Obsah (4)

§ 60§ 87§ 84§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1361 Haldu

§-ile 84 lg 2 pikendavad nad vaide läbivaatamise tähtaega 30 päeva võrra (s.o 30.04.07). Vastavalt

§-ile 84 lg 2 oli PRIA-l võimalik pikendada kuni 30 päeva võrra s. o kuni

1. aprillini, mitte
2. aprillini. Vaideotsus tehti alles 30.05.2007, s. o üle kuu aja hiljem kui oli tähtaeg. Tegemist on tegevusetusega. Kaebuse kohaselt on käskkiri ja vaideotsus motiveerimata. Neist ei ole võimalik täpselt aru saada, mida on rikutud ja miks on toetust vähendatud. Vastavalt

§-ile 56 lg 1 ja 2 peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Puudub faktiline alus, kumb lehmik pole toetusõiguslik ja miks. Käskkirjaga ja vaideotsusega on rikutud kaebuse esitaja õigusi saada võrdselt teistega toetust vastavalt kehtivale seadusandlusele. Sellega on tekitatud kaebuse esitajale rahaline kahju. Samas oli kaebuse esitaja võtnud kohustuse pidada kahte lehmikut 5 aastat. Käskkirjast selgub, et kaebuse esitaja on võtnud kohustuse ühele lehmikule. Seega ei selgu sellest käskkirjast ja vaideotsusest kaebuse esitaja õigused ning kohustused ning need on vastukäivad. Rikutud on kaebaja subjektiivset õigust seaduspärasele ja kontrollitavale haldusmenetlusele. 2. Vastustaja PRIA vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt võttis kaebaja 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise eest toetuse kohustuse kahe eesti maatõugu veise kasvatamiseks. Ohustatud tõugu looma kasvatamise eest toetuse taotleja peab esitama kohustuse võtmise aastal PRIA-le põllumajandusministri 20.04.2004 määruse nr 51 §-is 30 p 1-3 ja 5 nimetatud dokumendid ning vormikohase ohustatud tõugu loomade loetelu (määruse nr 51 § 40). Põllumajandusliku keskkonnatoetuse ohustatud tõugu looma kasvatamise eest toetuse saamiseks tuleb täita põllumajandusministri määruse nr 51 §-is 25 lg 2 sätestatud nõudeid. Nimetatud sättest tuleneb kolm nõuet ohustatud tõugu looma kasvatamise eest toetuse saamiseks: 1) toetuse taotleja peab kasvatama tõuraamatu põhiossa kantud eesti maatõugu veist või vähemalt kuue kuu vanust puhtatõulist lehmikut, kelle mõlemad vanemad on kantud maatõugu veise tõuraamatu põhiossa, 2) kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga peavad loom(

1. ad)olema kantud põllumajandusloomade registrisse, 3) looma(
2. i)tuleb hoida majandusüksuses kogu viieaastase kohustusperioodi jooksul (võimalik on siiski kohustusealuste loomade asendamine viieaastase kohustuseperioodi kestel teiste nõuetekohaste loomadega). Eeltoodust nähtub, et muuhulgas peab eesti maatõugu veise kasvatamise eest toetuse taotleja kasvatama veist, kes on kohustuse võtmise aasta 2. mai seisuga kantud põllumajandusloomade registrisse. Kuna R. Lõiv soovis eesti maatõugu veise kasvatamise toetuse kohustust võtta 2006, pidid toetustaotlusel esitatud loomad olema kantud põllumajandusloomade registrisse 02.05.2006 seisuga. Põllumajandusloomade registri volitatud töötlejaks on PRIA (põllumajandusministri 05.08.2003 määruse nr 77 „Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, nende identifitseerimise ning registreerimise viisid ja kord; registreerimistunnistuse väljastamise kord ja veisepassi vorm ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise kord“ (edaspidi määrus nr 77) § 1 lg 2 ja loomatauditõrje seaduse (edaspidi LTTS) § 11 lg 4) alusel). Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määruse nr 184 „Põllumajandusloomade registri asutamine“ § 8 lg l p l ja p 3 kohaselt kantakse registrisse muuhulgas loomaomaniku või temaga rendi- või muu 3 selletaolise suhte alusel loomapidamisega tegeleva isiku (edaspidi loomapidaja) nimi, elu- või asukoht, aadress, isiku- või registrikood ja ehitise, kus põllumajandusloom sündis ja kus ta asub, registreerimise number. Loomapidaja on LTTS § 4 kohaselt isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Põllumajandusloomade registris oli põllumajandusloomade (registreerimise nr-ga EE0006687649 ja EE0006384838) loomapidajana kirjas kuni 18.05.2006 Toivo Joosep, mitte R. Lõiv. Nimetatud asjaolu nähtub põllumajandusloomade registris kahe veise kohta tehtud andmete muutumisest. Vastavalt määruse nr 77 § 8 lg 2 esimesele lausele täidab veise, lamba ja kitse kohta registrisse kantavate andmete muutumise korral loomapidaja lisas 2 toodud vormi ja sea ühest karjast teise liikumise korral lisas 8 toodud vormi ning esitab selle registreerimiseks töötlejale seitsme päeva jooksul arvates asjakohase sündmuse toimumisest. Lisas 2 toodud vormil kajastuvad loomapidaja, kelle karjast loom välja viiakse ning loomapidaja, kelle karja loom tuuakse, andmed. Loomapidaja T. Joosep on esitanud 18.05.2006 põllumajandusloomade registrile taotluse põllumajandusloomade liikumise andmete registrisse kandmise kohta vastavalt määruse nr 77 §-ile 8 lg 2. Vastavalt taotluselt nähtub, et põllumajandusloomad registreerimise nr-ga EE0006687649 ja EE0006384838 on liikunud 18.05.2006 ehitisest nr-ga EE 1982 ehitisse nr-ga EE 24299. Lisaks põllumajandusloomade asukohale muutusid ka loomapidaja andmed. Eelpool nimetatud põllumajandusloomade uueks loomapidajaks on alates 18.05.2006 R. Lõiv. Seega ei saanud kaebaja kasvatada määruse nr 51 § 25 lg 2 kohaselt 02.05.2006 seisuga põllumajandusloomade registrisse kantud kaht eesti maatõugu veist, kuna loomad, kellele kaebaja soovis kohustust võtta ning toetust taotleda, asusid 02.05.2006 seisuga teise isiku (T. Joosepi) loomakasvatushoones. Samuti oli sel ajal vaidlusaluste loomade loomapidaja ehk loomade kasvataja T. Joosep. Kaebusest ei ole võimalik mõista, miks on kaebaja jätnud tähelepanuta määruses nr 51 § 25 lg 2 fikseeritud nõuded põllumajandusloomade registri kohta. Põllumajandusloomade liikumine on toimunud ka põllumajanduslooma nr-ga EE 7781629 suhtes. Taotlusest põllumajandusloomade registrile põllumajandusloomade liikumise andmete registrisse kandmise kohta nähtub, et põllumajandusloom registreerimise nr-ga EE 7781629, kelle loomapidajaks oli algselt Milvi Reinam, on liikunud ehitisest nr-ga EE15041 ehitisse nr-ga EE 24299 ning uueks loomapidajaks on alates 26.04.2006 R. Lõiv. Antud põllumajandusloomale ei ole kaebaja toetust taotlenud ning kohustust soovinud võtta. PRIA on ekslikult jätnud taotluse menetlemise käigus kontrollimata kaebaja kohustusaluste loomade registreerimise numbrid ning määranud ühele eesti maatõugu veisele ohustatud tõugu loomade toetust. Kuna kumbki kohustusalustest põllumajandusloomadest (reg. nr-ga EE0006687649, EE0006384838) ei ole kantud 02.05.2006 seisuga põllumajandusloomade registrisse kui R. Lõivu loomad, ei ole kaebajal kummagi looma osas toetuse saamise õigust. Käesoleval juhul jättis PRIA tähelepanuta konkreetse looma registreerimise numbri ning tegi otsuse lähtuvalt loomade arvust. Kuna üks põllumajandusloomadest (reg. nr-ga EE 7781629) oli kantud 02.05.2006 seisuga põllumajandusloomade registrisse, kuid antud põllumajandusloom pole kohustusalune eesti maatõugu veis, ei oleks PRIA tohtinud toetust määrata ja maksta. Seega on PRIA koostanud haldusakti, mida ta ei oleks eelpool nimetatud faktilistel ja õiguslikel alustel olnud õigustatud koostama. Väär on kaebaja väide kohustuse vastukäivuse kohta, kuna nii peadirektori 25.01.2007 käskkirjas nr 1-3.13-4/42 kui ka 30.05.2007 vaideotsuses nr 13-25/153 on kirjas, et ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustus eesti maatõugu veise kasvatamise eest algas ühe looma osas. 4 PRIA eksimuse tõttu vaadati taotleja taotlus eesti maatõugu veise kasvatamise toetuse saamiseks uuesti läbi ning õigusliku aluseta makstud toetuse tagasinõudmiseks on välja antud uus haldusakt. Kaebaja väited ei anna alust taotlejale soodustava haldusakti välja andmiseks ega esitatud taotluse uueks läbi vaatamiseks kaebaja taotluses esitatud osas. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 29. oktoobri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei riku käesolevas asjas vaidluse esemeks olev vaideotsus ja viivitus kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ning kaebuse esitajal puudub ka põhjendatud huvi kohtult taotletava viivituse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

§ 60

sätestab, et õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, s. h haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Käesoleval juhul oli haldusaktiks, mis määras kindlaks õigusi ja kohustusi kaebuse esitaja suhtes, PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42, mis on aga kehtetuks tunnistatud PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976.

§ 87

lg 2 p 3 kohaselt on lubatavateks kaebused, kus isiku õigusi rikutakse vaideotsusega vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kohus oli seisukohal, et vaideotsusega ei rikuta kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluses läbivaatamisel olnud käskkirjast sõltumatult, kuna vaideotsuse resolutiivosas ei ole kaebuse esitaja suhtes kindlaks määratud mingeid õigusi või kohustusi. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaideotsuses on vastustaja täpsustanud neid kaalutlusi, miks kaebuse esitajale maksti ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust vähem kui taotleti. Vastustaja on praeguseks omaks võtnud, et tema poolt vaideotsuses toodud kaalutlused on osutunud ebaõigeks ja, et kaebuse esitajal ei olnud üldse õigust toetusele. Seega ei saa vaideotsus rikkuda kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, mille tõttu välistab kehtiv õigus kaebuse rahuldamise. Vastustaja poolt esitatud PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 on tõendatud, et kehtetuks on tunnistatud peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 taotleja R. Lõivu osas. Seega on tõendatud, et kaebuse esitaja õigusi ei saadud rikkuda vaidemenetluse esemeks olnud käskkirjaga ega ka vaideotsuse endaga, kuna vastustaja on tuvastanud, et esinesid alused vaidemenetluse eseme kehtetuks tunnistamiseks. Kuna vaidemenetluse esemeks olnud käskkiri on haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud, siis ei saa vaideotsus vaidemenetluse esemest sõltumatult rikkuda kaebuse esitaja õigust tema poolt taotletud toetusele. Samuti ei rikuta kaebuse esitaja õigust saada võrdselt teistega toetust, kuna asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud, et kaebuse esitajaga samas olukorras olevaid taotlejaid oleks koheldud soodsamalt kui kaebuse esitajat. PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/986 on tõendatud, et R. Lõivu osas on jäetud rahuldamata põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus, kuna taotlusel esitatud eesti maatõugu veised ei ole 02.05.2006 seisuga loomade registris. Käskkirjas on ühtlasi otsustatud teha taotlejale ettekirjutus välja makstud toetussumma tagasi maksmiseks. Seega on ka selle dokumentaalse tõendiga tõendatud, et vaideotsusega ei rikutud kaebuse esitaja õigusi ega piiratud tema vabadusi, kuna vastustaja on kehtivas haldusaktis tuvastanud, et kaebuse esitajal puudus üldse õigus toetusele. Kaebuse esitaja osundab õigesti

§-is 84 sätestatule, mille kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale 5 haldusorganile. Kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Tähtaja pikendamise teade edastatakse vaide esitajale posti teel.

§-is 84 sätestatul on haldusorganit distsiplineeriv eesmärk. Kuna vaideotsus on vaatamata viivitusele vastustaja poolt siiski antud, siis on

§ 84sätestatu oma eesmärgi täitnud.

Kuna vaideotsuse tõttu ei ole viibinud kaebuse esitaja poolt taotletud toetuse saamine, siis puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna 21.09.2007 ja 27.09.2007 käskkirjadega, mis on kehtivad haldusaktid (

§ 60), on tõendatud, et vastustajal puudus üldse õigus toetusele.

30.05.2007 vaideotsus ja 25.01.2007 käskkiri on vajalikul määral motiveeritud ja seetõttu kontrollitavad. Vaideotsus sisaldab viidet käskkirjale ja on seetõttu motivatsiooni osas kooskõlas

§-is 56 lg 1 ja 2 sätestatuga, kuna käskkiri on olnud kaebuse esitajale kättesaadavaks dokumendiks ja sellele on ka vaideotsuses viidatud. Kaebuse esitaja on kaebuses alusetult samastanud mõisted taotleja ja majandusüksus ning taotleja ja loomapidaja. Kuna asja materjalidega on tõendatud, et kaebuse esitaja poolt M. Reinemilt omandatud põllumajandusloom ei olnud kantud tõuraamatu põhiossa, siis ei saa vaideotsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja on õigustatult tuvastanud, et kaebuse esitaja ei olnud 02.05.2006 seisuga loomade registris loomapidajana, mille tõttu ei oma õiguslikku tähendust kaebuse esitaja väide, et taotluse esitamise seisuga olid loomad kaebuse esitaja ja tema seadusliku esindaja majandusüksuses. Vastustajal puudus alus ohustatud tõugu looma, s. o eesti maatõugu veiste osas kohaldada hobustele kehtestatud regulatsiooni, nagu ekslikult väidab kaebuse esitaja. Vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et tulenevalt vaideotsusest ei ole kaebuse esitajal ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustust, mille tõttu ei saa vaideotsus ka sellel alusel rikkuda kaebuse esitaja õigusi. HKMS §-ist 26 lg 1 p 6 tuleneva volitusnormi alusel jättis kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Ka vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. R. Lõiv esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on vaideotsuse viivitusega piiratud R. Lõivu õigust ja vabadust esitada selgelt väljendatav taotlus, sest kui ta soovib pidada kahte maatõugu veist ja saada neile 2007 toetust võrdselt teistega, siis vastavalt vaideotsusele oleks ta pidanud teise veise kohta esitama kohustuse algamise taotluse. PRIA ei ole vaideotsuses märkinud ühtegi looma identifitseerimise numbrit, mille eest R. Lõiv oleks kohustuse võtnud. PRIA väitel võttis R. Lõiv 22.05.2006 ohustatud tõugu loomakasvatuse kohustuse ühe eesti maatõugu veise eest, kuid pole selge, millise looma eest. Vaideotsuses on väide, et muuhulgas peab eesti maatõugu veis olema kohustuse võtmise aasta
3. mai seisuga kantud põllumajandusloomade registrisse. Vaideotsuse andmetel on nendest kahest loomast ainult üks loom
4. mai seisuga põllumajandusloomade registris. Vaideotsusest ei selgu, kumb loomadest ei ole registris; 2) on jäetud tähelepanuta, et vastustaja on kohtus omaks võtnud selle, et PRIA poolt vaideotsuses toodud kaalutlused on osutunud ebaõigeks. Samas on vastustaja ise tunnistanud, et selguse huvides peaksid loomade numbrid haldusaktis kindlasti olemas olema ja sellega tegeletakse. Vaideotsuse resolutiivosas on erinevalt käskkirjast ära määranud kohustuse suurus taotleja võttis 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustuse ühe eesti maatõugu veise eest; 6 3) on ebaõigesti hinnatud tõendeid. PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/986 ei ole tõendatud, et taotlusel esitatud maatõugu veised ei ole 02.05.2006 seisuga loomade registris. Kui loomad ei oleks registris, siis ei oleks neil identifitseerimise numbreid, neile ei saaks taotleda toetust. Kui loomad ei oleks loomade registris, siis PRIA-sse taotluse esitamisel andmete sisestamise käigus tuleks välja, et sellise numbriga loomi ei ole registris. Samas PRIA ametnik on ise kinnitanud, et R. Lõiv on taotlenud kahele maatõugu veisele toetust; 4) on M. Reinemilt omandatud põllumajandusloom segatud asja lahendamisse asjatult. Selle looma kohta pole toetust taotletud ja seadus ei keela looma pidada ilma toetust taotlemata. Vaideotsuse kohaselt muuhulgas peab eesti maatõugu veis olema kohustuse võtmise aasta
5. mai seisuga kantud põllumajandusloomade registrisse. Riigikohus on lahendis nr 3-3-3-93-06 toonud välja seisukoha, et kui haldusakti kohtumenetluses põhjendada, ei saa seda üldjuhul pidada piisavaks. Kui see asjasolu oleks seaduslikult otsusele siduv, siis oleks pidanud see motivatsioon olema välja toodud käskkirjas või vaideotsuses, kuid põllumajandusministri määrus nr 51 § 25 lg 2 ei sätesta, et loomad peaks olema kantud loomade registris loomapidaja nimele. PRIA poolne nõue, et loomad oleks 02.05.2006 seisuga taotleja nimel loomade registris, on esitatud PRIA ametniku poolt alles kohtuistungil. R. Lõiv on sellele kohtus esitanud vastuväite, et loomad ei pea olema taotleja nimel. Seda väidet on kinnitanud ka Põllumajandusministeerium; 5) ei ole kaebuse esitaja ekslikult väitnud, et vastustaja peaks kohaldama maakarja veise osas hobustele kehtestatud regulatsiooni. Kaebuse esitaja tõi selle kohtule selgitavaks võrdluseks, et 02.05.2006 seisuga ei pea loomad olema taotleja nimel loomade registris, vaid seda saab teha taotluse esitamise ajal. Kohus on ekslikult toonud otsusesse põhjenduse, et vastustaja kinnitusest tulenevalt ei ole kaebuse esitajal ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustust, mille tõttu ei saa vaideotsuses ka selle alusel rikkuda kaebaja õigusi. 30.05.2007 vaideotsuses on kirjas, et taotleja võttis 22.05.2006 ohustatud tõugu looma kasvatamise kohustuse ühe eesti maakarja tõugu veise eest. PRIA on alles kohtuistungil välja toonud mõiste, et loomad peavad olema 02.05.2006 seisuga taotleja nimel; 6) on kaebuses taotletud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist, kuna need on motiveerimata. Käskkirjast ei selgu ühtegi õigust ja kohustust. PRIA vaideotsus samas määratleb talle 5-aastase kohustuse ühe ohustatud tõugu looma kohta, kuid millisele loomale kahest loomast on kohustus, seda ei ole määratletud. Käskkirja ja vaideotsusega on rikutud

§ 56lg 1, 2.

1. PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige seisukoht, et loomad, kellele ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust taotletakse, ei pea olema registris loomapidaja nimel. Euroopa Liidu õiguses määratletakse loomapidajat kui isikut, kes vastutab loomade eest ajutiselt või alaliselt (määruse (EÜ) nr 1760/2000 art 2), siseriikliku õiguse kohaselt on loomapidaja isik, kellele loom kuulub või kes tegeleb looma pidamisega /.../ (LTTS § 4, Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määrus nr 184 „Põllumajandusloomade registri asutamine“ § 8 lg 1 p 1). Kui loomapidaja ja taotleja ei oleks identsed mõisted, siis, kuidas kompenseerida taotlejale ohustatud tõu säilimiseks tehtud kulutused, kui kulutused võib olla teinud hoopis loomapidaja. Registris oli vaidlusaluste põllumajandusloomade (reg nr-tega EE 0006687649, EE0006384838) loomapidajana kirjas kuni 18.05.2006 T. Joosep, mitte R. Lõiv. Põllumajandusloomade registrile on esitatud 22.05.2006 taotlus põllumajandusloomade liikumise andmete registrisse kandmise kohta vastavalt põllumajandusministri 05.08.2003 määruse nr 77 „Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, nende identifitseerimine ning registreerimise viisid ja kord; registreerimistunnistuse väljastamise kord ja veisepassi vorm ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise kord“ §-ile 8 lg
2. Taotlusest nähtub, et põllumajandusloomad registreerimise nr-tega EE0006687649 ja EE0006384838 on liikunud 18.05.2006 ehitisest nr-ga EE 1982 (T. Joosepi poolt registreeritud ehitis) ehitisse nr-ga EE 24299 (R. Lõivu poolt registreeritud 7 ehitis). Lisaks põllumajandusloomade asukohale muutusid ka loomapidaja andmed. Eelpool nimetatud põllumajandusloomade uueks loomapidajaks on alates 18.05.2006 R. Lõiv; 2) on R. Lõiv hilisemate dokumentide esitamisega üritanud kunstlikult luua tingimusi, mis vastaksid toetuse saamise tingimustele. Apellant esitas 16.10.2007 PRIA-le uue taotluse registrisse kantavate andmete muutmiseks samade põllumajandusloomade kohta. Antud taotlusest nähtuvad samade põllumajandusloomade uue loomapidaja andmed, kelleks on alates 29.04.2006 R. Lõiv ning loomad jäid endiselt karja nr EE 1982 (T. Joosepi kari). Taotleja on taotluse esitamisega pea poolteist aastat pärast selleks ettenähtud aega muutnud esialgse taotluse andmeid ning loonud kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Kuigi registris muudeti loomapidaja isiku vahetumist selliselt, et R. Lõiv sai loomapidajaks 29.04.2006, siis ka tagantjärgi esitatud dokumentidelt nähtub, et loomad liikusid ühest ehitisest teise alles 18.05.
3. Seega sai R. Lõiv reaalselt loomapidajaks ka hiljem esitatud dokumentide alusel 18.05.2006, mil loomad liikusid tema ehitisse; 3) on väär väide, et käskkirjast ei selgu ühtegi õigust ega kohustust. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ei olnud 02.05.2006 seisuga loomade registris loomapidajana, mille tõttu ei oma õiguslikku tähendust kaebaja väide, et taotluse esitamise seisuga olid loomad kaebuse esitaja ja tema seadusliku esindaja majandusüksuses. Pindalapõhiste, s. h ohustatud tõugu looma kasvatamise, toetuse taotlemine on põllumajandustootjate õigus ning vastav õigus nähtub vaidlustatud käskkirja väljavõttelt. Kui õiguseks on taotleda toetust, siis kohustuseks on täita võetud toetusega kaasnevaid tingimusi; 4) on asjakohatu viide selle kohta, et käskkiri ja vaideotsus on vastuolulised. Nii käskkirja nr 1-3.13-4/42 vaideotsuses oli ära toodud toetuse taotlemine kahele eesti maatõugu veisele. Kummagi haldusakti kohaselt ei ole kohustus mõlema looma osas alanud; 5) jääb mõistetamatuks väide: „Samas PRIA ametnik on ise kinnitanud, et olen taotlenud kahele maatõugu veisele toetust“. PRIA ei saakski vastupidist kinnitada, sest 22.05.2006 esitatud põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise vormiga on tõendatud ning apellant on ka ise kinnitanud, et taotleb toetust kahe eesti maatõugu veise kasvatamise eest; 6) on ebaõige väide, et M. Reinemilt omandatud põllumajandusloomi on segatud asja lahendamisse asjatult. PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 määrati ja maksti toetust põllumajandusloomale reg nr-ga EE 7781629, s. t loomale, kes liikus 26.04.2006 M. Reinemi karjast apellandi karja ning ühtlasi sai apellant selle looma uueks loomapidajaks. PRIA on ekslikult jätnud taotluse menetlemise käigus kontrollimata apellandi toetustaotlusel esitatud loomade registreerimise numbrid ning määranud ekslikult põllumajandusloomale reg nr-ga EE 7781629 ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust. Kuna uute faktiliste asjaolude väljaselgitamisel selgus, et vaidlustatud käskkirjaga määrati toetust looma eest, kes oli 02.05.2006 seisuga registris kui R. Lõivu loom, kuid kellele apellant ei soovinudki toetust taotleda ning kes ei olnud kantud tõuraamatu põhiossa, tunnistati PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 kehtetuks 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42; 7) on õige halduskohtu väide, et kuna vaideotsuse tõttu ei ole viibinud kaebuse esitaja poolt taotletud toetuse saamine, siis puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna 21.09.2007 ja 27.09.2007 käskkirjadega, mis on kehtivad haldusaktid, on tõendatud, et kaebajal puudus üldse õigus toetusele. Asjaolu, kas apellant esitab dokumendid 2006 võetud kohustuse jätkamiseks või 2007 võetud kohustuse alustamiseks, ei saa olla kuidagi seotud vaideotsuse andmisel seotud viivitusega, seda enam, et vaideotsuses toodud kaalutlused on osutunud ebaõigeks ning apellandil ei olnud üldse õigust toetusele; 8) on ebaõige väide, et vaideotsus ei ole tänu viivitusele oma eesmärki täinud, sest 29.05.2007 taotluse esitamisel kohustuse jätkamiseks on apellant tulenevalt vaideotsusest seadust rikkunud, 8 sest on esitanud valeandmeid, kuna tal ei olnud õigust teise looma kohta kohustuse jätkamiseks taotlust esitada. Asjaolu, et kohustus algas ühe looma osas, pidi apellandile teada olema juba 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42, mitte vaideotsuse kättesaamisel. Seega ei ole apellandi poolt nn valeandmete esitamine seotud vaideotsusega, vaid 25.01.2007 osalise määramise ja maksmise käskkirjast nr 1-3.13-4/42 arusaamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
5. oktoobri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
6. Käesoleva vaidluse esemeks on PRIA peadirektori
7. mai 2007 vaideotsus nr 13-25/
8. Vastavalt

§-ile 87 lg 2 võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlustatud vaideotsusega ei rikuta kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluses läbivaatamisel olnud käskkirjast sõltumatult ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Vaie oli esitatud PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 peale ning vaidemenetluse esemeks oli seega nimetatud käskkiri. PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 on tunnistatud kehtetuks peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 taotleja R. Lõivu osas. Kaebaja subjektiivseid õigusi saaks rikkuda ainult vaidemenetluse ese, kuid see on kehtetuks tunnistatud. Vaideotsusega iseenesest ei rikuta isiku subjektiivseid õigusi, mis oleks aluseks vaideotsuse tühistamisele. Ebaõige on apellandi väide, et vaideotsuse resolutiivosas on ära määranud temal lasuva kohustuse suurus. Vaideotsusega ei ole pandud apellandile kohustusi, kohustus võib siiski tuleneda vaid haldusaktist, mis on vaidemenetluse esemeks. Vaideotsusel puudub iseseisev regulatiivne toime, mis tooks kaasa kaebaja subjektiivse õiguste (kohustuste) tekkimise ja mis võiks rikkuda kaebaja õigusi.

1. Vaideesemeks olnud PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/42 lahendati R. Lõivu taotlused põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu veise kasvatamise eest. PRIA peadirektori 21.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/976 tunnistati kehtetuks peadirektori 25.01.2007 käskkiri nr 1-3.13-4/42 ning sellega tekkis olukord, kus R. Lõivu taotlused olid lahendamata. Uuesti on võetud seisukoht R. Lõivu taotluste osas PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjas nr 1-3.13-4/986, s. o R. Lõivu taotlused on lõplikult lahendatud PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/
2. R. Lõivu taotlusi põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu veise kasvatamise eest ei ole lahendatud vaidlustatud vaideotsusega ning samuti ei ole vaideotsusest sõltunud PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/986 andmine, millega taotlused on lahendatud. Seega ei ole asjakohased apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väited, mis seonduvad R. Lõivu taotlustega põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks eesti maatõugu veise kasvatamise eest (s. o millised maatõugu veised olid seisuga
3. mai kantud põllumajandusloomade registrisse jms). Eelnimetatud väiteid on apellandil võimalik esitada juhul, kui ta vaidlustab PRIA peadirektori 27.09.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/986, millega tema taotlused lahendati. Samuti on tal võimalik esitada kõik oma vastuväited neile kaalutlustele, mis on 9 esitatud tema taotluste lahendamise käskkirjas. Samas aga ei ole vaideotsuses esitatud kaalutlused olnud aluseks taotluste lahendamisel ning seetõttu ei ole asjakohane hinnata vaideotsuses esitatud kaalutlusi, mis seonduvad juba kehtetuks tunnistatud käskkirjaga.
4. Asjakohased ei ole apellandi väited, mis ta on esitanud seonduvalt PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirjaga nr 1-3.13-4/
5. Halduskohus on
6. oktoobri 2007 määrusega lõpetanud menetluse PRIA peadirektori 25.01.2007 käskkirja nr 1-3.13-4/42 tühistamise nõudes ning nimetatud määruse peale ei ole määruskaebust esitatud.
7. Õige on halduskohtu seisukoht, et apellandil puudub põhjendatud huvi vaideotsuse andmisel toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks. Apellandi väite kohaselt on viivitus vaideotsuse andmisel toonud kaasa segaduse 2007 taotluse esitamise ajal ning vastavalt vaideotsusele jääb ta 2007 ilma ühe looma suhtes toetusest. Nagu on juba käesoleva otsuse punktis 7 selgitatud, vaideotsusel puudub selline iseseisev regulatiivne toime, mis tooks kaasa kaebaja subjektiivse õiguste (kohustuste) tekkimise ja millega võiks rikkuda kaebaja õigusi. Apellandi õigused ja kohustused tekivad vaidemenetluse esemeks olnud haldusaktist. Seetõttu ei saanud apellant, tingituna vaideotsuse andmisel toimunud viivitusest, jääda ilma toetusest ning ka segadust 2007 taotluse esitamisel ei saanud samuti põhjustada viivitus.
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Andra Pärsimägi 10 Viivi Tomson