtfunktsiooniks määratud korruselamute alad, mis on sõnaselgelt fikseeritud eelosundatud TLV 01.03.2004.a. korralduse nr 438-k Videviku, Virmalise, Koidu ja Kristiina tänava vahelise kvartali detailplaneeringu koostamise algatamine eelnõu seletuskirjas. Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punktide 5 ja 6 järgi on korruselamumaa (0011, EK) elamumaa (001, E) sihtotstarbe üks alaliike. Seega, kuivõrd TLV riigi omandisse jäetavale maale Maa riigi omandisse jätmise korras sätestatud tähtaja jooksul sihtotstarvet ei määranud, tegi keskkonnaminister seda lähtuvalt Tallinna üldplaneeringust ja Maa riigi omandisse jätmise korras sätestatud erinormi alusel. Vastustajad on seisukohal, et maa riigi omandisse jätmise menetluses on vaid kohalikul omavalitsusel õigus vaidlustada maale sihtotstarbe määramisega seonduvat, sest maale sihtotstarbe määramine on kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevaks õiguseks ja kohustuseks. TLV ei ole kõnealuses maa riigi omandisse jätmise menetluses maale sihtotstarbe määramist keskkonnaministri poolt vaidlustanud ei haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses. Seega, maa riigi omandisse jätmise menetluses maatükile keskkonnaministri poolt määratud sihtotstarve ei ole puutumuses kaebaja õigustega, sest maa riigi omandisse jätmise menetluses on menetlusosaliseks TLV, mitte aga kaebaja.
2. Riigivara võõrandamise korra punkti 8 alapunkti 1 kohaselt otsustab riigivara müügi vastavalt RVS § 29 lõigetele 1 ja 2 valitsusasutuste valitsemisel oleva kinnisvara puhul riigivara valitseja. Vastavalt Riigivara võõrandamise korra punktile 10 võib riigivara võõrandada ka RVS § 24 lõike 1 punktis sätestatud juhul, st kui vara ei ole vajalik avalikuks otstarbeks ega riigivõimu teostamiseks. Vastavalt Riigivara võõrandamise korra punkti 15 alapunktile 1 tuvastab riigivara valitseja enne otsuse tegemist kinnisasja vajalikkuse vastavalt Riigivara võõrandamise korra punktidele 10 ja
3. Tulenevalt Riigivara võõrandamise korra punktidest 20 ja 21 mõistetakse riigivara tasu eest võõrandamise all Riigivara võõrandamise korras riigivara müüki raha eest ja riigivara võib müüa ka avalikul suulisel või kirjalikul enampakkumisel. Vastavalt Riigivara võõrandamise korra punktile 22 määrab riigivara müümisel alghinna müügi otsustaja. Alghinna määramisel juhindutakse Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 65 sätestatust. Riigivara võõrandamise korra punkti 23 kohaselt, enampakkumise ettevalmistamise käigus müügi korraldaja määrab komisjoni, kes viib enampakkumise läbi, otsustab, kas enampakkumine viiakse läbi suuliselt, elektrooniliselt või kirjalikult, määrab kindlaks muud enampakkumise läbiviimise tingimused, mis ei ole määratud müügi otsustaja poolt. Vastavalt Riigivara võõrandamise korra punktile 25 avaldab müügi korraldaja, lähtudes müügi otsusest, teate enampakkumise kohta, mis kirjaliku enampakkumise korral tuleb avaldada kaks nädalat enne pakkumiste esitamise tähtpäeva, ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastustajad peavad vajalikuks rõhutada, et enampakkumisteade, mille Maa-amet 18.05.2006.a. avaldas Maa-ameti veebilehel ja ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, ei ole mitte haldusakt, vaid Riigivara võõrandamise korra kohaselt enampakkumise menetluses tehtav 10 menetlustoiming, mis ei tekita kellelegi õigusi ega kohustusi, vaid mis on kindlaksmääramata isikute ringile esitatud ettepanek enampakkumisel osalemiseks. Enampakkumisteade ei ole haldusakt ja enampakkumisteate avaldamine ei ole toiming, vaid tegemist on müügi korraldaja poolt enampakkumise menetluses tehtava konkreetse menetlustoiminguga, mille sooritamise viisi, ulatust ja aega ning menetlemise korda ei määra müügi korraldaja mitte oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid, vaid mis tehakse vastavalt Riigivara võõrandamise korras sätestatule. Vastustajad on seisukohal, et enampakkumisteate avaldamist, kui Riigivara võõrandamise korra kohaselt tehtavat menetlustoimingut ei saa tühistada ega ka õigusvastaseks tunnistada, välja arvatud juhul, kui enampakkumisteate sisu ei vasta Riigivara võõrandamise korras sätestatud nõuetele. Vastustajad leiavad, et nii Maa-ameti veebilehel kui ka ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteadetest ja eelrefereeritud Riigivara võõrandamise korra sätetest nähtub, et enampakkumisteade vastab täies mahus Riigivara võõrandamise korra punktis 25 sätestatud nõuetele. Enampakkumisteate avaldamine kui menetlustoiming ei saa rikkuda kaebaja õigusi.
4. Asjaolude kohaselt toimus avalik kirjalik enampakkumine 08.06.2006.a. Kaebaja pakkumist ei teinud. Enampakkumise võitjaks osutus OÜ Pro Kinnisvara, kes esitas kõige kõrgema pakkumise ning kellega otsustati sõlmida müügileping Koidu 85 asuva kinnisasja võõrandamiseks, kusjuures kinnisasja müügihinnaks on avaliku kirjaliku enampakkumise tulemusena 10 miljonit krooni. Vastustajad leiavad, et kuivõrd kaebaja avalikul kirjalikul enampakkumisel pakkumist ei esitanud, siis ei saa Maaameti peadirektori 19.06.2006.a. käskkiri nr 280 Avaliku kirjaliku enampakkumise tulemuste kinnitamine, rikkuda ka kaebaja õigusi.
5. Vastustajad on seisukohal, et kaebaja ei tee kaebustes vahet ja on põhimõtteliselt segi ajanud maa omandiõiguse küsimused, st maa riigi omandisse jätmise ja riigi seadusel põhineva õiguse võõrandada temale kuuluvat vara, ning planeerimismenetluses tehtavad toimingud. Nagu eelpool märgitud, maa riigi omandisse jätmise menetluses otsustatakse jätkuvalt riigi omandis oleva maa ümbervormistamine riigi omandisse

alusel, mis ei anna ega tekita maaomanikule õigust ega ka loo temale mingit võimalust, olenemata maa sihtotstarbest, sellele maale mistahes ehitiste püstitamiseks ja/või olemasoleva haljasala ja pargi väidetavaks likvideerimiseks. Ka riigivara võõrandamine avalikul kirjalikul enampakkumisel ei anna emapakkumise võitjale muid õigusi, kui üksnes omandada riigi omandis olnud kinnistu. Kinnisasja edasise valdamise, kasutamise ja käsutamise küsimused tuleb lahendada detailplaneeringu koostamise käigus, mida reguleerib PlanS. Vastustajad viitavad PlanS § 1, 2, 3, 4 ja 9, milledest nähtub, et kõik kaebaja poolt kaebustes vastustajate aadressil tehtud etteheited ja süüdistused ei ole antud juhul kohased ega asjassepuutuvad. Maa-amet rõhutab siinkohal veelkord, et vaidlustatud maa riigi omandisse jätmise ja riigile kuuluva kinnisasja võõrandamise kohta antud haldusaktidega ja teostatud toimingutega ei määrata ega otsustata Koidu 85 ehitusõiguse küsimust, sest see on kohaliku omavalitsuse poolt koostatava detailplaneeringu esemeks. Detailplaneeringu koostamise käigus tuleb PlanSist tulenevalt kohustuslikus korras menetlusse kaasata planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud ning tagada kõigi huvitatud isikute huvide arvessevõtmine ja tasakaalustamine, mis on planeeringu kehtestamise põhieelduseks.

1. Vastustajad on tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 seisukohal, et kuivõrd kaebajale kuulub 835/21320 mõttelist osa Kristiina 27 maatükist ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ning reaalosana 11 korter nr 31 (plaanil nr 31), üldpinnaga 83,5 m2 ning kes ei ole Koidu 85 maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks, mis annaks võimaluse käsitleda teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, kelle õigusi ja huve maa riigi omandisse jätmine võiks riivata, maa riigi omandisse jätmise menetluses on vaid kohalikul omavalitsusel õigus vaidlustada maale sihtotstarbe määramisega seonduvat, sest maale sihtotstarbe määramine on seadusest tulenevalt kohaliku omavalitsuse õiguseks ja kohustuseks, kuid TLV (maa riigi omandisse jätmise menetlusosalisena) ei ole vaidlusaluses maa riigi omandisse jätmise menetluses maale sihtotstarbe määramist keskkonnaministri poolt vaidlustanud ei haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses, siis maa riigi omandisse jätmine, sh selles menetluses keskkonnaministri poolt maatükile sihtotstarbe määramine ei ole puutumuses kaebaja õigustega, millest tulenevalt keskkonnaministri 28.06.2004.a. käskkiri nr 736 Maa riigi omandisse jätmine, ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi ja piirata tema vabadusi. Maa-amet on samuti seisukohal, et vastuses eelpool nimetatud põhjustest tulenevalt keskkonnaministri 17.05.2006.a. käskkiri nr 598 Riigivara tasu eest võõrandamine, Maa-ameti menetlustoimingud, millega viidi läbi enampakkumine Koidu 85 kinnistu müümiseks ning Maaameti peadirektori 19.06.2006.a. käskkiri nr 280 Avaliku kirjaliku enampakkumise tulemuste kinnitamine, rikkuda ka kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Lõpetuseks peab Maa-amet vajalikuks märkida, et Koidu 85 maa-ala suhtes algatatud detailplaneering tänaseni kehtestamata, mistõttu on käesoleval ajal maaüksuse elamumaa sihtotstarve igati seaduslik ja kehtiv. Vastavalt PlanS on menetluses oleva detailplaneeringuga võimalik maa sihtotstarvet muuta, kui planeeringu menetlemisel saavutatakse planeeringualasse kaasatud kinnisasjade omanikega vastav kokkulepe. Sellisel juhul tuleb maaomanikul pärast detailplaneeringu kehtestamist arvestada maa kasutamisel selle sihtotstarbega, mis planeeringuga ette nähakse. Vastustajad märgivad, et väited, justkui Tallinna linn tahab seda maad planeerida sotsiaalmaaks ja korraldada ise selle maaüksuse kasutamist piirkonna haljastuse ja arhitektuurse terviklikkuse säilitamise nimel, saab lugeda vaid oletuseks, kuna TLV ei ole Keskkonnaministeeriumile ega Maa-ametile saatnud ühtegi teadet ega taotlust selle kohta, et nimetatud maaüksust soovitakse säilitada sotsiaalmaana munitsipaalomandis, kuigi Koidu 85 maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise võimalus on TLV-l olnud enam kui kaks aastat alates maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamist riigi poolt. Seega ei saa ka väita, et Maaamet, kes antud juhul täitis keskkonnaministri korraldusi ja korraldas maa riigivarana müümist, oleks astunud oma tegevusega kuidagi vastu TLV poolt avaldatud tahtele, sest seda pole TLV poolt väljendatudki. Vastustajad paluvad jätta kaebused täies ulatuses rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. 1) Kohus nõustub vastustajate esitatud andmetega, et kaebaja elab aadressil Tallinn Kristiine 27, millisel kinnistul asuvad 34 korteriomandit, mis on kantud kinnistusraamatusse 22.03.02.a. Tallinnas asuva Koidu tn 85 maatüki erastamisele ei ole kaebaja pretendeerinud kunagi ja väited, et elanikud ei saanud maad rohkem erastada selle tõttu, et Koidu 85 asub haljasala/park, mida sotsiaalmaana ei saanud erastada. Kaebaja üksnes oletas, et juhul, kui tema või teised korteriomanikud oleksid soovinud erastada elamu juurde senisest rohkem maad, et siis oleks tehtud selleks takistusi. Kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et maa suuremaks erastamiseks tekkisid takistused vastustajate tegevusest, kelle suhtes saab kohus kaebuse raames võtta seisukoha, kas nende tegevus või haldusaktid rikuvad kaebaja õigusi. Kuigi kaebaja oli 12 kaebuste esitamisel märkinud, et tema oli valitud esindama korteriomanikke ning ühiselt püüti osaleda maaüksuse 85 müügi peatamises ning sooviti samas ka läbirääkimisi maa ostmiseks, ei ole sellekohased selgitused täpsed. Koidu t 85 enampakkumise lõpetamise taotluse esitasid Koidu 85 kõrvalmajade elanikud, mitte kaebaja ning kaebaja ei ole teinud ka pöördumist riigivara omandamiseks, vaid 01.02.06.a. saatis R.Geller KÜ Koidu 87 juhatuse liikmena kirja Keskkonnaministeeriumile. Pöördumine oli tehtud Koidu 87 korteriomanike nimel et selgitada välja võimalused kõrvalkrundi tervikuna või osaliselt omandamiseks. Koidu 87 elanikud leidsid, et nad sooviksid elamu senist teenindusmaad suurendada. KÜ Koidu 87 liikmeks kaebaja ei ole ja selle KÜ õiguste väidetav rikkumine ei ole võrdsustatav kaebaja õiguste rikkumisega. Kaebaja korteriühistu oli esitanud maa erastamiseks taotluse ning selle taotluse alusel on maa erastatud ning kaebaja ei ole ise või KÜ kaudu esitanud taotlust maa senisest suuremaks erastamiseks. Et kaebaja ei saanud koheselt teada, missuguste otsustuste alusel pannaks Koidu 85 maa müüki ning et elanikkonda ei teavitatud eraldi kirjadega maatüki müügist, ei ole järgnenud kaebuse esitaja suhtes mingeid piiranguid ega õiguslikke tagajärgi, kuna kaebaja ei ole soovinud seda maad erastada, ta ei soovinud osaleda ega osalenud enampakkumisel. Kaebaja on küll saanud pöördumise alusel vastuse Tallinna Linnavalitsuselt tema 05.06.06.a. kirja alusel, kuid see üksnes kinnitab, et kaebaja ei ole suhelnud maa müügi küsimustes vastustajatega, vaid Tallinna Linnavalitsusega. Kaebaja oli teinud ettepaneku linnavalitsusele osta tagasi Koidu 85 maatükk riigilt, kuid abilinnapea on vastanud, et seda maatükki ei ole linn kunagi müünud ja seega ei saa rääkida tagasiostmisest. Sellest vastusest võis kaebaja mitte aru saada, et maatükk oli riigi omandis olnud enne maareformi läbiviimist ja jäi riigi omandisse ka peale reformimist, kuid kaebaja pidi aru saama, et maa on riigi omandis, mis võimaldab seda riigil müüki panna. Kuigi linnavalitsuse märgitud vastusest võiks jääda mulje, et Tallinna linn on sellele maa-alale detailplaneeringu algatamisega andnud sihtotstarbe ning ei nõustu, et pargialale hakatakse ehitama, on vastus tehtud kaebaja palvel ning ei pane mingeid õiguslikke kohustusi omakorda vastustajatele. Sellest vastusest nähtub, et linnavalitsus ei kavatse muuta müügis olnud pargialale ehitusõigust, kuid selles ei märgita, et Tallinna linna oleks soovinud takistada pargi-ala müüki. Vastus kinnitab, et linnavalitsus oli teadlik toimuvast ning ka peale seda ei ole ta teinud vastustajatele mingeid ettepanekuid või taotlusi senise olukorra muutmiseks. 2) Tallinna Linnavalitsuse 01.03.04.a. korraldusega nr 438-k Videviku, Virmalise, Koidu ja Kristiina tn vahelise kvartali detailplaneeringu koostamise algatamine seadis eesmärgiks Videviku 13 kinnistule ehitusvõimaluse väljaselgitamise. Selles märgitakse maakasutuse juhtfunktsioonina korruselamute ala ja märgitakse ka ära, et maa-ala sisse jääb jätkuvalt riigi omandis olev maa. Kuid märgitud praeguseks seiskunud tegevuse tulemusel ei esitatud vastustajatele mingeid taotlusi, mis võinuks muuta maa riigi omandisse jätmist. Seda ei tehtud 2004 aastal ega ka maa riigi omandisse jätmise menetluse ajal. Selle korraldusega antud planeeringu algatamise lähteülesandes on p 4 märgitud olemasoleva olukorra iseloomustus ja vastavalt p 4.1 on Tallinna üldplaneeringuga antud ala maakasutuse juhtfunktsiooniks määratud korruselamute ala. Planeeritaval alal asuvad aga p 4.2 kohaselt korterelamud, mis ümbritsevad kvartali keskel olevat üldkasutatavat haljasala, kus kasvab miljööväärtuslikke puid ja p 4.3 täpsustatakse, et planeeritava maa-ala sisse kuulub jätkuvalt riigi omandis olev maa. Seega olid Tallinna linnala olemas andmed, kellele ja missugune maa kuulub ning linnavalitsus ei ole vaatamata sellele esitanud kordagi soovi riigile kuuluva maa –ala munitsipaliseerimiseks, sõltumata sellest, et vastuskirjast kaebajale võis jääda mulje, et linnavalitsus ei nõustunud maa riigi omandisse jäämisega. Tallinna Linnavalitsus on esitanud kohtule selgituse 17.07.06.a. ja selles märgitakse, et maa riigi omandisse jätmise taotlejaks oli Keskkonnaministeerium, taotluse esitas volitatud isikuna Maaamet. Tallinna linn on selle vastuse kohaselt esitanud Koidu t 85 maa riigi omandisse jätmise kohta seisukoha tähtaegselt. Tlk 121 I kd vastusest nähtuvalt olevat linnavalitsus avaldanud 13 seisukoha, et maatüki sihtotstarvet ei saanud ta määrata enne detailplaneeringu kehtestamist ning et Tallinna linn ei nõustunud nimetatud maaüksuse reservmaaks arvamisega, kuid mõne aja pärast täpsustakse siiski, et Tallinna linnal ei olnud võimalik maad taotleda munitsipaalomandisse. Ka vastustajate poolt kohtule esitatud maa riigi omandisse jätmise toimiku materjalid (alates lk 217) kinnitavad, et Tallinna Maa – Amet või linnavalitsus esitanud taotlust arvata maa-ala riigivarast välja või esitanud soovi maa munitsipaliseerida. Linnavalitsuse vastupidist muljet jätvad populistlikud vastused võivad eksitada kaebajat, kuid ei anna õigust väita, et Tallinna linnavalitsus oli kaebaja huvides võtnud seisukoha, et maa tuli munitsipaliseerida ning selle kohta on vastav taotlus. Vastupidiselt nähtub, et peadirektor K.Kangur koostas seletuskirja, milles märkis ära, et Tallinna Linnavalitsus ei täitnud Maa riigi omandisse jätmise korra p 9 ap 2 nõudeid korrektselt, mille kohaselt tulnuks anda arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta ja määrata maa sihtotstarve. Takistavaks asjaoluks ei loetud algatatud detailplaneeringut ja seda on selgitatud õiguslike viidete kaudu. Loeti oluliseks, et maa üksuse suhtes puudusid ostueesõigusega erastamise taotlused ja lahendatud on vara tagastamise taotlused, ehk neid asjaolusid oli ka kontrollitud. Kuigi maa riigi omandisse jätmise teade avaldati kõigile teadmiseks (tlk 229), ei järgnenud ka siis omavalitsuse reaktsiooni. Seega Tallinna linna võimalik tegevusetus ei puudutada käesoleva asja vastustajate tegevust. Keskkonnaministeeriumile esitas R.Geller KÜ Koidu 87 juhatuse liige taotluse riigivara müügist, kaebaja nagu juba märgitud, ei kuulunud isikute ringi, kes oleks palunud hoida end kursis maa-ala suhtes ettevõtuga. Vastuse kohaselt muuhulgas juba 06.03.06.a R Gellerile oleksid huvitatud korteriomanikud saanud teavet Koidu t 85 maaüksuse võõrandamise kohta. Seega ei ole kaebaja väited, et teda hoiti teadmatuses, õiged; kuna kaebaja ei pöördunud vastustajate poole, pöördunud isik R.Geller sai vastuse ning puudus igasugune alus teavitada kõigile piirkonna elanikele täiendavalt, mis maatükiga ette võetakse Seega ei ole asja materjalidega kinnitatud, et kaebaja jäeti vastustajate poolt ilma vajalikust informatsioonist ning rikuti hea halduse tavasid, kui kaebaja jäeti oma seisukohtades ära kuulamata. Kaebajat huvitanud küsimus, kes oli riigivara valitsejaks, leidis vastuse- selleks oli keskkonnaministeerium, kelle korraldavad funktsioonid täitis volitatud isikuna Maa-amet. Selle kohta on T.Kutti andnud ammendavad selgitused ja viited. Enampakkumisel viidati samuti, et riigivara, mis müüakse, on keskkonnaministeeriumi valitsemisel olev vara. Kaebaja seisukohad, et temale jääb arusaamatuks, kas riigi maa omandisse jätmisel kattusid taotleja ja otsustaja isik, on lahti selgitatud vastustaja vastustes ja otsuses eeltoodult p-s
2. 3) Kaebaja vaidlustas alljärgnevad haldusaktid. Kaebaja palus tunnistada õigusvastseks Keskkonnaministri 28.07.04.a. käskkirja nr 736 Maa riigi omandisse jätmine. Algul oli esitatud tühistamisnõue ja alternatiivsena tuvastusnõue; kohtuistungil täpsustas kaebaja, et jääb tuvastusnõude juurde. Selle haldusaktiga otsustati p 1 – jätta riigi omandisse riigi maareservina Harju maakonnas Tallinna Kesklinna linnaosas asuv Koidu t 85 maaüksus pindalaga 4126 ruutmeetrit, sihtotstarbega 001 Elamumaa (E) vastavalt lisatud maaüksuse asendiplaanile. Punktiga 2- pandi Maa-ametile kohustus maaüksuse registreerimiseks riigi maakatastris ja riigivara registris ning riigi omandisse jätmise teate avaldamine Ametlikud Teadaanded. Käskkirjas on vaidlustamisviide ja edasikaebamise kord ning tähtaeg. Kaebaja leiab, et tõenäoliselt esitab ta järgnevalt kahjunõude, kuigi selline nõue ei korva tegelikku kahju. Kaebaja leiab, et kui maa ei oleks jäetud riigi omandisse, siis ei oleks tekkinud 14 probleeme. Kohus märgituga ei nõustu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 03.09.96.a. määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra ( Kord) p 17 on sellest haldusaktist teavitatud kõiki isikuid Ametlikud Teadaanded kaudu. Kaebaja ei kuulunud nende isikute ringi, kes peaks saama korralduse kätte individuaalselt, kuna huvitatud isikute ringi ei ole võimalik kindlaks määrata. Sellisteks puhkudeks on seatud sisse avalikustamise kord, et isikud saaksid huvi korral teavet Ametlikud Teadaanded kaudu. Kaebaja ei olnud ka teavitanud, et ta soovib kasutada maa ostuõigust. Kontrollitud oli, et korterite omanikud olid elamute ümber teenidusmaa lasknud ära määrata ehk selle alusel eeldati, et korteriomanikud, sh kaebaja, on maa erastamismenetluses osalenud ning menetlus on neile lõppenud. Koidu t 85 maa riigi omandisse jätmise taotlejaks oli Keskkonnaministeerium ja asju korraldas volitatud esindajana Maa-amet. Tallinna linnavalitsuse tegevust on kohus juba eelnevalt puudutanud ning märgib veelkord, et kohtule ja kaebajale esitatud teave ei ole täpne. Senine Croneman OÜ algatatud planeering ei toonud edu ning sotsiaalmaaks selle planeeringu alusel maad ei muudetud käesoleva ajani. Kui linnavalitsus ei suutnud maatüki sihtotstarvet määrata, ei järeldu sellest, et ta ei oleks saanud teha taotlust jätta maa munitsipaalomandisse. Linnavalitsus ei esitanud taotlust maa munitsipaalomandisse jätmiseks, mistõttu ei olnud vastustajatel võimalik hinnata seesugust soovi või taotlust. Kohtule esitatud linnavalitsuse selgitus asjast sisaldab linnavalitsuse arusaamist seadusest, kuid ei kinnita, et linnavalitsusel oli vastuseis maatüki riigi omandisse jätmise ajal või hiljem. Üksnes kohtule esitatud vastuses märgitakse, et puudus võimalus taotleda maatükki munitsipaalomandisse kehtiva korra kohaselt tuli põhjendada taotlust planeeringuga, kuid maavanem oli leidnud takistuse. Kohus leiab, et sõltumata, missugused kaalutlused ajendasid linnavalitsust või maavanemat, on faktiks, et linnavalitsus ega maavanem ei taotlenud maatüki munitsipaliseerimist, mis oleks käivitanud mehhanismi, mil keskkonnaminister oleks saanud võtta seisukoha, kas taotlus on põhjendatud ning kas tekib üldse takistusi taotluse rahuldamiseks põhjusest, et taotlust ei saanud põhjendada planeeringuga. Selline tagantjärgi tarkus ei vii tulemuslikkusele. Vastustaja ei saanud reformimist jätta pooleli määramata ajaks selgituse alusel, et kunagi võidakse teostada planeering. Kohus nõustub vastustaja selgitusega, et maa munitsipaliseerimise taotluse lahendamiseks piisanuks taotluse esitamist koos nende selgitustega, mis esitati kas koheselt või hiljem. Üldplaneeringust saanuks võtta maa juhtfunktsiooni nii nagu seda tegi ka vastustaja. Maa riigi omandisse jätmise põhjendust ei ole linnavalitsus küsinud, juhul, kui see takistas tal oma seisukohtade ja taotluse avaldamist. Kaebaja märkis toetudes linnavalitsuse seisukohtadele, et linnavalitsus on jätkuvalt seisukohal, et kuna seadusega määrab maa sihtotstarbe kohalik omavalitsus, siis ei saa sihtotstarvet määrata maa riigi omandisse jätmise otsustaja. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et maareformis toimub ka maatükkide esmaregistreerimine ja osadel maatükkidel puudus üldplaneering, siis MKS § 20 lg 6 ja 7 sätestatud kõlvikute koosseisu ja sihtotstarbe määramiseks on erinormid. Maa riigi omandisse jätmist reguleerib

§ 3lg 1, § 29 ja 31.

Maa riigi omandisse jätmisel maa suurus ja piirid määratakse detailplaneeringut koostamata ja arvestatakse kehtivat planeeringut. Selle tõttu ongi vastustaja istungil rõhutanud, et linnavalitsusel puudus takistus munitsipaliseerimise taotluse esitamiseks lähtudes üldplaneeringust, mis Tallinna linnal oli olemas ja asjakohatu oli viidata, et sihtotsarve alles määratakse tulevikus. Küsimus, kuidas ja kes määras maareservina riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe andis vastustaja samuti ammendava vastuse ja põhistas seda õigusnormidega. Maa riigi omandisse jätmine toimus õiguspäraselt. Kaebaja vaidlustas Keskkonnaministri käskkirja nr 598 17.05.06.a. Riigivara tasu eest võõrandamine ja palus selle tühistada. Kaebuses oli ekslikult märgitud vaidlusaluseks haldusaktiks Maa-ameti kk nr

1. 15 Selle käskkirjaga tehti otsus riigivara võõrandamise kohta tasu eest avalikul enampakkumisel Koidu t 85 asuva kinnistu kohta ja määrati alghind. P-ga 2 määrati riigivara müügi korraldajaks Maa-amet. Käskkiri anti Riigivaraseaduse § 24 lg 1 p 1, § 28 lg 1, § 29 lg 1 ja 3 alusel ning kooskõlas VV 01.08.95.a. määrusega nr 286 kinnitatud Riigivara võõrandamise korra p 8 ap 1 ja p 10, 17,
2. Käskkirja p-is 1 märgitakse, et alljärgnev riigile kuuluv kinnisasi ei ole riigivara valitsejale vajalik riigivõimu teostamiseks ega avalikuks otstarbeks ning vastavalt riigivara registri õiendile ei ole vara vajalik teistele riigivara valitsejatele. Kaebaja leidis, et selle haldusaktiga rikutakse tema õigust kõrghaljastusega pargi müümisega, kuna halveneb kaebaja õigust elule, tervisele, puhtale elukeskkonnale. Müüki ei pandud mitte elamumaa nagu kajastavad andmed, vaid pargiala, mis rajati elanike tööga. Linnavalitsuse korraldusega algatatud detailplaneering kinnitab, et tegemist on tulevikus sotsiaalmaaga. Kaebaja toetub PS § 13, § 15, § 16 , § 28, § 53, §
3. Kaebaja leiab et riik rikkus kaebaja õigusi nende sätete „koosmõjus“ ja jättis tagamata õiguse puhtale elukeskkonnale. Kaebaja kui kõrvalmaja elaniku elu ja tervis pandi ohtu; Arhusi konventsioonis on sätestatud õigus puhtale elukeskkonnale, millest sõltub nii elu kui ka tervis. Sellise käskkirjaga anti võimalus kinnisvara arendajale ja Tallinna Linnal tekivad kohustused uue omaniku ees. Hinnangu saab anda ka PS § 32 valguses . Kui vara müüakse arendajale, siis on riik tegutsenud üldiste huvide vastaselt, sest õigust puhtale elukeskkonnale on üldine huvi. Kaebaja seisukohad, et selle käskkirja andmed ei vasta tegelikkusele on ümber lükatud kogutud materjalidega ning vastustajate esindajate selgitustega ja kohus ei korda neid. Keegi ei ole varajanud, et müügiobjekt sisaldas ka pargi/haljasala, kuna avalikustatud andmete kaudu sai kontrollida, missuguse maa-alaga on tegemist. Kohus nõustub, et tavainimene ei saa sellisest teabest täit informatsiooni, kuid leiab, et haldusaktis ei saanudki ära märkida , et müügis on ka siseõu või park, kuna niisugusena ei ole võimalik müüki välja kuulutada, ametlik teave edastatakse lakoonilises ja seaduses märgitud väljendites. Kaebaja märgitud õigusi ei saa rikkuda kaebaja poolt nimetatud põhjustel. Vastustajad olid teadlikud, et Koidu tn 85 kinnistule jääb ka pargi või haljasala, kas see on riigimaa, munitsipaalmaa või hoopiski eraõigusliku isiku maa, tähendust omab kaebaja jaoks asjaolu, kas see säilib. Keskkonna ja tervise säilitamiseks piisab, et parki ei hävitata. Pargi hävitamist ei too kaasa maa riigi omandisse jätmine, seda enam, et maa oli ka enne riigi omandis. Kaebaja küll märgib, et pargi rajasid elanikud, kuid eelnevalt on kohus märkinud, et kaebaja KÜ ei ole soovinud, sh ka kaebaja, selle pargi erastamist elamu juurde ehkki väidetavalt rajati see nende ühistööga. Võimalus haljasalana selle erastamiseks elamu juurde ei olnud välistatud. Et see maaala oleks tulevikus võinud olla sotsiaalmaa, kinnitab kaebaja teadmist ja arusaamist, et hetkel see ei olnud sotsiaalmaa. Maad ei ole soovinud pädevad isikud munitsipaliseerida käesoleva ajani. Kaebaja ei tõendanud, et riigimaa reformimine teostati riigivõimu omavoli kaudu. Vastupidiselt tõendas vastustaja, et riigimaad keegi ei soovinud ja see jäeti riigi maareservina riigi omandisse. Iseenesest ei kao park kuhugi, kui see jäetakse riigi omandisse või hiljem müüakse, sest detailplaneerimisel jälgitakse keskkonna-alaseid nõudeid ja detailplaneerimisega saab teha muutusi maa-ala kasutamisel. Detailplaneerimine tagab kaebajale Arhusi konventsioonist tulenevate õiguste kaitse nii puhtale elukeskkonnale, mis omakorda tagab tervise ja elu kaitse. Õhu puhtus jms näitajad sõltuvad edukast detailplaneerimisest ja sõltumata maa-ala omandivormist määrab detailplaneerimine need kaitseabinõud, mis peavad kaebaja sellekohased õigused tagama. Seega leiab kohus, et maa riigi reservmaaks arvamisega ei kao park ega tervislik senine elukeskkond. Et maa hiljem müüdi kinnisvara arendajale ei kinnita kaebaja väiteid, et tema tervis seatakse ohtu. Kinnisvara arendajal tekivad probleemid detailplaneerimise käigus juhul, kui ta soovib tervislikku elukeskkonda hävitada. Kaebuse materjalid kinnitavad, et 16 pargi läheduses on ka linnavalitsus kavandusi tehes näinud ette elamute rajamist ja kaebaja esiletoodud pooleliolev detailplaneeringu kulg kinnitab, et looduskeskkonna varad on seal arvele võetud ning seatud ranged piirid, kuidas ja mida saab maa-alal teha. Puudub kahtlus, et igal järgneval detailplaneerimisel tuleb järgida norme samatäpselt ning sinna kaasatakse üldsus, sh kaebaja. Üldsuse arvamusest sõltub detailplaneerimisel üsna palju, sh keskkonna säilitamise küsimustes ja õigus tervise kaitsele on tagatud; igaühe kohustus kaitsta elu-ja looduskeskkonda on pädevate organite järelevalve all. Tallinna linna õigusi ja huve saab kaitsta Tallinna linn ning mitte kaebaja. Kuna maa oli jätkuvalt riigi omandis, siis omandit kasutas riik läbi keskkonnaministeeriumi seda müües hilisemate aktidega. Riigivaraks arvamine ei rikkunud kaebaja PS § 32 õigusi, vaid riik reformis seaduspäraselt seni reformimata riigimaa. Üldiste huvide eest kaebaja seista ei saa, selleks on pädevad organid. Vastustaja on õigesti viidanud ja selgitanud, missugused õiguslikud alused põhistasid maa riigi omandisse jätmise ja kohus nõustub esitatud seisukohtadega ega korda neid. Elukvaliteedi tagamine on esmajoones planeerimise küsimus. Ka linnavalitsus on kaebajale korduvalt rõhutanud, et ta ei näe võimalust muuta oma seisukohta, et kvaliteetse elukeskkonna säilimiseks ta astub samme detailplaneerimisel ja et ehitusõigus määratakse vaid läbi detailplaneerimise. Linnavalitsuse tegevus kinnitab, et hoonestamata ei oleks maa-ala jäänud ka siis, kui see oleks munitsipaliseeritud. Väide, et Koidu kinnistu osas võetud seisukoht, et see ei ole vajalik muu hulgas ka avalikuks otstarbeks, on kaebaja tõlgenduses saanud eksitava tähenduse. Haldusaktis nr 598 p-is 1 teeb vastustaja kokkuvõtte, milles ta peab silmas, et riigivara valitsejal ei ole kinnisasja vajalik säilitada tema riigivõimu ülesannete teostamiseks, seda ei ole taotlenud ka teised riigivara valitsejad, kellele riigivara register saatis õiendid. Kaebajat on eksitanud siinkohal sõnastus, et keegi riigivara valitsejatest ei soovinud vara ja ta on püstitanud ainetu probleemi, et kes oli lõppeks riigivara valitseja müüki pandud vara osas. Kohus selgitab, et siin on silmas peetud, et register kontrollis siiski kõiki isikuid, kes valitsevad erinevaid riigivarasid ja kelle suhtes võis tekkida kahtlusi, et nad soovivad vara kasutada. Selline päring ei saa kuidagi kahjustada kaebaja huve. Avalikuks otstarbeks ei vajanud kinnistut ei Keskkonnaministeerium oma ülesannete täitmiseks ning sellist huvi ei olnud näidanud ülesse kohalik omavalitsus. Seega tegi vastustaja järeldused temale teadaolevatel andmetel ja asjas kogutud andmetel oli see järeldus ka õige. Kohaliku omavalitsuse vaieldamatut huvi oleks kinnitanud vastava taotluse esitamine, mis puudub. Omavalitsuse huvipuudus ja ministeeriumi enda huvipuudus omada seda riigimaad jätkuvalt, viis selleni, et vara tuli müüa. Vastustaja on selle ka põhistanud asja arutamisel, miks jõuti niisuguse järelduseni. Kaebaja seisukoht, et ministeerium ei saanuks järeldada, et temal oma ülesannete täitmiseks puudub vajadus selle maa järele või et avalikes huvides oleks ta pidanud jätma maa riigile, toetub subjektiivsetele ja ekslikele arusaamadele ministeeriumi põhikirjaliste õiguste suhtes. Riigivara valitsejad ja omavalitsused parku on pädevad väljendama oma huvisid, mis puudutavad nende tööks vajalikke seisukohti. Seadus ei kohusta kaebaja viidatud ja haldusaktis märgitud asjaolude olemasolul hoidma maad riigireservis. PS § 32 mõttes ei kasutatud siinkohal omandit (riigi omandit) kaebaja omandit kahjustavalt ega kaebaja huvide vastaselt. Linnakodaniku huve kaitseb omavalitsuse tasandil tehtud otsustus ja kui omavalitsus ei näinud võimalust maad munitsipaliseerida, siis ei ole järeldus avaliku otstarbe kohta väärjäreldus, vaid tugineb faktilise olukorra hindamisel ehk konstateerimisel. Selles mõttes ei ole vastustaja jätnud asja kaalumata ning faktilist olustikku uurimata ning hindamata. Järeldused baseeruvad ka toimiku materjalidele, mis koostati. Selles olukorras järgnes loomulikult otsustus vara võõrandada tasu eest ja avalikul enampakkumisel. Enampakkumine otsustati sama haldusaktiga ja sealt nähtub, et pakkumisele pandi kinnistu Koidu 85 ehk kõigile said teatavaks ühesugused andmed. Sihtotstarve, elamumaa, oli määratud ning selle muutmise alused puudusid. 17 Läbivalt märgib kaebaja ära küsimuse, et keskkonnaministeerium ei saanud ministri otsustustasandil määrata kinnistul asuva haljasala-ja pargi sihtotstarbeks elamumaa. Koidu tn elanikke ei ole kaebaja arvates teavitatud sihtotstarbe muutmisest. Viimasele küsimusele annab kohus vastuse koheselt, et maa riigi omandisse jätmise haldusaktiga teavitati kõiki seaduses ettenähtud korras, missuguse maatüki ja missuguse sihtotstarbega maa jäi riigile. Kaebaja probleemiks jäi, et Korra p 9 ap 2 järgi annab kohalik omavalitsus arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtostrabe ja

tulenevalt on sihtotstarbe määramine omavalitsuse pädevus ja riigile ei ole antud võimalust määrata sihtotstarvet iseseisvalt ehk PS kohaselt ei saa riik ise anda arvamust maa sihtotstarbe suhtes, mida saab teha kohaliku omavalitsuse tasandil. Vastustaja on mitmel erineval viisil püüdnud selgitada, et

1. juulist 1990 kuni
2. detsembrini 1993 kehtinud EV omandiseaduse § 35 lg 1 kohaselt on maa Eesti Vabariigi omanduses. Alles maareformi käigus määratakse seadusandlikus korras kindlaks omanikele tagastatav maa ja ORAS määrab § 1 kohaselt kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objektid, subjektid ja korra. ORAS § 4 kohaselt on teiste hulgas õigustatud subjektiks ka riik. ORAS-es sätestatud teiste isikute seadusega kaitstud huvide mittekahjustamise nõue hõlmab endas ka riigi kui avalikõigusliku juriidilise isiku seadusega kaitstud huvidega arvestamist. Riigil peab olema ja jääma võimalus talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks. MaaRS § 31 lg 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse, samuti riigi omandis. MaaRS § 3 kohaselt määratakse maareformi käigus kindlaks riigi omandisse jäetav maa ja riik peab tagama efektiivse maakasutuse ning kohaliku omavalitsuse arvamusega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Vastustaja esitas oma taotluse, et riik kavatseb seda maad jätkuvalt kasutada ja esitas ka põhjused ning tegi teatavaks omavalitsusele, et ta kavatseb reformimata maa jätta teadaolevate andmete ja maatüki iseloomustavate andmete alusel riigi omandisse ja vormistada selle seaduses ettenähtud korras, märgiti ära, et ettepanek on jätta see riigile elamumaana. Kohus nõustub kolmanda isiku esindaja seisukohaga, et kaebajat ei peaks huvitama küsimus, kuidas omavalitsus saab vaidlustada maa jätmist riigi omandisse, kuid ta saab kontrollida, kas sellekohane menetlus oli läbi viidud õiguspäraselt, kui sellega kaasnes kaebaja õiguste rikkumine. Kaebaja ei tõendanud, et sellega kaasnes tema õiguste rikkumine. Kohus nõustub nende selgitustega ja märgib, et vastustaja ei ole jätnud põhjendamata, miks ta tegi sellekohase otsuse ning ta esitas toimiku, mis kinnitab, et menetlus viidi läbi ettenähtud korras. Vabariigi Valitsus sätestas ettenähtud menetluskorra ja seda korda tuleb järgida. Kaebaja esindajaga ei saa nõustuda väidetes, et vastustaja ei ole motiveerinud oma tegevust ja kaalunud erinevaid huve. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kaalumine sai toimuda nende andmete ja taotluste piires, mis olid objektiivselt olemas ja tajutavad. Vastustaja viitas ka Riigikohtu 15.03.
3. otsusele nr 3-3-1-78-05 . Selles otsuses märgitakse nagu kaebaja esindajagi märkis, et omavalitsusel on mitmeid subjektiivseid õigusi, mida maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda, sh on õigus taotleda maa munitsipaliseerimist. Kaebaja leiab, et maa munitsipaliseerimine taganuks ka tema õiguste kaitse. Kohus on eelnevalt avaldanud kahtlusi, et ka maa munitsipaliseerimisel võinuks omavalitsus edasiste planeeringutega jätkata elamuehitust, millest kaebaja ei ole huvitatud ning selline side kaebaja õiguste rikkumisega on liialt kauge ning üldine. Omavalitsus ei ole kohtusse pöördunud, seega ei ole käesoleva otsuse küsimuseks, kas omavalitsuse õigusi on piiratud või mitte. Kaebaja on ära nimetanud riigikohtu otsuse p 11 sisalduva, kuid jätnud tähelepanuta, et p 12 järeldab riigikohus, et maa riigi omandisse jätmise korra p 9 ap 2 järgi annab omavalitsus 18 arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta , märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning maa riigi omandisse jätmist taksitavad asjaolud. Vastustaja on põhjendanud, miks ta omavalitsuse vastust ei pidanud korra kohaseks ning ei saanud jääda ootele, mil omavalitsus taotleb maa munitsipaliseerimist. Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 alapunkti 2 järgi annab kohalik omavalitsus arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Sama korra punkt 10 sätestab, et kui kohalik omavalitsus ei tee Korra punktis 9 loetletud toiminguid kehtestatud tähtaja jooksul, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega. Taotlejaks oli keskkonnaministeerium ja ta esitas vastava taotluse. Maa osas märkis ta „elamumaa“ lähtudes seni kehtivast üldplaneeringust ning vastustaja ei väidagi, et selle maa koosseisus ei saaks olla haljasala. Omavalitsus teadis, et selle sees on haljasala. RK lahendis märgitakse veel, et Maareformi seadus ega Kord ei reguleeri juhtumit, kui kohalik omavalitsus esitas arvamuse, milles ta ei nõustu maa riigi omandisse jätmise või sellele maale määratava sihtotstarbega. Maa sihtotstarbe määramine on Maareformi seadusest ja Korrast tulenevalt kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kord ei anna riigile võimalust anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Maa sihtotstarbe määramine on reguleeritud kui küsimus, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele. Kaebaja on siinkohal teinud eksliku järelduse, et omavalitsus ei saanudki kaevata, mistõttu puudus võimalus üldse vastu vaielda vastustaja taotlusele. Kaebaja olukorraga ei ole siinkohal asjaolud kattuvad. Kohus ei nõustu, et omavalitsus oli teadmatuses, mida antud olukorras teha; omavalitsus on pidevalt esitanud taotlusi maa munitsipaliseerimiseks ja see protsess ei ole temale esmakordne. Juhul, kui omavalitsus soovinuks maad munitsipaliseerida, siis tuli tal esitada vastav taotlus ja kaebajat on eksitatud, kui püütakse jätta muljet, et selline taotlus esitati. Omavalitsus ei ole avaldanud seisukohta vastustajale vastust andes, et ta ei nõustu maa jätmisega riigi omandisse, ta ei viita, et tal oleks takistatud vaidlustamine, millest vastustaja saanuks teha järeldusi ja kaaluda, kuidas vastuolud lahendada. Õige on kaebaja seisukoht, et kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on reguleeritud kui kohaliku elu küsimuse otsustamine. Riik saab riigi omandisse jäetavale maale määrata sihtotstarbe vaid siis, kui vastav vald või linn jätab selles küsimuses arvamuse andmata. Antud juhul niimoodi sisuliselt ka juhtus ja formaalne vastus, mille esitas omavalitsus, üksnes eksitab kaebajat. Vastustaja pidi selles olukorras tegema lahenduse ja ta järeldas õigesti, et kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus maa sihtotstarbe määramisel ei saabu ja sisuliselt on maa juhtfunktsioonina üldplaneeringust esile toodud andmed omavalitsuse otsustus, mida ei ole muudetud. Tallinna Linnavalitsus on ise korraldusega nr 438-k kinnitanud detailplaneeringu lähteülesandes nr 1589 olemasoleva olukorra iseloomustuses andmed, milles linn ise määratleb samuti, et tegemist on elamumaa. Selles osas omavalitsus ei teinud mingeid märkusi, et taotluse andmed oleksid fikseeritud vääralt. Kui kasutati kehtivat üldplaneeringut, siis muuhulgas on omavalitsus saanud maa juhtfunktsiooni määrata ja antud juhul see oli niimoodi säilinud, mistõttu ei ole õige väita, et omavalitsus ei ole saanud maa sihtotstarbe või juhtfunktsiooni suhtes otsust teha. Kaebaja mure, et kolmas isik võib olla petetud või tal tekivad raskused detailplaneerimisel, kui omavalitsus siiski otsustab nii nagu märgib oma kirjas K. Kallo, ei ole asjakohane, kuna kaebaja saab kaitsta üksnes temale kuuluvaid subjektiivseid õigusi. Kui enampakkumisel müüdi kinnistu, mille suhtes hiljem selgub, et detailplaneerimisel tuleb arvestada, et park säilitatakse või et miljööväärtused tulevad säilitada ja ehitada ei saa planeeritud mahus, siis ilmselt järgitakse seadusi ning kaebaja eesmärk saabubki. Sisuliselt ei poolda kaebaja põhimõtteliselt linna täisehitamise kontseptsiooni, kuid antud vaidluses ei ole leidnud kinnitust, et kaebaja õigusi 19 rikutakse ja et rikkumise põhjustas maa riigi omandisse jätmine. Kaebajal ei ole subjektiivseid õigusi kontrollida, kas omavalitsuse õigusi rikuti ja kui rikuti järeldada, et siis ühtlasi rikutakse temale kuulunud õigusi. Vastustajad on ka selgitanud, et juhul, kui Tallinna linn muudab seisukohti või juhul, kui hoonestusstruktuur ei võimalda ehitamist ulatuses, mida planeerib kolmas isik, ei ole välistatud sundvõõrandamise või muude meetmete kaudu pargi säilitamine. Kaebaja jaoks rõhutab aga kohus veelkord, et müüdi kinnistu ja selle koosseisu on elamumaa ning haljasala, millest kolmas isik on teadlik. Kaebaja vaidlustas veel Maa-ameti peadirektori 19.06.06.a. käskkirja nr 280 Avaliku kirjaliku enampakkumise tulemuste kinnitamine ja esitas tühistamisnõude. Selle haldusaktiga kinnitati Koidu t 85 asuva kinnisasja müügi avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused vastavalt komisjoni enampakkumise protokollile nr
4. Tulemusena kinnitati, et enampakkumise võitjaks on Pro Kinnisvara OÜ. Maa-ameti kinnisvara osakonnale tehti kohustuseks korraldada müügilepingu ettevalmistamine, kande tegemine riigivara registrisse riigivara võõrandamise kohta ning võõrandamisest teatamine 10 päeva jooksul arvates võõrandamise jõustumisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kaebaja leidis, et see rikub õigusi siis, kui selgub, et riigi varana ei saanudki kinnistut müüki panna eelnevates kaebustes märgitud põhjustel. Kuna kohus tuvastas, et eelnevate haldusaktidega ei ole rikutud kaebaja õigusi ning kinnistu müümiseks puudusid takistused, siis enampakkumise tulemuste kinnitamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Kohus lisab, et kaebaja ei olegi soovinud osaleda enampakkumisel, ta ei ole seal ka osalenud ning need tulemused ei saa kuidagi puudutada tema õigusi ja huve sõltuvalt esitatud kaebusest. Kohus märgib ära, et kuna enampakkumise tulemused kinnitati lähtudes Vabariigi Valitsuse 1.augusti 1995.a. määrusega nr 286 kinnitatud „Riigivara võõrandmaise korra „ (edaspidi Kord) alusel, siis selle Korra p 46 kohaselt kinnitab enampakkumise tulemused Keskkonnaministeerium, mitte müügi korraldajaks olnud Maa-amet. Korra p 46 määratleb riigivara valitseja ning müügi korraldaja pädevused. Maa-ameti peadirektori pädevuses ei ole enampakkumise tulemuste kinnitamine. Eraldiseisvate haldusorganite vahel ei saa toimuda sisepädevuse delegeerimist ja selle kohta on oma seisukoha välja öelnud Riigikohtu HK lahendis 3-3-1-72-06 25.10.06.a. ning kohus siinkohal ei korda neid põhistusi. Kuna Keskkonnaministeerium ei saanud volikirjaga oma pädevust enampakkumise tulemuste kinnitamiseks Maa-ametile üle anda, siis ei ole vajalik analüüsida kaebaja, vastustaja ja kolmanda isiku muid väiteid, kuna vaidlusalune käskkiri on Maa-ameti pädevuse puudumise tõttu tühine. Kolmanda isiku „osavõtt“ on kaebaja arvates sellega kinnitamata. Kohus leiab, et niisugune põhjus ei ole antud juhul aluseks, et kaebaja kaebuse alusel see haldusakt tühistada, kuivõrd kaebaja pöördus kohtusse teistsugusel eesmärgil ning kaebust ei lahendata selleks, et tekitada ebameeldivusi ostjale. Kaebaja on küll korduvalt ka märkinud, et temale avaldati ebaõiget teavet, kuid see väide ei haaku selle korralduse vaidlustamisega. Kaebaja poolt ei ole nimetatud, et see haldusakt iseseisvalt rikub mingeid õigusi. Tühistamiseks on vajalik, et täidetakse selle esitamiseks tingimused ehk haldusakt peab rikkuma kaebaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi, haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine eeldab isikul põhjendatud huvi olemasolu. Kaebaja õiguste rikkumisena ja ka põhjendatud huvina ei saa käsitleda tavalist isiku huvi veenduda, kas haldusakt on õiguspärane või mitte. Kaebaja kaebuse eesmärgist tulenevalt ei aita selle haldusakti tühistamine saavutada olukorda, et tal edaspidiselt mingi olukord paraneb. Kaebaja ise ei olnud ka sellele asjaolule tähelepanu osutanud, kohus nimetas ära riigikohtu 20 lahendi, millega on vastustaja tähelepanu juhitud eksimusele. Vastustaja Keskkonnaministeerium saab ise selle vea kõrvaldada ilma kohtu sekkumiseta. Pädevuse küsimus kaebaja õigusi ja huve kaebuse taotlustest ja eesmärgist tulenevalt ei puuduta ega mõjuta. 4) Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja Maa-ameti esindamine kohtus T. Kutti poolt ja taotlus mõista kaebajalt välja õigusabikulud summas 14 062, 00 kr tuleb jätta rahuldamata ning vastustaja kanda, kuna riigiorganite esindamiseks võib küll võtta tasulise õigusabi andja, kuid esindamine on võimalik ka ameti töötaja poolt , mis ei too kaasa täiendavat lisakulu. Kaebajale ei ole kohtu arvates antud juhul mõistlik panna tekkinud kohtukulu. Taotlus jääb rahuldamata. 5) Kaebaja taotles tunnistada õigusvastaseks Maa-ameti toimingud Koidu 85 kinnistu müümiseks, kuid loobus sellest nõudest. Kohus lõpetab selles nõudes menetluse HKMS § lg 1 p 2 alusel ja kaebaja on kinnitanud asja arutamisel, et menetluse lõpetamisel ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas ja kohus lahendab küsimuse määrusega. Karin Kalmiste Kohtunik RESOLUTSIOON
5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
6. detsembri
7. a otsus keskkonnaministri
8. mai
9. a käskkirja nr 598 ja Maa-ameti peadirektori
10. juuni
11. a käskkirja osas. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
12. Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada keskkonnaministri
13. mai
14. a käskkiri nr 598 ja Maa-ameti peadirektori
15. juuni
16. a käskkiri nr
18. Tagastada kaebajale tema poolt tõendina esitatud apellatsioonkaebuse ja
19. veebruari
20. a vastuse lisad.
21. Mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 110 krooni 21