Obsah (5)

§ 3§ 4§ 5§ 7§ 1

3-07-1649 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1649 H

) § 3 lg 7 mõistes sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu 11 760.61 krooni.

1. a novembris on riikliku pensionikindlustuse registri andmete alusel T.G. saanud tulu 4284.85 krooni. Samadel kuudel, s. o
2. a oktoobri ja novembrikuu eest maksti T. G. ile vanemahüvitist, mille tõttu tekkis nimetatud kuudel vanemahüvitise enammaks. T. G. it teavitati
3. a oktoobris ja novembris tekkinud vanemahüvitise enammaksust ning paluti enammakstud vanemahüvitis summas 4469 krooni Sotsiaalkindlustusametile tagastada. Lisaks selgitati, et hüvitisesaaja keeldumise korral on pensioniametil õigus enammakstud summa hüvitisest kinni pidada. T.G. ei olnud nõus enammakstud hüvitist tagastama. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja otsustas oma 13.02.2007 otsusega nr 05770-2 T. G. ile makstavast vanemahüvitisest kinni pidada 50% kuni enammakstud vanemahüvitise 4469 krooni likvideerimiseni. Enammakse on praeguseks likvideeritud ja vastav summa kinni peetud. T.G. ei nõustunud eelnimetatud otsusega ja esitas selle peale vaide. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjon jättis 18.05.2007 otsusega nr 30 vaide rahuldamata. Kaebuse esitaja leidis, et vanemahüvitise saamise perioodil saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu oli teenitud varasemate kuude eest, mistõttu ei saanud temal tekkida vanemahüvitise enammaks. Samuti leidis kaebuse esitaja, et teda ei ole koheldud võrdselt teiste vanemahüvitise saajatega. Alates 09.10.2006 viibib kaebuse esitaja lapsehoolduspuhkusel ja saab seoses P. G. i kasvatamisega vanemahüvitist. Kaebuse esitajal lõppes tööandja Tartu Ülikooliga kolmeks aastaks sõlmitud tähtajaline tööleping oktoobris
4. a. Oktoobri lõpus kanti T. G. i kontole üle lõpparve seoses töölepingu lõpetamisega. Novembri lõpus kandis Juura Õigusteabe AS kaebuse esitaja kontole üle Hans Hattenhaueri raamatu „Euroopa Õigusajalugu“ XIV ja XV peatükkide tõlkimise tasu. Kaebusele lisatud Juura Õigusteabe AS tõendist ilmneb, et T. G. i kontole novembris
5. a laekunud summa oli tasu
6. a tehtud tõlketöö eest. Samuti nähtub Tartu Ülikooliga 31.10.2006 lõpetatud töölepingu koopiast, et kaebuse esitajale tuli maksta hüvitist 11 päeva ulatuses kasutamata puhkuse eest. Puhkus oli välja võtmata perioodil 01.11.2003-31.12.
7. Kaebuse esitajale määrati 12.04.2006 individuaalne tulemustasu perioodil 01.07.2005-31.03.2006 tööülesannete täitmise eest, mis maksti igakuiselt välja summas 2000 krooni kuus perioodil 01.04.2006-31.12.
8. Kuna T. G. i tööleping Tartu Ülikooliga lõppes 31.10.2006, tehti väljamaksed
9. a novembri ja detsembri eest
10. a oktoobri lõpus lõpparvena koos oktoobrikuu summa ja puhkusetasu hüvitisega, mis ilmneb palgatõendist. Seega ei ole kaebuse esitaja vanemahüvitise saamise ajal töötanud ning tegemist on summadega, mis on tasutud tagantjärele varasemalt tehtud töö eest. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et

§ 3

lg 7 teine lause rikub Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on 20.03.2006 otsuses nr 3-4-1-33-05 asunud seisukohale, et riik tervikuna, sealhulgas seadusandja peab vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Riigikohtu põhiseaduslikkuse 2 järelevalve kohtukolleegium on oma otsuses rõhutanud, et õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Antud olukorras on kaebuse esitajat koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kes on lapsehoolduspuhkusel ja kes saavad vanemahüvitist täies ulatuses. Need summad, mis laekusid kaebuse esitaja arvele 2006. a oktoobri lõpus ja novembri alguses, on tasutud kaebuse esitajale tagantjärele varasemalt tehtud töö eest. Seoses oma poja kasvatamisega jäi T. G. il saamata oktoobris ja novembris töötasu, mida ta oleks muidu Tartu Ülikoolis Eraõiguse instituudis perekonnaõiguse õppejõuna edasi töötades saanud. Seega jäi kaebuse esitajale alles ka oktoobris ja novembris 2006. a õigus hüvitisele ning ta ei olnud vastavalt

§-le 5 kohustatud nendest summadest, mis tema kontole oktoobris ja novembris 2006. a laekusid, pensioniametit viivitamatult kirjalikult teavitama. Pensioniamet vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt sätestab

§ 3

lg 7 hüvitise suuruse arvutamise hüvitise määrast suurema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisel hüvitise maksmise kalendrikuul. Sätte kohaselt hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra (so 2006. aastal 5 x 2480 = 12 400 krooni).

§ 4lg 6 kohaselt makstakse hüvitist igas kuus eelmise kalendrikuu eest.

Seega hüvitise maksmise kalendrikuu all mõeldakse kalendrikuud, mille eest hüvitist makstakse.

§ 5

sätestab, et kui hüvitise saaja saab hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), on ta kohustatud sellest pensioniametile viivitamata kirjalikult teatama. Seega juhul kui hüvitise saaja sai

1. aastal hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu rohkem kui 2480 krooni kuus, oli tal kohustus sellest pensioniametile kirjalikult teatada. Vanemahüvitise taotlusele on T.G. andnud 28.07.2006 allkirja kinnitades, et ta on teadlik liigselt saadud vanemahüvitise tagasimaksmise kohustusest ja et ta teavitab koheselt pensioniametit, kui saab vanemahüvitise maksmise perioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis ületab 2480 krooni kuus. Riikliku pensionikindlustuse registri andmete kontrolli tulemusel 04.01.2007 ja 08.02.2007 selgus, et oktoobris
2. a maksis Tartu Ülikool T. G. ile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 11 760.61 krooni ning
3. a novembris maksis Juura Õigusteabe AS samale isikule sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 4284.85 krooni. T.G. ei teavitanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonda
4. a oktoobris ja novembris sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisest. Eeltoodust tulenevalt kuulus T. G. ile makstav vanemahüvitis
5. a oktoobris ja novembris kooskõlas

§-ga 3 lg 7 vähendamisele, kuna nimetatud kuudel saadud tulu ületas vanemahüvitise määra. T.G. oleks pidanud oktoobris saama vanemahüvitist summas (7995+11760,61)/1,2 – 11 760.61 = 4702.39 krooni. Novembri hüvitist tulnuks maksta (10775+4284,85)/1,2 – 4284.85 = 8265.02 ehk 8265 krooni. Vanemahüvitise enammaks oktoobris oli 2536 krooni ja novembris 1933 krooni.

§ 7lg 1 kohaselt nõutakse hüvitiseks enammakstud summa tagasi.

Sama paragrahvi lg 1 p 3 kohaselt käsitletakse hüvitise enammaksena juhtumit, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele.

§ 7

lg 2 kohaselt maksab hüvitise saaja kokkuleppel pensioniametiga nõutud summa tagasi korraga või see peetakse kinni järgmiste kalendrikuude eest makstavast hüvitisest. Kui kirjaliku kokkuleppeni ei jõuta, on pensioniametil õigus enammakstud summa hüvitisest kinni pidada. Hüvitise saajale säilitatakse 50% hüvitise määrast. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest, kuid kui tulu ehk sissetulek saadakse vanemahüvitise maksmise ajal, st isikul on vanemahüvitise maksmise ajal olemas sissetulek, ei pea saamatajäänud tulu täies ulatuses riigieelarvest 3 kompenseerima. T.G. ei ole oktoobris ja novembris 2006. a sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu teeninud ehk ei ole nendel kuudel reaalselt tööd teinud, kuid samas on kaebuse esitaja oktoobris ja novembris 2006. a sotsiaalmaksuga maksustatud tulu saanud. Tulu teenimise aeg ehk reaalse töö tegemise aeg ei oma tähtsust. Oluline on tulu saamise ehk tulu väljamaksmise ja sotsiaalmaksuga maksustamise aeg. Seega saab pensioniamet vanemahüvitise enammaksu arvutamise aluseks võtta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu selle väljamaksmise kuu järgi.

-i eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu. T.G. sai 2006. aasta oktoobris ja novembris sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut, mistõttu ei ole ta lapse kasvatamise tõttu tulust ilma jäänud. Samuti ei jäänud ta ilma vanemahüvitisest. Vanemahüvitist oli tal õigus saada vähendatud määras, kuid sellises summas, et koos vanemahüvitise ja saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga oli tema sissetulek sama suur, kui varasem sissetulek. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-02 p-s 16, et PS § 12 lg 1 väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Pensioniamet on kohelnud T. G. it võrdselt teiste samas olukorras olevate isikutega ning kooskõlas

-is sätestatuga, st kui isik on vanemahüvitise maksmise kuul saanud ka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, on tema vanemahüvitist vähendatud, välja arvatud juhtudel, kui on olemas seadusest või kohtulahendist tulenev alus vanemahüvitise vähendamata jätmiseks. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 26. novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei leidnud antud asjas tõendamist, et vastustaja oleks teisi kaebuse esitajaga samas situatsioonis olevaid isikuid kohelnud teisiti kui kaebuse esitajat. Kaebuse esitaja ei täitnud

§-s 5 sätestatud teavitamiskohustust. Kaebuse esitaja sai

1. a oktoobris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu Tartu Ülikoolilt ja
2. a novembris Õigusteabe AS-lt Juura. T. G. i taotlusega vanemahüvitise määramiseks on tõendatud, et vastustaja on kaebuse esitajale teavitamiskohustust selgitanud. Vastustajal puudus õiguslik alus arvestada asjaoludega, et tööülesanded, mille eest ülikool tasu maksis olid tegelikult täidetud perioodil 01.07.2005 kuni 31.03.2006 ja et kaebuse esitaja tööleping lõppes 31.10.
3. Samuti puudus vastustajal õiguslik alus
4. a tehtud tõlketöö tegemise aja arvestamiseks seonduvalt vanemahüvitisega. Alates 01.09.2007 kehtiv

§ 3

lg 71 p 1 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas, sest haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane ainult siis, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel.

§ 3

lg 7 ei riku PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet, kuna kaebuse esitaja varasema sissetuleku taset ei ole vaidlusaluse otsusega vähendatud. Kaebuse esitajal oli

1. a oktoobris ja novembris töine tulu ja seoses osalise vanemahüvitise maksmisega ka tema sissetulekud võrreldes varasemaga ei vähenenud. Vanemahüvitise eesmärgiks ei saa olla isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kaebuse esitajal tekkisid hüvitise saamise ajal muud sissetulekud, mille tõttu oli vastustaja kohustatud nendega hüvitise maksmisel arvestama ja vanemahüvitist vähendama. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED T.G. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. novembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kekskpensionikomisjoni 18.05.2007 otsus nr
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kaebuse esitaja vanemahüvitise saamise ajal töötanud. Summad, mis laekusid kaebuse esitaja arvele
4. a oktoobri lõpus ja novembri alguses, on tasutud tagantjärele tehtud töö eest. Õigusteabe AS Juura tõendist võib lugeda, et kui tõlketöö andis T.G. üle augustis ja septembris
5. a, siis tasu viibis, kuni oli lõpetatud tõlgitud peatükkidega töö tervikuna, ning see kanti T. G. i arvele üle alles ühe peatüki eest oktoobris
6. a ja teise peatüki eest novembris
7. a. T. G. i ja Õigusteabe AS Juura vahel ei olnud kokku lepitud kindlat tasumise kuupäeva.

§ 3lg 7 rikub PS §-st 12 lg 1 tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on 20.03.2006 otsuses nr 3-4-1-33-05 leidnud, et riik tervikuna, sealhulgas seadusandja peab vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning et K. M., kellele tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma otsuses rõhutanud, et õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Antud juhul on kaebuse esitajat koheldud ebavõrdselt. Kuna P. G. sündis XXXXX ei töötanud kaebuse esitaja ka juba augustis ja septembris

1. Seega ei ole põhjendatud vanemahüvitise vähendamine oktoobris ja novembris
2. a. Riigikohus on korduvalt oma otsustes rõhutanud, et keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on muuhulgas rikutud, kui kaht olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt (Riigikohtu 26.09.2007 otsus nr 3-4-1-12-07 ja 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14-07). Samuti on Riigikohus oma 21.01.2004 otsuses nr 3-4-1-7-03 leidnud, et sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks PS §-s 12 lg 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Riigikohus on korduvalt märkinud, et PS § 12 lg 1 tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Vastavalt Riigikohtu praktikale on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud, kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus. Sellist põhjust antud juhul ei ole.

§ 1

kohaselt oli vanemahüvitise seaduse eesmärgiks hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Nende summade pealt, mis laekusid kaebuse esitaja arvele

1. a oktoobri lõpus ja novembri alguses, on küll tasutud sotsiaalmaks, kuid tegemist on summadega, mis olid tasutud tagantjärele tehtud töö eest. Seoses oma poja kasvatamisega jäi kaebuse esitajal saamata oktoobris ja novembris töötasu, mida ta oleks muidu Tartu Ülikoolis Eraõiguse instituudis 5 perekonnaõiguse õppejõuna edasi töötades saanud. Seega leiab kaebuse esitaja, et talle jäi alles ka oktoobris ja novembris
2. a õigus hüvitisele ning vastavalt

§-le 5 ei pidanud ta summadest, mis laekusid kontole oktoobris ja novembris 2006, pensioniametit viivitamatult kirjalikult teavitama. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole vanemahüvitise maksmise eesmärgiks isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise kalendriaasta keskmise sissetuleku säilitamine. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest, kuid tulu ehk sissetulek saadakse vanemahüvitise maksmise ajal ning vanemahüvitis kuulub vähendamisele. Isikul on sellisel juhul vanemahüvitise maksmise ajal olemas eelmise aasta keskmine sissetulek ja varem saamata jäänud tulu ei pea täies ulatuses riigieelarvest kompenseerima. Vanemahüvitise maksmisega tagab riik lapsevanematele senise tulu. Seadusega ei ole võimalik tagada igal tulu maksmise juhul tulu saamise põhjuste analüüsimine, eesmärgiga tagada teatud juhtudel nn lisatulu saamise võimalus vanemahüvitise maksmise ajal. Sellega kaasneks riigieelarve kulude oluline kasv. Vanemahüvitise vähendamise reeglid kuuluvad rakendamisele igal tulu saamise juhul iga vanemahüvitise saaja suhtes, ebavõrdne kohtlemine analoogilises olukorras olevate isikute gruppide vahel on välistatud. Antud juhul ei saa kõrvutada Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-14-07 ja lahendis nr 3-4-1-12-07 analüüsitud situatsiooni käesoleva juhtumiga. Käesoleva vaidluse puhul ei ole kaebuse esitajat abistavaks ka Riigikohtu lahend nr 3-4-1-7-03, milles leitakse, et abi andmisel (toimetulekutoetuse maksmisel) tuleb lähtuda iga inimese tegelikust abivajadusest, mitte abivajaja eluruumi kasutamise õiguslikest alustest. Käesoleva kaebuse puhul ei ole võrdsusõiguse riive võrreldav eelnimetatud kohtulahendis esitatuga. Seadusega on kõikidele isikutele, kellel on õigus vanemahüvitisele, tagatud

§ 1lg-s 1 sätestatud varasema sissetuleku saamine.

Pensioniamet on kohelnud T. G. it võrdselt teiste samas olukorras olevate isikutega ning kooskõlas

-is sätestatuga. Kui isik on vanemahüvitise maksmise kuul saanud ka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, on tema vanemahüvitist vähendatud, välja arvatud juhtudel, kui on olemas seadusest või kohtulahendist tulenev alus vanemahüvitise vähendamata jätmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

1. novembri 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et
2. a oktoobris ja novembris saadud tulude osas ei oleks pidanud arvesse võtma nende tulude saamise e. tööandja poolt tasu väljamaksmise aega, vaid aega, millal oli tehtud töö, mille eest
3. a oktoobris ja novembris tasu välja maksti. 6 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole reaalse töö tegemise aeg hüvitise määramisel ja maksmisel tähtis ning oluline on tulu väljamaksmise ja sotsiaalmaksuga maksustamise aeg.

§ 3

lg 7 räägib samuti hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suurema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimisest ning hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulust, mitte aga sellest, et vanemahüvitise suurus ja selle maksmine sõltuvad asjaolust, kas tulu saamise aluseks olev töö on tehtud vanemahüvitise saamise perioodil või enne seda. Seisukoht, et

§-s 7 lg 3 järgi ei ole peetud oluliseks tulu saamise eelduseks tulu saamise aluseks oleva tegevuse aega, vaid saadud tulu all on silmas peetud sotsiaalmaksuga maksustatavat e. konkreetsel kuul töötajale väljamakstud tulu, tuleneb muuhulgas ka Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-33-05 seisukohtadest. Eeltoodust tulenevalt oli vastustaja õigustatud arvestama apellandi poolt 2006. a oktoobris ja novembris saadud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ning korrigeerima sellest tulenevalt väljamakstava vanemahüvitise suurust tulenevalt

§-st 3 lg 7. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et käesoleval juhul rikub

§ 3

lg 7 teine lause PS §-st 12 lg 1 tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet ning ka võrdse kohtlemise põhimõtet veelgi ulatuslikumalt kui Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-33-05 kirjeldatud juhul. Õigusloome võrdsuse põhimõte tähendab seda, et seadused peavad sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi ning üldine võrdsuspõhiõigus tähendab seda, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Antud juhul ei ole ka ringkonnakohtul analoogselt halduskohtuga alust arvata, et

§-st 3 lg 7 tuleneva põhimõtte rakendamisega (kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu; hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra) oleks konkreetsel juhul rikutud õigusloome võrdsuse põhimõtet või üldist võrdsuspõhiõigust, sest apellant ei ole tõendanud, et nimetatud säte võimaldaks kohelda ebavõrdselt isikuid, kes teenivad hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või et vastustaja oleks konkreetselt teda kohelnud ebavõrdselt mõne teise isikuga, kes sai samuti hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Riigikohus on oma otsuses nr 3-4-1-33-05 küll tunnistanud

§ 3

lg 7 teise lause põhiseadusevastaseks osas, milles see näeb ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süül vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud varem saamatajäänud töötasu tõttu, kuid Riigikohus ei ole tunnistanud põhiseadusevastaseks kogu sätet tervikuna, s. o kogu seda põhimõtet, et kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu ning hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest ja ka apellant ise ei väida seda, et

1. a oktoobris-novembris talle Tartu Ülikooli ja Õigusteabe AS Juura poolt välja makstud summade näol oli tegemist tööandjate süül hilinemisega väljamakstud summadega, mis tegelikult oleksid pidanud olema välja makstud juba
2. a, s. o aastal, mille jooksul saadud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu arvestati vanemahüvitise määramisel. Asja materjalidest nähtuvalt kuulus Tartu Ülikooli poolt makstud tulemustasu väljamaksmisele perioodil 01.04.2006-31.12.2006 ning ka Õigusteabe AS Juura oli õigustatud
3. a tehtud tõlketöö eest tasu välja maksma pärast seda, kui tõlkega tehtav töö oli tervikuna lõpetatud, s. o
4. ja
5. a, sest apellant ei ole tõendanud ega ka väitnud seda, et tal oli Õigusteabe AS-ga Juura mõni muu kokkulepe tasu väljamaksmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on

§ 3

lg 2 järgi apellandile vanemahüvitise määramisel arvesse võetud ka see summa, mille Õigusteabe AS Juura maksis apellandile välja

1. a. 7 Mis puudutab apellandi väidet, et teda on ebavõrdselt koheldud võrreldes tema endaga, sest ta ei töötanud juba ka
2. a augustis ja septembris, kuid sai ka neil kuudel Tartu Ülikoolilt tulemustasu ja nende kuude osas vanemahüvitist ei vähendatud, siis tulenevalt asja materjalidest ei saa sellega nõustuda. Toimiku materjalidest nähtuvalt on T. G. ile vanemahüvitis määratud vanemahüvitise määramise otsusega 10.10.2006 ja ta on vanemahüvitist saanud alates 09.10.2006 vastavalt

§-le 2 lg 4, mille kohaselt vanemahüvitisele tekib õigus ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitushüvitise maksmise perioodi lõpupäevale järgneval päeval. Kuna enne 09.10.2006 ei saanud apellant vanemahüvitist

mõttes ning ka

§ 3

lg 7 käsitleb üksnes vanemahüvitise (mitte näiteks ka ravikindlustuse seaduse alusel makstava sünnitushüvitise) suuruse ümberarvutamist või väljamaksmata jätmist tulenevalt sellest, et hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, siis ei ole asjakohane apellandi väide, et teda on ebavõrdselt koheldud, kuna enne 2006. a oktoobrit vanemahüvitise suurust ei vähendatud. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et tulenevalt

§-s 1 lg 1 märgitud eesmärgist ei oleks võinud vanemahüvitist

1. a oktoobris-novembris saadud tasu võrra vähendada, kuna seoses poja kasvatamisega jäi tal
2. a oktoobris ja novembris saamata töötasu, mida ta töötamist jätkates muidu oleks saanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna

§ 3

kohaselt arvutatakse vanemahüvitis taotlejal hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta sissetulekute põhjal (antud juhul apellandi

1. a sissetulekute põhjal) ja ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100 % sama paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud 1 kalendrikuu keskmisest tulust e. hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta 1 kuu keskmisest tulust, siis ei ole vanemahüvitise määramise aluseks ega eesmärgiks olnud vanemahüvitise maksmise ajal saamata jäänud töötasu hüvitamine või selle vahe hüvitamine, mis võib olla tekkinud võrreldes hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta 1 kuu keskmise tulu suurusega. Seega nõustub ringkonnakohus vastustaja vastuses toodud seisukohaga, et vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise kalendriaasta, s. o antud juhul
2. a keskmise sissetuleku säilitamine. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga ka selles, et antud juhul ei saa kõrvutada apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendites nr 3-4-1-14-07, 3-4-1-12-07 ja 3-4-1-2-05 analüüsitud situatsioone käesoleva juhtumiga, sest tõendamist ei ole leidnud, et käesoleval juhul oleks võrdseid koheldud ebavõrdselt, s. o kahte olukorda on koheldud meelevaldselt ebavõrdselt. Samuti ei ole käesoleva vaidluse puhul apellanti abistavaks ka Riigikohtu lahend nr 3-4-1-7-03, milles leitakse, et abi andmisel (toimetulekutoetuse maksmisel) tuleb lähtuda iga inimese tegelikust abivajadusest, mitte abivajaja eluruumi kasutamise õiguslikest alustest. Asja materjalide põhjal leiab ringkonnakohus, et

-ga on kõikidele isikutele, kellel on õigus vanemahüvitisele, tagatud

§-s 1 lg 1 ja §-s 3 sätestatud varasema sissetuleku saamine. Pensioniamet on kohelnud T. G. it võrdselt teiste samas olukorras olevate isikutega ning kooskõlas

-is sätestatuga ning apellant ei ole tõendanud vastupidist. Kui isik on vanemahüvitise maksmise kuul saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, on tema vanemahüvitist vähendatud ning käesoleval juhul ei ole esinenud ka kohtulahendist (3-4-1-33-05) tulenevat alust vanemahüvitise vähendamata jätmiseks, sest apellandi poolt 2006. a oktoobris-novembris saadud tulu ei olnud alust käsitleda talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasuna. 8 Viivi Tomson Agu Timmi 9 Maili Lokk