2-07-39048/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2008.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-39048 Tsiviilasi V.G hagi S.G vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. detsembri 2007.a otsus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant S.G (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x); Vastustaja V.G (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
3. Jätta Harju Maakohtu
4. detsembri 2007.a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 21.09.2007.a esitas V.G kohtule hagiavalduse S.G vastu lapsele elatise väljamõistmiseks. Poolte abielust on sündinud xx.xx.xxxx.a poeg R. G. Lapse ülalpidamiseks soovis hageja kostjalt välja mõista elatise igakuiselt summas 5 100 krooni. Kostja seisukoht 2 Kostja tunnistas hagi osaliselt, nõustus elatise väljamõistmisega PkS § 61 lg 4 sätestatud suuruses. Arvestades mõlema poole sissetulekuid, ei ole pooltel reaalselt võimalik kulutada lapse ülalpidamiseks 8362 krooni kuus. Kostja leidis, et hagiavalduses hageja poolt nimetatud kulutused lapsele on ülemäära suured ning tõendamata. Esimese astme kohtu otsus 18.12.2007.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja jättis menetluskulud poolte kanda. Hageja on esitanud lapse kulude arvestuse, mille kohaselt 11 aastase lapse kulutused ühes kuus moodustavad 8 362 krooni. Hagiavalduses näidatud kulutused on ülemäära suured ja ei olnud põhjendatud. Võttes arvesse kostja töötasu 8486 krooni kuus, ei olnud põhjendatud ka elatise välja mõistmine miinimumsummas. Kuna kostja on andnud kohtumenetluse ajal hagejale 8845,31 krooni, mõistis kohus kostjalt välja elatise lapse ülalpidamiseks igakuiselt summas 3000 krooni alates 18.12.2007.a. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada Harju Maakohtu 18.12.2007.a otsuse ja teha uus otsus, millega välja mõista elatis summas 2200 kuni 2400 krooni kuus. Maakohus ei ole tuvastanud ega väljendanud otsuses oma seisukohta lapsele tehtavate vajalike igakuiste kulutuste osas. Kohus ei saa arvestada oletuslikke kulutusi, vaid eelkõige reaalselt lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Arvestades vanemate võimalusi moodustavad 11 aastase lapsele tehtavad kulutused keskmiselt 4150 krooni kuus. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud oma seisukohta elatise suuruse määramisel summas 3000 krooni kuus. Seega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid. Samuti ei ole arvestanud apellandi varalisi võimalusi. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium leiab, et Harju Maakohtu
6. detsembri 2007.a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maakohus põhjendas oma otsuses, millistel motiividel ta pidas hageja poolt esitatud vajalike kulutuste arvestust 11 aastasele lapsele ülemäära suureks. Ülemääraseks ei saa pidada lapse vajaduste ulatust, millega maakohus vaidlust lahendades arvestas. Nõustuda ei saa kostjaga, et kohus pole tuvastanud lapsele tehtavaid vajalikke igakuiseid kulutusi. Kuna vajalike vahendite puudumise tõttu ei ole alati kõigi lapsele vajalike kulutuste tegemine võimalik, ei ole niisuguste kulutuste tegemise kohta võimalik ka tõendeid esitada. Toimikumaterjalidest nähtub, et vanemate majanduslikud võimalused ühise lapse ülalpidamiseks on ligikaudu võrdsed. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks muid sissetulekuid. Hageja on kinnitanud, et seoses elukalliduse tõusuga tõusevad ka poja vajaduste igakuised kulud (sh kulutused riietele ja jalanõudele, ortopeedilistele põlvekaitsmetele ja tallatugedele, koolitarvetele ja osalemisele kooli-ja koolivälistel üritustel). 3 Põhjendamatu on kostja väide, nagu ei oleks kohus elatise suuruse üle otsustades andnud kostja argumentidele põhjendatud hinnangut. Maakohus on õigesti märkinud, et arvestades kostja töötasu 8486 krooni kuus, ei ole põhjendatud ka elatise välja mõistmine miinimumsummas. Kohus arvestas elatise väljamõistmisel 3000 krooni igakuiselt asjaoluga, et kostja on kohtumenetluse käigus andnud hagejale 8845.31 krooni, mis kolleegiumi arvates tõendab kostjal materiaalsete võimaluste olemasolu. Apellandi väide, et pärast esmaste hädavajalike teenuste eest tasumist talle jäävast summast ei ole võimalik tasuda kohtu poolt välja mõistetud elatist, ei ole kolleegiumi arvates usutav. Apellant on kaebuses palunud elatusraha välja mõista vahemikus 2200-2400 krooni igakuiselt, mis tõendab kostjal rahaliste vahendite olemasolu. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtuotsusega välja mõistetud elatusrahalt peale tulumaksu mahaarvamist, saab hageja kätte 2370 krooni (3000 – 630 krooni), mis oma suuruselt on peaaegu võrdne elatusraha suurusega, mida kostja on nõus lapse ülalpidamiseks hagejale maksma. Seega on kohus PkS § 61 lg 2 kohaselt määranud õigesti elatusraha suuruse, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kohus ei ole rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid. Seega ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola