Tsiviilasi nr 2-04-75 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-04-75 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 29.juuni 2006, Tallinn Tsiviilasi Valdeko Vaheri (Vaher; ka Vahter) hagi Laine Tuliku (Tulik) vastu alusetult omandatud vara väärtuse 369 401 krooni 57 senti hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
- novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 2-88/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valdeko Vaheri (Vahteri) ja Laine Tuliku apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg 14.juuni 2006 Tsiviilasja number Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja Valdeko Vaher, esindaja vandeadvokaat Paul Järve, Kostja Laine Tulik, esindaja vandeadvokaat Denis Polman. RESOLUTSIOON 1.Tühistada Pärnu Maakohtu
- novembri 2004 otsus ning teha uus otsus: Välja mõista Laine Tulikult Valdeko Vaheri kasuks Pärnus, x asuva majavalduse paremustamise eest 338 726/ kolmsada kolmkümmend kaheksa tuhat seitsesada kakskümmend kuus / krooni ja 03 senti ning kohtukulude eest 3494/ kolm tuhat nelisada üheksakümmend neli/ krooni. 2.Valdeko Vaheri apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3.Laine Tuliku apellatsioonkaebus rahuldada otsuse põhjendavat osa puudutavas osas. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 27.01.2004 esitas Valdeko Vaher (Vahter) Pärnu Maakohtule hagi Laine Tuliku vastu alusetult omandatud vara 265 602 krooni hüvitamiseks. 27.08.2004 suurendas hageja oma nõuet 369 401,57 kroonini. Hagiavalduse kohaselt elas hageja vabaabielus N. B alates 1972 aastast kuni xx.xx.xxxx, mil N. B suri. xx.xx.xxxx oli N. B teinud testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale. Pärandvara hulka kuulus muu hulgas Pärnus x asuv hoonestatud kinnistu. 24.12.2003 esitas kostja avalduse Pärnu Maakohtu kinnistusametile enda sissekandmiseks N. Bile kuulunud Pärnus x asuva kinnistu omanikuna ja 23.01.2004 kanti kostja selle kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 03.09.2002 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu omandiõiguse tunnustamiseks 1/2 suurusele mõttelisele osale kõnealusest kinnistust ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Pärnu Maakohtu 17.02.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2-793/2002 jäeti hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19.09.2003 otsusega (tsiviilasi nr 2-2-779/03) apellatsioonkaebuse osaliselt ja täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja kogu elutöö ja rahalised vahendid on paigutatud Pärnus x asuvasse elamusse, mis N. Bi pärandvarasse kuuluva kinnistu koosseisus läks üle kostja omandisse. Kostja ei tunnista, et on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandanud vara hageja arvel. Hageja esitas kohtule ehituseksperdi Milli Laasi arvamuse, mille kohaselt on N. Bi Pärnus asuval kinnistul paiknevast hoonest uuendatud 81,1 %, mis lähtuvalt AS Kinnisvaraekspert hindamisaktist, milles Pärnus x asuva kinnistu turuväärtuseks on hinnatud 655 000 krooni, moodustab rahaliselt väljendatuna 531 205 krooni (655 000 korda 0,811). Algne haginõue moodustas nimetatud summast 1/2 (hageja osa, kuna hoonet parendati võrdses osas N. Biga) ehk 265 602,50 krooni. Nõuet suurendades viitas hageja asjaolule, et kinnisvara hinnad on pärast hagi esitamist tõusnud ja AS Kinnisvarabüroo LVM koostatud hindamisaktist tulenevalt on Pärnus x asuva hoonestatud kinnistu turuväärtuseks 910 000 krooni, millest 81,1 % ehk elamu renoveeritud osa moodustab rahalises vääringus 738 803,15 krooni ning sellest omakorda pool on 369 401,57 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse tekkimise aluseid. M. Laasi arvamus ei tõenda vaidlusaluse elamu rekonstrueerimise mahtu ega ka selleks kasutatud hageja vahendite suurust. Kõik tunnistajad, kes hageja arvates saaksid tõendada finantseeritud tööde mahtu, on juba üle kuulatud omandiõiguse tunnustamise hagis toimunud tsiviilprotsessis. Nad kinnitasid, et ei tea elamu rekonstrueerimise mahtu ega seda, millises ulatuses finantseeris nimetatud rekonstrueerimist hageja. Vastavalt TsMS § 94 lg-le 2 ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Hageja ja kostja ema N. B elasid pikka aega koos ja neil oli ühine majapidamine, kuid nende suhted olid väga muutlikud ning üheksakümnendate aastate keskel juba halvad. Kostja ja N. Bi suhted olid head. Kostja eeldas, et pärib Pärnus x asuva kinnistu. Kostja palus kohaldada hagi aegumist. Hagi aegumistähtaeg algas elamu paranduste ja parenduste valmimisest, mille väärtuse kostja hageja väitel alusetult omandas. Elamu 2
(10)ehitustööde lõpetamine on tõendatud hoone inventariseerimise aktiga 17.12.1986. Sel ajal kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi aegumistähtajaks kolm aastat. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas 30.11.2004 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Laine Tulikult Valdeko Vaheri (Vahteri) kasuks välja 78 492,13 krooni. Varasemas tsiviilasjas nr 2-793/2002 vaidlesid pooled sama objekti üle. Selles asjas on jõustunud kohtuotsus. TsMS § 94 lõike 2 alusel ei saa asjaolusid, mis on ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, vaidlustada teises tsiviilasjas. Eelviidatud otsusega on tõendatud, et hageja parendas vara koos vara omaniku N. Biga nende kooselu ajal. Hagejal on võimalik esitada kostja vastu varaline nõue, samuti on kostja õige isik, kelle vastu see nõue esitada. Hagi ei ole aegunud. Tsiviilasjas nr 2-793/2002 tehtud ja jõustunud kohtuotsuses viitas kohus hageja võimalusele esitada mõni muu nõue kostja vastu. Selles tsiviilasjas ei tuginenud kostja oma vastuses hagile ja kohtukõne kirjalikes seisukohtades hagi aegumisele, kuigi tulenevalt käesolevas asjas esitatud kostja väidetest olnuks ka varasem hagi aegunud samadel alustel. Hagi aegumistähtaja kulgemine algas hetkest, mil hageja sai oma varaliste õiguste rikkumisest teada, s.o siis, kui selgus, et renoveeritud vara (hoonestatud kinnistu) päris kostja. Hageja ja kostja elasid ühise perena ja nad ei vaielnud kooselu ajal soetatud vara või vara parendamisel tehtud kulutuste üle. N. B ja hageja kasutasid ühiselt vara kuni N. Bi surmani. Sellest tulenevalt puudus hagejal nõudeõigus, kuna hageja pidas parendatud vara enese omaks ja selle kasutamist ei takistanud keegi. Pooled ei vaidle selle üle, et maja renoveerimise käigus ehitati juurdeehitus, mis koosnes garaažist, saunast, köögist ja kasvuhoonest. See on tõendatud tunnistajate A. P ja R. S ütlustega. Sama asjaolu on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-793/2002 tehtud kohtuotsusega, kus hinnati tunnistajate V.A, V. S, T. V, V.K, L. L, A. K, B. P, J. M, A. M ja M. V ütlusi. Seejuures tunnistaja L. L kinnitas kohtule, et maja ehitamisel tehtud töö eest maksis temale N. B. Hinnates tõendeid kogumis, saab järeldada, et kindlaks on tehtud, et hageja ja N. B renoveerisid ja ehitasid juurdeehituse ühiselt, otsustasid tööde mahu ja teostuse üle ning kandsid kulud ühiselt. Juurdeehituse (hoone renoveerimise) maht on tõendatud lisaks kirjalike tõenditega. Ehitusspetsialisti (eksperdi) Milli Laasi arvamuse ja tööde kirjelduse kohaselt on renoveerimise käigus uuendatud ja juurde ehitatud 81,1 % hoonest. Selle arvamuse kohaselt on esialgsest elamust osaliselt säilinud elamu all olev vundament, osaliselt välisseinad ning katuse kandekonstruktsioon; hoone tervikuna on rekonstrueeritud ja uuendatud on ka tehnosüsteemid. Arvamus on aga vastuolus teiste kogutud tõenditega. Tunnistajad osundavad üksnes juurdeehituse ehitamisele. Ehitustööd teinud tunnistaja R. S ütlustest tuleneb, et renoveerimine seisnes juurdeehituse ehitamises, elamu juures midagi ei tehtud. Nimetatud tõend on saadud kostja arvamuseta. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest, tuleb tõend kõrvale jätta kui ebaobjektiivne, kuna kajastab üksnes ühe huvitatud poole − hageja − arvamust. 3
(10)Lisaks on hageja tellitud AS Kinnisvaraekspert eksperthinnangus hageja soovinud, et välja toodaks hoone väärtusest 1/3 suuruse mõttelise osa väärtus. Sellest saab järeldada, et hageja ise loeb elamu renoveerimise mahuks elamu 1/3 osa väärtust. Seega hageja ise loeb elamu renoveerimise mahuks 1/3 osa elamust. Kirjaliku tõendiga − elamu juurdeehituse elektriarvestuse projektiga − on tõendatud juurdeehitusele ettenähtud korras elektrisüsteemide ehitus. Projekti tellijaks ja ehitajaks on dokumendil näidatud N. B. Veevärgi ja kanalisatsiooni ehitamiseks on N. B tellinud ehitatava veevarustuse haruühenduse projektjoonise. Juurdeehitust tõendab veel individuaalelamu ümberehitusprojekt. Nimetatud projektidel on tellijaks märgitud kostja N. B. Tellimuse pidigi esitama N. B, sest ta oli elamu omanikuks. Hageja oli projektide tellimise ajal N. Bi elukaaslane. Kas hageja otseselt osales projektide tellimises ja tasus nende eest, pole tõendatud. Hageja loeb poole N. Bi vara parendamiseks tehtud kulutustest oma varaks. AS Kinnisvarabüroo LVM 09.07.
- eksperthinnanguga on määratud kinnistu maksumuseks 910 978 krooni. Hageja esitatud AS Kinnisvaraekspert 12.08.2002 eksperthinnangus on määratud vara maksumuseks 655 000 krooni. Pooled pole vara väärtuse määrasid vaidlustanud. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr III-2/1-9/94, kui alusetult omandatud vara pole võimalik natuuras tagastada, tuleb see hüvitada rahas omandamise momendil. Kostja esitas avalduse vara vastuvõtmiseks 14.06.
- Vastavalt kinnistusraamatu väljavõttele kanti kostja kinnistusraamatusse maa omanikuna 23.01.
- Kostja omandas elamu koos hageja ja N. Bi tehtud parendustega. Elamu renoveerimise mahuks on elamu 1/3 mõttelist osa. Arvestada tuleb, et kuigi juurdeehituse näol ei ole tegemist eluruumiga (tegemist on abiruumidega, mida tõendab 17.12.
- tehnilise inventeerimise akt), tõstab see oluliselt kinnistu väärtust. Vara kostja omandisse ülemineku ajaks tuleb kostja tahet arvestades lugeda tema poolt notarile pärandvara vastuvõtmise avalduse esitamise aeg 14.06.
- Kostja oli N. Bi testamendi järgi vara ainupärija. Tuginedes kohtupraktikale, on vara väärtus 655 000 krooni määratletud AS Kinnisvaraekspert eksperthinnangus, millest 1/3 osa väärtus moodustab 218 333,33 krooni. Sellest 1/2 osa (kuna hageja ja vara tolleaegne omanik N. B parendasid vara ühiselt) moodustab 109 166,67 krooni. Hageja on kostjale 08.07.2002 hüvitanud tehtud parendused 30 674,54 krooni väärtuses. Seega pidas maakohus põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt, 78 492,13 krooni ulatuses. Hageja Valdeko Vaheri (Vahteri) apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub muuta Pärnu Maakohtu 30.11.2004 otsust ja rahuldada hagi täies ulatuses uue otsusega, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 369 401,57 krooni. Samuti palub hageja muuta kohtukulude jaotust vastavalt hagi rahuldamisele täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lähtub kaevatav kohtuotsus õigetest põhimõtetest, kuid ei vasta kohtu käsutuses olnud tõenditele. Kohtu poolt mitmetele tõenditele antud hinnangud on vastuolus ka nende tõenditega, mis on kontrollitud tsiviilasjas nr 2-793/
- Mitmetele tõenditele on kohus andnud väära tõlgenduse ja hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohus on andnud tunnistajate V. A, V. S, T. V, V. K, L. L, A. K, B. P, J. M ja M. V 4
(10)ütlustele vaid üldise hinnangu ega ole pidanud vajalikuks neid isikuid uuesti kohtusse kutsuda. Hageja taotluse, milles ta soovis tunnistajatele täpsustavaid küsimusi esitada, jättis kohus rahuldamata. Jättes hageja taotluse rahuldamata, jättis kohus ühtlasi tähelepanuta, et nimetatud tunnistajad olid tsiviilasjas nr 2-793/2002 kohtusse kutsutud tõendama hagi, mis esitati TsK § 438 lg-te 1 ja 4 alusel. Seega küsitleti neid teisiti. Kohus võttis hagejalt võimaluse tõendada täiendavalt asjaolusid seoses käesoleva hagiga. Vaatamata hagiavalduses kirjeldatule, tunnistajate ütlustele, kohtu käsutusse antud eksperthinnangutele, asus maakohus siiski põhimõtteliselt ebaõigele seisukohale, et vaidlusalune hoone on renoveeritud 1/3 mõttelise osa ulatuses. Kohus on võtnud endale ehituseksperdi rolli ja pole välja toonud tõendeid, mis näitaksid ehitusekspert Milli Laasi arvamuse ekslikkust, mille kohaselt juurdeehituse mahuks on 81,1 %. M. Laasi järeldus tugineb hoone esialgse projekti ja juurdeehituse projekti võrdlemisel. Asjaolu, et kostja ei ole vaidlustanud juurdeehituse ulatust ja mahtu, ei saa olla kohtule aluseks ebaõigete järeldute tegemiseks. Kohus ei ole arvestanud hageja ja hageja esindaja vastuväidetega, et tunnistaja A. P oli ehitustööde ajal lapseealine. Lapseealise tütarlapse ütlused ei saa ümber lükata ehituseksperdi konkreetseid dokumentidele tuginevaid arvutusi. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud tunnistaja R. S ütlusi, mille põhjuseks on see, et tõlge vene keelest eesti keelde oli istungil konarlik ja tõlk ei teadnud ehitustermineid. Kohtuistungi protokollis fikseeritud tunnistaja ütlustega ei ole kooskõlas kohtu järeldus, et tunnistaja R. S väitis, et vana maja juures midagi ei tehtud. Apellandile jääb arusaamatuks, millest tulenevalt on kohus lähtunud renoveerimise ulatuse puhul 1/3 suurusest mõttelisest osast, kuna hageja pole sellist taotlust esitanud. Hoone üldpind suurenes juurdeehituse tagajärjel 175,9 m2 võrra. Hoone esialgne pindala oli 85,8 m2. Seega moodustab juurdeehitus ja renoveeritud osa elamu pindalast 2/3 suuruse mõttelise osa. Apellant ei nõustu esimese astme kohtu seisukohaga, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel tuleb aluseks võtta AS Kinnisvaraekspert antud hinnang Pärnus x asuvale kinnistule. Lähtuda tuleb AS Kinnisvarabüroo LVM eksperthinnangust, kuna selles toodud hind vastab kinnistu reaalsele turuväärtusele. 26.08.2004 avalduses nõude suurendamiseks on hageja õigesti välja toonud elamu uuendatud osa väärtuse, milleks on AS Kinnisvarabüroo LVM hinnangu järgi 738 803,15 krooni, millest pool on 369 401,57 krooni. Selles ulatuses oleks kohtul tulnud hageja nõue rahuldada. Kohus on vääralt mõistnud kostja esitatud tõendit selle kohta, et hagejale on üle kantud 30 674,54 krooni. Hageja sai osaliselt tagasi rahasumma, mis temale pärandvarana kuulus. Apellant palub muuta ka kohtukulude jaotust, sealhulgas väljamõistmisele kuuluva riigilõivu arvestust ja proportsioone. Kohus ei ole arvestanud hageja kohtukulusid seoses eksperthinnangute tellimisega, kuigi kohtukulude nimekiri ja vastavad dokumendid olid esitatud. Vastuväited hageja apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning 5
(10)kaevatava kohtuotsuse hageja vaidlustatud osas muutmata. Kostja Laine Tuliku apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 30.11.2004 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatavas osas ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt protsessiõiguse norme, mis tõid kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi. Ennekõike nõuab kostja hagi aegumise vastuväite kohaldamist. Kaevatavas otsuses on osundatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-2/779/03 viidatud põhimõttelisele võimalusele esitada Laine Tuliku vastu rahaline nõue, millest maakohus järeldas, et hagi ei saa olla aegunud, kui ringkonnakohus sellise juhise andis. Apellandi arvates on ringkonnakohtu nimetatud seisukoht selgitava tähendusega. Tallinna Ringkonnakohus selgitas Valdeko Vaherile (Vahterile), et omandiõiguse tunnustamise nõue on alusetu, küll ei pruugi seda olla rahaline nõue. Eeltoodu ei välista kostja õigust esitada aegumistaotlus käesolevas asjas. Hagi esitamine ja nõudele vastuväidete esitamine on erinevad menetlustoimingud. Aegumise kohaldamise taotlus on üks vastuväidete liike. Aegumist kohaldatakse, kui nõue on olemas. See tähendab, et nõudel on olemas normatiivne alus ja nõude aluseks olevad juriidilised faktid on tõendatud. Tsiviilasjas nr 2-793/2002 taotles V. Vaher omandiõiguse tunnustamist ja enda kandmist kinnistusraamatusse x kinnistu ½ mõttelise osa omanikuna. Käesolevas tsiviilasjas taotleb V. Vaher alusetult saadud vara väärtuse hüvitamist. Tegemist on erinevate nõuetega, mille aegumistähtajad ja nende kulgemise algus on erinevad. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et V. Vaheri omandiõiguse tunnustamise ja kinnistusraamatusse sissekandmise hagi oleks olnud aegunud vastava taotluse esitamisel kostja poolt ja et ta oleks aegunud samadel alustel. Isegi kui maakohtu väide esimese hagi aegumise kohta oleks õige, ei võta see kostjalt võimalust esitada aegumistaotlust käesolevas tsiviilkohtumenetluses. Tegemist on erinevate tsiviilkohtumenetlustega ning ühes tsiviilkohtumenetluses aegumistaotluse mitteesitamine ei võta osapoolelt õigust esitada aegumistaotlust teises tsiviilkohtumenetluses. Hageja nõude aegumine algas vaidlusaluse hoone paranduste ja parenduste tegemisest. Juriidiliselt ei ole võimalik olukord, kus aegumine algaks ajast, mil hageja sai teada, et N. Bi vara päris tema tütar. Vastasel juhul oleksid need parandused ja parendused tehtud mingil seaduslikul alusel enne N. Bi vara pärimist tema tütre poolt ja pärast pärimist juba ilma õigusliku aluseta. Kui sooritamisel olid need parendused ja parandused tehtud õiguslikul alusel, siis pidi hageja ka hagema neid sel õiguslikul alusel, mitte alusetu rikastumise sätete järgi. Hagejal puudus alus arvata, et N. Bi vara pärib tema ja mitte N. Bi tütar. Selleks pidi hageja juhuks, kui N. B sureb enne teda, taotlema enda kasuks testamendi tegemist. Seega leiab apellant, et nõude olemasolu tuvastamisel oleks maakohus pidanud kohaldama aegumist. Hagi on rahuldatud põhjendusega, et maakohtu hinnangul rahastasid kostja ema ja hageja x hoone juurdeehitust ühiselt, kuid see asjaolu ei ole tõendatud. Isegi kui lugeda juurdeehituse ühise rahastamise fakt tõendatuks, ei anna see alust alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks. Ehitusekspert Milli Laasi arvamus ei tõenda vaidlusaluse elamu rekonstrueerimise mahtu ega ka selleks kasutatud vastustaja vahendite suurust. Lisaks 6
(10)sellele on M. Laasi arvamus vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ja mitteusaldusväärne. Ükski eelmises tsiviilasjas ülekuulatud tunnistajatest ei teadnud öelda, kelle vahenditest juurdeehitust finantseeriti. Seejuures ainult tunnistaja L. L oskas anda ütlusi raha üleandmise kohta. Tema seletuse kohaselt maja ehitamisel tehtud töö eest maksis talle N. B. Raha üleandmine ei tõenda veel selle päritolu. Raha võis üle anda N. B, raha ise oli aga V. Vaheri oma ja vastupidi. Eeltoodust nähtuvalt ei ole tsiviilasjas nr 2-793/2002 ega ka käesolevas tsiviilasjas tõendatud, kelle vahenditest ehitati juurdeehitus. Hageja ei paigutanud vaidlusaluse hoone parendamisse oma rahalisi vahendeid. Tema panus seisnes ainult ehitusmaterjali toimetamises objektile ja seda seetõttu, et tema kasutuses oli tööauto. Hageja abistas ka ehitustöödel, kuid mitte olulisel määral. Alusetult omandatud vara tagastamise nõude aluseks saab olla ainult konkreetsete esemete üleandmine või konkreetsete rahaliste soorituste tegemine, ilma et selleks oleks olemas õiguslik alus. See tähendab, et hageja alusetult üleantud vara hüvitamise nõude üle otsustamisel ei saa piirduda sellega, et hageja ja N. B osalesid juurdeehituses ja kandsid selle kulud ühiselt. Hageja peab nimetama ja tõendama konkreetsete varaobjektide üleandmise ja konkreetsete rahaliste soorituste tegemise tema poolt. Isegi kui eeldada, et hageja panustas maja parendamisse, siis on ta selle eest vastutasu saanud, kuna sai kasutada N. Bi omandit. Kui tema väidetavad sooritused on tehtud ilma seadusliku aluseta, siis elas ta majas samuti ilma seadusliku aluseta ja apellandil on õigus saada tasu sellise alusetu teise isiku omandi kasutamise eest. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kostja seisukohad aegumise osas tähelepanuta. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Kolleegium ei tuvastanud selliseid menetlusõigusnormi rikkumisi, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamisel asja saatmise esimese astme kohtusse, mistõttu on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja Valdeko Vaher ja N. B elasid koos alates 1972. aastast kuni N. Bi surmani xx.xx.xxxx. Vaidlus puudub ka selles osas, et kooselu ajal toimus N. Bi nimel oleva majavalduse, asukohaga Pärnus x, renoveerimine ja tehti juurdeehitus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/779/03, millega jäeti jõusse Pärnu Maakohtu 17.02.2003 otsus, tuvastati N. Bi ja Valdeko Vaheri poolt elamu ühine renoveerimine ja juurdeehituse tegemine, milleks kasutati mõlema rahalisi vahendeid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 94 lg 2 järgi ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Eelnimetatud tsiviilasjas nr 2-2/779/03 ja käesolevas tsiviilasjas osalesid samad pooled. Seega apellant L. Tuliku väide sellest, et remonttöö teostati N.Bi rahadega, ei ole 7
(10)kooskõlas jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaoluga. Omandiõiguse tunnustamise nõue tsiviilasjas nr 2-793/2002 jäi rahuldamata põhjusel, et ühise tegutsemise eesmärk kaasomandi loomiseks ei leidnud tõendamist, see aga ei tähenda, et N. Bi ja V.Vaheri vahel ei võinud olla kokkulepet majavalduse ühiseks parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu jooksul. Kolleegium leiab, et antud asjaolu leidis tõendamist. N.B ja V.Vaher elasid koos pikka aega- 30 aastat- ning rajasid ühiselt kodu. Juba see fakt tõendab, et nende isikute vahel pidi olema suuline kokkulepe majavalduse remonttööde tegemiseks ja kasutamiseks. Selline ühine tegutsemine elamu kapitaalsel ümberehitamisel ja edaspidi selle töö tulemuste kasutamisel ilmnes ka otsuses viidatud tunnistajate A. P, R. S ning tsiviilasjas nr 2-793/2002 ülekuulatud tunnistajate V. A, V. S, T.V, V. K, L.L, A. K, B. P, J. M, A. M ja M. V ütlustest. Seega N.Bi ja V.Vaheri vahelist õigussuhet elamu renoveerimisel ja sellesse oma tööpanuse ja rahaliste vahendite paigutamist ning töötulemuste ühist kasutamist saab kvalifitseerida vaidlusalusel perioodil kehtinud tsiviilkoodeksi paragrahv 438 järgi ühise tegutsemise lepinguna. Kehtinud TsK § 438 lg 1 järgi ühise tegutsemise lepingu oluliseks tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemise ühine eesmärk. Sellise eemärgi olemasolu leidis tõendamist. KVE Kinnisvaraekspert eksperthinnangust/ I kd, tlk.20-30/ ilmneb, et vaidlusalune elamu oli kapitaalselt ümber ehitatud nimelt N.Bi ja V. Vaheri kooselu jooksul. Endise 85,8 m² asemel sai majavalduse üldpinnaks 261,7 m². Esitatud arvamuse kohaselt on hoonet uuendatud 81,1%/ I kd, lk.10/. Sellega nõustus ka maakohus ning antud seisukohta ei ole ka apellatsioonkaebustes ümber lükatud. Vaidlusküsimuseks oli V.Vaheri rahaline panus majavalduse renoveerimise finantseerimisel. Kolleegium nõustub V.Vaheri apellatsioonkaebuses toodud väitega, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et selliseks panuseks sai olla 1/3 elamu mõttelisest osast, kuivõrd hageja palus AS- l Kinnisvaraekspert Pärnu välja tuua hoone väärtuse 1/3 mõttelises osas. Tsiviilasjas nr 2-793/2002 palus hageja tunnustada omandiõigust kinnistule ½ mõttelises osas ning ka käesolevas tsiviilasjas on hageja kogu menetluse aja jooksul taotlenud tehtud ehitustöödest ½ osa kompenseerimist. Asjaolu, et kinnisvaraekspert on välja toonud majavalduse 1/3 mõttelise osa väärtuse, ei tähenda, et hageja nõuet tulebki antud ulatuses rahuldada. Kehtinud TsK § 440 lg 1 järgi ühise eesmärgi saavutamiseks tasuvad lepinguosalised osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Nimetatud sätte mõtte kohaselt, kui lepinguosaliste poolt olid rahalised osamaksed määratlemata, siis eeldati, et kõikide lepinguosaliste osamaksu suurus on võrdne. Sellist seisukohta aktsepteeris ka kohtupraktika. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja on piisavalt usaldusväärselt tõendanud, et neil oli ühine panus oma faktilise abikaasaga kodu rajamisel, siis on igati õiglane ja põhjendatud lugeda majavalduse ehitustöödest hageja kulutusteks 1/2 osa. Kolleegium nõustub apellant V. Vaheri seisukohaga, et seoses kinnisvarahindade 8
(10)muutumisega tulnuks kohtul lähtuda hageja rahalise panuse väljatoomisel AS Kinnisvarabüroo LVM hinnangust 09.06.2004, mille kohaselt Pärnus x hoonestatud kinnistu turuväärtuseks on 910 978 krooni/II kd, tlk. 9/. Sellest renoveeritud ja juurde ehitatud oli 81,1%, mis moodustab rahaliselt 738 803,15 krooni. Sellest ½ osa moodustab 369 401,57 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05 asus seisukohale, et kui ühise tegutsemise leping lõpeb, siis saab ühise tegutsemise käigus tekkinud vara jagada, seda ka asja juurdekasvu osas, asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja ja N. Bi vaheline ühise tegutsemise leping lõppes seoses N. Bi surmaga, mil lepingupooltel puudub võimalus ühiselt rajatud kodu ühiselt kasutada. Omandiõigus kinnistule on üle läinud pärijale L. Tulikule, kellele saab hageja esitada nõuet kaasomandi jagamiseks. Üheks kaasomandi jagamise viisiks AÕS § 77 lg 2 järgi on nende osa väljamaksmine teise omaniku poolt. Antud nõude on sisuliselt hageja ka esitanud, tuginedes ekslikult alusetu rikastamise sätetele, millele on viidanud ka apellant L. Tulik apellatsioonkaebuses. Kolleegium leiab, et hagi ei ole aegunud. N.B suri xx.xx.xxxx ning uueks omanikuks sai kostja, hagi on esitatud 27.01.2004. AÕS § 76 järgi on kaasomanikul õigus nõuda kaasomandi lõpetamist igal ajal. Seega apellant L. Tuliku väide sellest, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu, ei ole põhjendatud. Maakohus võttis arvesse hageja nõude osalisel rahuldamisel kostja poolt 30 675,54 krooni ülekandmist pärandvara arvelt, millega apellant V. Vaher ei nõustu. Apellandi väidetel on tegemist tema rahaga, mille ta sai Pärnus, Y elamu võõrandamisest ja millest osa kasutati elamu renoveerimiseks. Antud seisukohaga ei nõustu L.Tulik. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja on ise väitnud, et elamu ehitustööde finantseerimiseks kulus ka tema pärandvara müügist saadud raha, siis on maakohus põhjendatult hagejale väljamaksmisele kuuluvast summast maha arvanud L.Tuliku poolt ülekantud 30 675,54 krooni. Seega hageja nõue on põhjendatud 338 726,03 krooni/369 401,57-30 675,54 / osas. Kolleegium peab antud summat igati õiglaseks, arvestades hageja panust majavalduse väärtuse kasvule. Apellant L. Tuliku väide sellest, et kui V.Vaher panustas maja parandamisse, siis ta sai ka vaevatasu eest N.Bi omandit kasutada, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Toimikus puuduvad tõendid selles osas, et ühise tegutsemise lepingupoolte vahel eksisteeris kokkulepe, et V.Vaheril puudub õigus nõuda oma panuse kompenseerimist. Tsiviilõiguse üheks oluliseks põhimõtteks on hea usu põhimõte, mis kohustab tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimima heas usus. Seega V. Vaheri ilmajätmine majavaldusesse paigutatud panusest oleks hageja suhtes ebaõiglane. Kohtukulude jaotamine Apellant V. Vaher taotleb kohtuotsuse tühistamist ka kohtukulude osas ning palub arvestada tema poolt tehtud kohtukulusid, seda ka ekspertiisi osas 1400 krooni / II kd, t.lk. 14/. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude 9
(10)jaotamisel ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõisteti poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele 338 726,03 krooni osas, siis tuleb kehtinud TsMS § 60 lg1 järgi välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtukulu kokku 3494 krooni, so kulutused majavalduse väärtuse kindlaksmääramise osas 1400 krooni, riigilõiv 2000 krooni ja asja läbivaatamise kulu 94 krooni. Kohtukulude nimekiri on esitatud / II kd, lk 84/. Mõlema menetlusosalise näol on tegemist pensionieas isikutega, kes taotlesid riigilõivu tasumisest vabastamist. Hageja vabastati osaliselt riigilõivu maksmisest, kokku on ta tasunud riigilõivu 2000 krooni. Kolleegium peab võimalikuks kehtinud TsMS § 57 lg 2 alusel vabastada riigilõivu maksmisest riigituludesse hageja hagi osaliselt rahuldamata jäetud summalt ja kostja osas, milles hagi tema osas rahuldati, võttes arvesse, et tegemist on maksejõuetute pensionieas isikutega. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa 10
(10)