KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-1931 Haldusasi K.

§ 502

lg 1 ja Tartu Linnavolikogu määruse „Parkimistasu“ p 5 alusel viivistasu summas 240 krooni. 06.08.2007 esitas K.K. Tartu Linnavalitsusele vaide viivistasu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Tartu Linnavalitsuse 28.08.2007 korraldusega nr 494 jäeti vaie rahuldamata. K.K. esitas kaebuse halduskohtule, paludes teha kindlaks viivistasu otsuse, vaidemenetluses tehtud toimingute ja Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määruse nr 47 „Parkimistasu“ õigusvastasus; kui ilmnenud õigusvastasus võimaldab muuta või tühistada vaidlustatud haldusakte, teha ka seda. Kaebuse kohaselt parkis kaebaja oma sõiduauto Tiigi tänaval raamatukogu külastamiseks, märkides parkimise alguse parkimiskellal ja paigutades selle auto armatuurlauale, kuid ta ei saa välistada võimalust, et parkimiskell autoukse sulgemisel põrandale libises. Liiklusseadus ja linnavolikogu määrus „Parkimistasu“ reguleerivad vaid parkimisdokumendi, tasutud aja või parkimise algusaja kirjaliku teatise asukoha autos, parkimiskella paigutamise kohta ei ole õigusaktides formaalselt fikseeritud. Kaebajal on kahtlus, et parkimist reguleerivad õigusaktid ei ole piisavalt õigusselged, linnavolikogu määruses „Parkimistasu“ esineb kaalutlusvigu. Viivistasu määramisele järgnenud vaidemenetluses on rikutud kaebaja õigusi. Kaebaja ei saanud vaideotsust koheselt pärast selle tegemist e-kirja teel, vaid tähitud kirjaga alles 06.09.2007. Samuti ei peetud kinni vaide lahendamise 10-päevasest tähtajast. Vaideotsus sisaldab kaalutlusvigu ja kaebaja palus anda kohtul hinnang, kas Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond võib olla

§ 503

nimetatud linnavalitsuseks ja kas selleks piisas linnavolikogu vastavast määrusest.

1. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et viivistasu otsuse tegemine oli õigustatud ning vaidemenetluses ei ole rikutud kaebaja õigusi. Vaide lahendamine pikema aja jooksul kui 10 päeva ei mõjutanud asja sisulist otsustamist. Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond on õigustatud viivistasu otsuse peale esitatud vaideid lahendama, vaideotsus ei sisalda kaalutlusvigu, sest viivistasu määramise käigus ei viida läbi väärteo- ega kriminaalmenetlust ning ei kohaldata vastavaid seadusi. Kaebajal ei ole õigust taotleda halduskohtult Tartu linna määruse õigusvastasuse tuvastamist. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis 27.12.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt võib kohalik omavalitsus

§ 501

lg 1 järgi kehtestada oma territooriumil tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Parkimistasu maksmist Tartu linna tasulistes parkimispiirkondades reguleerib Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määrus nr 47 „Parkimistasu“. Määruse § 5 lg 3 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Määruse § 5 lg 4 sätestab, et kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Kirjalik teade peab olema vormistatud arusaadavalt ja loetavalt ning paigaldatud sõiduki sisse esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada teate sisu. Kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise alustamisel parkimise algusaega teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest. Sama määruse § 5 lg 6 p 6 kohaselt tekib parkimistasu maksmise kohustus lõikes 4 sätestatud 2 tingimustel 60 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest või pikeneb 60 minuti võrra lõikes 5 toodud tingimustel. Seega Tiigi tänaval (lõigul Kitsas-Pepleri) tekib maksmise kohustus 60 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Kaebaja väited, et „ta märkis parkimise alguse parkimiskellal ja paigutas selle auto armatuurlauale, kuid palava suveilma tõttu olid ta auto küljeaknad paokil ning parkimiskontrolöril või kolmandatel isikutel oli võimalus parkimiskell maha lükata“, on paljasõnalised ja ei ole usutavad. Parkimiskontrolöri poolt viivistasu otsuse vormistamise käigus kaebaja sõidukist tehtud fotodelt nähtub, et parkimiskell ei olnud asetatud sõiduki esiklaasi taha ega armatuurlauale nähtavale kohale, seega ei olnud parkimise algusaeg vormistatud Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määruse nr 47 § 5 lg 4 nõuete kohaselt. Kuna parkimistasu oli maksmata, siis oli viivistasu otsuse tegemine vastavalt

§ 502põhjendatud.

Kuna kaebaja rikkus parkimistasu maksmise korda esmakordselt, siis määras parkimiskontrolör viivistasu vastavalt määruse nr 47 § 6 lg 2 p 3 summas 240 krooni õigesti. Asjas ei oma tähtsust, mis kell kaebaja helistas AS-i Falck, sest pärast viivistasu otsuse tegemist AS-le Falck esitatud nõue, et kontrolör peaks tulema tagasi kohapeale paikvaatluse tegemiseks, veendumaks, et parkimiskell oli armatuurlaualt maha lükatud või libisenud, aga parkimisaja algus oli ka sellises asendis nähtav, on põhjendamata ja aluseta. Sellist nõuet, et parkimiskontrolör peaks minema koos sõidukijuhiga uuesti sõiduki juurde tagasi, veendumaks, kus parkimiskell sõidukis asus, ei tulene ühestki seadusest.

§ 503

lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse või esitada halduskohtule kaebuse. HMS § 8 lg 2 kohaselt määratakse haldusorgani siseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel. Tartu Linnavolikogu 13.05.2004 määrusega nr 68 „Volituste andmine

§ 503

lõikes 2 nimetatud vaiete lahendamiseks“ antakse linnamajanduse osakonna juhatajale volitus viivistasu otsustele esitatud vaiete allkirjastamiseks. Kohus oli seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond on õigustatud viivistasu otsuste peale esitatud vaideid lahendama. HMS § 84 lg 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile, lõige 2 sätestab, et kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Tähtaja pikendamise teade edastatakse vaide esitajale posti teel. Kaebaja esitas viivistasu otsuse peale linnavalitsusele vaide 06.08.

1. Vaie lahendati Tartu Linnavalitsuse 28.08.2007 korraldusega nr 494, seega hiljem kui on sätestatud seaduses. Kohus leidis, et kuigi vastustaja rikkus vaide läbivaatamise tähtaega ja ei edastanud tähtaja pikendamise teadet vaide esitajale posti teel, ei ole see oluline menetlusnormi rikkumine ja vaide esitaja õigused ei ole pikema kui 10-päevase menetlusega rikutud. Eelnimetatud rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist ega viia asja väärale lahendamisele. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ja tema vabadusi ei piira asjaolu, et talle ei edastatud vaideotsust e-maili teel, vaid saadeti posti teel. Kaebaja õigusi ei riku ka see, et ta sai vaideotsuse kätte tähitud kirjaga alles 06.09.
2. Kohus nõustus vastustajaga, et viivistasu puhul ei ole tegemist trahviga, selle määramise käigus ei viida läbi väärteo- ega kriminaalmenetlust ning ei kohaldata vastavaid seadusi. Viivistasu otsuse määramisel ning sellele esitatud vaiete lahendamisel lähtutakse liiklusseadusest ja Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määrusest nr 47, seega ei ole tegemist isiku karistamisega ning kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamine ei ole nõutav. Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määrus nr 47 „Parkimistasu“ on kehtestatud KOKS § 22 lg 1 p 2, kohalike maksude seaduse §-de 5 p 10; 141 ning

§-de 50 lg 5; 501; 502 ja 503 alusel. Nimetatud määrus kui üldakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning juhul, kui konkreetset üldakti punkti kaebaja suhtes kohaldatakse, on kaebajal õigus kaitsta oma õigusi konkreetses 3 asjas, mida kaebaja on ka teinud. Halduskohtu pädevusse ei kuulu Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määruse nr 47 „Parkimistasu“ õigusvastasuse tuvastamine. Arvestades eeltoodut ei ole ükski kaebuses esitatud seisukoht aluseks viivistasu otsuse ega vaideotsuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Viivistasu määramine on toimunud õiguspäraselt ning vaide läbivaatamisel ei ole vaide menetleja teinud olulisi menetlusvigu, mille tagajärjed võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. K.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub: 1) hinnata, ega kohtuotsuse tegemisel ei ole ilmnenud erapoolikuse või ebapädevuse ilmingud; 2) teha kindlaks, et I astmes ei käsitletud kaebaja kaebust tuvastamistaotlusena; 3) saata kaebus uueks otsustamiseks Tartu Halduskohtule teises koosseisus; 4) kui ringkonnakohus peab vajalikuks asja ise otsustada, teha seda kõigi kaebaja taotluste osas; 5) panna kohtukulud vastustajale; 6) selgitada, kas haldusasjas nr II-3-118/98 tehtud lahendi halduskohtusse saatmata jätmine võis rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ja kas kaebajale sellega tekitatud kahju on võimalik kompenseerida. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja esitas halduskohtule tuvastamiskaebuse viivistasu määramise ja vaidemenetluse toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kuivõrd halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda otsesõnu taotleda üldaktide (linnavolikogu määruste) õigusvastasuse kindlakstegemist, esitas kaebaja kaebuse 30 päeva jooksul, et kohtul oleks võimalik hinnata ka asjasse puutuva üldakti põhiseadusele vastavust PS § 15 teise ja kolmanda lause alusel. Asjaolu, et kaebus on põhinõudelt tuvastamistaotlus, nähtub nii kaebuse nõudest kui ka istungil antud selgitusest, et kaebaja seob oma nõuded põhitaotlusega (teha kindlaks menetlustoimingute ja haldusaktide ning nende aluseks olevate õigusaktide võimalik õigusvastasus) ning tühistamistaotlus on kõrvalise tähtsusega ja tingimuslik – kaebaja palub seda teha üksnes siis, kui on ilmnenud viivistasu määramiseks küsitav õiguslik alus. Kohtunik on tuvastamiskaebust eiranud, mis nähtub juba 11.10.2007 määrusest, kus on märgitud, et kui kaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud (st tõendanud, et kaebus on esitatud 30 päeva jooksul), tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale. Halduskohtumenetluse seadustik sätestab tuvastamistaotluse esitamiseks 3-aastase tähtaja; 2) eelnimetatud määrusest ja varasemast kohtupraktikast tulenevalt oli kaebajal põhjendatud kahtlus, et kohtunik ei suuda asja lahendada erapooletult. Kohtunik oli haldusasjas nr 3-118/98 kaebaja 27.06.1998 esitatud kaebuse saatnud omal algatusel Tallinna Halduskohtule ning pärast selle tagasitulekut teinud käiguta jätmise määruse, milles Tartu Ringkonnakohus otsustas kaebuse saata menetlusse võtmise küsimuse otsustamiseks Tartu Halduskohtusse teises koosseisus (eraldi oleks vaja kontrollida, miks asi halduskohtusse tagasi ei jõudnud). Haldusasjas nr 3-05-1040 jättis kohtunik otsuses täielikult käsitlemata ühe kaebuse nõude ning teises nõudes asus tõendeid kunstlikult varjama, jättes toimikusse võtmata maavanema ettepaneku kaaluda tänavaehitusele ette jääva Pikk 2 elamu lammutamist ja väites otsuses, et üldplaneering ei puuduta kinnistut Pikk
2. Taotlusele kaaluda enda taandamist vastas kohtunik eitavalt, ent kohtuistungi käik näitas, et ta ei juhtinud istungit erapooletult (kohtunik ei tutvunud istungil esitatud tõenditega ja kuulates nende kohta ära vaid linna esindaja arvamuse, määras neid asja juurde mitte võtta). 4 Erapooletu ei ole ka tehtud kohtuotsus. Kaebaja palub apellatsioonikohtul hinnata kohtuniku erapoolikust ka käesoleva lahendi sisulisest küljest; 3) tähtaegade rikkumise tõi kaebaja kohtuistungil välja tuvastustaotluse ühe põhimomendina. Vaiet läbivaatava haldusorgani HMS § 84 nimetatud kohustus on teistpidi vaide esitaja seadusega kaitstud õigus. Vaide läbivaatamise venitamisega tekitati kaebajale kahju ja üheks põhjendatud huvi motiiviks saaks olla toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Jüri Estami kaebuses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu lahendi kohaselt on preventiivne eesmärk käsitletav põhjendatud huvina tuvastamistaotluse läbivaatamiseks. Vastustaja tunnistas kohtuistungil, et linna üldise praktika kohaselt lahendatakse vaideid 30 päeva jooksul ja vaideid ei saavatki 10 päeva jooksul lahendada. Järgnenud päevadel tõestas kaebaja, et vaiet on võimalik lahendada viie päeva jooksul suhteliselt keerukal juhtumil. Ülaltoodu põhjal oleks erapooletu kohus tuvastanud vaide lahendamise aja õigusvastasuse. Kohus oleks võinud uurimisprintsiibil jõuda tõdemuseni, et viivistasude vaiete läbivaatamisel võiks lähtuda MKS § 147 lg 3 toodud tähtajast, ent isegi sel juhul oleks erapooletu kohus tunnistanud õigusvastaseks vastustaja lähenemise, mille kohaselt seadusesätted võib jätta täitmata, kui need ei tundu vastustaja seisukohalt mõistlikud; 4) kohtu otsustus, et vaideotsuse e-posti teel saatmata jätmine ei rikkunud kaebaja õigusi, on kooskõlas ka tema tegevusega kaebajale kohtudokumentide kättetoimetamisel. Nimelt palus kaebaja halduskohtu kantseleile kaebust üle andes lähtuda TsMS § 314 ja edastada menetlusdokumendid elektrooniliselt. Paberkandjal dokumentidele lubas kaebaja ise järgi tulla, kui saab vastava viite e-kirjaga. Kaebajale selgitati hiljem kantselei töötajate poolt, et kohtunik Maare Aloe oli keelanud menetlusdokumente elektrooniliselt saata. Õigus paluda menetlusdokumente elektrooniliselt tuleneb kohtu- ja haldusmenetluse seaduse erinevatest sätetest ja nendest juhindumine on mõistlik. Kaebaja oli palve esitanud, see oli vaide protokollija poolt aktsepteeritud ja kajastus ka kirjalikul kujul. Erapooletu kohus oleks tuvastanud kaebaja soovi eiramise õigusvastasuse, arvestades seejuures, et selle soovi eiramine oli põhiajendiks kaebuse esitamisel kohtusse. Lisaks on vaideotsuse kättetoimetamine eraõigusliku juriidilise isiku kaudu õiguskantsleri analüüsi kohaselt õiguslikult küsitav (http://www.oiguskantsler.ee/.files/43.doc); 5) kohus on tõdenud, et HMS § 8 lg 2 kohaselt määratakse haldusorgani siseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel. Kohalikul omavalitsusel on kaks erinevat organit (Tartu linnas linnavolikogu ja linnavalitsus) ning linnavolikogu ei saa määrata „haldusorgani siseselt“ linnamajandusosakonna juhatajat vaideid lahendama. KOKS § 22 lg 2 lubab linnavolikogul otsustada seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi. Omavalitsusorganit nimetades on seadusandja silmas pidanud olukorda, kus seaduses ei ole täpsustatud, millise organiga on tegemist – vastasel korral tekiks koos KOKS § 30 lg 1 p 3 absurdne olukord, kus volikogu võiks otsustada kõiki kohalikke küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse. Antud juhtumil on liiklusseaduses määratud vaiete lahendajaks linnavalitsus ning puudub linnavalitsuse korraldus küsimuse delegeerimiseks linnamajandusosakonna juhatajale. Kui haldusakti on allkirjastanud selleks volitusi mitteomav isik, on haldusakt tühine. Seetõttu tekitab jätkuvalt küsimusi vaideotsuse legitiimsus ja kohus ei ole selles osas otsust piisavalt põhjendanud; 6) kohtuotsuses on märgitud: „Kaebaja väited, et „ta märkis parkimise alguse parkimiskellal ja paigutas selle auto armatuurlauale, kuid palava suveilma tõttu olid ta auto küljeaknad paokil ning parkimiskontrolöril või kolmandatel isikutel oli võimalus parkimiskell maha lükata“, on paljasõnalised ja ei ole kohtu jaoks usutavad.“ Jutumärkide kasutamisega jäetakse mulje, nagu oleks tegemist kaebaja tsitaadiga, tegelikult on kohtunik kombineerinud sõnu kaebaja erinevatest lausetest. Kaudse kõnena annaks see tekst kaebaja väidete mõtte edasi, ent otsese kõnena on tekst oluliselt moonutatud. Teiseks ei ole kohus täpsustanud, mis ei ole 5 usutav. Kas teoreetiline võimalus, et paokil akna kaudu oli võimalik parkimiskell maha lükata või parkimise alguse märkimine parkimiskellal üldse? Viimase kahtluse välistamiseks oli kaebaja avaldanud soovi parkimiskontrolörile tõendada vahetult pärast viivistasu määramist, et a) parkimiskell oli olemas; b) see paiknes hoolimata mahalangemisest küljeaknast nähtavana; c) parkimise aeg ei ületanud 60 minutit. Nende asjaoludega oleks saanud tõendada, et kaebajal puudus väiksemgi huvitatus jätta parkimiskell paigaldamata. Samaaegselt oli kaebaja selgitanud, et parkimiskontrolöril on teoreetiline huvitatus viivistasu määramisel ning kaebajale on ka varasemalt esitatud fabritseeritud süüdistusi. Maksukorralduse seadus jagab tõendamiskoormuse maksukohustuslase ja maksuhalduri vahel – kui üldiselt on tõendamiskoormus maksukohustuslasel, siis juhtudel, kus informatsiooni valdajaks on maksuhaldur, on see koormus maksuhalduril. Isegi kui viivistasu puhul lähtuda maksukorralduslikust regulatsioonist, tuleks parkimise üle järelevalve teostaja keeldumist tõendamistoimingute läbiviimisest vaadelda kaebaja õiguste rikkumisena. Analoogselt oleks kohtul tulnud hinnang anda vaide protokollija kontaktandmete varjamisele vastustaja poolt, mis kärpis kaebaja tõendamisvõimalusi vaide esitamisel esitatud väidete tõendamiseks (protokoll oli koostatud selgete puudustega); 7) kohus on nõustunud vastustajaga, et viivistasu puhul ei ole tegemist trahviga. Samas ei ole vastatud küsimusele, millena tuleks viivistasu käsitleda. Kaebaja osundas, et viivistasu ei saa käsitleda kohaliku maksuna, kuivõrd seda ei nimetata kohalike maksude seaduses. Käsitlemisel seda parkimistasu osana tekiks vastuolu liiklusseaduses sätestatud diferentseerimise põhimõttega. Kui viivistasu käsitleda parkimistasu rahalise asenduskohustusena, siis peaks erinevates parkimistsoonides olema ka erinevad viivistasu määrad. Seejuures tuleb tähele panna, et

§ 502

lg 5 lubab viivistasu määrata iga 24 tunni tagant, mistõttu parkimistasu rahaline asenduskohustus ei tohiks ületada ööpäeva tariifi. Mis puutub väitesse, et viivistasude kui maksuasjade puhul ei kehti karistusseadustiku üldosa ja tegemist ei ole väärteomenetlusega, siis karistusseadustik reguleerib ka maksukuritegusid ning 11.12.2002 erinevaid seadusi parkimis- ja viivistasude paketiga muutes täiendas Riigikogu ka väärteomenetluse seaduse § 9, andes halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule väärteomenetleja õigused; 8) kaebaja osundas, et kui parkimiskontrolör oleks kontrolli teostamise ajal pildistanud kaebaja auto külgakent, oleks parkimiskell olnud nähtav ja sellega oleks olnud ka tõendatud, et kaebaja oli parkimist alustades paigutanud parkimiskella nähtavale kohale, mistõttu tal ei tekkinud esimese 60 minuti jooksul parkimistasu maksmise kohustust. Seetõttu peaks kohus hindama, kas Tartus kehtivatest õigusaktidest tuleneb kohustus paigutada parkimiskell esiklaasi taha või oleks võinud see olla ka näiteks esiukse külgklaasi taga. Viimasel juhul tegi parkimiskontrolör oma tööd puudulikult ning see oleks aluseks ka viivistasu tühistamisele. Liiklusseadus reguleerib vaid seda, et parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Kuna parkimiskellalt ei ole võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust, ei ole selles sättes ilmselgelt sätestatud parkimiskella asukohta. Seda silmas pidades on näiteks Tallinna, Viljandi ja Kuressaare linnavolikogud oma määrustes vastavalt sätestanud: 4.

1. /--/ Parkimiskell või kirjalik teade parkimise algusaja kohta peab olema sõiduki esiklaasil nähtaval kohal, kusjuures kirjalik teade peab olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. 10.
2. /--/ Sedel parkimise algusajaga või parkimise algusajale seatud parkimiskell tuleb paigaldada valveta tasulisel parkimisalal parkimise alguses sõiduki esiklaasi taha täies ulatuses väljast nähtavana. 4.
3. /--/ Parkimiskell või kirjalik teade parkimise algusaja kohta peab olema sõiduki esiklaasil nähtaval kohal, kusjuures kirjalik teade peab olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. 6 Ülalnimetatust on ka näha, et nimetatud omavalitsusorganid on mõistnud parkimiskella ja kirjaliku teadet erinevate mõistetena. Tartu Linnavolikogu ei ole oma määruses parkimiskella paigaldamise asukohta sätestanud ja seetõttu ei saa Tartu parkimiskontrolör eeldada, et parkimiskell peab paiknema ilmtingimata armatuurlaual. Parkimiskella puudumise tõendamiseks oleks parkimiskontrolör pidanud esitama ka foto kõnniteepoolsest esiklaasist; 9) kaebaja osundas vaides, et suure tõenäosusega võis parkimiskell armatuurlaualt maha kukkuda kaebaja tegevuse tulemusena auto tagaluugi sulgemisel ja seetõttu kaebaja mõistaks, kui teda karistataks selle eest samadel alustel nagu linnavolikogu määruse § 6 lg 2 p 5 nimetatud parkimisloa, parkimispileti või parkimiskaardi nõuetekohaselt paigaldamata jätmise korral. Vaideotsuses on need asjaolud jäänud kajastamata. Määruse § 6 lg 2 p 5 loetelu tugineb

§ 502

lg 1 p 4 ning avab selles seadusesättes kasutatud mõiste „tasulise parkimise õigust tõendav dokument“. Lugedes parkimiskella tinglikult „parkimisdokumendiks“, laieneb linnavolikogu määruse § 6 lg 2 p 5 ka parkimiskella nõuetekohaselt paigaldamata jätmisele; 10) kohus on jätnud kontrollimata linnavolikogu määruse nr 47 kooskõla PS § 3 lg 1 esimese lausega ja PS § 154 lg

1. Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Linnavolikogu asjassepuutuv määrus ei ole kooskõlas oma delegatsiooninormi – liiklusseadusega, aga ka maksukorraldust reguleeriva seadustikuga ja õigusselguse printsiibiga.
2. Tartu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväited: 1) apellatsioonkaebus ei vasta HKMS § 32 lg 1 p 7 nõuetele, kuna ei ole esitatud selget taotlust seoses vaidluse sisuliste asjaoludega, samuti on esitatud taotlus seoses haldusasjaga nr II-3-118/98, mis ei ole käesoleva vaidluse objektiks; 2) halduskohus käitus terve kohtumenetluse vältel erapooletult. Kui kaebajal oli põhjendatud pretensioone kohtu erapooletuse suhtes, oleks kaebaja pidanud talle antud taandamisavalduse esitamise võimalust kasutama, mida kaebaja ei teinud. Kaebaja esitas kohtule haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel ja haldusaktide tühistamise taotluse vastavalt HKMS §-le 6 lg 2 p
3. Nimetatud taotlusi on kohtuotsuses ka käsitletud. Kohaliku omavalitsuse määruse õigusvastasuse tuvastamist ei ole HKMS §-de 4 ja 6 kohaselt kaebajal õigust taotleda ning HKMS § 26 tulenevalt ei ole halduskohtul pädevust ka selle üle otsustada; 3) kohustust tulla pärast viivistasu otsuse vormistamist telefonikõne peale sõiduki juurde tagasi ei tulene kontrolörile üheski seadusest ega muust normist. Samuti ei oleks kontrolöri tagasikutsumine olnud otstarbekas, kuna kontrolöri saabumise ajaks oleks olnud kaebajal võimalus parkimiskella asukohta ja selle näitu muuta jms. Lisaks ei omaks tähtsust asjaolu, et parkimiskell oli sõiduki põrandal küljeaknast nähtav, sest parkimiskell peab olema asetatud armatuurlauale või esiklaasi taha. Kontrolör tuvastas viivistasu otsuse tegemisel, et kaebaja sõidukil ei olnud parkimiskella nõutud asukohta paigaldatud ning parkimise algusaega ei olnud ka teisiti teatavaks tehtud. Selle fakti tuvastas kontrolör ka sõidukist tehtud fotodega. Vastustajal ei ole alust kahelda parkimiskontrolöri erapooletuses või pädevuses; 4)

§ 501

lg 41 ja määruse „Parkimistasu“ § 5 lg 2 sätestavad, et parkimise õigust tõendav dokument peab olema asetatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale. Nimetatud sätted hõlmavad nii parkimise algusaega tähistavaid vahendeid kui ka parkimistasu maksmist tõendavaid dokumente. Parkimiskell tõendab parkimise õigust, sest kui on märgitud nõuetekohaselt parkimise algusaeg, tekib õigus sõiduki tasuta parkimiseks vastavalt piirkonnale 15 või 60 minuti jooksul. Kaebaja väitel ei ole määruse „Parkimistasu“ § 5 lg 4 sättest arusaadav, et parkimiskell tuleb samuti asetada armatuurlauale või esiklaasile 7 nähtavale kohale. Õigusnormide tõlgendamisel lähtutakse normi arusaadavuse tuvastamisel keskmise mõistliku inimese seisukohalt. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses nentinud, et nimetatud normi tõlgendades jõudis ta arusaamale, et ka parkimiskell tuleb asetada sõiduki esiklaasi taha armatuurile või esiklaasile; 5) seaduses puudub konkreetne definitsioon viivistasu kohta, kuid on selgitatud, millistel juhtudel seda määratakse ning

§ 502

lg 6 kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu pädev kehtestama viivistasu diferentseeritud määrad, mida Tartu Linnavolikogu on 07.12.2006 määrusega nr 47 „Parkimistasu“ ka teinud. Määruse „Parkimistasu“ § 6 lg 2 p 5 kehtib parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide kohta, parkimiskella puhul on tegemist parkimisõigust tõendava dokumendiga. Nimetatud säte loetleb üksikasjalikult, milliste parkimisõigust tõendavate dokumentide nõuetele mittevastava paigaldamise korral seda kohaldatakse. Nendeks dokumentideks on parkimisluba, parkimispilet või parkimiskaart. Nimetatud dokumentide puhul on jäädavalt fikseeritud dokumendi kehtivuse aeg, mille abil on võimalik tagantjärgi tuvastada, kas viivistasu otsuse tegemise ajal dokument kehtis või mitte. Parkimiskella kasutamise eesmärk on tasuta parkimisaja kasutamine ning see ei saa tõendada, et parkimise eest on tasutud. Kuna kaebajal ei olnud parkimise algusaeg nõuetekohaselt tähistatud, tekkis tal

§ 501

lg 4 ja määruse „Parkimistasu“ § 5 lg 3 kohaselt parkimistasu maksmise kohustus enne või vahetult pärast sõiduki parkimist. Kuna kaebaja parkimistasu tasunud ei olnud, oli määratud viivistasu suurus vastavalt nimetatud määruse § 6 lg 2 p 3 korrektne; 6) linnamajanduse osakonnal on pädevus viivistasu otsuste peale esitatud vaiete lahendamiseks.

§ 503

lg 2 kohaselt võib isik pöörduda viivistasu otsuste peale esitatud vaidega linnavalitsuse poole. Tartu Linnavalitsuse 27.12.2007 korraldusega nr 1508 on kinnitatud linnamajanduse osakonna põhimäärus, mille punkti 2.2.18 (enne nimetatud kuupäeva kehtinud põhimääruse p 2.2.141) kohaselt on linnamajanduse osakonnale antud pädevus viivistasu otsuste peale esitatud vaiete lahendamiseks. Linnamajanduse osakonna pädevust viivistasu otsuste peale esitatud vaiete lahendamiseks sätestab ka Tartu Linnavolikogu 13.05.2004 määrus nr 68 „Volituse andmine liiklusseaduse § 50 3 lõikes 2 nimetatud vaiete lahendamiseks“. Volikogu poolt pädevuse edasiandmine linnamajanduse osakonnale tuleneb põhimõttest, et kui pädevust reguleerivas seaduses (liiklusseadus) mõeldi pädeva linnavalitsuse all kogu ametiasutust, võib demokraatia põhimõttest ja kohaliku omavalitsuse enesekorralduse põhimõttest lähtuvalt säärastes olukordades linnavalitsuse sisepädevust jaotada ka volikogu (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt „Haldusmenetluse käsiraamat“. Tartu, 2004, lk 50); 7) vastustaja selgitas halduskohtule esitatud vastuses 10-päevase vaide lahendamise tähtaja rikkumise põhjust ja võimatust lahendada viivistasu otsuste peale esitatud vaideid nii lühikese tähtaja jooksul vaiete suure hulga tõttu ning vajaduse tõttu saada andmeid parkimisjärelvalvet teostavalt AS-lt G4S vaiete efektiivse ja õiglase lahendamise eesmärgil. Samuti on vastustaja viidanud MKS § 147 lg 3 nimetatud 30-päevase vaide lahendamise tähtaja kohaldamisele analoogia korras, sest viivistasu otsus on otseselt seotud parkimistasuga, mis on kohalik maks ja millele kohaldub maksukorralduse seadus. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas rikkus vaide lahendamine rohkem kui 10 päeva jooksul kaebaja õigusi ning milline kahju kaebajale tekkis. Vaide lahendamise tähtaja ületamine ei võinud mõjutada asja otsustamist ning HMS § 58 kohaselt ei ole antud juhul kaebajal õigust nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kaebuse lisas 2 nimetatud 18.12.2007 korralduse nr 811 tegemine 13.12.2007 koostatud viivistasu otsuse nr TA-042753 peale esitatud vaide lahendamiseks viie päeva jooksul oli võimalik seetõttu, et vaie võeti lahendamiseks enne teisi selleks ajaks laekunud vaideid; 8) korralduse kättetoimetamine kaebajale tähitud kirja teel elektroonilise kättetoimetamise asemel on ebaoluline rikkumine, mis ei ole kaebajale kahju tekitanud. Vaiete lahendamiseks 8 tehtud korraldused toimetatakse vaide esitajaile kätte tähitud kirjaga, et kindlustada korralduse kohale jõudmine adressaadile. Korralduse kättetoimetamine läbi AS G4S, kellega Tartu linnal on sõlmitud haldusleping parkimisjärelvalve teostamiseks, on tingitud vajadusest lisada vastavalt korralduse sisule AS G4S poolt ka maksekorraldus uue tasumise tähtajaga. Õiguskantsleri soovituses on läbi eraõigusliku juriidilise isiku korralduste kättetoimetamise probleem tõusetunud eeskätt seetõttu, et adressaadid ei ole korraldusi kätte saanud. Tartu linn on õiguskantsleri seisukohast teadlik ja plaanib muuta korralduste kättetoimetamise süsteemi; 9) määrus „Parkimistasu“ ei ole õigusvastane ning kuulub kohaldamisele. Kohtul ei ole tulenevalt HKMS § 26 pädevust tuvastada määruse põhiseadusevastasust. Põhiseadusvastasus on võimalik tuvastada vaid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve menetluses. Kaebaja väited määruse õigusvastasuse kohta on alusetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
2. detsembri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses toodud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks lisada järgmist. HKMS § 4 lg 1 kohaselt haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Seega on õige halduskohtu otsus selles osas, millega jäeti otsustamata küsimus, kas Tartu Linnavolikogu
3. detsembri 2006 määrus nr 47 „Parkimistasu“ on õigusvastane, kuna selle üle otsustamine ei kuulu halduskohtu kompetentsi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et apellant esitas halduskohtule haldusaktide ja toimingute tuvastamise taotluse HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel ja haldusaktide tühistamise taotluse vastavalt HKMS §-le 6 lg 2 p
4. Selles osas on halduskohus oma otsuses ka seisukoha võtnud ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu selliste põhjendustega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga ka selles, et kohtunik on asja arutamisel olnud erapoolik. Halduskohtu kohtuistungi protokollist nähtuvalt on apellant teinud asja arutavale kohtunikule ettepaneku kasutada enesetaandamise õigust, kuid kohtunik ei ole end selle asja arutamisest taandunud, kuna ei ole selleks näinud seadusest tulenevat kohustust. Selliseid põhjusi ei ole apellant esitanud ka esitatud apellatsioonkaebuses. Eelnevate haldusasjade lahendamine mitte apellandi kasuks ei ole selliseks aluseks, mis oleks aluseks kohtuniku taandamisele. Asjaolu, et kohtunik ei võtnud käesoleva asja arutamise juurde kõiki kaebaja poolt esitatud dokumente, ei viita kohtuniku erapoolikusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt taotletud dokumentide lisamine antud haldusasja lahendamise juurde, ei oma tähtsust käesoleva haldusasja lahendamisel. Asjaolu, et apellant ei nõustunud haldusasjas tehtud otsusega, ei anna samuti alust kahelda kohtuniku erapooletuses, kuna lahendiga mittenõustumisel on apellandil õigus seda edasi kaevata ja seda võimalust on ta ka kasutanud. HMS § 84 lg 1 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. 9 HMS § 84 lg 2 sätestab, et kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.. Tähtaja pikendamise teade edastatakse vaide esitajale posti teel. Apellant esitas viivistasu otsuse peale vaide linnavalitsusele
5. augustil
6. Vaie lahendati Tartu Linnavalitsuse
7. augusti 2007 korraldusega nr
8. Seega ei peetud kinni seaduses ettenähtud 10 päevasest tähtajast ja ei teavitatud vaide esitajat ka vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega, et tegemist on seaduse rikkumisega. Samas ei ole apellant toonud välja oma õigusi, milliseid rikuti seoses vaide mittetähtaegse lahendamisega. Samas ei saa selline rikkumine olla aluseks vaidlustatud vaideotsuse tühistamisele, kuna see ei ole viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega, et vaideotsuse e-postiga saatmine rikub apellandi õigusi. HMS § 86 lg 1 kohaselt vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte. Seega ei ole seadusandja ette näinud vaideotsuse kättetoimetamise viisi. Oluliseks on loetud ainult seda, et vaideotsus oleks selle esitajale kätte toimetatud. Asjaolu, et vaideotsus toimetati apellandile kätte eraõigusliku juriidilise isiku kaudu, ei saa kuidagi rikkuda apellandi õigusi. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kuna vaide lahendas linnamajanduse osakonna juhataja, siis on kahtluse all sellise vaideotsuse legitiimsus. Tartu Linnavalitsuse
9. detsembri 2007 korraldusega nr 1508 on kinnitatud linnamajanduse osakonna põhimäärus, mille punkti 2.2.18 (enne nimetatud kuupäeva kehtinud põhimääruse p 2.2.141) kohaselt on linnamajanduse osakonnale antud pädevus viivistasu otsuste peale esitatud vaiete lahendamine. Linnamajanduse osakonna pädevust viivistasude peale esitatud vaiete lahendamisel sätestab ka Tartu Linnavolikogu
10. mai 2004 määrus nr 68 „Volituste andmine liiklusseaduse § 503 lõikes 2 nimetatud vaiete lahendamiseks“. Ringkonnakohus nõustub vastustaja vastustajaga apellatsioonkaebusele, et seadusest ja muust normist ei tulene parkimiskontrolöri kohustust tulla kohale pärast viivistasu otsuse vormistamist, nagu nõudis apellant. Kontrolör on viivistasu otsuse tegemisel tuvastanud, et apellandi sõidukil ei olnud kontrollimise momendil parkimiskella nõuetekohaselt paigaldatud ning parkimise algusaega ei olnud ka mingil muul moel teatavaks tehtud. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et juhul kui isik soovib kasutada tasuta parkimisaega või ka muudel juhtudel on sõiduki juht enne sõiduki juurest lahkumist ise kohustatud kontrollima, et tema parkimisõigust on võimalik teistel isikutel tuvastada. Seega on tegemist sõidukijuhi hoolsuskohustusega ja selle rikkumisel on ta kohustatud vastutama ka tagajärgede eest. Antud juhul on fotodega tõendatud, et parkimise õigus ei olnud nõuetekohaselt tähistatud. Parkimiskontrolöri hilisema kohaletuleku ajaks on isikul võimalus ka olukorda muuta (näiteks paigaldada kell nähtavale kohale, kus seda enne ei olnud).

§ 501

lg 41 kohaselt peab parkimise õigust tõendav dokument olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Apellant on leidnud, et kuna parkimiskellalt ei ole võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust, siis ei ole selles sättes ilmselgelt sätestatud parkimiskella asukohta. Ringkonnakohus sellise apellandi seisukohaga ei nõustu. Parkimiskella abil parkimise algusaja määramisel on isikul võimalus Tartu linnas teatud piirkondades tasuta parkida teatud aja jooksul. Ka apellant on sellest aru saanud ja kinnitanud, et ta paigaldas parkimiskella, kuna selle abil oli tal õigus 60 minutit tasuta parkida. Seega on parkimiskell võrdväärne parkimisõigust tõendava dokumendiga ja peab olema paigutatud esiklaasile või armatuurlauale nii, et seda oleks võimalik näha ka väljastpoolt sõidukit. 10 Asjaolu, et erinevad omavalitsused on oma määrustes seda sätestanud erinevas sõnastuses, ei anna veel alust väiteks, et Tartu Linnavolikogu

1. detsembri 2006 määrus nr 47 ei ole üheselt tõlgendatav. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuss esitatud väitega, et apellanti võiks karistada linnavolikogu määruse § 6 lg 2 p 5 alusel. Määruse „Parkimistasu“ § 6 lg 2 p 5 kehtib parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide kohta. Nendeks dokumentideks on parkimisluba, parkimispilet või parkimiskaart. Kuna kaebaja parkimistasu tasunud ei olnud, oli viivistasu määramine määruse § 6 lg 2 p 3 alusel õiguspärane. Alusetu on apellandi väide, et halduskohus ei ole kontrollinud seda, kas Tartu Linnavolikogu
2. detsembri 2006 määrus nr 47 „Parkimistasu“ on põhiseaduse vastane. Halduskohus on oma otsuses leidnud, et nimetatud määrus on kehtestatud KOKS § 22 lg 1 p 2, kohalike maksude seaduse §-de 5 p 10, 141 ning

§-de 50 lg 5, 501, 502 ja 503 alusel. Seega on ta leidnud, et tegemist on seadusliku aktiga ja puudub alus tunnistada see põhiseadusevastaseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 80 krooni) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 11 Agu Timmi