KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-1414 Haldusasi

§ 18lg 4, mitte lõpetada I.

Allesele Tartu Rajooni RSN TK 25.01.1989 otsuse nr 14 alusel talu rajamiseks eraldatud 11 ha maa maakasutusõigust, kuna maad kasutatakse sihtotstarbeliselt põllumajanduslikus tootmises. R. Pihl palus halduskohtul Kambja Vallavolikogu 31.05.2007 otsuse nr 115 tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole I. Alles kasutanud talle eraldatud maad sihtotstarbeliselt, sest tänasel päeval ei ole maatüki peal säilinud mingit talumajapidamist. I. Allesele eraldati maad talumajapidamise rajamiseks, mis tähendab seda, et maa sihtotstarbeline kasutamine seisneks rajatud talu pidamises, s.o talunikuks olemises. I. Alles on rajanud peale 1989. a Mesimummi katastriüksusele plekkgaraaži ja vedanud selle juurde roostetanud tehnikat, samuti püstitanud mõned mesitarud. Kaebaja on arvamusel, et I. Alles ei ole tegutsenud maatükil ca viimased 10 aastat.

§ 18

lg 4 kohaselt otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu maakasutusõiguse lõpetamise, kui talupere kahel järjestikusel aastal maad sihtotstarbeliselt ei kasuta või rikub korduvalt maa kasutamise eeskirju. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et talle maksti kompensatsiooni maa eest hinnaga 400-500 krooni hektar, nüüdseks on olukord muutunud. Kaebaja soovib saada maa tagasi ning on nõus kompensatsiooni tagasimaksmisega. Kaebaja on vaidlustanud kohtus kinnistusraamatukande ja I. Allesele välja antud haldusaktid maa erastamise kohta vaidlusaluse maa suhtes.

1. Kambja Vallavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaevatav otsus ei riku kaebaja õigusi. Kaebajale maa tagastamise ja kompensatsiooni määramisega olid kõik õigustatud subjekti taotlused rahuldatud ning tagastamismenetlus Järve nr 37 talumaade osas lõppenud.
2. a puudus vaidlus I. Allese poolt maa kasutamise osas. Vastavalt kaebaja 13.03.2007 taotlusele kontrollis vallavolikogu, kas I. Alles on hetkel ja on ka varem olnud ettevõtja. Vallavolikogu revisjonikomisjon käis kohapeal olukorraga tutvumas ning tuvastas, et I. Allese maakasutus on õiguspärane ja kaebaja väited selle kohta, et I. Alles kasutab maad mittesihipäraselt, alusetud.
3. Kolmas isik I. Alles leidis, et kaebus on alusetu. I. Alles on kinnistusraamatu kande kohaselt maa omanik ning on maad harinud
4. aastast alates, peab mesitarusid, tegeleb lambakasvatusega, on kasvatanud kartulit, vilja ja galeegat. Ta on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, põllumajanduslikuks aastakäibeks on arvestanud 45 000 krooni. HALDUSKOHTU LAHEND
5. Tartu Halduskohus jättis 31.10.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. 2 Otsuse kohaselt on maaeraldus tehtud akti väljaandmisel kehtinud seadusega sätestatud korras ning maa eraldamine on toimunud seaduslikult. I. Alles on nimetatud maad kasutanud ja hilisemalt erastanud ning kinnistusraamatu elektroonilisest väljatrükist nähtuvalt on I. Alles kõnealuse maa omanik. Asjaolu, et kaebaja on vaidlustanud kinnistusraamatukannet ning I. Allesele maa erastamise kohta välja antud haldusakte, ei oma asjas tähtsust. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda asjaolu, kas naaberkinnistul kasutatakse maad sihtotstarbeliselt või mitte või kas naaber oma hoonete ümbrust korrastab, kuna nimetatud ülesanne lasub kohalikul omavalitsusel. Kuna kaevatav haldusakt ei riku kaebaja õigusi, ei anna kohus haldusakti kohta õiguslikku hinnangut. Vallavolikogu on juhindunud

§ 18

lg 4, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus lõpetada maakasutusõiguse, kui talupere ei kasuta kahel järjestikusel aastal maad sihtotstarbeliselt või rikutakse maa kasutamise eeskirju. Antud juhul ei ole I. Alles maa kasutaja, vaid maaomanik. Samas on I. Alles füüsilisest isikust ettevõtja, kelle põllumajanduslik tootmine 11 ha maaüksusel on tõestatud vallavolikogu revisjonikomisjoni liikmete poolt 10.05.

1. Vastustaja on kontrollinud PRIA kodulehelt toetusesaajate nimekirju, mille kohaselt on I. Alles saanud elatustalude kohanemise toetust. Kaebaja väide, et I. Allesel on vaidlusalusel maal roostetanud tehnika ja hoonete ümbrus korrastamata ning on esitatud ka sellekohased fotod, ei oma asjas tähendust, kuna selles osas saab kohalik omavalitsus teha I. Allesele ettekirjutused hoonete ümbruse kordategemiseks. Kaebaja sooviks on saada tagasi talle omandireformi käigus mittetagastamisele kuulunud maa 11 ha, kuna ta leiab, et maa hind on käesoleval hetkel tunduvalt kõrgem kui oli 15.06.1999 korralduse nr 136 väljaandmise ajal. Käesoleva asja menetlemisega ei saavuta kaebaja oma eesmärki, kaebajal tulnuks õigeaegselt vaidlustada Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korralduse nr 136 p 4 (maa osalise mittetagastamise otsustus) või Tartu Rajooni RSN TK 25.01.1989 otsust nr 14 p 1.7 osas (alus maaeralduse kohta). Kaebaja seda teinud ei ole. Käesoleval hetkel on kolmas isik maa omanik. PS § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. R. Pihl taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õige kohtu järeldus, et vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi. Juhul kui Kambja Vallavolikogu otsustab I. Alleselt maakasutusõiguse äravõtmise, siis on Kambja Vallavalitsus kohustatud vaatama üle enda
3. a korralduse maa mittetagastamise kohta ja tunnistama vastava haldusakti ise kehtetuks. Seejärel on vallavalitsusel võimalik võtta vastu uus korraldus, millega otsustada maade tagastamine õigusjärgsele subjektile (kaebajale). Kaebaja avaldas kirjeldatud seisukohad ka halduskohtus, kes ei ole neid otsuses kajastanud. Asjaolu, et I. Alles on vaidluse jooksul saanud maa omanikuks, ei tähenda iseenesest, et I. Allese maakasutusõigust ei saaks ära võtta. Nimetatud põhjendusele ei tugine ka vallavolikogu vaidlustatud haldusaktis. Kaebaja on paralleelselt vaidlustanud I. Allese suhtes tehtud kande kinnistusraamatus (hagimenetlus on käimas Tartu Maakohtus), kinnistusraamatu kande aluseks olev haldusakt on vaidlustatud Tartu Halduskohtus (menetlused nr 3-07-374 ja 3-07-394 on peatatud käesolevas asjas lahendini jõudmiseni). Haldusasjades nr 3-07-374 ja 3-07-394 on mõlemad vastustajad – nii Tartu maavanem kui Kambja Vallavalitsus – asunud seisukohale, et kaebuses erastamise korralduste vaidlustamisel on olulisimaks küsimuseks Kambja Vallavolikogu otsus I. Alleselt maakasutusõiguse äravõtmise osas, mis on nende edasise tegevuse aluseks. Eelnev tähendab seda, et kui Kambja Vallavolikogu otsustab 3 kolmandalt isikult maakasutusõiguse ära võtta, siis tunnistavad Tartu maavanem ja Kambja Vallavalitsus I. Allese suhtes vastu võetud erastamise korraldused kehtetuks ja kinnistusraamatu kanne I. Allese omandi kohta muutub ebaõigeks ning kuulub kustutamisele. Seega ei saa välistada kaebaja õiguste rikkumist pelgalt viitega sellele, et I. Alles on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Huvitatud isikutele peab jääma võimalus vaidlustada I. Allese suhtes tehtud kinnistusraamatu kannet läbi kande aluse (erastamise korraldused) õiguspärasuse kontrolli, mis omakorda tähendab maakasutusõiguse õiguspärasuse kontrollimist (erastamise korraldused põhinevad I. Allese maakasutusõigusel). Asjaolu, et vallavolikogu otsus rikub kaebaja õigusi, näitab ka see, et volikogu asus kaebaja taotlust menetlema, sealjuures ei tõusetunud küsimust, et see teema ei võiks kaebaja õigusi riivata. Ka kohtus ei viidanud volikogu esindaja sellele, nagu poleks kaebaja õigusi riivatud. Vaidlustatav haldusakt on sisuliselt õigusvastane. I. Alles ei kasutanud talle eraldatud maad sihtotstarbeliselt, sest tänasel päeval ei ole maatüki peal säilinud kasutamiskõlblikku talumajapidamist. I. Allesele eraldati maad talumajapidamise rajamiseks, mis tähendab, et maa sihtotstarbeline kasutamine seisneks rajatud talu pidamises, s.o talunikuks olemises. Talupidamine eeldab näit kasutatavate taluhoonete olemasolu, nende korrashoidmist ning nimetatud talumajapidamise ülalpidamist ja arendamist ümbritsevate maa-alade kasutusest. I. Alles on rajanud peale
4. aastat Mesimummi katastriüksusele plekkgaraaži ja vedanud selle juurde roostetanud tehnikat, samuti püstitanud maatükile mõned mesitarud. Kaebaja on esitanud fotod, millelt nähtuvalt on plekkgaraaž peaaegu täielikult amortiseerunud, tehnika näol on tegemist mittekasutatava vanarauaga ning mesitarud on võssa kasvanud. Kaebaja arvates ei ole I. Alles tegutsenud maatükil ca viimased 10 aastat. Vaidlustatud otsuse kohaselt on vallavolikogu revisjonikomisjon käinud maatükil olukorda hindamas ja teinud aruande, mille kohaselt oli maaüksusel ca 4 ha galeega põldu, 3 ha oli kasutuses heinamaana ja ca 2 ha oli küntud põld. Volikogu esindaja ei osanud kohtuistungil öelda, milliseks otstarbeks maad kasutatakse või mida maale on kavas külvama hakata; kolmas isik väitis, et tegeleb mesindusega, kuid kõik mesitarud on amortiseerunud ja võssa kasvanud, ka ei ole mesilaste pidamiseks vajalik 11 ha maad. Kindlakstegemata mesilaste pidamine ei saa tähenda 11 ha tagastamisele kuuluva maa sihtotstarbelist kasutamist. Vallavolikogu ei ole hinnanud maa kasutamise sihtotstarvet õigetest alustest lähtuvalt. Eesti NSV Tartu Rajooni RSN TK 25.01.1989 otsuse nr 14 kohaselt anti I. Allesele maad talu rajamiseks,

§ 18

lg 4 kohase kontrolli teostamiseks peab volikogu kõigepealt kontrollima, kas eksisteerib üldse taluperet, kelle suhtes otsustada maakasutusõiguse äravõtmine, ja kas talud, mille jaoks maad eraldati, on üldse alles, ning alles seejärel saaks volikogu asuda küsimuse juurde maa sihtotstarbelisest kasutamisest. Mesimummi maaüksusel ei ole mingit talu, I. Alles ei ole tegelikkuses talumajapidamist rajanud, mistõttu tulnuks volikogul I. Allesele antud maakasutusõigus ära võtta. Kohtu järeldus, et kohalik omavalitsus saab teha I. Allesele ettekirjutused hoonete ümbruse kordategemiseks, on arusaamatu, sest vaidlusalusel maal ei asu mingeid hooneid, ilmselt pidas kohus silmas revisjonikomisjoni aruandes viidatud lagunenud hooneid, mis asuvad naaberkrundil ja kuuluvad I. Allesele. Kohus on arvamusel, et I. Allese põllumajanduslik tootmine ja maa sihtotstarbeline kasutamine on tõestatud revisjonikomisjoni liikmete poolt. Kaebaja soovis kohtus mh revisjonikomisjoni liikmete aruande sisulist kontrollimist, kuid volikogu esindaja ei osanud vastata ka küsimusele, milliseks põllumajanduslikuks tootmiseks maad kasutatakse. Kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud, mis tähendab, et halduskohtu kontroll on jäänud formaalseks. Kohus keeldus kaebaja taotletud paikvaatluse korraldamisest. Sihtotstarbelise maakasutuse küsimuse juures on paikvaatluse korraldamine vältimatu, täitmaks kohtu uurimisprintsiipi ja laskmaks kaebajat koguda tõendeid oma väidete kinnituseks. Halduskohus ei saa keelduda 4 tõendite kogumisest olukorras, kus kohtuotsust põhjendatakse mh väidetega, mida oleks saanud paikvaatluse abil kummutada. 6. Kambja Vallavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vastustaja 24.07.2007 halduskohtule esitatud kirjalikus vastuses sõnaselgelt esitanud ka seisukoha, et vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi. Apellandi väide, et vaidlustatud otsust ei ole motiveeritud I. Allese saamisega maaomanikuks, ei saa olla aluseks nimetatud haldusakti tühistamisele. Kaebaja taotles 13.03.2007 avalduses, et vallavolikogu kontrolliks ja tuvastaks, kas I. Alles on kasutanud temale 1989. a eraldatud maad sihtotstarbeliselt või mitte ning kui selgub, et I. Alles ei ole maad sihtotstarbeliselt kasutanud, siis lõpetada maakasutusõigus tagasiulatuvalt alates maa mittekasutamisest. Vallavolikogu tuvastas, et I. Alles kasutab maad sihtotstarbeliselt. Vallavolikogu ei analüüsinud otsuses, kas

§ 18lg 4 on kohaldatav olukorras, kus maa kasutajast on saanud maa omanik.

Volikogu lähtus kaebaja avaldusest, mille esimese taotluse lahendamise tulemusel langes ära vajadus maakasutusõiguse lõpetamise võimalikkust analüüsida. Apellandi väide, et vallavolikogu ei ole hinnanud maa kasutamise sihtotstarvet õigetelt alustelt lähtuvalt, et ei ole kontrollitud talupere olemasolu ja kas on alles talud, mille jaoks maad eraldati, ei põhine

§ 18lg 4 sätetel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu rikuks vaidlustatud haldusakt tema õigusi. Eesti NSV Tartu RSN TK
3. jaanuari 1989 otsuse nr 14 alusel eraldati I. Allesele Kambja sovhoosilt talumajapidamise rajamiseks 11 ha maad. ÕVVTK
4. juuli 1994 otsusega nr 91/1-68 tunnistati apellant Sulu külas asuva endise Järve nr 37 talu maa osas õigustatud subjektiks ja selle hulka kuulus ka I. Allesele eraldatud talupidamismaa 11 ha. Kambja Vallavalitsuse
5. juuni 1999 korraldusega nr 136 otsustati mitte tagastada R. Pihlile 13,643 ha Järve nr 37 talu maadest MaaRS § 6 lg 2 p 2, 3 alusel. R. Pihl on esitanud avalduse kompensatsiooni määramiseks tagastamata maa suhtes ning Kambja Vallavalitsuse
6. augusti 1999 korraldusega nr 157 määrati R. Pihlile tagastamata 13,643 ha maa eest kompensatsioon. Neid haldusakte ei ole apellandi poolt vaidlustatud. I. Alles on seda maad kasutanud, hilisemalt erastanud ning ta on kõnealuse maa omanik. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja õigusi ei saa rikkuda asjaolu, kas naaberkinnistu omanik kasutab maad sihtotstarbeliselt ja hoiab hoone ümbrust korras, kuna see on kohaliku omavalitsuse ülesanne.

§ 18

lg 4 alusel saab kohalik omavalitsus lõpetada maakasutusõiguse, kui talupere ei kasuta kahel järjestikusel aastal maad sihtotstarbeliselt või rikutakse maa kasutamise eeskirju. I. Allese puhul ei ole tegemist maakasutajaga, vaid maa omanikuga ja see seaduse säte tema suhtes ei laiene. 5 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega ka selles, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud Kambja Vallavolikogu revisjonikomisjoni aruannet

1. maist
2. Selle aruande kohaselt on Mesimummi 11 ha katastriüksusel maast ca 3 ha küntud põldu, ca 4 ha galeega kultuuri all, ca 3 ha kasutatavat heinamaad, ca 1 ha võsastunud soostunud maad. Revisjonikomisjoni arvates kasutatakse maad põllumajanduslikuks tootmiseks. Asjaolu, et apellant ei pea seda põllumajanduslikuks tootmiseks, ei anna veel alust kahelda esitatud aruandes. Pealegi nähtub vastustaja vastusest, et I. Alles on saanud PRIA-lt elatustalude kohanemise toetust, mis samuti kinnitab seda, et ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Samuti ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks põhjust see, et halduskohus keeldus korraldamast paikvaatlust olukorra kohapeal hindamiseks. Paikvaatluse tegemine on halduskohtu õigus, mitte aga kohustus. Antud juhul on halduskohus leidnud, et otsus on võimalik teha ka paikvaatlust tegemata. Sisuliselt on halduskohtu otsuse tegemise aluseks asjaolu, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik menetluskulude taotlust ei esitanud. Maili Lokk Viivi Tomson 6 Agu Timmi