) § 119 lg 2 alusel tuleb seda teha. Seega ei vasta intressinõue
§-de 115 lg 3 ja 95 lg 2 nõuetele ja ei ole kontrollitav. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole tulumaksukohustus, millest tulenevalt kaebuse esitajale intressinõue esitati, seoses vaidlustamistähtaja möödumisega enam vaieldav. Maksuhaldur on aluseks võtnud kaebuse esitaja deklaratsioonides esitatud andmed. Kui maksukohustuslane ei teavita, millisel aastal antud laenude tagastamist ta deklareerib, ei ole maksuhalduril võimalik võtta seisukohta, et TuMS § 54 lg 6 alusel tehtaval ümberarvestusel tuleks kohaldada 2 teistsugust tulumaksumäära, kui kehtib maksustamisperioodil, mil laenu tagastamist deklareeritakse. Intressinõue puudutab ettevõtte tulumaksu võlgnevuselt arvestatud intressi, mis nähtub intressinõude tekstist ja lisatud isikukontoridadest. Kaebuse esitajat on informeeritud, et maksuvõla kujunemise kohta on õigus küsida maksuametist infot ning kaebuse esitajaga on sõlmitud ka e-teenuse kasutamise leping, mille vahendusel on võimalik saada ülevaadet oma maksukohustusest, sh tutvuda intressiarvestusega. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 05.12.2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt viis maksuhaldur 18.01.2006-30.05.2006 OÜ-s Hortense läbi revisjoni, mille käigus on tuvastatud, et OÜ Hortense on maksustamisperioodidel jaanuar 2004 kuni detsember 2005 deklareerinud tulumaksukohustust seaduses ettenähtust vähem. OÜ Hortense esitas 13.04.2006 kontrollitud maksustamisperioodide kohta parandatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid. Sellest tulenevalt suurenes OÜ Hortense tulumaksukohustus 1 881 080 krooni võrra. Seoses asjaoluga, et OÜ Hortense nõustus vabatahtlikult oma maksukohustust korrigeerima, ei ole maksuhaldur teinud maksuotsust, vaid saatis 30.05.2006 vastavalt
§-le 81 lg 4 teate nr 12-5/455 revisjoni lõpetamisest. OÜ Hortense tasus deklaratsioonide parandamisest tulenenud täiendava tulumaksu lõplikult 04.05.2006. Maksuhalduri 30.05.2006 teadet kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Kohus ei anna hinnangut, kas teade on haldusakt ja vastab haldusakti tunnustele ning, kas oli vajadust teadet vaidlustada või mitte, kuna käesolevas asjas ei ole nimetatud teade vaidlusesemeks. Kaebuse esitaja on püüdnud läbi intressinõude vaidlustada ka maksusumma määramist, kuigi käesolevas vaidluses puudub kaebuse esitajal õigus intressi arvestamisel aluseks olnud maksusummat vaidlustada, kuna seda ei ole tehtud õigeaegselt. Seega maksukohustuse suurust ning revisjoni läbiviimist ja selle tulemusi kohus ei käsitlenud ning jättis tähelepanuta kõik kaebuse esitaja väited, mis puudutavad maksusumma kujunemist. Intress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus tulenevalt
§-st 31 lg 1 p 5. Maksuintressil on raha hilisemast laekumisest saamata jäänud finantstulu ja samuti mõjutusvahendi funktsioon. Intressikohustus eeldab põhivõla kehtivust, kui maksusumma aegub või kustutatakse, siis kaob ka intressi nõudmise alus. Intressi maksmise kohustus võib tekkida nii maksukohustuslasel kui maksuhalduril. Tulenevalt
§-st 115 tekib maksukohustuslasel intressikohustus kui ta viivitab maksu tasumisega või talle tagastati alusetult enammakse.
lg 3 kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole intressi tasunud vastavalt
§-s 115 lg 1 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.
§-s 117 lg 1 on kindlaks määratud intressimäär (0,06 protsenti päevas). Maksuhaldur võib ise otsustada, kas ta nõuab intressisumma sisse koos maksusummaga või eraldi. Kaebuse esitaja väide, et on rikutud omandi puutumatust ning proportsionaalsuse printsiipi, ei ole tõene. PS § 32 tähenduses võib kitsendusi omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele sätestada seadusega. Vaidlustatav intressinõue tuleneb maksukorralduse seadusest (§ 31). Maksuintressil on kahju hüvitamise funktsioon (kreeditorile hüvitatakse raha hilisemast laekumisest saamata jäänud finantstulu ja võlgnikult võetakse ära alusetult teenitud tulu), samuti on intressil mõjutusvahendi funktsioon, seega on intress eesmärgipärane ning intressi määramisega ei ole sekkutud kaebuse esitaja põhiõigustesse. Maksuhaldur on viidanud ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 2-3-25/2002, kus on leitud, et maksuvõla kujunemist on võimalik jälgida isikukontokaartide alusel ning 3 raamatupidamisandmetega võrdlemisel on kontrollitav ka maksusummade õigsus ja isikukontoridade lisamisega on loetud ettekirjutus põhjendatuks. Intressinõue puudutab ettevõtte tulumaksu võlgnevuselt arvestatud intressi, mis nähtub nii intressinõude tekstist kui intressinõudele lisatud ettevõtte tulumaksu isikukontoridadest. Kuna maksuhaldur on lisanud intressinõudele isikukontoread, nähtub sellest kaebuse esitaja maksuvõla kujunemine perioodide lõikes ning maksuvõlalt arvutatud intress. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et on arusaamatu, kuidas on kujunenud intressisumma. Kaebuse esitaja ja maksuhalduri vahel on sõlmitud ka e-teenuse kasutamise leping, millest tulenevalt on võimalus saada pidevat ülevaadet maksukohustustest, samuti tutvuda intressiarvestusega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED OÜ Hortense esitas apellatsioonkaebuse, milles palub juhindudes PS §-st 15 lg 2 jätta kohaldamata TuMS § 51 lg 4 osas, milles see laieneb TuMS § 48 lg 3 sätestatud isikutele antud laenudele, avanssidele ja ettemaksetele kui PS §-dega 11 ja 32 vastuolus olev, ning tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega OÜ Hortense kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) oleks halduskohus pidanud kontrollima kaebuse esitajal tulumaksu enammakse summas 1 036 794 krooni olemasolu või selle puudumist. Intressinõudele lisatud isikukontoridadelt nähtuvalt on intressisumma arvestatud valdavas osas ajavahemikul 11.02.2004 kuni 04.05.2006. Seega on intressinõude õiguspärasuse hindamisel oluline tuvastada, kas kaebuse esitajal oli nimetatud ajavahemikul mingi maksu osas enammakse, sest
lg 2 kohaselt intressi ei arvestata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele tagastamisele kuuluva summaga.
lg 1 ja 2 kohaselt teeb maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks maksuotsuse, mis on
Maksuhaldur ei ole teinud kaebuse esitajale maksuotsust seoses intressinõudes näidatud intressi arvestamise aluseks oleva, tähtpäevaks tasumata TuMS §-s 51 lg 4 sätestatud tulumaksu summaga. Järelikult on ebaõige ning vastuolus
§-ga 95 kohtu seisukoht, et kaebuse esitaja on püüdnud läbi intressinõude vaidlustada ka maksusumma määramist, kuigi käesolevas vaidluses puudub kaebuse esitajal õigus intressi arvestamise aluseks olnud maksusummat vaidlustada, kuna seda ei ole tehtud õigeaegselt. Ühtlasi jääb arusaamatuks, millal ja millise haldusaktiga määrati kohtu arvates kindlaks tasumisele kuuluv maksusumma ning, millal möödus intressi arvestamise aluseks oleva maksusumma vaidlustamise tähtaeg, kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et ei anna hinnangut, kas teade on haldusakt ja vastab haldusakti tunnustele ning kas oli vajadust teadet vaidlustada või mitte, kuna käesolevas asjas ei ole nimetatud teade vaidluse esemeks. Seega on kohtuotsus vastuoluline ega vasta ka TsMS §-le 442 lg 8, mille kohaselt otsuses tuleb märkida asjaolud ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; 2) oli kaebuse esitajal intressinõude tegemise ajal tulumaksu enammakse summas 1 036 794 krooni, millest maksuhaldur oli teadlik. Tulenevalt Lisa 6 real 28 kasutusel oleva alandatud (s.o kaebuse esitaja puhul ebaõige) tulumaksumäära tõttu on kaebuse esitaja tasunud TuMS § 51 lg 4 sätestatud tulumaksu seaduses ettenähtust rohkem summas 1 036 794 krooni. Apellant palub selles osas ringkonnakohut lähtuda halduskohtule esitatud kaebuse punkti 4 alapunkti (B) põhjendustest. TuMS § 54 lg 6 kohaselt kui langevad ära muuhulgas TuMS §-s 51 lg 3 ja 4 nimetatud maksustamise aluseks olevad asjaolud (s.o kui residendist juriidilise isikuga seotud isik tagastab saadud laenu juriidilisele isikule), on maksumaksjal õigus teha tulumaksu 4 ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist; vastavad ümberarvutused tehakse (käesoleva paragrahvi) lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis ning enammakstud tulumaksu tagastamine toimub maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Seega laenu tagastamisel toimub laenu andmisel tasumisele kuulunud tulumaksu ümberarvestamine üksnes TSD vastava vormi (s.o Lisa 6 abitabeli 9) alusel ning kaebuse esitaja ei saanud mingil muul moel tulumaksu ümberarvestust teha. Maksuhaldur viis 18.01.2006-30.05.2006 kaebuse esitaja suhtes läbi revisjoni, kontrollimaks 2004. a tulu- ja käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust. Revisjoni käigus tegi maksuhaldur kaebuse esitajale ettepaneku muuta deklaratsioone seoses tema poolt 2004. ja 2005. a antud ning 2005. a lõpus tagastatud laenudega. Seega oli maksuhaldur teadlik, millise aasta laenu millal tagastati. Järelikult oli maksuhalduril võimalik võtta seisukoht teistsuguse tulumaksumäära kohaldamiseks ning enammakset arvestada ka intressinõude väljastamisel. Kaebuse esitaja esindaja väitis 24.11.2006 kohtuistungil, et maksuhalduri ametnikud Regina Varrek ja Erje Okk olid kaebuse esitaja poolt deklaratsioonide parandamisel teadlikud, et Lisa 6 real 28 sätestatud alandatud (s.o kaebuse esitaja puhul ebaõige) tulumaksu määr (s.o 26/74 asemel 24/76) toob kaasa olukorra, kus kaebuse esitaja maksab TuMS § 51 lg 4 sätestatud tulumaksu rohkem, kui ta TuMS §-de 51 lg 4 ja 54 lg 6 koosmõjus peaks maksma. Vastustaja esindaja ei vaielnud kohtuistungil nimetatud väitele vastu; 3) maksukohustuse olemasolu tuvastatakse siduvalt üksnes haldusaktiga. Maksukorralduse seaduse 8. peatüki „Maksudeklaratsioon ja maksu määramine“ 3. jaost „Maksuotsus ja vastutusotsus“ (
§-d 92-100) nähtub selgesti, et juhul, kui maksukohustuslane ei ole tähtpäevaks tasunud tasumisele kuuluvat maksusummat, nõutakse tasumisele kuuluv maksusumma sisse maksuotsusega. Maksuhaldur teeb maksuotsuse ka juhul, kui tähtpäevaks tasumata maksusumma tuvastatakse revisjoni tulemusena (
Eelnevast tuleneb, et juhul, kui maksukohustuslane tasub tähtpäevaks tasumata maksusumma vabatahtlikult maksuhalduri ettepanekul nii, et maksuhaldur ei tee maksuotsust, ei ole maksukohustuslase väidetav maksuvõlg õiguslikult siduvalt (s.o kehtiva ja vaidlustamata haldusaktiga) kindlaks tehtud ning maksukohustuslane võib tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi määramisel vaidlustada intressinõuet muuhulgas ka põhjusel, et puudub maksuvõlg, millelt intressi arvestada. Ebaõige ja põhjendamatu on vastustaja väide selle kohta, nagu kujutaks maksuhalduri 30.05.2006 revisjoni lõpetamise teade endast haldusakti, mille vaidlustamise tähtaeg on möödunud.
lg 4 kohaselt loetakse revisjoni lõpetamise teade maksuotsusega võrdväärseks üksnes juhul, kui revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid. Käesoleval juhul nähtub teatest, et revisjoni käigus tuvastati maksukohustust muutvaid asjaolusid. Veelgi enam –
lg 4 kolmanda lause kohaselt loetakse teade, et revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, võrdväärseks maksuotsusega üksnes
§-de 101-103 mõttes, s.o selleks, et tagada maksukohustuslasele kaitse korduva revisjoni eest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-20-05). Teates puudub vähimgi viide
§-le 81 lg 4 või sellele, et see looks kaebuse esitajale mingis osas õigusi või kohustusi. Kuivõrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele, siis ei kujuta teade endast haldusakti. Isegi kui nõustuda maksuhalduri seisukohaga, et eelnimetatud teade on haldusakt ning sellel on maksuhalduri poolt väidetud tagajärjed, oleks maksuhaldur pidanud kaebuse esitajale teate väljastamisel selgitama teate õiguslikku tähendust ning võimalust selle vaidlustamiseks. Vastupidine olukord, kus maksuhaldur väldib maksuotsuse tegemist, tehes maksukohustuslasele revisjoni käigus ettepaneku ise maksu tasumiseks ning deklaratsioonide parandamiseks, ning hiljem väidab, et tema tegevus on sisult haldusakt, oleks vastuolus hea 5 halduse põhimõttega ning looks võimaluse riigivõimu omavoliks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-1-03); 4) on TuMS § 51 lg 4, milles sätestatud tulumaksult on kaebuse esitajale määratud intress arvestatud, kaebuse esitajaga seonduvas osas vastuolus PS §-dega 11 ja 32. Seega puudub tulumaksukohustus ning seetõttu ka intressi tasumise kohustus. Kuna TuMS § 51 lg 4 sätestatud tulumaksukohustusega taotletavat eesmärki on nende isikute osas, keda TuMS § 48 mõttes käsitletakse töötajatena, võimalik saavutada ka TuMS § 48 lg 4 p 9 alusel, on TuMS § 51 lg 4 osas, milles see laieneb töötajatele TuMS § 48 mõttes, vastuolus PS § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning rikub kaebuse esitaja PS § 32 sätestatud õigust omandi puutumatusele. Apellant palub siinkohal ringkonnakohut lähtuda halduskohtule esitatud kaebuse punkti 4 alapunkti (A) põhjendustest. Võrreldes TuMS § 48 lg 4 p 9 (mille kohaselt maksukohustuslane peab maksma tulumaksu alles siis, kui ta loobub rahalise nõude sissenõudmisest töötaja või töötajaga võrdsustatud isiku vastu, välja arvatud, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega ületavad nõude suurust) ning TuMS § 51 lg 4 (mille kohaselt maksukohustuslane peab maksma tulumaksu juba laenu andmisel, sõltumata sellest, kas laen tagastatakse või mitte), lähtub TuMS § 48 lg 4 p 9 tehingu tegelikust sisust ning TuMS § 51 lg 4 tehingu formaalsetest tunnustest. Ühtlasi kasutab riik kogu selle aja, mil laenu, avanssi või ettemaksu ei ole maksukohustuslasele tagastatud, tasuta (s.o intressi maksmata) maksukohustuslase raha. Järelikult on TuMS § 51 lg 4 maksukohustuslase suhtes oluliselt koormavam võrreldes TuMS §-ga 48 lg 4 p 9; 5) ei selgu intressinõudest intressisumma arvutamise viis, mistõttu intressinõue ei vasta
§-dele 115 lg 3 ja 95 lg 2 ega ole kontrollitav. Apellant viitab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-33-01. Intressinõudest ei nähtu kaebuse esitaja poolt viidatud enammakse summas 1 036 794 krooni arvessevõtmine. Seega ei ole intressinõudega nõutav intressisumma õige. Intressinõudest ning lisatud isikukontoridade väljatrükist ei nähtu maksu tasumisega viivitatud päevade arv ja intressi arvestamise aluseks olev maksuvõla summa, mistõttu ei selgu intressinõudest, kuidas on kujunenud intresside kogusumma. Maksuhalduri poolt täiendavalt esitatud intressiarvestuse kontokaardi väljatrükilt nähtub intresside arvestamise aluseks olev võlasumma ja viivitatud päevade arv. Samas ei ole võimalik intressiarvestuse kontokaardi väljatrükilt tuvastada, milline oli intresside arvestamise aluseks olev tegelik võlasumma, kuna sellelt kontokaardilt ega ka muudelt ei nähtu konkreetsel ajamomendil, milline oli antud põhivõla (E20, ettevõtte tulumaks) osakaal ehk protsent kogu maksuvõlgnevusest, milline oli enammaksete kogusumma ja kuidas oli jagatud enammaksete kogusumma põhivõlgade vahel osadeks, võttes arvesse põhivõla osakaalu protsentuaalselt. Seega ei ole võimalik kontrollida, kas intresside summa on intressiarvestuse kontokaardil leitud eeltoodud arvestuskäiku arvestades (s.o
Kuna isikukontoridadelt ja intressi kontokaartidelt ei nähtu, kuidas nõutav intressisumma on arvutatud, ei ole ka e-teenuse kasutamise abil võimalik rohkem teada saada. Samuti on põhimõtteliselt ebaõige seisukoht, et haldusakti adressaadi võimalus ise midagi leida või tuvastada saaks vabastada haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest. Selline väide on otseses vastuolus HMS § 56 lg 1 ja
Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) soovib kaebuse esitaja lisaks intressinõudele vaidlustada ka revisjoni tulemust ja tema enda poolt parandusdeklaratsioonides esitatud andmetest tulenevat maksukohustust. 6 Mittenõustumisel maksuhalduri märkustega tema maksukohustuse osas oli kaebuse esitajal võimalus jätta deklaratsiooniparandused tegemata ja esitada revisjoniaktile eriarvamus. Kaebuse esitaja aktsepteeris maksuhalduri ettepanekut deklaratsioonide muutmise osas ja ei vaidlustanud ka maksuhalduri poolt väljastatud teadet maksukohustust muutvate asjaolude mittetuvastamise kohta.
lg 4 kohaselt loetakse kirjalik teade maksukohustust muutvate asjaolude mittetuvastamise kohta võrdväärseks revisjoni tulemusel tehtava maksuotsusega (
) ning selle muutmisel või kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse
§-des 101-103 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes
lg 1 p 1 ja lg 2 sätestatust võib kirjalikku teadet maksukohustuslase taotlusel muuta või kehtetuks tunnistada maksukohustuse vähendamiseks üksnes siis, kui taotlus on esitatud maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul või kui möödunud tähtaeg on ennistatud. Kaebuse esitaja ei ole maksuhalduri teadet (ja seega ka revisjonitulemust) tähtaegselt vaidlustanud, mistõttu revisjoni käigus tuvastatud ja kaebuse esitaja poolt revisjoni käigus deklareeritud täiendav maksukohustus ei saa olla käesolevas menetluses vaidlusesemeks. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebuse esitaja käesolevas vaidluses nõuda ka TuMS § 51 lg 4 kohaldamata jätmist ning asjakohane ei ole väide, et vastustaja esindaja ei vaielnud kohtuistungil vastu kaebuse esitaja esindaja mingile tulumaksu määramist puudutavale väitele. Põhjendamatu on ka väide, et maksukohustuse olemasolu tuvastatakse siduvalt üksnes haldusaktiga. Maksukohustus on siduv siis, kui seda ei ole enam võimalik vaidlustada ega muuta (välja arvatud üksikutel seadusest tulenevatel juhtudel). Maksuhaldur võib revisjoni tulemusel väljastada maksukohustuslasele teate revisjoni lõpetamise kohta. Saates sellise teate, kinnitab maksuhaldur, et maksukohustuslase poolt deklareeritud maksukohustus on õige. Kui maksukohustuslane nimetatud teadet maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud ei ole, muutub revisjoni tulemusel kindlaks tehtud maksukohustus (kas maksukohustuslase deklareeritud või maksuotsusega määratud) siduvaks. Selgusetuks jääb, mille alusel väidab apellant, et
lg 4 kohaselt loetakse teade revisjoni käigus maksukohustust muutvate asjaolude mittetuvastamise kohta maksuotsusega võrdväärseks üksnes selleks, et tagada maksukohustuslasele kaitse korduva revisjoni eest.
lg 4 on viidatud
§-dele 101-103 tervikuna, seega kuulub teate muutmise ja kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldamisele ka nimetatud paragrahvides vaidlustamistähtaja kohta sätestatu. Apellandi viidatud Riigikohtu otsus nr 3-3-1-20-05 ei ole asjassepuutuv, kuna revisjoni lõpetamise teate teemal Riigikohus selles otsuses ei arutle. Asjaolu, et teates puudub vaidlustamisviide, ei oma asjas tähendust. Vaidlustamisviite lisamine on kohustuslik üksnes haldusaktides, mis piiravad selle adressaadi õigusi ja panevad talle kohustusi. Teade revisjoni lõpetamisest ei piira maksukohustuslase õigusi ega pane talle kohustusi. Tegemist ei ole ka haldusaktiga, kuigi selle muutmist ja kehtetuks tunnistamist reguleerivad samad sätted nagu maksuotsuse puhul. Apellandi tõlgendus, et
lg 4 kohaselt loetakse revisjoni lõpetamise teade maksuotsusega võrdväärseks üksnes juhul, kui revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, on alusetu. Maksuhalduril on maksukorralduse seaduses sätestatu põhjal revisjoni lõpus kaks võimalust – kas teha kontrollitava isiku maksukohustuse muutmiseks maksuotsus või saata talle teade revisjoni lõpetamisest seoses maksukohustust muutvate asjaolude mittetuvastamisega. Revisjoni lõpetamise teate saatmine tähendab, et puudub vajadus maksuotsuse tegemiseks. Antud juhul langes vajadus maksuotsuse tegemiseks ära põhjusel, et kaebuse esitaja esitas deklaratsiooniparanduse. Millegagi ei ole põhjendatud seisukoht, et juhul, kui kontrollitav isik esitab revisjoni kestel parandusdeklaratsioonid, on tal hiljem piiramatu võimalus deklaratsioone muuta või muul viisil revisjoni tulemusel kindlakstehtud maksukohustust kahtluse alla seada. Apellandi loogikast lähtudes laieneks põhjendamatult nende isikute kaebeõigus, kes teevad ise revisjoni käigus 7 deklaratsiooniparandused. Samuti muutuksid mõttetuks maksuhalduri läbiviidavad revisjonid, kuna nende käigus fikseeritud maksukohustus ei muutu kaebetähtaja möödudes maksukohustuslase jaoks lõplikult siduvaks; 2) vastuväited kaebuse väitele TuMS § 51 lg 4 vastuolu kohta PS §-dega 11 ja 32 ning oma seisukoha TuMS § 51 lg 4 sisu ja eesmärgi osas on maksuhaldur esitanud seletuses halduskohtule; 3) on intressinõude esitamisel toimitud viisil, nagu Riigikohus on apellandi viidatud lahendis vajalikuks pidanud – maksuhaldur on intressinõudele lisanud isikukontoread, millelt nähtub kaebuse esitaja maksuvõla kujunemine perioodide lõikes, samuti on selles näidatud maksuvõlalt arvestatud intress. Seega on maksuhaldur põhjendanud intressinõuet “muul sobival viisil”. Ka Tartu Ringkonnakohus on haldusasjas nr 2-3-25/2002 põhjendatult leidnud, et maksuvõla kujunemist on võimalik jälgida isikukontokaartide alusel ning raamatupidamisandmete võrdlemisel on kontrollitav ka maksusummade õigsus. Kohus on nimetatud lahendis asunud seisukohale, et isikukontoridade lisamisega on ettekirjutus põhjendatud sobival viisil. Isikukontoridadest on jälgitav nii maksuvõla kujunemine, viivitatud periood kui ka tasumisele kuuluv intressisumma. Samuti on intressinõudes märgitud intressi arvestamise alused ja metoodika. Asjaolu, et intressinõude põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, missugune on tulumaksuvõla osakaal põhivõlgnevusest, ei tähenda, et intressinõue oleks esitatud põhjendamatult. Maksuhalduri e-teenuse kasutajana on kaebuse esitaja käsutuses andmed tema kõigi maksude võlgade ja ka enammaksete kohta. Seega on tal ka võimalus intressinõudes märgitud summa õigsuse kontrollimiseks vastustaja näidatud metoodika alusel. Vaidlustatud haldusaktis on maksukohustuslast teavitatud ka võimalusest saada oma maksuvõla kujunemise kohta üksikasjalikumat teavet, pöördudes intressinõude koostaja või piirkondliku maksu- ja tollikeskuse teenindusbüroo poole. Intressinõudes on näidatud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, mistõttu vastab vaidlusalune haldusakt
Kaebuse esitajal puudub tulumaksus enammakse, mistõttu ei ole võimalik ka selle arvesse võtmine intressi arvutamisel. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS Tartu Ringkonnakohus jättis
lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul peab õigustatud isik vaid teavitama maksuhaldurit tagastusnõudest. Õigustatud isik peab selle tähtaja jooksul esitama kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas, kontrollides vajadusel maksukohustuslast. Tagastusnõue tähendab muu hulgas, et maksukohustuslane teeb maksuhaldurile teatavaks andmed enammakse kohta, millest maksuhalduril varem teave puudus. Eelkõige on tegemist juhtumitega, mil maksukohustuslane avastab maksuarvestuses vea ning soovib parandada varem esitatud maksudeklaratsioone.
lg-st 1 tulenev tähtaeg keelab selliste maksu deklaratsioonide parandamise, mille esitamise tähtpäev oli rohkem kui kolm aastat tagasi. Kui maksu enammakse arvutatakse välja maksudeklaratsioonis ning maksuhaldur teeb maksu deklaratsiooni alusel enammakse kohta kande maksuarvestusse, siis on tagastusnõue
lg 1 tähenduses esitatud maksudeklaratsiooniga ning täiendavat taotlust enammakse tuvastamiseks pole vaja esitada. /…./ Eeltoodu alusel omab intressinõude õiguspärasuse kontrollimisel määravat tähtsust asjaolu, kas OÜ Hortense on tähtaegselt teavitanud maksuhaldurit väidetavast enammaksest. Kui OÜ Hortense on seda teinud, siis võib vaidlus intressinõude üle hõlmata ka enammakse tuvastamist ja tasaarvestamist. Kui enammaksest pole maksuhaldurit teavitatudki, siis ei pidanud maksuhaldur ja kohtud võimalikku enammakset kontrollima ja arvestama. Sellisel juhul pole kaebuse esitaja enammakset puudutava väite tähelepanuta jätmise põhjuseks mitte selle väite paljasõnalisus (tõendamatus), vaid väidetavast enammaksest maksuhalduri teavitamata jätmise fakt.“ Seda, et enammakstud maksusumma tagastamist võib taotleda kas maksudeklaratsioonis või
lg 1 kohaselt esitatud kirjaliku tagastusnõudega, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud, on Riigikohus leidnud ka lahendites nr 3-3-1-82-04 ja 3-3-1 89-
lg 1 järgi) teavitanud maksuhaldurit väidetavast enammaksest, mistõttu ei saa vaidlus intressinõude õigsuse üle hõlmata enammakse tuvastamist ja tasaarvestamist ning apellatsioonkaebus tuleb ka selle küsimuse osas jätta rahuldamata. Nagu juba varem märgitud, võis maksukohustuslane TuMS § 54 lg 6 või
alusel taotleda enammakstud tulumaksu tagasi maksudeklaratsioonis vastavate ümberarvutuste tegemisega või maksuhaldurile kirjalikult esitatud tagastusnõudega. Toimikute materjalidest nähtuvalt (
§-s 106 lg 1 märgitud vormile ja sisule vastavat kirjalikku tagastusnõuet, millest nähtuks, et OÜ Hortense on maksuhaldurit teavitanud tulumaksu enammakse olemasolust ja nõudnud selle tagastamist või tasaarvestamist. Seda, et OÜ Hortense ei ole maksuhaldurile esitanud kirjalikku tagastusnõuet, kinnitas ringkonnakohtu istungil ka apellandi volitatud esindaja. Kuna
ega ka TuMS ei näe ette, et maksumaksja võiks maksuhaldurit tekkinud enammaksest teavitada muul viisil kui maksudeklaratsiooniga või kirjaliku tagastusnõudega, siis ei ole ringkonnakohtu arvates asjakohased apellandi väited selle kohta, et maksuhaldur pidi enammaksest teadma tulenevalt revisjoni käigus väidetavalt toimunud suulisest teavitamisest vormi TSD lisa 6 lahtris 28 näidatud tulumaksumäära sobimatusest OÜ Hortense poolt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.