3-04-415/5

3-04-415 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 22. septembril 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-04-415 Haldusasi S.K AS kaebus põllumajandusministri 29.10.2004.a. käskkirja nr 328 ja 08.12.2005.a. käskkirja nr 285 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks ning Maksu- ja Tolliameti 25.11.2004.a. maksuteate nr 16.2.2-9/10 ja Maksu- ja Tolliameti 11.01.2006.a. otsuse nr 12-4/31 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja S.K AS , esindaja Ardo Ojasalu Vastustaja põllumajandusminister Esindajad Ingrid Raidme ja Ene Maadvere Vastustaja Maksu- ja Tolliamet esindaja Tanel Molok esindajad Asja läbivaatamise kuupäev 17. august 2006. a. RESOLUTSIOON Jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata ja kaebaja kohtukulud tema enda kanda Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisele järgnevast päevast arvates. I ASJAOLUD 1. S.K AS deklareeris 2. juulil 2004. a. üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 8 lg 1 alusel järgmiste kaubagruppide laovarud: 0406 - juustud, 1517 – margariin ja 2003 – konservid. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. aasta käskkirjaga nr 328 määrati ÜLTS § 10 lg 1 alusel S.K AS-i põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigne laovaru järgmiselt: juustu ülekandevaru 11 156 kg ja üleliigne laovaru 19 050 kg, margariini ülekandevaru 0 kg ja üleliigne laovaru 31 537 kg ning seenekonservide ülekandevaru 4 977 499 ml. 08.12.2005.a. käskkirjaga nr 285 muutis põllumajandusminister oma 29.10.2004.a. käskkirja nr 328, määrates ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurused järgmiselt: juustu (KN kood 0406 40 90) 1 ülekandevaru suurus 2501 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 0 kg, juustu (KN kood 0406 90 13) ülekandevaru suurus 525 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 0 kg, juustu Fetaki (KN kood 0406 90 33) ülekandevaru suurus 3284 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 16094 kg, juustu (KN kood 0406 90 39) ülekandevaru suurus 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 4465 kg, juustu (KN kood 0406 90 84) ülekandevaru suurus 536 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 0 kg, juustu (KN kood 0406 90 87) ülekandevaru suurus 886 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 0 kg, seenekonservide (KN kood 2003) ülekandevaru suurus 4977499 ml ja üleliigse laovaru suuruseks 0 ml, margariini (KN kood 1517 10 90) ülekandevaru suurus 15 109 kg ja üleliigse laovaru suuruse 16 428 kg. 2. 21.11.2004.a. koostas Maksu- ja Tolliamet S.K AS-le maksuteate nr 16.2.-9/10, mille kohaselt oli arvutatud üleliigse laovaru tasu suuruseks 608 180 krooni. Viimatinimetatud maksuteadet muutis Maksu- ja Tolliamet oma 06.09.2005. aasta otsusega nr 295 selliselt, et kokkuvõttes jäi S.K AS-i üleliigse laovaru tasu suuruseks 515 454 krooni. 11.01.2006. aasta otsusega nr 12-4/31 muutis Maksu- ja Tolliamet S.K AS-le väljastatud maksuteadet nr 295 selliselt, et üleliigse laovaru tasu suuruseks jäi 509 207 krooni II KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 3. S.K AS esitas 07.12.2004. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri 29 oktoobri 2004. a. käskkirja nr 328 tühistamiseks. Nimetatud kaebust täiendas SvenskiyS.K AS 16.09.2005.a. ning 18.01.2006.a. 27.12.2004.a. esitas S.K AS Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 25.11.2004.a. maksuteate nr 16.2.2-9/10 kehtetuks tunnistamise nõudes. Nimetatud kaebuse liitis halduskohus 04.01.2005.a. määrusega ühiseks menetlemiseks eelnimetatud kaebusega.10.01.2006.a. esitas S.K AS Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles põllumajandusministri 08.12.2005.a. käskkirja nr 328 osalist tühistamist ning põllumajandusministrile nimetatud osas uue haldusakti välja andmiseks ettekirjutuse tegemist. Kaks viimatinimetatud kaebust liitis halduskohus ühiseks menetlemiseks esimesena nimetatud kaebusega 30.05.2006. aasta määrusega 4. Kaebuses esitatud nõuetest nähtub, et kaebuse esitaja soovib vaidlustada esiteks põllumajandusministri poolt ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse kindlaksmääramist. Kuigi formaalselt on kaebuse esitaja eraldi vaidlustanud põllumajandusministri käskkirja nr 328 ning selle käskkirja muutmise käskkirjaga nr 285, siis tuleb nimetatud kaebustes esitatud nõudeid ja põhjendusi käesolevas kohtuasjas käsitleda ühtsena. Seega tõlgendab kohus S.K AS nõuet kui nõuet tühistada põllumajandusministri käskkiri nr 328, mida on muudetud käskkirjaga nr 285 osas, mis puudutab kaubamärgigruppe „Juust Fetaki,” „Juust Bayerngold” ja „Margariin” ning teha põllumajandusministrile ettekirjutus teha nimetatud osas uus otsus. 5. Teiseks soovib kaebuse esitaja vaidlustada eelnimetatud põllumajandusministri käskkirja alusel Maksu- ja Tolliameti poolt koostatud maksuteate üleliigse laovaru tasu suuruse kohta. Nagu ka põllumajandusministri käskkirjade puhul, tuleb Maksu- ja Tolliameti maksuotsuste puhulgi lugeda, et kaebuse esitaja vaidlustab 25.11.2004.a. maksuteate nr 16.2.-9/10, mida on muudetud Maksu- ja Tolliameti 11.01.2006. aasta otsusega nr 12-4/31. 6. Kaebuse esitaja leiab esmalt, et kaubagrupi „Juust Fetaki (KN kood 0406 90 33) ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel ei ole põllumajandusminister arvesse võtnud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Nimelt on S.K AS tõendanud, et ta ei saanud vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist soetatud kauba müügist spekulatiivset tulu, kuna kaup müüdi pärast 1. maid 2004.a. sama hinnaga – seega ei saanud kaebuse esitaja konkurentsieelist ning suurema 2 koguse ostmine vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist oli tingitud üksnes sellest, et suurema koguse ostmisel saadi kaup soodsama hinnaga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Juustu Fetaki ülekandevaruks peaks Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 artikli 10 kohaselt olema 19 378 kg 7. Ka Juustu „Bayerngold” kohta osas leiab kaebuse esitaja, et põllumajandusminister ei ole arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja seetõttu ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurused vääralt leidnud. Kaebuse esitaja leiab, et kuna ÜLTS § 1 lg 3 alusel ei ole vaja deklareerida laovarusid, mille kogus kaubagrupis on alla 500 kg , siis ei saa 500 kg suurune või sellest väiksem kogus põhjustada konkurentsieelist ega anda spekulatiivset tulu. Sellest omakorda tuletab kaebuse esitaja, et käideldava kaubagrupi ülekandevaru peab olema minimaalselt 500 kg ega saa seega olla 0 kg. Samuti märgib kaebuse esitaja, et Bayerngold soetati märtsis ja aprillis, kuna suurkliendist jaemüüja otsustas peale mõningast testperioodi võtta toote oma müüdavasse sortimenti, mõne kuuga selgus aga, et jaemüüja poolt oodatud müüginumbreid ei suudetud saavutada ja seetõttu kulus kauba realiseerimiseks ka ebamõistlikult pikk periood ning seetõttu ei ole kaebuse esitaja rohkem juustu Bayerngold ostnud. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et nii enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga kui pärast seda müüdi juustu Bayerngold sama hinnaga ning seega ei saanud tal tekkida turueelist ning juustu Bayerngold ei ostetud eesmärgiga saada spekulatiivset tulu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Juustu Bayerngold ülekandevaruks peaks Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 artikli 10 kohaselt olema 3693 kg 8. Margariini (KN kood 1517 1090) osas märgib kaebuse esitaja, et ta on Põllumajandusministeeriumile 26.10.2005. a. saadetud taotluse lisas 1 tõendanud, et kaebuse esitaja valduses olev põllumajandustoodete laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt müüdava põllumajandustoodete laovaru suurusega, kuid laovaru määramisel on põllumajandusminister neid selgitusi arvestanud vaid osaliselt. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et ostis kõnealust margariini nii enne kui pärast Euroopa Liiduga liitumist sama hinnaga. Kaebuse esitaja märgib samuti, et seda, et ta ei saanud laovaru omamise turueelist konkurentide ees tõendab ka asjaolu, et margariini Hea müügihind pärast 1. maid 2004.a. ei muutunud. Kaebuse esitaja leiab, et maksukorralduse seaduse § 83 ja 84 tuleb maksustamisel lähtuda tehingu tegelikust sisust ja selle eesmärgist ning majandusliku tõlgendamise reeglist tuleb lähtuda ka üleliigse laovaru määramisel. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003 nähtuvalt on olulise tähtsusega spekulatiivse tulu teenimise fakt ja turueelise saavutamine konkurentide ees. Käesolevas asjas on aga tõendatud, et S.K AS ei ole enne 1. maid 2004. aastal soetatud kauba müügist peale 1. maid 2004.a. spekulatiivset tulu teeninud ja lähtudes majandusliku tõlgendamise meetodist ja ühetaolise maksustamise põhimõttest ei ole antud juhul maksustamine kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et margariini ülekandevaruks peaks Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003 artikli 10 kohaselt olema 40 685 kg 9. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et üleliigse laovaru tasu seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega, olles esmalt vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Kaebuse esitaja märgib, et ÜLTS avaldati Riigi Teatajas vaid 5 päeva enne selle jõustumist, ning alles sama aasta veebruaris võis mistahes isikul üldse tekkida aimdus et selline akt võidakse kunagi vastu võtta. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ÜLTS-is sätestatud tähtajad on ebamõistlikult lühikesed ning, et ÜLTS on vastuolus seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõttega. Viimases osas märgib kaebuse esitaja, et ÜLTS seab õiguslike tagajärgede saabumise sõltuvusse asjaoludest, mis olid seaduse jõustumisel juba aset leidnud. Ka peab kaebuse esitaja ÜLTS-i ettevõtlusvabadust põhjendamatult piiravaks – nimelt leiab kaebuse esitaja, et ÜLTS-iga piiratakse ettevõtlusvabadust eriti arenevate ettevõtjate puhul, kes vähem kui aasta jooksul enne seaduse kehtimahakkamist on alustanud uute 3 kaubagruppide töötlemisega või on teinud märkimisväärseid investeeringuid oma tegevuse laiendamiseks. Kaebuse esitaja hinnangul on ettevõtlusvabadust piirav eelkõige seaduses kasutatud metoodika, mille puhul ei arvestata isegi mitte keskmise ettevõtte tegelikku kasvutempot. Ka laovaru mahuline arvestamine ei arvesta ettevõtte kasvutempoga ning üldse ei arvestata laovaru arvutamisel uue kaubagrupi töötlemise alustamist. Lisaks ÜLTS-le on kaebuse esitaja hinnangul põhiseadusega vastuolus ka põllumajandusministri 26. aprilli 2004. aasta määrus „Põllumajandustoodete deklareerimise nõuded”, kuna esiteks on see antud põhiseadusega vastuolus oleva seaduse alusel ning teiseks rikub määrus õigusselguse põhimõtet. 10. Kaebuse esitaja leiab, et Maksu- ja Tolliameti koostatud maksuteade on õigusvastane, kuivõrd see tugineb õigusvastasele eelhaldusaktile ehk põllumajandusministri 29.10.2004.a. käskkirjale 328., samuti on õigusvastane maksuteate muutmise otsus, mis tugineb põllumajandusministri 08.12.2005.a. käskkirjaga nr 285 tehtud muudatustele ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel. III VASTUSTAJATE SEISUKOHAD 11. Põllumajandusminister vaidleb kaebusele vastu, leides, et on ülekandevaru ja üleliigse laovaru arvestamisel kõiki olulisi asjaolusid arvestanud ning juustu Fetaki, juustu Bayerngold ja margariini HEA ülekandevaru on õigesti arvutatud ning vastustaja jääb vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde. Vastustaja leiab, et Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 ja ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt saab tootmis- ja töötlemismahu kasvu arvesse võtta vaid nende käitlejate puhul, kes tegelevad toidutoorme või toidu tootmise või töötlemisega ning seda seetõttu, et suurimat turuhäirete tekitamise riski tekitavateks käitlejateks on enamasti vahendajad. S.K AS ei ole aga kõnealuste toodete tootja ega töötleja ning seega ei saa ülekandevaru väidetava müügimahu suurenemise tõttu suurendada. Vastustaja märgib ka, et igal käitlejal on õigus kavandada ettevõtte tegevust vastavalt oma laienemisplaanidele, ent kõnealuse komisjoni määruse ja ÜLTS kohaselt tuleb võimalike kaubandushäirete vältimiseks tavapärasest suuremate laovarude eest maksta tasu või need valdaja kulul turult kõrvaldada. Viimaks märgib vastustaja, et kuivõrd määruse 1972/2003 kohaselt võetakse ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse ainult neid toiminguid, mille käitleja tegi enne 1. maid 2004. a, siis ei saanud ka vaatamata 26.10.2005.a. esitatud taotlusele võtta arvesse neid S.K AS-i toiminguid, mis olid tehtud pärast 1.05.2004.a. 12. Põllumajandusminister ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga ÜLTS põhiseadusvastasuse kohta. Esiteks leiab vastustaja, Eesti liitumine Euroopa Liiduga pidi Eesti ettevõtjale teada olema enne 1. maid 2004. a. Nimelt reguleeris üleliigse laovaruga seonduvat juba 16. aprillil 2004. aastal alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping ning ÜLTS’i eelnõu arutelud toimusid Põllumajandusministeeriumis eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste vahel juba alates 2004. aasta veebruarist. Vastustaja leiab, et Eesti ettevõtjatel oli võimalus eeldada, et pärast Euroopa Liiduga liitumist tuleb Eestis asuda täitma ühenduse õigusakte, sealhulgas Komisjoni määrust nr 1972/2003. Samuti tuleneb eelnimetatud komisjoni määruse preambulist sõnaselgelt, et liikmesriik peab üleliigset laovaru omavatelt ettevõtjatelt tasu nõudma. Vastustaja märgib, et ÜLTS-ga loodud süsteemi eesmärk on ühelt poolt võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Euroopa Liidu ühisturul pärast EL laienemist ning teiselt poolt see, et Eesti Vabariigile Euroopa Liidu ees tekkivaid, üleliigse laovaruga seotud kohustusi ei tuleks riigieelarve kulude märkimisväärse suurenemise kaudu kinni maksta teistel isikutel. Vastustaja viitab ka Euroopa Kohtu 15. jaanuari otsusele kohtuasjas C-179/00, milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et käesoleva vaidluse esemeks olevate meetmetega sarnased meetmed, mis võeti 1994. aastal Euroopa Liiduga liitunud liikmesriikides, ei olnud vastuolus proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Vastustaja hinnangul ei riku ÜLTS ka 4 põhiseadusega kaitstud omandiõigust ega ettevõtlusvabadust, kuivõrd neid õigusi võib seadusega piirata, seatud piirangud on aga vastustaja hinnangul proportsionaalsed. Samuti viitab vastustaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas 11/70, mille kohaselt ei saa liikmesriigi kohtud ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele printsiipidele. Kokkuvõttes leiab vastustaja et S.K AS pidi olema teadlik üleliigsete laovarude omamise tagajärgedest. 13. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta, leides, et vaatamata vaidlustamisele on põllumajandusministri käskkirja näol tegemist kehtiva haldusaktiga ning seetõttu oli ka sellele haldusaktiga tuvastatud asjaoludele tuginemine maksuteate koostamisel õiguspärane. IV HALDUSKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 14. Üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamisega ei ole rikutud käitlejate õiguspärast ootust. Põhiseaduse § 10 sisalduvast õigusriigi printsiibist tuletatud õiguspärase ootuse printsiip kaitseb üksikisikuid ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju eest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.1994.a. otsuses nr III-4/A-5/94 ei välistanud kohus ebasoodsa mõjuga normide tagasiulatuvat kehtestamist üldse, leides, et üldreeglina on ebasoodne tagasiulatuv mõju keelatud ning riigi käitumine üksikisiku suhtes ei tohi olla sõnamurdlik. Eespooltoodust järelduvalt ei ole keelatud mistahes ebasoodus tagasiulatuv mõju. Kohtu hinnangul on seetõttu väide vastuolust ÜLTS rakendamise ja ülalviidatud kohtulahendi seisukohtadega põhjendamatu. Ka ei saa jätta tähelepanuta erinevust viidatud kohtulahendis käsitletud olukorra ja ÜLTS rakendamises, millest viimasel juhul oli meetmete rakendamise eesmärgiks võrdsete konkurentsitingimuste tagamine nii Eesti ettevõtjatele kui ka 15 varasema Euroopa Liidu liikmesriigi ja uute liikmesriikide käitlejatele, s.o.kõigile ühenduse ettevõtjatele. 15.Kohus leiab, et rahalise kohustuse kehtestamine oli põhimõtteliselt ettenähtav .Üleliigse laovaru arvestamise põhimõtted olid kindlaks määratud Euroopa Komisjoni 10.11.2003.a. määruses nr 1972/2003/EÜ „ Tsehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta.“ Üleliigse laovaru tasu seadus on vastu võetud Euroopa Komisjoni määruste 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ rakendamiseks, millest käesoleval juhul on asjakohane esimesena nimetatu. ÜLTS konkretiseerib määruses nr 1972/2003 esitatud üleliigse laovaru arvutamise põhimõtteid, sealjuures määrab perioodi, mille keskmine võetakse ülekandevaru arvutamisel arvesse . Samuti on ÜLTS-s määratud kordaja, mis annab aluse arvestada majanduse kasvu tingimustes vajalikku laovarude kasvu. Lisaks on täpsustatud üleliigse laovaru määramisel arvesse võetud tingimusi ning kehtestatud deklaratsioonide esitamise ja menetlemise kord. Seega on ÜLTS sätete näol tegemist vaid protseduuriliste sätetega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb Euroopa Komisjoni ülalviidatud määrustest. Euroopa Komisjoni 10.11.2003.a. määruse nr 1972/2003 artikkel 4 lõikes1 on sätestatud:“Ilma, et see piiraks ühinemisakti IV lisa 4.peatüki kohaldamist, ja juhul, kui siseriiklikul tasandil ei kohaldata rangemaid õigusakte, nõuavad uued liikmesriigid 1.mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist.“. Sama määruse art 4 lg 2 sätestab:“ Et kindlaks teha iga omaniku ülemäärased varud, võtavad uued liikmesriigid eelkõige arvesse järgmist:

1. a)ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine;
2. b)
3. b)ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuur;
4. c)
5. c)asjaolud, millega seoses varud tekkisid.
6. d)Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uutesse liikmesriikidesse imporditud või uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes. Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uute 5 liikmesriikide turgudele ette nähtud toodete suhtes. Varud registreeritakse 1.mail 2004 kohaldatava koondnomenklatuuri alusel.“ Käsitletava määruse artikli 4 lg 3 kohaselt määratakse lõikes 1 nimetatud maksu määr kindlaks 01.05.2004.a. kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra põhjal. Määruses olid toodud selle õigusaktiga hõlmatud toodete CN koodid. Sama artikli lg 4 sätestab: „ Et tagada lõikes 1 nimetatud maksu õige kohaldamine, peab uus liikmesriik viivitamatult tegema 1.mai 2004.a. seisuga olemasolevate varude inventuuri.Selleks võivad nad kasutada ülemääraste varude omanike identifitseerimiseks riskianalüüsil põhinevat süsteemi, võttes nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume: - valdaja tegevuse liik; - -ladustamisrajatiste maht; - -tegevuse tase. /…/.“ Lisaks nimetatule oli teada, et kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks Euroopa Liidu ühinemisleping, mis sätestab Euroopa Liidu õiguse õigustloovate aktide vastuvõtmiseks. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 kohaselt on määrus üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Seega oli ettevõtjatel, s.h.kaebajal võimalik eeldada, et Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga tuleb asuda täitma Euroopa Liidu määrusi, sealhulgas 10.11.2003.a. vastu võetud määrust 1972/2003 EÜ, millega nähti ette üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses. Lisaks eespooltoodule on nimetatud määruse preambuli lõikes 3 ja art 4 lõikes 1 sõnaselgelt kirjas, et üleliigse laovaru koguse eest peab liikmesriik nõudma tasu ettevõtjalt, kellel on üleliigne laovaru. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli teada pikemat aega enne 2004.a. 1.maid. Eesti Vabariigi ja Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide vaheline assotsieerumisleping ( Euroopa leping) ratifitseeriti 1994.a., Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping allkirjastati 16.04.2004.a.. Nimetatud õigusaktid reguleerisid muu hulgas ka üleliigsete laovarudega seonduvat. Eesti riik on endale mõlemas lepingus võtnud kohustuse, et era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta , et enne ÜLTS vastuvõtmist käsitleti ajakirjanduses juba 2003.a. laialdaselt küsimusi sellest, mis ootab ettevõtjaid ees Euroopa Liiduga liitumisel, samuti eelnes seaduse vastuvõtmisele ühiskonnas diskussioon ja toimusid Põllumajandusministeeriumis arutelud eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega. Üleliigse laovaru tasu seaduses toodud põhimeetmetele heakskiidu andmise kohta avaldas valitsuse pressibüroo teate 12.02.2004. Kuna Euroopa Liidu määrused on vahetult kohaldatavad ning ÜLTS eesmärk sai olla vaid rakenduslike reeglite kehtestamises, pidi mõistlikult käituv ettevõtja olema teadlik ja arvestama, et alates 1.maist 2004.s. tuleb asuda Eestis täitma üleliigse laovaru tasu seaduse väljatöötamist tinginud Euroopa Liidu Komisjoni määrusi, millega sätestati üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses. Kaebajal oli ka võimalus tutvuda üleliigse laovaru tasu maksmise üldpõhimõtteid kehtestava Euroopa Liidu määrusega. Kaebuse esitaja oleks pidanud ette nägema, et kui Eesti liitub Euroopa Liiduga, võib sellega kaasneda ettevõtluskeskkonna mõningane muutumine. Kohus nõustub vastustaja Põllumajandusministeeriumi seisukohaga, et ettevõtjatelt kui laovaru tasu subjektidelt võib eeldada nende tegevust reguleerivate õigusaktide tundmist, kasutades vajadusel sellekohaste teadmistega spetsialistide abi ning seega oleks kaebaja pidanud ette nägema, et kui tema omanduses on määruses nimetatud tooteid rohkem varasemate aastate keskmisest, võib tal tekkida kohustus üleliigse laovaru tasu maksmiseks. Seega rahalise kohustuse kehtestamine pidi olema ja oli ettenähtav ning selle kohustuse ettevõtjale panemise lähtealused pidid olema ettevõtjatele teada enne ÜLTS kehtestamist. 6 Kaebuse esitajal puudus alus ootuseks, et riik võtab ettevõtja kohustused enda kanda ning et viidatud määruses märgitud põllumajandustoodete omamisel üle varasemate, ühinemisele eelnevate aastate keskmise või tavapärase laovaru, temalt tasu ei nõuta. Eespooltoodust tulenevalt ei saa lugeda seaduse kehtestamist 2004.a. aprillis kaebuse esitaja õiguspärast ootust rikkuvaks ka juhul, kui ta omandas vaidlusalused kaubakogused enne seaduse jõustumist. 16.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 06.03.2002.a. otsuses nr 3-4-1-1-02 leidnud, et ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Ettevõtlusvabadust kui lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigust võib piirata kooskõlas Põhiseadusega ning piirangu aluseks võib olla ka avalik huvi. ÜLTS on töötatud välja lähtuvalt üldistest huvidest.. ÜLTS kehtestati Euroopa Liidu kõnealuse määruse ja määruse nr 60/2004/EÜ rakendamise tagamiseks ning seaduses käsitletavate meetmete rakendamise eesmärgiks on Euroopa Liidu määruse kohane võrdsete konkurentsitingimuste tagamine ühenduse ettevõtjatele Euroopa Liidu ühisturul ja pärast Euroopa Liidu laienemist. Kohtu hinnangul kaalub ettevõtjate võrdne konkurents üles kaebuse esitaja ettevõtlusele ÜLTS sätetega seatud teatud piirangu. Maksumaksjale deklareerimiskohustuse panemine, arvestades maksuobjekti eripära, on antud juhul maksubaasi leidmiseks proportsionaalseks abinõuks soovitud eesmärgi saavutamiseks. Seega on Põhiseaduse § 31 riive põhiseadusega kooskõlas. 17.Kaebuse esitaja väitel oli käitlejatele antud tähtaeg laovarude deklareerimiseks ebaproportsionaalselt lühike, võrreldes haldusvõimule antud tähtajaga käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramiseks. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse väitega, et ÜLTS alusel kehtestatav tasu oli erakorralise iseloomuga, ent sellest ei saa järeldada, et käitlejatel puudus kaupade ja varude arvestuse pidamine, mida teadaolevalt peeti päevade kaupa . Kuna ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine oli mahukam käitlejale pandud kohustusest laovarude deklareerimiseks, puudub kohtu hinnangul alus väita laovaru deklareerimise aja ebaproportsionaalsust võrreldes haldusvõimule antud tähtajaga, ka ei saa pidada eespooltoodud põhjendustel tähtaega sel määral ebamõistlikuks, mis tingiks ÜLTS vastuolu põhiseadusega. 18.Asjaolu, et eelnevate aastate varude keskmise leidmiseks ja seega selle kindlakstegemiseks, milline on tavapärane laovaru seis mingis kaubagrupis on ÜLTS lähtunud statistiliste näitajate leidmiseks 2004.aastale eelneva 4 viimase aasta 1.mail olemasolevast laoseisust, s.t. nende aastate 1,mai seisu keskmisest,ei tähenda vastuolu nimetatud Euroopa Komisjoni määrusega. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et statistiliste keskmiste leidmine sel viisil oleks iseenesest ebaõige, vaid on väitnud, et juhusliku ajamomendi kasutamine keskmise leidmiseks ei näita majanduslikku sisu ja tegelikku laoseisu. Kohus nõustub Põllumajandusministeeriumi seisukohaga, et ÜLTS § 10 lg 2 annab võimaluse üleliigse laovaru suuruse korrigeerimiseks. 19. Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on ülekandevaru arvutamisel kordaja ( eelnõu esialgses redaktsioonis 1,1) rakendamiseks võetud aluseks töötleva tööstuse sektori kasv sisemajanduse koguproduktis, mis moodustas 2003.a. ajavahemikus jaanuarist septembrini võrreldes 2002.aasta sama ajavahemikuga 2000.aasta püsivhindades 8,1 %. Sel alusel eeldati, et 10-%-line majanduskasv ajavahemikul 1.maist 2003-1.maini 2004 on reaalne ja samas suurusjärgus võib pidada normaalseks ka käitleja põllumajandustoote laovarude kasvu tagamaks vajalikke sisendeid tootmises. Nähtuvalt ÜLTS § 6 lg-st 1 on nimetatud kordajat seaduses suurendatud. Kaebuse väited ebaõigetest lähteandmetest ÜLTS-s on paljasõnalised . Oluliseks peab kohus aga siinkohal märkida, et tootmis- ja töötlemismahu kasvu saab ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt arvesse võtta vaid nende käitlejate puhul, kes tegelevad toidutoorme ja toidu tootmise või töötlemisega, kelleks kaebuse esitaja ei ole. Seetõttu tootmis- ja töölemismahtu käsitlevad sätted kaebuse esitaja puhul ei rakendu. Kohus nõustub vastustajatega selles, et ÜLTS § 10 lg 2 puhul ei ole tegemist hulgikaupmeeste ebavõrdse kohtlemisega võrreldes tootjatega. Arvestatud on, et tootjate puhul on laovarud piiratud töötlemise võimsustega , mistõttu juhul, kui varud ületavad 7 tootmis- ja töötlemismahu kasvu, on seda ületavad laovarud üleliigsed. Siinjuures on arvestatud Euroopa Komisjoni viidatud määrustest tulenevaga, mille kohaselt kaubandushäired tulenevad enne liitumist soetatud põllumajandustoodete kogunemisest uutesse liikmesriikidesse ning selliste varude kogunemiseks on suurimad võimalused vahendajatel ja kauplejatel. Toodust lähtuvalt on ka eespoolnimetatud määruses sätestatud, et tuvastamissüsteemi puhul arvestatakse asjaomase ettevõtja tegevuse liiki, ladustamisrajatiste mahtu ning tegevuse taset. Vastustaja Põllumajandusministeeriumi selgituste kohaselt tegi ta uurimisprintsiibi rakendamiseks ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel koostööd ka järelevalveasutustega. Seega peaksid ettevõtja vastavad otsused, mis on tehtud pikemale ajaperioodile ette vaadates, nähtuma tema majandusaasta aruandes sisalduvast tegevusaruandest. Kaebuse esitajal ei olnud keelatud põllumajandustoodete laovaru suurendamine võrreldes tavapäraselt tema valduses oleva laovaruga ja kavandada ka oma tegevuse laiendamist. Samas pidi kaebaja arvestama, et kui laovarude suurendamine on toimunud muul kui temast sõltumatul asjaolul, saavutab ta teiste ettevõtjate ees konkurentsieelise, mille vältimine Euroopa Liidu ettevõtjate huvides on kaalukam kui kaebuse esitaja isiklik huvi laovarude suurendamiseks. 20. Kohus on eespool toonud põhjendused, mille kohaselt ÜLTS ei riku õiguskindluse põhimõtet ja ei piira põhjendamatult ettevõtlusvabadust ning ei ole seega põhiseadusevastane. Järelikult ei ole põllumajandusministri 26.04.2004.a. määrus nr 66 „Põllumajandustoote deklareerimise nõuded“ antud põhiseadusega vastuolus oleva õigusakti alusel ning ei ole ülaltoodud põhjendustel põhiseadusevastane. Kaebuse väitest, mille kohaselt on määrus üldsõnaline ja ei anna haldusakti adressaadile võimalust tema suhtes toime pandud haldustegevuse- üleliigse laovaru määramise õiguspärasuse kontrolliks , ei selgu, millist määruse sätet või sätteid peab kaebaja õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks. Siinjuures märgib kohus, et kõnealune määrus on antud ÜLTS § 8 lg 3 delegatsiooninormi alusel ja reguleerib küsimusi, mis on ÜLTS viidatud sättes toodud. Oluline on märkida, et üleliigse laovaru suuruse määramist reguleerib ÜLTS, mitte põllumajandusministri määrus ning ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohta koostab Põllumajandusministeerium haldusakti. Seega on käitlejal üleliigse laovaru määramise õiguspärasust võimalik kontrollida viidatud haldusakti, mitte deklaratsiooni alusel. Iseenesest on õige kaebuse väide, et seaduse ühetaoliseks rakendamiseks peab olema selle regulatsioon selge ja üheselt mõistetav, ent määruses ei käsitleta ja ei olegi põllumajandusministrile antud õigust reguleerida ülekandevaru või üleliigse laovaru määramist. Kaebaja on õigusselguse põhimõtet rikkuvana konkreetselt välja toonud deklaratsiooni osa „laovaru suurenemise põhjused“, samuti on kaebuse väitel selgusetu, kuidas tuleb formuleerida ja mil viisil põhjendada ülekandevaru suurendamist tingivaid asjaolusid. Kuna käsitletava määruse § 2 lg 2 kohaselt tuleb deklaratsioon esitada Põllumajandusministeeriumile nii digitaalselt kui paberkandjal posti teel, siis on deklaratsiooni täitmise juhiseks ka Põllumajandusministeeriumi koduleheküljel asunud põllumajandustoote laovaru deklareerimise infosüsteemi kasutusjuhend, mille lk 10 asuv osa „Põhjendus“ annab selgitused selle kohta, et vabas vormis saab üleliigse laovaru ära põhjendada vormi alumises osas, laovarude suurenemise põhjuste märkimist deklaratsioonis näidatud asjaoludel illustreerib joonis 10. Vormi digitaalsel täitmisel arvutas programm kohe välja üleliigse laovaru ja käitlejal oli võimalk kohe esitada põhjendused üleliigsete laovarude tekkimise asjaolude kohta kas täites vastavad alajaotused tabelis või lisades teisi põhjendusi. Kuna deklaratsioon tuli esitada ka paberkandjal, siis pidi olema arusaadav, et sellekohased tõendid tuli lisada paberkandjal deklaratsioonile. Eespooltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul põllumajandusministri 26.04.2004.a. määrus nr 66 vastuolus õigusselguse põhimõttega. 21.ÜLTS § 1 lg 3 kohaselt ei kohaldata samas seaduses sätestatut käitlejate suhtes, kelle valduses on 2004.a. 1.mai seisuga ühte liiki põllumajandustoodet 500 kg või vähem või ühte liiki teravilja 5 tonni või vähem. Seega nimetatud käitlejate suhtes ei määrata üleliigset laovaru, seega ei tehta ka kindlaks ülekandevaru. Viidatud sättest ei tulene, ülekandevaru suuruseks peab 8 olema vähemalt 500 kg. Kui käitleja valduses oli põllumajandustoodet 500 kg või rohkem, siis määrati tema puhul kindlaks ülekandevaru ja üleliigne laovaru. 22.Kaebaja väited uurimispõhimõtte rikkumisest seeläbi, et põllumajandusminister ei uurinud tegelikke asjaolusid ja ei selgitanud välja , kas kaebaja tekitas kaubandusturul häireid või saavutas mingi eelise ehk teisisõnu ei ole arvestatud, et kaebaja ei saanud üleliigsetest laovarudest spekulatiivset tulu, on ekslik. Komisjoni määrusest (EÜ) nr 1972/2003 ei saa järeldada, et hinnata tuleb reaalset kaubandushäirete tekitamist, vaid üleminekumeetmed on selliste häirete ohu tekitamise vältimiseks. Eespooltoodust tulenevalt ei ole laovarude üleliigseks lugemine ja üleliigse laovaru tasu nõudmine seotud tulu teenimise faktiga. Samuti märgib kohus, et kui enne liitumist oli võimalik soetada varusid, mille ühikuhind oli oluliselt madalam Euroopa :Liidu siseturu hinnast, siis varude turustamine pärast Euroopa Liiduga liitumist toimub Euroopa Liidu turuhinnaga , s.o. maailmaturu hind , millele lisandub Euroopa Liidu tollimaks. Seega saavutatakse ülemääraste varudega konkurentsieelis näiteks Eesti ettevõtjate ees, kes soetavad varusid pärast liitumist. Põhjendatud on Põllumajandusministeeriumi seisukoht, et üleliigse laovaru tasu seaduse ja nimetatud määruse 1972/2003 EÜ kohaselt võetakse ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse vaid neid käitleja toiminguid, mis tehti enne 1.maid 2004, s.o.enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist. 23. Eespooltoodud põhjendustel leiab kohus, et põllumajandusminister on kaebaja valduses olnud põllumajandustoodete suhtes ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse leidmisel arvestanud kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning on järginud nii Euroopa Komisjoni määrust 1972/2003 EÜ kui ka üleliigse laovaru tasu seadust. Põllumajandusminister on üksikasjalikult analüüsinud käskkirjas nr 285 kaebaja poolt muudetud põllumajandusdeklaratsiooni ja selle taotlusi ning on põhjendatult leidnud, et selliseid asjaolusid, mis tingiksid käsitletavate põllumajandustoodete ülekandevaru suurendamise, v.a.osaliselt margariin HEA suhtes, kaebuse esitaja esitanud ei ole. Viidatud käskkiri on motiveeritud ning seda on möönnud ka kaebuse esitaja. Arvestades, et HMS § 56 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele ning et käskkirjaga nr 285 muudeti põllumajandusministri 20.10.2004.a. käskkirja nr 328, mistõttu nimetatud haldusakte tuleb käsitleda ühtselt, ei oma käskkirja nr 328 väidetavad motivatsioonipuudused käesoleval juhul tähendust. 24. Põllumajandusministri käskkirjas toodud üleliigse laovaru suuruse kindlaksmääramisega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks üleliigse laovaru tasu summa leidmiseks tähtsust omav asjaolu. Üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus tekkis kaebuse esitajal Maksu- ja Tolliameti maksuteate ja selle muutmise otsuse tulemusel. Kuna kaebaja on maksuhalduri haldusaktid vaidlustanud seetõttu, et maksuhaldur on üleliigse laovaru tasu summa määramisel lähtunud vääralt määratud üleliigse laovaru suurusest, ei kuulu rahuldamisele ka kaebused Maksu- ja Tolliameti maksuteatele ja otsusele. 25. Kuna kaebus jääb rahuldamata ning vastustajad kohtukulude nõuet esitanud ei ole, jäävad menetlusosaliste kanda nende endi kohtukulud. Lea Kuuse kohtunik RESOLUTSIOON 1. Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a ja Tallinna Halduskohtu 22. septembri 2006. a otsused haldusasjas nr 3-04-415 9 põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 328 ja 8. detsembri 2005. a käskkirja nr 285 puudutavas osas ning lõpetada selles osas haldusasja menetlus. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus jõusse. 3. Tagastada kautsjon. 4. Mõista Põllumajandusministeeriumilt S.K AS kasuks välja menetluskulu 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni. 10