3-05-775 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2007, Tallinn Haldu

) § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse Tartu Linnavolikogu 22.04.2004 otsusega nr 283 munitsipaalomandisse taotletud Tartus X 2 asuv maaüksus, pindalaga 10 533 m2 ja sihtotstarbega üldmaa. Maaüksus anti munitsipaalomandisse avalikult kasutatava pargi maana (korralduse p 1). Maa munitsipaalomandisse andmise tingimuseks seati, et Tartu linn kasutab maaüksust korralduses märgitud eesmärgil ega võõranda seda (korralduse p 2). Korralduse põhjendustes leidis Vabariigi Valitsus, et Toomemäe pargi kui terviku munitsipaalomandisse andmisel on kõige paremini tagatud kaitsealuse pargi säilimine ning edasise kasutamise ja arendamise suunamine. Kehtestatud üldplaneeringu kohaselt on Toomemäe park, mille koosseisu kuulub ka X 2 maaüksus, ette nähtud avalikuks kasutamiseks. Seega on maa munitsipaalomandisse andmine põhjendatud. Maa munitsipaalomandisse andmisel on tagatud väljakujunenud pargi kasutamine kõigi poolt 2

§ 6

lg 2 p-le 4 ja Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 korraldusele nr 352 mitte tagastada endist kinnistut nr xx Eda Tootsile. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 otsustati samadel põhjendustel mitte tagastada endisi kinnistuid nr 28, 348 ja 349 M.-H. Otterile.

1. M.-H. Otter ja E. Toots taotlesid Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes Vabariigi Valitsuse 09.06.2005 korralduse nr 352 tühistamist osas, mis puudutab maad, mille suhtes kaebuse esitajad on tunnistatud õigustatud subjektiks. Kaebuse esitajad leidsid, et korralduse andmisel ei ole kaebuse esitajate vastuväiteid maa munitsipaliseerimisele analüüsitud ega kaalutud kaebajate huve teiste vastanduvate huvidega. Korralduses on lähtutud üksnes munitsipaliseerimise taotluse põhjendustest. Korraldus ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sest munitsipaliseerimise eesmärgi saavutamine on võimalik ka maa tagastamisel kaebuse esitajatele.
2. Tallinna Halduskohtu 07.04.2006 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et

§ 28

lg 1 p-st 4 ja § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt on diskretsiooni kohaldamine sotsiaalmaa munitsipaliseerimise küsimuse lahendamisel piiratud üksnes küsimusega, kas maa tuleks anda munitsipaalomandisse või jätta riigiomandisse. Seetõttu ei pidanud vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel analüüsima kaebajate vastuväiteid ning kaaluma nende huve avaliku huviga. Samas leidis kohus, et vaidlustatud korralduses on piisavalt põhjendatud, miks tuleb maa anda munitsipaalomandisse. Maa eraomandisse andmisel ei ole võimalik tagada maa kasutamist lähtuvalt üldisest huvist. Kinnistuid, mille osas kaebajad on tunnistatud õigustatud subjektideks, ei ole võimalik Toomemäe pargist eraldada pargi terviklikkust lõhkumata. Olukord, kus avalikult kasutatava pargi 1xx 970 m2 suurusest maa-alast 2907 m2 kuuluks eraomandusse, kätkeks endas reaalset ohtu lõpututeks konfliktideks munitsipaalmaa omaniku ja eramaa omaniku vahel. Linn ei saaks kavandada ja teostada pargi hooldamist ja arendamist vastavalt pargi vajadustele ja linna võimalustele, sest peaks alati arvestama ka eramaa omanike soovide ja võimalustega. Kui eramaa omanik keelaks teistel isikutel maal viibimise, ei saaks linn seda kuidagi takistada. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Margareete-Helge Otteri ja Eda Tootsi apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldadakse kaebused. 1) Apellandid leiavad, et ekslik on seisukoht, et sotsiaalmaa osas saab kaaluda üksnes seda, kas jätta see riigi omandisse või anda munitsipaalomandisse.

§ 28

lg 1 p 4 ja § 31 lg 1 p 4 võimaldavad küll sotsiaalmaad anda vastavalt munitsipaalomandisse ja jätta riigi omandisse, kuid ei välista selle maa andmist ka füüsiliste või juriidiliste isikute omandisse. Sotsiaalmaa staatuse üle otsustamisel tuleb rakendada kaalutlusõigust, mille eesmärgiks on huvitatud isikute õiguste ja huvide proportsionaalne arvestamine. Et sotsiaalmaa saab kuuluda ka teistele isikutele peale riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse, näitab ka asjaolu, et sellise sihtotstarbega maale võidakse rajada muule isikule kuuluv ehitis. 3

§ 6

lg 2 p 4, § 28 lg 1 p 4 ja § 31 lg 1 p 4 ei jäta võimalust sotsiaalmaa tagastamiseks.

§ 28

lg 1 määratleb juhtumid, mil ainuvõimalik otsustus on maa munitsipaliseerimine, ja sama lõike p-des 7 ja 8 on määratletud juhtumid, mil maa munitsipaalomandisse andmisele eelistatakse maa riigi omandisse jätmist, erastamist või tagastamist.

§ 28

lg-s 2 sätestatud juhul on maa munitsipaalomandisse andmine täiel määral kaalutlusotsus. Seega eristab seadus selgelt olukordi, mil maa munitsipaalomandisse andmine on kaalutlusotsus, ning sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmine nende olukordade hulka ei kuulu. 3) Maareformi seadus eristab selgelt ka need juhtumid, mil tuleb eelistada maa tagastamist või erastamist maa munitsipaalomandisse andmisele. Käesoleval juhul ei oleks maa tagastamine kooskõlas selle seaduse sätte ega mõttega. Sotsiaalmaa sihtotstarve on põhiolemuselt avalikke huve teeniv. Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alused“ kohaselt on sotsiaalmaa üheks tunnuseks maa kasutamine eesmärgita saada kasumit. Eeltoodust nähtub, et ehkki eraomandis võib olla ka sotsiaalse iseloomuga rajatis, ei saa selle aluse maa sihtotstarve olla sotsiaalmaa, sest näiteks ka eraomandis oleva haridusasutuse või tervishoiuasutuse eesmärgiks on muuhulgas kasumi saamine. Riigikohtu 13.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-05 on avaldatud seisukohta, et maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab hetkel ja täitis maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Selline on olukord ka käesolevas asjas vaidlusaluse maa puhul. 4) Apellantide seisukohad konfliktide ohu puudumisest maa tagastamisel ei põhine seadusel. Eraomandis oleva maa õiguslik režiim erineb avalikus omandis oleva maa omast. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida asjaõigusseaduse § 142 lg 1 kohaselt juhul, kui kinnisasi on omaniku poolt piiratud, ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt päikeseloojangust päikesetõusuni. Apellandid ei ole viidanud sellistele õigusnormidele, mis kohustaksid eraomandis oleva maa kasutamist võimaldama kõikidele isikutele. Sellest, et maa omanik ei tohi maad kasutada sihtotstarbe või planeeringuga vastuolus oleval viisil, ei järeldu, et ta peaks maa kasutamist võimaldama teistele isikutele. Planeering ei määratle, kellel on õigus vastavat maa-ala kasutada. Omandi üheks peamiseks eeliseks ongi võimalus kontrollida asja kasutamist. 4

§ 25

lg 2 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud maad kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil.

§ 25

lg 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsuse otsusega munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa sihtostarvet muuta, seda maad võõrandada või kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormata üksnes Vabariigi Valitsuse loal. Kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevad kohustused on tagatised, mis kindlustavad tunduvalt paremini vaidlusaluse objekti avaliku kasutuse jätkumise. Kõnealusel juhtumil on tegemist aastakümneid avalikus kasutuses olnud maaga, mis asub Tartu linna südames ning on nii looduskaitse- kui muinsuskaitseobjekt.

1. Tartu linna vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Linna vastuväidetes nõustutakse halduskohtu otsuse põhjendustega.
2. Kuna M.-H. Otter suri apellatsioonimenetluse kestel, osalevad protsessis tema menetlusõigusjärglastena üldõigusjärglased vara võrdsetes mõttelistes osades Arne Otter ja Karin Otter. Ringkonnakohtu 29.11.2007 istungil väitis K. Otter täiendavalt, et vaidlusalune korraldus rikub apellandi õigusjärglaste õigust võrdsele kohtlemisele, sest sarnases situatsioonis olnud omandireformi õigustatud subjekti suhtes on tehtud teistsugune otsus. Kaebuse objektiks olevate maadega piirneval ning Tartu Raekoja tagusel haljasalal asuv Ülikooli 16 kinnistu maa tagastati õigustatud subjektile ilma mingite piiranguteta ning selle sihtotstarvet on detailplaneeringuga muudetud selliselt, et on võimalik realiseerida kavatsus ehitada sinna hotell. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Vaidlustatud korralduse andmise aegses redaktsioonis sätestas

§ 6lg 2 p 4: „

§ 28

lg 1 p-s 4 nimetatud sihtotstarbega maa osas on maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal võimalik jätta sellekohane kohaliku omavalitsuse üksuse taotlus rahuldamata kaalutlusel, et maa tuleks hoopis õigustatud subjektile tagastada, ei ole alust vaidlusaluse korralduse tühistamiseks. 12. Vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtub, et tagastamise õigustatud subjektid on olnud maa munitsipaalomandisse jätmise menetlusse kaasatud, nende seisukohad on ära kuulatud, otsustamisel arvesse võetud ning nende seisukohtadega mittenõustumist on sisuliselt põhjendatud. Sealjuures ei ole õigustatud subjektide seisukohtadega mittenõustumist põhjendatud ainuüksi sellega, et

§ 28lg 1 p 4 ei jäta võimalust selle maa tagastamiseks.

Otsus rajaneb põhjendusele, et Toomemäe pargi kui terviku munitsipaalomandisse andmisel on kõige paremini tagatud kaitsealuse pargi säilimine ning edasise kasutamise ja arendamise suunamine. Maa munitsipaalomandisse andmisel, erinevalt selle eraomandisse andmisest, on tagatud väljakujunenud pargi kasutamine kõigi poolt avaliku pargina (vt korralduse lk 4). Seega on vaidlustatud korralduse andmisel tegelikult kaalutletud, kas anda vaidlusalused maatükid munitsipaalomandisse või tuleks need hoopis tagastada omandireformi õigustatud subjektidele.

1. Vaidlust pole selles, et vaidlusalused maatükid kuuluvad kaitsealuse linnapargi (Toomemäe park) koosseisu ning asuvad kohas, mis on juba aastakümneid olnud avalikkuse poolt kasutusel heakorrastatud haljasalana, kus asuvad linna omandis olevad rajatised. Tartu linn on vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt taotlenud kõigi Toomemäe pargi maaalal linnavalitsuse 06.05.2003 korraldusega nr 1487 moodustatud maaüksuste munitsipaalomandisse andmist. Munitsipaalomandisse taotletava maa asendiplaanist nähtuvalt moodustab vaidlusaluste endiste kinnistute nr 28, xx, 348 ja 349 maa kogumis haljasala ja pargi maasse lõikuva võrdlemisi kitsa korrapäratu kujuga siilu, sealjuures ei piirne kinnistu nr 28 üldse kaitsealuse pargi välispiiridega. Eeltoodud asjaoludel on asjakohane kaalutlus, et linna jaoks on prioriteetne Toomemäe pargi maa-ala arendamine ja hooldamine ühtse tervikuna. Kohtul ei teki kahtlust maaüksuste senisel sihtotstarbel kasutamise jätkamise põhjendatuses.
2. Seadusest ei tulene kaitseala valdaja (omaniku) kohustust võimaldada kaitseala erateedel ja radadel liikumist päikeseloojangust päikesetõusuni (vt looduskaitseseaduse § 15 lg 1). Seega ei ole vaidlusaluse maa-ala tagastamisel tagatud selle kasutamine avalikkuse poolt samas ulatuses. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et ka eraõiguslikust isikust kaitseala omanik peab järgima ala suhtes õigusaktidest tulenevaid keelde, mis parkide puhul tulenevad Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määruse nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitseeeskiri“ § 7 lg-st
3. Kuid pargi maa-ala kuulumisel muule omanikule on kaitseala valitsejal väiksemad võimalused ette võtta pargi kaitse-eesmärgi (milleks eelviidatud määruse § 1 lg 2 kohaselt on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega) kohast aktiivset tegevust. Lootmine pargi omanike nõusolekule võtta endale lepingutega sellekohaseid kohustusi tähendaks, et linna poolt maa-ala avalikes huvides arendamine sõltuks suurel määral muu isiku tahtest. 6

§ 25

lg 2 sätestab, et munitsipaalomandisse antud maad võib kohalik omavalitsus kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa sihtotstarvet muuta, nimetatud maad võõrandada, kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormata Vabariigi Valitsuse otsusega saadud maa korral üksnes Vabariigi Valitsuse loal, mida võib anda üksnes kohaliku omavalitsuse motiveeritud taotluse alusel. Seega on vaidlustatud korralduses õigesti hinnatud vaidlusaluste maade munitsipaalomandisse andmise eeliseid nende maatükkide tagastamise ees maa avalikes huvides kasutamise tagamise seisukohalt.

1. Kohtule ei ole täpsemalt teada, millal ja millistel asjaoludel tagastati väidetavalt kunagi Toomemäe pargi koosseisu kuulunud Ülikooli 16 kinnistu. Kuid nende asjaolude üksikasjalikumat väljaselgitamist ei pea kohus ka vajalikuks, sest need ei saa mõjutada käesoleva asja lahendamist. Halduspraktika põhjendatud muutmine ning ebaõige halduspraktika korrigeerimine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet, seetõttu ei viita üksnes eri aegadel sarnases küsimuses erineva sisuga otsuste langetamine nende otsuste õigusvastasusele. Kui ka asuda seisukohale, et Ülikooli 16 kinnistu suhtes langetati teistsugune otsus täpselt samadel asjaoludel, siis tuleb samas ka märkida, et isikul pole õigust võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda enda suhtes muule isikule kohaldatud õigusvastase soodustuse kordamist. Pealegi paikneb ringkonnakohtule teadaolevalt Ülikooli 16 krunt Toomemäe pargi piiride suhtes teisiti, kui käesolevas asjas vaidlusalused maatükid. Selle mittekuulumine pargi koosseisu ei mõjutaks pargi piiride kulgemist sellisel määral kui see toimuks vaidlusaluste maatükkide puhul, mis, nagu eespool märgitud, lõikuvad pargi piiresse sügavama siiluna. Seetõttu ei ole Ülikooli tn 16 maatüki tagastamise mõju pargi seisukohalt samasugune kui käesolevas asjas vaidlusaluste maatükkide puhul.
2. Eeltoodud põhjusel jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. K. Otter esitas taotluse apellatsiooniastme menetluskuludena riigilõivu väljamõistmiseks vastaspoolelt, mille rahuldamiseks apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise tõttu puudub alus. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlusi esitanud. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 7