3-07-670 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2007 Jõhvi Kohtuasja number 3-07-670 Kohtuasi J.K esin

) § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse omanikuks ainult see, kes oli kantud avalikesse kohturaamatutesse, kinnistusraamatusse. 15.10.1929 aasta kohtuotsuse alusel oli vara omanikuna kinnistusraamatusse kantud J.K pärandustomp. 1933 aastal toimus J.K ( otsuses K) pärandustombu pärandi jagamise kohtuistung, kus pärimisõigustesse kinnitati tema lesk A.K ning tütred E. ja E. igaüks 1/13 osas; pojad K., M., R., A. ja H. – igaüks 2/13 osas. Kohtuotsuse alusel pärijaid omanikena kinnistusraamatusse kantud ei olnud ( T.lk 37 jj).

§ 2622

kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma,

§ 2624

kohaselt said alaealised pärijad avaldada tahet pärandi vastuvõtmiseks vaid seadusliku esindaja kaudu, seepärast tegi Illuka valla Vaeslaste kohus 15.02.1933 aastal otsuse, et J.K pärandustombu hooldaja A.K ja kaashooldaja E.S on vastu võtnud J.K päranduse tombust alaealistele lastele M.`le, H.`le, K.`le, E.`le ja E.`le kuulunud osa ( t.lk.41). Samuti sätestas

, et lesele koos lastega kuulus õigus täielikult vallata surnud mehe vara seni, kuni ta seda ise soovis. Lesk võis mehest järele jäänud pärandit mitte ainult juhtida, vaid ka kasutada, andmata sellest kellelegi, s.h. lastele aru. Lastele kuulus ema lesepõlve ajal vaid õigus oodata isa pärandi suhtes oma õigusjärglust, mis võis teoks saada mitte enne ema surma või vara jagamist tema poolt seaduses ettenähtud alustel (

§-d 1711, 1712, 1714, 1718, 1719). A.K (suri 17.01.1954, surmatunnistuse ärakiri t.lk 45) ei teinud enne maa natsionaliseerimist enda ega ka alaealiste laste vastu võetud pärandiosade kohta mingeid ümberjagamiseloobumise-muutmise korraldusi, seega puudub dokumentaalne tõestus asjaolu kohta, mida kaebaja püüab tõendada – st et kogu J.K pärandustombule kuulunud ½ osa talumaakohast Xxxxx X, kinnistu 6858 omanikuks õigusvastaselt võõrandamise ajal oli R.K. Olemasolevate dokumentide alusel sai maakonnakomisjon maa endisteks omanikeks tunnistada vaid 1933 aastal vastu võetud J.K (K) päranditombu jaotamise kohtuotsuses märgitud isikud : A.K, E.K ja E.K – igaüks 1/13 osas ning A.K, M.K, R.K, K.K ja H.K – igaüks 2/13 osas ( t.lk 37 jj). Ülalmärgitud otsus lükkab ümber kaebuse esitaja seisukoha, mille kohaselt ainult R.K’l J.K vanima pojana oli õigus isa järel pärida. Ka Ajalooarhiivi teatis 23.01.2007 nr 451 kinnitab, et aastatel 1939-1940 ei toimunud Viru maakonnas Illuka vallas Illuka mõisast eraldatud talukoha Xxxxx nr X kinnistu nr 6858 omanike ringis muudatusi ( t.lk.83). Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et pärast kohtuotsuse tegemist, millega määrati kindlaks J.K pärandvara jaotus, oleks ülejäänud ½ Xxxxx nr X kinnistu omanikud võõrandanud oma osad R.K või oleks R.K mingil muul viisil saanud ½ Xxxxx nr X kinnistu omanikuks. Kaebuse esitaja poolt esitatud Illuka Vallavalitsuse tunnistuse kohaselt kuulus R.K`le 1/7 mõttelist osa kinnisvarast, mitte aga ½ nagu väidab kaebuse esitaja ( t.lk 22). Talundi- ja maalehel R.K omanikuna märkimine ei välista teiste omanike olemasolu ( T.lk 9 jj). Tegemist ei ole selliste dokumentidega, mis tekitaksid kinnisasja omandiõigust või tõendaksid selle olemasolu. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et asjas puuduvad muud tõendid, millistele tuginedes saaks vastustaja langetada teistsugust otsust, kui on tehtud vaidlustatud otsuse punktis 2.

1. Halduskohus nõustub ka kolmanda isiku seisukohaga, et käesoleval juhul on tegemist nö tavapärase vaidlusega, kus kaebuse esitamise õiguse aluseks on kaebuse esitaja subjektiivse 4 3-07-670 avaliku õiguse rikkumine. Nimetatud põhimõtetest tulenevalt saab kaebuse esitaja õigusi rikkuda Otsuse p 2.
2. üksnes osaliselt, so osas, mis puudutab kaebuse esitajale väidetavalt liiga väikese osa määramist õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele kuuluvast maast ning E.P ja K.K õigustatud subjektiks määramist. Kaebuse esitaja õigusi ei riku asjaolu, et väidetavalt on ka E.J, E.R, T.V ja K.K määratud Otsusega 1/2 Xxxxx X kinnistu õigustatud subjektideks liiga väikestes osades. Kuna HKMS ei võimalda esitada kaebust kolmandate isikute õiguste kaitseks, puudub kaebuse esitajal õigus taotleda Otsuse p 2.
3. tühistamist E.J, E.R, T.V ja K.K osas ning vastustajale ettekirjutuse tegemist nimetatud isikute nö osade suurendamiseks. Kuna ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007.a otsuse punktide 2; 2.1 ja 2.2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudeks ei ole alust, siis kirjeldatust lähtuvalt jääb J.K kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kohus kohaldas HKMS § 25, § 26 lg 1 p 6 , § 28 lg 1, § 31 lg 1, lg 4, § 92 Ülle Polluks Kohtunik Kohtuotsus jõustus 23.04.2008.a Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2007.a kohtuotsusega nr 3-07-
4. Ülle Polluks Kohtunik 5