KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2008. a Tartu Tsiviilasja number 2-08-5859 Tsiviilasi Andre Virdi kaebus kohtutäitur Aive Ko

§ 202

kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu täitmiskohtuniku määrusega kohtutäituri või võlgniku avalduse lahendamisel, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt otsust ei asuta täitma, kui on möödunud üks aasta (kuni 21.07.2005 kehtinud redaktsioon) väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Levinud kohtupraktika kohaselt tuleb KarS § 82 lg 1 p 3 sätestatud tähtaega tõlgendada selliselt, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada otsuse täitmist. Taolist tõlgendust kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukoht. Kuna kohtutäitur alustas väärteootsuste täitmist kaebuse esitajale täitekutsete saatmisega KarS § 82 lg 1 p 3 sätestatud üheaastase tähtaja jooksul, siis ei olnud vara arveldusarvel arestimise ajaks – 23.01.2008 – otsuste täitmine KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt aegunud ning kohtutäitur pidi otsuste täitmiseks õigustatult arestima võlgniku vara arvelduskontol. Analoogiliselt on otsuse täitmise aegumist tõlgendanud ka Tartu Ringkonnakohus 15.01.2008 lahendis tsiviilasjas nr 2-07-51995 ja ka 13.02.2008 lahendis väärteoasjas nr 4-07-

1. Seega tuleb kohtul keelduda kaebuse menetlusse võtmisest, sest kaebusega ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. A. Virt palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ning tunnistada väärteoasjade täitemenetlus aegunuks ja tagastada Hansapanga arveldusarvelt nr xxxxxxxx võetud 1969 krooni. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtutäitur ja kohus toetunud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-11-06, mis oma olemuselt ei ühti antud kaasusega, kuna seal on tegemist sotsiaalmaksu intressinõuete sundtäitmisega, antud juhul aga süüteomenetluses karistusena määratud rahatrahvi sissenõuetega, mille jaoks on eraldi sissenõude teostamise kord. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-5-04, mis käsitleb karistusotsuste sundtäitmist, on märgitud, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Antud juhul ei ole tegemist mõistliku ajaga, kui kümne aasta pärast võetakse arvelt raha ilma isiku teadmata. Samuti on selles lahendis öeldud, et süüdlane peab 2 aktiivselt kõrvale hoiduma täitemenetlusest nii, et see teeb võimatuks kohtutäituri tegevuse rahatrahvi sissenõudmisel. A. Virt ei ole sihipäraselt kõrvale hoidunud täitemenetlusest.

§ 202lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus rahatrahvi aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud Kar

S § 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 sätestatud tähtaeg on ammu möödunud, mistõttu on õigusvastane kaebuse esitajalt enam kui kaheksa aasta tagust rahatrahvi sisse nõuda. Kohtutäitur viitab oma vastuses täitemenetluse seadustiku redaktsioonile, mis kehtib alates 31.12.2005, s.o enam kui neli aastat peale täitemenetluse alustamist antud täiteasjades. Rahatrahvi määramisel arvestatakse selle mõju isiku edasisele käitumisele. A. Virti ei ole hiljem karistatud liiklusalaste rikkumiste eest, mistõttu on teda koheldud karistusõigust järgimata. Kohtutäitur ei ole teinud aktiivseid tegevusi A. Virtilt õigeaegselt rahatrahvide sissenõudmiseks. Kohtutäitur on rikkunud õiguskindluse põhimõtet ning arestinud ilma A. Virti teadmata arvelduskonto ning võtnud raha sissenõuete katteks, mis on aegunud. Kohtutäitur ei ole oma vastuses selgitanud, miks ei teatatud kaebuse esitajale vastavalt

§ 115

pangakonto arestimisest, vaid kaebuse esitaja sai pangakonto arestimisest teada oma arvelduskontot vaadates.

§ 132

lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega tuleb võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Kohus ei ole välja selgitanud, milliseid toiminguid ja millise aja jooksul kohtutäitur kõnealustes täiteasjades on teinud. Seetõttu ei saa kohus ka väita, et otsuse täitmine ei ole aegunud KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt. Samuti ei ole kohus selgitanud, mil viisil oleks võimalik saavutada taotletud eesmärk, kui tegemist on siiski aegunud nõuete täitmisega. Kaebaja seisukohta toetab selgesõnaliselt Riigikohus, lahendis nr 3-1-1-5-07 on otsesõnu öelnud, et täita ei tohi lahendit, mille täitmine on aegunud. Riigikohus on öelnud järgmist: „Vastavalt KarS § 82 lg 1 p-le 3 on väärteo otsuse täitmine aegunud, kui otsuse jõustumisest 18 kuu jooksul ei asuta seda täitma (enne 21.07.2005 oli selleks tähtajaks 1 aasta). Samas ütleb VTMS § 203 lg 5, et väärteoasjas tehtud lahendit ei pöörata täitmisele ega täideta, kui on möödas KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg. Seega peab 18 kuu jooksul igal juhul täitmine algama, st lahend tuleb pöörata täitmisele; kui seda pole tehtud, on kõik, isikut ei saa lugeda karistatuks. Kui 18 kuu jooksul otsus lõpuni täidetakse, on kõik korras, vastavalt karistusregistri seaduse (KarRegS) § 25 lg 1 p-le 1 on isikul karistatus 1 a jooksul alates täitmise lõppemisest. Keerulisem on variant, kus küll otsust asutakse 18 kuu jooksul täitma ja osaliselt täidetaksegi, kuid ei jõuta lõpuni, st osa raha jääb sisse nõudmata. Siin on nüüd vaieldav, kas neil juhtudel on isikul karistatus KarRegS-s sätestatud 1-aastase tähtaja jooksul (peale 18 kuu möödumist karistuse jõustumisest) või mitte. Sisuliselt peaks 1-aastane tähtaeg ka siin olema, sest vastasel juhul oleksid need, kes trahvi ära maksavad, halvemas seisus kui need, kes kogu trahvi ära ei maksa. Seega kokkuvõtlikult: 1) otsust ei pöörata 18 kuu jooksul täitmisele ja isik ei maksa midagi – karistatus on 18 kuu jooksul peale otsuse jõustumist (KarRegS § 25 lg 1 p 8-1) 2) otsus pööratakse 18 kuu jooksul täitmisele, osaliselt täidetakse selle aja jooksul, kuid mitte lõpuni – karistatus on 18 kuud + 1 aasta 3 3) otsus pööratakse täitmisele ja täidetakse lõpuni 18 kuu jooksul – karistatus on otsuse jõustumisest kuni täitmise lõpuni + 1 aasta.“ Eestis kehtivale menetlusõigusele on täitmiseks Riigikohtu lahendid, mitte esimese või teise astme kohtupraktika. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja Tartu Maakohtu 21.02.2008 määrus tuleb tühistada ja kaebus saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.
2. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tegemist ei ole hagimenetlusega võis kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldada ka esitatud kaebuse osas. Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohus ei saa kaebuse menetlusse võtmist otsustada, kuna see kuulub maakohtu pädevusse, seetõttu ei tee ringkonnakohus ka asjas sisulist lahendit.
3. Kaebuse esitaja soovis vaidlustada kohtutäituri otsust, millega võeti 23.01.2008 tema kontolt maha summad
4. a ja
5. a politseiametnike otsustega määratud rahatrahvide täitmiseks. Kaebaja leidis, et tegemist on süüteomenetluses määratud karistuse täideviimisega, mille puhul aga on rikutud kehtestatud korda. Kaebaja viitas Riigikohtu lahendile 3-3-1-5-
6. Riigikohus on viidatud lahendis märkinud, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul. Samuti tuleneb nimetatud lahendist, et kohus peab kontrollima, milliseid toiminguid täitur täitemenetluses tegi ning kuidas käitus võlgnik, st kas on alust tuvastada, et täitmise aegumine oli peatunud vastavalt KarS § 82 lg 2 p-le
8. Kohtutäitur oma vastuses on viidanud muuhulgas Tartu Ringkonnakohtu lahenditele väärteomenetluses tehtud asjas 4-07-1409 ja kriminaalasjas 1-07-
9. Nimetatud lahendid on kättesaadavad, seega pidi maakohus nendega tutvuma ning tõdema, et nendes lahendites on tõlgendatud KarS § 82 teisiti kui kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis.
10. Maakohus on oma lahendis viidanud Riigikohtu lahendile 3-3-1-11-
11. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et nimetatud lahendile viitamine ei ole asjakohane, kuna selles lahendis ei käsitletud KarS § 82 sätestatud aegumist vaid Riigikohus andis omapoolse tõlgenduse MKS § 132 sätestatud aegumisele. Ringkonnakohus möönab, et viide on kohane, kui maakohus oleks analoogiale tuginenud. Maakohus on viidanud ka Tartu Ringkonnakohtu määrusele 2-07-51994 (määruses ekslikult 2-07-51995).
12. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. 4 Maakohtul oli TsMS § 371 lõike 2 p-st 2 tuleneval alusel kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtud on eelnevalt teinud erinevate põhjendustega lahendeid ning tõlgendanud kaebuse lahendamisel kohaldamisele kuuluvat normi erinevalt, ei ole kohus õigustatud keelduma kaebust menetlusse võtmisest põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. Ringkonnakohtu arvates, kui on tegemist varasemalt esitatud erinevate tõlgendamistega või keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada asja menetlusse võtmist ning õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Andra Pärsimägi 5