F3-07-786 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-786 Haldusasi P.S’i kaebus Ämari Vangla (Murru Vangla) poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 01.02.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – P.S; Vastustaja – Murru Vangla, volitatud esindaja Sven Ranniste RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 11.02.2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Ämari Vangla direktori 28.09.2006 käskkirjaga nr 330 jäeti kinnipeetav P.Si taotlus lühiajaliseks väljasõiduks rahuldamata (tl 47-48). P. P.S vaidlustas eelnimetatud käskkirja nr 330 halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 22.02.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-2027 rahuldati kaebus ning tühistati Ämari Vangla direktori 28.09.2006 käskkiri nr 330 (tl 49-51). Kohus nõustus vastustaja seisukohtadega, et kinnipeetavat saab lubada lühiajalisele väljasõidule eeskätt juhul, kui see on vajalik ja lahendist nähtuvalt ei pruukinud see vaidlusalusel juhul (vähemalt osaliselt) tarvilik olla, kuid käskkiri tuli tühistada seetõttu, et taotluse lahendamisel ilmnesid olulised kaalutlusvead. 2 P. P.S esitas 20.04.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse moraalse kahju hüvitamise nõudes lähtuvalt asjaolust, et vangla direktori käskkiri oli osutunud õigusvastaseks. Kaebuse esitaja väitel jäi tal seetõttu 7 päeva vabaduses viibimata (tl 1-2). Tallinna Halduskohtu 03.05.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 18-19). Tallinna Halduskohtu 21.09.2007 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 38). Tallinna Halduskohtu 09.01.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 73). Arvestades asjaolu, et selleks ajaks oli Ämari Vangla liidetud Murru Vanglaga – loeti vastustajaks Murru Vangla. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Ämari Vangla direktori 28.09.2006 käskkirjaga nr 330 jäeti kaebuse esitaja lühiajalise väljasõidu taotlus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 22.02.2007 otsusega nimetatud käskkiri tühistati ning kohustati vangla direktorit P.Si lühiajalise väljasõidu avaldust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-06-2027). Kaebuse esitaja leiab, et tema 20.09.2006 esitatud taotlust ei ole uuesti läbi vaadatud. Avaldaja esitatud lühiajalise väljasõidu taotluse eesmärgiks oli soov koguda dokumente ja teha muid ettevalmistusi tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamiseks. Kaebuse esitajal on küll vabanemise puhuks kinnitused elu- ja töökoha olemasolu kohta, kuid need on formaalsed ning kaebuse esitaja tahab töökoha kindlustamiseks tööandjaga ise kohtuda. Samuti soovis avaldaja omada isikut tõendavat dokumenti (ID kaarti) vanglast vabastamise ajaks, et mitte esitada igal pool vanglast vabastamise tõendit, sest see tõukab inimesi eemale ja tekitab negatiivseid eelarvamusi. P. P.S tahtis vabaduses vormistada vara müügi. Raha eest oleks saanud lahendada elamispinna probleemi, osutada isale abi korteri remondi teostamisel ning maandada psühholoogilist pinget kultuuriürituste külastamisega. Avaldaja vanglas ei tööta, pidevat sissetulekut ei oma ja isikuarvele laekuvatest rahalistest vahenditest läheb kokku 70% hagide katteks ja vabanemisfondi. Seega ei ole maksejõuetuse tõttu võimalik juristi vanglasse kutsuda. Väljasõidul oleks osutunud võimalikus teha vajalikud asjatoimetused isiklikult, selleks suuri vahendeid kulutamata. See on põhjustanud hingelisi kannatusi, alandanud väärikust ja solvanud au, samuti on takistatud isaga normaalsete suhete arendamist ja ühiskonnas resotsialiseerumist (tl 25-28). Kaebuse esitaja taotleb vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Summa suurust avaldaja ei nimeta, hüvitis võiks olla kohtu äranägemisel. Moraalse kahju hüvitamise nõue baseerub Tallinna Halduskohtu 22.02.2007 otsusel, millega tühistati Ämari Vangla direktori käskkiri nr 330, millega ei lubatud kaebajat lühiajalisele väljasõidule, mis tähendab seda, et tegemist oli õigusvastase käskkirjaga. Avaldaja leiab, et sellise õigusvastase käskkirjaga tekitatigi mittevaraline kahju. Lühiajaline väljasõit, milleks kaebuse esitaja oli tookord valmistununud, jäi saamata (kohtuistungi protokoll, tl 94). VASTUSTAJA SEISUKOHT 20.09.2006 esitas Ämari Vangla kinnipeetav P.S vangla direktorile taotluse nr 5-13/184 lühiajaliseks väljasõiduks ajavahemikus 01.10.-07.10.
- Lähtuvalt vangistusseaduse §-st 32 ning vangla sisekorraeeskirja §-dest 82 ja 83, mis reguleerivad kinnipeetava lühiajalise 3 väljasõidu taotluse läbivaatamist, otsustas Ämari Vangla direktor jätta kinnipeetava P. P.Si taotluse lühiajaliseks väljasõiduks rahuldamata. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi kinnipeetav P. P.S taotluse esitamise ajal so 20.09.2006 ei omanud. Kinnipeetav ei õppinud ega töötanud ning varem lühiajalisel väljasõidul käinud ei olnud. Direktor oli siis seisukohal, et kinnipeetava lubamine lühiajalisele väljasõidule ei ole P. P.Si poolt koostatud väljasõiduplaanist lähtudes eesmärgipärane ja põhjendatud. Ämari Vangla direktor otsustas jätta kaebaja taotluse rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 22.02.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-2027 P. P.Si kaebus rahuldati ja Ämari Vangla direktori 28.09.2006 käskkiri nr 330 tühistati. Kohus leidis, et Ämari Vangla direktoril tuleb P. P.Si avaldus uuesti läbi vaadata, andes enne võimaluse avalduse (so taotluse ja väljasõiduplaani) puuduste kõrvaldamiseks. Apellatsioonkaebust ei esitatud. Kinnipeetava lühiajalise väljasõidu taotluse läbivaatamist reguleerivad juba nimetatud vangistusseaduse § 32 ning vangla sisekorraeeskirja §-d 82 ja
- Nende sätete mõtte kohaselt ei oma ükski kinnipeetav absoluutset õigust nõuda ja saada tingimusteta lühiajalisele väljasõidule. Lühiajalisele väljasõidule lubamine seatakse sõltuvusse teatud õigusaktidega sätestatud tingimustest, mida direktor võtab arvesse oma kaalutlustes. Üheks tingimuseks oli ja on kahtlemata ka see, et kinnipeetava käitumine vanglas on jätkuvalt õiguskuulekas. Vastavalt Ämari Vangla inspektor-kontaktisiku Alar Tamme poolt 29.08.2007 koostatud õiendile omas kinnipeetav P. P.S kahte kehtivat distsiplinaarkaristust ajavahemikul peale 28.09.2006 so Ämari Vangla direktori käskkirja nr 330 ja enne 22.02.2007, mil Tallinna Halduskohus tühistas Ämari Vangla direktori 28.09.2006 käskkirja nr
- Nimetatud distsiplinaarkaristused vähendasid tunduvalt kinnipeetava võimalusi saada vangla direktorilt luba lühiajaliseks väljasõiduks kuna uute distsipliinirikkumistega kinnipeetava olukord muutus oluliselt. Lühiajaline väljasõit on kinnipeetava iseseisev, ilma järelevalveta vabadusse lubamine ning see eeldab õiguskuulekat käitumist nii vanglas, kui ka väljaspool seda. 11.12.2006 esitas P.S Ämari Vangla direktorile taotluse nr 5-13/241 soovides lühiajalisele väljasõidule 04.-10.01.2007 ning 28.12.2006 käskkirjaga 444 vangla direktor keeldus lühiajalisele väljasõidule loa andmisest arvestades kõiki asjaolusid kogumis ning taoline otsus oli tingitud eelkõige kinnipeetava P. P.Si enda käitumisest so distsipliinirikkumistest. Peale 22.02.2007, mil Tallinna Halduskohus tühistas Ämari Vangla direktori käskkirja nr 330, kinnipeetav P. P.S vangla direktorile taotlusi tema lubamiseks lühiajalisele väljasõidule ei ole kirjutanud, mõistes ise, et tema enda poolt toime pandud distsipliinirikkumised ei soodusta positiivse otsuse tegemist. P. P.S loobus kohtu poolt temale antud võimalusest kõrvaldada puudused oma taotluses ja väljasõiduplaanis. Sellega on kaebuse esitaja ka ise nõustunud (kaebuse täiendused, tl 59). Kinnipeetavat P. P.Sit karistati distsiplinaarkorras kahel korral, keelatud eseme omamise ja spordiväljakult omavolilise lahkumise eest (05.12.2006; 07.02.2007). Taotluse rahuldamata jätmisega ei ole P. P.Si au ega head nime teotatud ning teda tema väärikust alandavalt koheldud kuna vangla direktori otsus kinnipeetava P. P.Si lubamise või mittelubamise kohta lühiajalisele väljasõidule, oli otseselt seotud kinnipeetava enda käitumisega vanglas. Eeskujuliku käitumise korral oleks tema lubamine lühiajalisele väljasõidule olnud reaalne. Seoses eeltooduga on Ämari Vangla seisukohal, et kinnipeetava P. P.Si poolt 20.04.2007 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebus Ämari Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks lähtudes Tallinna Halduskohtu 22.02.2007 otsusest nr 3-06-2027, ei saa pidada põhjendatuks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 4 KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse esitaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et vastustaja ei võimaldanud talle
- aasta oktoobris lühiajalist väljasõitu ja sellekohane käskkiri osutus hilisemalt õigusvastaseks. Avaldaja vastavat summat konkreetselt ei nimetanud ja taotleb hüvitist kohtu äranägemisel (kohtuistungi protokoll, tl 94). Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse paragrahvides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Antud juhul osutus vastustaja esialgne käskkiri lühiajalise väljasõidu võimaldamata jätmise kohta küll (osaliselt) õigusvastaseks, kuid see ei tähenda seda, et ühtlasi peaks tekkima ka alus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Üldjuhul saab haldusakti tühistamise korral vastava küsimuse uuesti läbi vaadata ning seejuures ei saa enam tugineda nendele kaalutlustele-argumentidele, mida hinnati kui õigusvastaseid. Lähtudes vastava regulatsiooni eripärast ei saaks aga lühiajalise väljasõidu taasläbivaatamise korral (uue) loa väljastamine siiski päris automaatselt toimuda. Nii näiteks oleks olnud vaja märkida lähtuvalt vangla sisekorraeeskirja § 81 lg 1 p-st 3 väljasõidu soovitav aeg ja kestus. Varasemas taotluses märgitu oli haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise ajahetkeks juba möödas ning seega oleks kaebuse esitaja pidanud vangla administratsiooniga ühendust võtma ja kui muus osas ei olnud olukord muutunud, siis vähemalt märkima uue väljasõidu aja ja kestuse. Seejärel oleks vastustaja saanud kogu taotlust uuesti kaaluda ja hinnata seejuures ka taotleja hilisemat käitumist. Haldusasja materjalist nähtub, et avaldaja uut taotlust ei esitanud ja üheks põhjuseks olid distsiplinaarkaristused, mis oli kaebuse esitajale vahepealsel perioodil kahel korral määratud. Seetõttu eeldas avaldaja ka ise ning hindas olukorda selliselt, et uue taotluse esitamisel ei pruugi olla reaalset perspektiivi (kohtuistungi protokoll, tl 95). Ilmselt oleks vastustaja vahepealseid distsiplinaarkaristusi ka arvestanud (kohtuistungi protokoll, tl 95, ülal), sest lähtuvalt vangistusseaduse § 32 lg-st 4 on vangla direktoril lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel küllalt avar kaalutlusruum, kuid see on teine küsimus ja käesoleva vaidlusega otseselt ei seostu. Seega on käesoleva vaidluse puhul tegemist olukorraga, kus avaldaja loobus käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise järgselt uue väljasõidutaotluse esitamisest ja taotleb kahju hüvitamist seoses sellega, et varasema taotluse rahuldamata jätmine oli (vähemalt osaliselt) õigusvastane. Siinkohal tuleb kaebuse esitajale selgitada, et käskkirja nr 330 osalisest õigusvastasusest ei saa järeldada ega tuletada seda, et taotlus oleks tulnud ilmtingimata rahuldada. Kohus hindas oma 22.02.2007 lahendis küsimust vaidlustatud käskkirjas sisalduvate hinnangute pinnalt ja kuna osaliselt oli tegemist kaalutlusvigadega, siis ei tekkinud kohtul veendumust, et üht või teist aspekti kõrvale jättes oleks vastustaja samasuguse tulemuseni jõudnud, kuid samasugusele tulemusele jõudmise võimalust ei oleks saanud välistada (tl 49-51). Kaalutlusvigu ja eksimusi haldusmenetluses kahtlemata vahetevahel esineb, kuid see ei tähenda, et koheselt peaks olema õigustatud ka vastava kahju hüvitamise nõue. Mittevaralise kahju nõude puhul peab kahju tekkimist tõendama eelkõige kaebuse esitaja, mis võib olla teatud juhtudel küllalt problemaatiline. Konkreetsete tõendite esitamine hingeliste kannatuste kohta ei pruugi osutuda võimalikuks. Seega tuleb taoliste nõuete puhul lähtuda suures osas kaebuse esitaja hinnangutest-põhjendustest. Antud juhul on avaldaja omalt poolt moraalse kahju tekkimist põhjendanud (tl 27-29) ning nendest 5 põhjendustest saab lähtuda, kuid nõue jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et haldusasja materjalist ei nähtu vastustaja tegevuse süülisust. Riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 on sätestatud, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike kohaselt tuleks arvestada mittevaralise kahju hüvitamisel proportsionaalselt ka õiguserikkumise raskust ning süü vormi ja raskust. Antud juhul oli käskkirja nr 330 puhul tegemist ühekordse otsustusega, mis osutus hiljem tuvastatud kaalutlusvigade tõttu osaliselt õigusvastaseks ja tühistati. See ei tähenda aga seda, et vastustaja oleks oma pädevusse kuuluva küsimuse lahendamisel avaldaja väärikust alandanud ja et selles osas oleks olnud tegemist süülise tegevusega. Lähtuvalt eeltoodust ei saa pidada kaebust põhjendatuks. Kohtukulud HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul menetluskulusid välja ei mõisteta, sest vastustaja ei ole seda taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 95). Enno Loonurm Kohtunik