← Eesti

2-04-1435/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Malle Preimer, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1435 Tsiviilasi K.T hagi L.T vastu abielu lahutamiseks, lapse elukoha määramiseks, elatise saamiseks ning ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. septembri 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K.T apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. märtsil 2008, avalik kohtuistung Hageja K.T (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Mare Lust Kostja L.T (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Imbi Seimar Menetlusosalised ja nende esindajad RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Pärnu Maakohtu
  5. septembri 2006 otsus osaliselt ühisvara jagamise (x asuva kinnistu ja x asuva poolelioleva elamu jagamine), rahalise hüvitise ja kohtukulude väljamõistmise osas ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
  6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  7. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. KOHTUKULUD Kohtukulude väljamõistmine lahendatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
  8. K.T esitas 22.10.2004 hagiavalduse L.T vastu, milles palus lahutada poolte abielu, määrata alaealise lapse elukohaks hageja elukoht, jagada ühisvara ning kohustada kostjat välja andma tema valduses olevad hageja ja poja isiklikud tarbeesemed ning kingitused. Hageja esitas 29.07.2005 täiendavalt nõude 2000 krooni suuruse elatise saamiseks kuus. Menetluse käigus muutis hageja poolte ühisvara koosseisu, vara väärtust ja vara jaotust, paludes lõpliku nõudena jagada poolte ühisvara järgmisel viisil: hagejale jätta x asuv kinnistu maksumusega 650 000 krooni; sõiduauto 2 Volkswagen Jetta

(1986)maksumusega 15 000 krooni; sõiduauto Volkswagen
(1959)maksumusega 3200 krooni; sõiduauto GAZ 13 1974 maksumusega 7000 krooni; veoauto IZH 2715
(1986)maksumusega 500 krooni; sõiduauto VW Jetta talvekummid maksumusega 2000 krooni; sõiduauto VW Jetta ilukilbid maksumusega 100 krooni; külmkapp maksumusega 500 kroon; mikrolaineahi maksumusega 300 krooni; köögikombain maksumusega 300 krooni; tolmuimeja ja valge riiul kogumaksumusega 600 krooni; ehitusmaterjal, lauad, prussid 7000 krooni väärtuses (kokku hagejale jääva vara väärtus 686 500 krooni); kostjale jätta x asuv pooleliolev elamu maksumusega 750 000 krooni; veoauto Subaru
(1986)maksumusega 5400 krooni; sõiduauto Mercedes Benz
(1985)maksumusega 22 000 krooni; sõiduauto Ford Granada
(1985)maksumusega 1000 krooni; haagis PVK
(1984)maksumusega 1700 krooni; teler Philips maksumusega 1500 krooni; teleri alus maksumusega 1500 krooni; nahktugitool ja jalatool maksumusega 2000 krooni; sügavkülmik maksumusega 500 krooni; röster maksumusega 200 krooni; kraanikausid 2 tk maksumusega 2000 krooni; WC potid 2 tk maksumusega 2400 krooni; dušialus ja kabiin maksumusega 3000 krooni; ehitusmaterjal, lauad, prussid 8000 krooni väärtuses (kokku kostjale jääva vara väärtus 801 200 krooni). Hageja palus kostjalt välja mõista hageja kasuks kompensatsioon 57 050 krooni enamsaadud ühisvara eest.
  1. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 25.01.1986 ning abielust sündis xx.xx.xxxx tütar M. T ja xx.xx.xxxx poeg M. T. Poolte abielulised suhted lõppesid 20.08.2004, kui hageja lahkus koos pojaga poolte ühisest kodust ja asus elama ema juurde. Kostja vastuväited
  2. Kostja tunnistas abielu lahutamise nõuet, kuid ei nõustunud hageja motiividega. Kostja leidis, et lapse elukoha kindlaksmääramise osas vaidlus puudus ning selles osas tuleks kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja ei vaielnud vastu elatise väljamõistmisele, jättes selle suuruse kohtu otsustada. Kostja tegi hagejale korduvalt ettepaneku viia enda ja lapse asjad ära, kuid hageja ei teinud seda. Teatud osa hageja nõutud esemetest ei ole kostja valduses.
  3. Kostja ei nõustunud hageja poolt pakutud ühisvara jagamise viisiga ja leidis, et hageja on ühisvara nimekirja märkinud ka kostja lahusvara ja kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Kostja lahusvaraks on x asuv pooleliolev ehitis, mille ta sai oma vanematelt, ning sõiduautod Mercedes Benz ja GAZ 13, mis on talle kingitud. Ühisvara nimekirja märgitud ehitusmaterjalid (lauad-prussid), 1 kraanikauss ja 1 WC pott kuuluvad Uldis Avotinsile ning 1 kraanikauss, 1 WC pott, dušialus ja -kabiin kuuluvad perekond Borklundile. Nimetatud asjad on antud kostja juurde hoiule.
  4. Kostja palus jagada ühisvara selliselt, et temale jääb x kinnistu väärtusega 450 000 krooni, sõiduk Volkswagen Jetta väärtusega 1000 krooni, veoauto Subaru, mis on väärtusetu, sõiduk Ford Granada väärtusega 1000 krooni, sõiduauto Volkswagen väärtusega 3200 krooni, haagis PVK väärtusega 1700 krooni, sõiduauto Volkswagen Jetta talvekummid väärtusega
  5. 400 krooni ja ilukilbid väärtusega 100 krooni, teler Philips hinnaga 1500 krooni, teleri aluse hinnaga 1500 krooni, nahktugitool ja jalatool 500 krooni väärtuses, sügavkülmik 500 krooni väärtuses, mikrolaineahi 300 krooni väärtuses, köögikombain 300 krooni väärtuses. Kostja oli nõus jätma hagejale veoauto IZH 2715 500 krooni väärtuses, rösteri 200 krooni väärtuses, tolmuimeja ja valge riiuli 1300 krooni väärtuses ning kraanikausi 1000 krooni väärtuses. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 3
  6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lahutades poolte abielu, jättes M. T hageja juurde ja määrates lapse elukohaks hageja elukoha, mõistes kostjalt välja elatise poja ülalpidamiseks 2000 krooni kuus alates 20.08.2004 kuni lapse täisealiseks saamiseni 01.07.2009, kohustades kostjat välja andma hagejale tema valduses oleva hageja ja M.T vara (lapse mänguasjad, hageja konspektid, maal, pokaalid, kalakujuline klaastaldrik, kaal, kohviserviis, hautamisnõu ja hageja raamatud). Ühisvara jagas kohus järgmiselt: hageja omandisse jäi veoauto IZH 15
(1986)hinnaga 500 krooni, külmik hinnaga 500 krooni, tolmuimeja ja valge riiul kokku hinnaga 600 krooni, kraanikauss hinnaga 1000 krooni, sõiduauto Volkswagen Jetta
(1986)hinnaga 15 000 krooni, sõiduk Volkswagen
(1959)hinnaga 3200 krooni, sõiduauto GAZ 12,
(1974)hinnaga 7000 krooni, sõiduauto Volkswagen Jetta talvekummid (4 tk) 1200 krooni väärtuses, Volkswagen Jetta ilukilbid 100 krooni väärtuses, köögikombain hinnaga 300 krooni, mikrolaineahi hinnaga 300 krooni (kokku jäi hagejale vara 29 700 krooni väärtuses); kostja omandisse jäi x asuv kinnistu väärtusega 645 000 krooni; veoauto Subaru
(1986), hinnaga 5400 krooni, sõiduauto Mercedes Benz
(1985)hinnaga 22 000 krooni, sõiduauto Ford Granada
(1985)hinnaga 1000 krooni, haagis PVK
(1984)hinnaga 1700 krooni, teler Philips hinnaga 1500 krooni, teleri alus hinnaga 1500 krooni, nahktugitool ja jalatool hinnaga 1250 krooni, sügavkülmik hinnaga 500 krooni, röster hinnaga 200 krooni, kraanikauss hinnaga 1000 krooni, 2 WC potti kokku hinnaga 2400 krooni, dušialus ja kabiin kokku hinnaga 3000 krooni (kostjale jäi vara kokku 686 450 krooni väärtuses). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 328 375 krooni.
  1. Asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et x asuv pooleliolev ehitis oleks poolte ühisvara. Haapsalu Linna RSN TK 25.06.1985 otsusega nr 24 maatüki tähtajata kasutamiseks andmise kohta individuaalelamu ehitamiseks isikliku omandiõiguse alusel anti kostjale ühekorruselise soklikorrusega elamu ehitamiseks tähtajata kasutamiseks ehituskrunt asukohaga x. 02.10.1989 on kostjale Haapsalu Linnavalitsuse poolt antud ehitusluba nr 38 ühepereelamu ehitamiseks. 24.08.1989 on kinnitatud akt nr 850 individuaalelamukrundi looduses eraldamise kohta ja 25.09.1989 on kinnitatud individuaalelamu korrektuurprojekt. Seletuskirjast korrektuurprojekti juurde ilmneb, et projekti koostamise aluseks on individuaalelamu ehitusjärgus keha, millel puudub kinnitatud ehitusprojekt, mis on vajalik hoone ehituse lõpetamiseks. Elamu on ehitatud soklikorrusega ühekorruselise hoonena, kaldkatusega. Kuna ehituse käigus on keldrikorrus tõstetud maapealseks soklikorruseks ja on muudetud hoone kõrgust, on see tinginud vajaduse uue sissepääsusõlme projekteerimiseks. Hoone soklikorrusel paiknevad garaaž, keskkütte katlaruum, kütuse hoidla ja majandusruumid. Eeltoodust ilmneb, et
  2. a, mil kostjale anti ehituskrunt, oli krundil x olemas pooleliolev ehitis. Lääne Maakonna Hooneregistritalituse inventariseerimise toimiku nr xxxx Haapsalu linnas x kohta materjalidest ilmneb, et Haapsalu Linna TSN TK 22.12.1975 otsusega oli Uldis Avotinsile eraldatud ehituskrunt individuaalelamu ehitamiseks x, projekt kinnitati 03.10.
  4. Tunnistajate H. L, U. A ja I. T ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et
  5. aastaks oli x hoone keha U. A ja I. T poolt valmis ehitatud, ehitisel oli katus peal, aknad ees, garaažil värav ees, esimesel korrusel olid põrandad osaliselt valatud, vahelaed paigaldatud, katusealune väline puitvooder oli paigaldatud. Tunnistaja I. T tõendab, et x elamu ehitus jäi pooleli seetõttu, et raha ehituse lõpetamiseks ei jätkunud ja ta läks koos abikaasa U. A Tallinna elama ja tööle. Kuna ehitamise tähtaeg oli lõppenud, otsustas perekond kirjutada maja poja nimele. Kinkeleping jäi tegemata, kuna raha oli vähe. I. T linnavalitsuse endise töötajana ajas asja selliselt, et Haapsalu Linnavalitsus andis
  6. a Haapsalu linnas Tamme 1B krundi kostjale individuaalelamu 4 ehitamiseks. Tunnistaja I. T tõendas, et poolte abielu ajal ei ole x elamu juures olulisi ehitustöid tehtud, maja on väljast krohvitud. Tunnistaja U. A ütlustega on tõendatud, et pooleliolev ehitis sai üle antud kostjale
  7. a, poolte abielu ajal ei ole maja seest ega väljast muutunud, midagi juurde ehitatud ei ole. Praegu ei ole võimalik x elamus elada, sest ehitus on ikka veel pooleli ja puuduvad kommunikatsioonid. Ehitise paikvaatluse 28.07.2006 protokolliga on tõendatud, et viimastel aastatel midagi ehitatud ei ole, värvitud pinnad on pleekinud, ruumides on laiali vana ehitusmaterjal, ehituspraht. Eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et kostja omandas poolelioleva ehitise enne abiellumist
  8. a. x ehitise näol oli tegemist poolelioleva ehitisega, mitte elamuga. Seega ei olnud x võõrandamisel kohaldatav tsiviilkoodeksi (TsK) § 244 lg 1 sätestatud võõrandamislepingu notariaalse tõestamise nõue. Asjas puuduvad tõendid TsK § 243 lg 4 kohase kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsuse olemasolu kohta. Kuivõrd x poolelioleva ehitise võõrandamise tehing on käesoleva ajani vaidlustamata, on see tehing kehtiv. Neil asjaoludel leidis kohus, et perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi on x pooleliolev ehitis kostja lahusvara, sest kostja omandas selle enne abiellumist. Kohus ei tuvastanud, et ehitise väärtus abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusena oleks oluliselt suurenenud. Hageja ei tõendanud, millises mahus on abielu ajal x elamu väärtus suurenenud. Seetõttu tuli pooleliolev ehitis hinnaga 750 000 krooni hageja poolt esitatud ühisvara nimekirjast välja arvata.
  9. Tulenevalt PKS § 19 lg-st 1 on kummagi abikaasa osa suurus ühisvarast 358 075 krooni. Kohus oli seisukohal, et Haapsalus x asuv kinnistu hinnaga 645 000 krooni tuleb jätta kostjale, arvestades, et kostja on kantud kinnistusraamatusse omanikuna, kostja elab elamus alates
  10. a, see on tema lapsepõlvekodu, poolte kooselu lõppemisest alates elab kostja seal koos poolte ühise tütrega, kostjale kuuluv x elamu ei ole valmis ehitatud, kostjal ei ole võimalik sinna elama asuda ning hageja elab koos pojaga alates kooselu lõppemisest oma ema ja ema abikaasa majas.
  11. Kohus leidis, et ühisvara jagamisel tuli jätta hageja omandisse hageja poolt soovitud asjad, millele kostja vastu ei vaielnud. Arvestades, et kostja ainuomandisse jääva kinnistu väärtus on tunduvalt suurem temale kuuluvast osast ühisvaras, tuli hageja ainuomandisse jätta tema poolt soovitud vara, mida kostja palus endale jätta.
  12. PKS § 19 lg 4 järgi tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitis 328 375 krooni, sest kostjale jääva vara väärtus on nimetatud summa võrra suurem tema osast ühisvaras. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  13. Hageja palus otsus tühistada osas, millega jäeti kostja omandisse x kinnistu ja jäeti ühisvarast välja x asuv pooleliolev elamu. Kohtu põhjendused on kostjat soosivad osas, millega jäeti kinnistu talle. Sellega on rikutud poolte võrdse kohtlemise printsiipi. Asja materjalidest nähtub, et kostja töötab Rootsis ning ei vaja pidevat elukohta Eestis. Peale selle on talle jäetud kaks elamut, kus on võimalik elada. Kusjuures hagejal ja tema alaealisel lapsel puudub oma elukoht ja nad on sunnitud elama hageja ema ja tema abikaasa juures, kuhu hageja lahkus vastu oma tahtmist, et vältida konflikte kostjaga.
  14. Kohus on ebaõigesti hinnanud poolelioleva ehitise seisukorda, kuna ei ole analüüsinud kõiki tõendeid. Kohus võttis arvesse ainult tunnistaja I. T ütlust, mille kohaselt ei ole kinnistul abielu ajal olulisi ehitustöid tehtud, ja jättis teiste tunnistajate ütlused üldse analüüsimata. Tunnistajate ütlusi oleks tulnud kohtul analüüsida kogumis teiste dokumentaalsete tõenditega nagu näiteks x eksperthinnangus toodud kirjeldusega, 5 millest järeldub, et abielu ajal on tehtud mitmeid olulisi parendusi. Kohus on otsuse tegemisel valesti kohaldanud PKS § 14, lugedes kinnistu ühisvarasse mittekuuluvaks.
  15. Hageja ei pea õigeks kohtu järeldust, et x asuva ehitise väärtus ei ole abielu kestel oluliselt suurenenud. Hageja poolt viidatud põhjendustest nähtuvalt on ehitise väärtus oluliselt tõusnud. Hageja panus ehitamisse seisnes ka selles, et ta pidas üksi üleval peret ning remontis x maja, mistõttu kostja sai ehitada x pooleliolevat ehitist. Siinkohal ei pea tõendama täpselt, millises mahus on abielu ajal x elamu väärtus suurenenud. Tähtis on vaid see, et ehitise väärtus on oluliselt suurenenud. Kostja on ehitanud kogu abielu ajal x elamut ning alates
  16. aastast on ta töötanud vaid juhutöödel. Hageja palk ja lisatasud kulusid perele elamiseks ja hädapärasteks väljaminekuteks. Käesolevaks ajaks on maja ehitus nii kaugel, et seal võib sees elada. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja kohtule ka tuludeklaratsioonid, mida kohus oma lahendis aga ei hinnanud. Tuludeklaratsioonidest nähtuvalt oli pere sissetulekuks aastatel 1997-2004 hageja sissetulek, mis tõendab, et kostja tegeles juhutööde ning x poolelioleva ehitise ehitamisega ning hageja pidi üksi kogu pere ülalpidamiseks tegema ka lisatöid. Kostja ei ole tõendanud, et ta osales pere ülalpidamisel nendel aastatel. Menetluse edasine käik
  17. Tallinn Ringkonnakohus tühistas 04.04.2007 otsusega maakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, tunnistades poolte ühisvaraks x asuvast pooleliolevast ehitisest 1/3 mõttelist osa väärtusega 250 000 krooni, mille tulemusel on ühisvara maksumuseks 966 150 krooni, jättis hageja omandisse x kinnistu väärtusega 645 000 krooni, jättis kostja omandisse 1/3 mõttelist osa x pooleliolevast ehitisest väärtusega 250 000 krooni ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt hüvitise 191 625 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 22.10.2007 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega maakohtu otsus tühistati, ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  18. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osaliselt ühisvara jagamise (x ja x asuva poolelioleva elamu jagamine), rahalise hüvitise ja kohtukulude väljamõistmise osas ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
  19. Pooltel on ühisvara jagamisel erinev seisukoht selles, kas x asuv pooleliolev elamu on abikaasade ühisvara või mitte. Hageja on asja menetluse kestel tuginenud asjaolule, et kostjale kuulunud ehitise väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud.
  20. PKS § 14 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Riigikohus leidis 22.10.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-94-07, et PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. 6 Seega tuleb kohtul tuvastada elamu väärtus koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuses saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
  21. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva otsuse p-s 19 märgitud elamu väärtust koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta on võimalik kindlaks teha üksnes ekspertiisi korraldamise kaudu, kuna selle kindlakstegemine nõuab eriteadmisi. Üksnes tunnistajate ütlustest ja elamu turuväärtuse hindamise aktist selle kindlakstegemiseks ei piisa. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas x asuva poolelioleva elamu väärtus on poolte abielu ajal oluliselt suurenenud, mis annab alust tunnistada osa sellest PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks, ja kui on, siis millises osas tuleb seda teha. Samuti tuleb sõltuvalt eelnevast otsustada, kummale abikaasale tuleb jätta Haapsalus, x asuv kinnistu ja kumb pooltest ja kui suure hüvitise teisele abikaasale PKS § 19 lg 4 alusel maksab. Kuna ühisvara jagamise menetlus on kestnud juba pikemat aega ja toimikus asuvad vara hindamisaktid on koostatud
  22. aastal, tuleb kohtul, arvestades muutusi kinnisvaraturul, välja selgitada ka kinnistu ja ehitise praegune rahaline väärtus.
  23. Kuna tulenevalt Riigikohtu juhistest on vaja asja õigeks lahendamiseks välja selgitada olulisi asjaolusid, ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Sama seisukohta avaldasid pooled ringkonnakohtu istungil. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja
  24. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
  25. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. T. Kollom M. Preimer A. Tänav

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.