Obsah (4)

§ 10§ 6§ 7§ 14

3-04-403 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 06.oktoobril 2006. a Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-04-403 OÜ A.G. kaebus põl

) § 8 lg 1 alusel suhkru laovaruks 14 162 283 kg ning esitas põllumajandustoote deklaratsioonis roo- ja 1 peedisuhkru ( KN kood 1701) ülekandevaru suurendamiseks taotluse muudel käitlejast mitteolenevatel põhjustel sama suure koguse kohta. 2.Põllumajandusministeerium nõudis taotlejalt andmeid kõikide suhkruga tehtud tehingute, nii ostu kui ka müügi kohta ajavahemikul 01.01.2004 –31.05.2004, nõutud tähtajaks –26.07.2004, midaOÜ A.G ei teinud. 3.Põllumajandusministri 30.10.2004.a. käskkirjaga nr 413 määrati

§ 10lg 1 alusel kindlaks

OÜ A.G roo- ja peedisuhkru ( KN kood 1701) ülekandevaru ja üleliigne laovaru. Käskkirjas tuvastati, et äriühingu laovarud on tunduvalt suuremad kui viimasel neljal aastal keskmiselt ja määrati seisuga 01.05.2004.a. OÜ A.G ülekandevaru suuruseks 0 kilogrammi ja äriühingu valduses olnud suhkur 14 162 283 kilogrammi üleliigseks laovaruks

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus uuris järelevalve korras OÜ A.G laovarusid ja tegi 10.11.2005.a. otsuse, milles leidis, et äriühingu poolt deklareeritud andmed on ebaõiged ja määras OÜ A.G OÜ valduses 01.05.2004.a. olnud suhkruvaru koguses 14 181 183, 15 kg üleliigseks laovaruks ning kohustasOÜ A.G-t kõrvaldama üleliigne laovaru turult hiljemalt 30.11.2005.a. Kontrollimise käigus tuvastati erinevus Põllumajandusministeeriumile esitatud müügi kogusest 18 900,15 kg osas 5.OÜ A.G suhkrut turult ettenähtud ajaks ei kõrvaldanud ning 25.05.2006.a. koostas Maksu- ja Tolliamet maksuteate nr 12-5/21, mille kohaselt oli arvutatud üleliigse laovaru tasu suuruseks 123 257 171 krooni. 6.OÜ A.G esitas Põllumajandusministri käskkirjale , Põhja Maksu- ja Tollikeskuse 10.11.2005.a. otsusele nr 5209 ja Maksu- ja Tolliameti 25.05.2006.a. maksuteatele nr 12-5/21 kaebused halduskohtule. II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
2. 03.12.
3. a. esitas OÜ A.G Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri 30.10.2004.a. käskkirja nr 413 tühistamiseks, üleliigse laovaru tasu seaduse Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, samuti Euroopa Komisjoni 14.01.2004.a. määruse nr 60/2004 EÜ kohaldamata jätmiseks seoses vastuoluga Põhiseadusega ja kuivõrd määruse ühinemismeetmete normiadressaadiks saab olla riik. 09.12.2005.a. esitasOÜ A.G Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja maksu- ja Tollikeskuse 10.11.2005.a. otsuse nr 5209 tühistamiseks. Nimetatud kaebuse liitis halduskohus 26.06.2006.a. määrusega ühiseks menetlemiseks eelnimetatud kaebusega. 16.06.2006.a. esitasOÜ A.G Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti 25.05.2006.a. maksuteate nr 12-5/21 tühistamist. Kaebuse kohaselt on

vastuolus Põhiseadusega ning ka Euroopa ühenduse põhimõtetega, mistõttu ei saa seda otsuse tegemisel aluseks võtta. Lisaks leiab kaebaja, et otsus põhineb põllumajandusministri käskkirjal, mis on õigusvastane nimetatud haldusaktile esitatud kaebuses toodud põhjendustel. 24.08.2006.a. määrusega liitis kohus nimetatud kaebuse ühiseks menetlemiseks varem ühiseks menetlemiseks liidetud kaebustega põllumajandusministri käskkirjale ja maksuhalduri otsusele. Arvestades, et maksuteate kehtivus tuleneb vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja ja Maksu- ja Tollikeskuse otsuse kehtivusest ning maksuteate on kaebaja vaidlustanud põhjendusel, et see tugineb õigusvastasele regulatsioonile, esitades samad argumendid, mis põllumajandusministri käskkirja ja Põhja Maksu- ja Tollikeskuse otsuse vaidlustamisel, käsitleb kohus põhjendusi ühtsetena ja ei too eraldi esile iga haldusakti vaidlustamise argumente. 8.Kaebuse esitaja leiab, et üleliigse laovaru tasu seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega ja Euroopa Ühenduse põhimõtetega, olles esmalt vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

avaldati Riigi Teatajas vaid 5 päeva enne selle jõustumist ning

normidel on tagasiulatuv jõud, kuna nad seavad õigusliku tagajärje sõltuvusse asjaoludest, mis selle kehtima hakkamisel juba olid aset leidnud. 2 9. Lisaks tagasiulatuvale mõjule on kaebuse väitel

-st tulenevatel tagajärgedel karistav iseloom, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 7 ja Põhiseaduse §-dega 23 ja

1. Oma iseloomult on üleliigse laovaru tasu karistava eesmärgiga rahatrahv, seega on tagasiulatuvalt kehtestatud rahaline karistus, kusjuures karistama asutakse õiguspäraselt käitunud isikuid asja eest, mida ta ette ei pidanud nägema.
2. Peale õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleva tagasiulatuva jõu ja kehtestatud kohustuse karistava iseloomu peab kaebuse esitaja

-i ettevõtlusvabadust põhjendamatult piiravaks . Nimelt leiab kaebuse esitaja, et

-iga piiratakse õigust alustada ettevõtlust, kui arvestab üleliigse laovaru tasu määramisel isikute eelnevat tegevust ja seob selle tegevusega negatiivsed tagajärjed. 11.Kaebaja väitel ei ole tema põhiõiguste riive üldistes huvides, rikub tema õigusi rohkem kui on võimalik põhjendada riive legitiimse eesmärgiga ega ole proportsionaalne. Kaebaja väitel puudub

-ga tasu kehtestamisel legitiimne eesmärk, kuna seadus sätestab rekvireerimisakti. Puutumus konkurentsiõigusega puudub, sest kaebaja ei ole tekitanud turul defitsiiti ega müünud suhkrut alla omahinna, samuti ei ole kaebaja müünud suhkrut EL vanade liikmesriikide turule. Kuna ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatakse, on kaebaja poolt imporditud suhkur ja selle müügilt saadud kasum õiguspäraselt omandatud vara, mida Eesti riik asub

alusel riigieelarvesse rekvireerima, mis on otseselt vastuolus PS § 32 lg-ga 1. 12.Ka leiab kaebaja, et Eesti riigi väliskohustuse, mis tuleneb Euroopa komisjoni määrusest nr 60/2004 lg 7 panemine kitsale grupile õiguspäraselt toiminud ettevõtjatele ei ole õiguspärane. Eesti suhtes jõustusid EL õigusaktid alles alates EL-ga jõustumisest. Seega kui riik oleks sellega seoses soovinud panna oma isikutele kohustusi enne 01.05.2004.a., oleks pidanud seda tegema siseriiklike õigusaktidega. Eesti riik on selle kohustuse aga põhiseadusevastaselt pannud tagantjärele. Kaebaja leiab, et riigi väliskohustused, nagu on suhkrutrahv Eesti Vabariigile, peab kandma riik ning sellise väliskohustuse tekkimises puudub kaebaja õigusvastane tegevus kui tema vastutuse alus. EL õigusaktid ei pane kaebajale kohustust tasuda üleliigset laovaru kui see on vastuolus Eesti põhiseadusega. 13.Asjaolu, et kaebaja tegevuse tulemusel on turul rohkem suhkrut, ei kahjusta kuidagiviisi avalikke ega üldisi huve. Konkurentsiõiguse küsimused saavad tulla kõne alla seoses konkreetsete tehingutega, kus kaup liigub nn uute liikmesriikide liituvalt turult nn vanade liikmesriikide turule, mida kaebaja tegevuse tulemusel ei toimunud ( v.a. üks proovipartii). Suurema kasumi teenimine suurema hinnatõusu arvelt on Eesti siseriiklik küsimus. 14.Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et EL õigus ei loo alust nõuda käitlejalt üleliigse laovaru tasu ükskõik mis viisil või moel, vaid ta loob õiguse nõuda seda vastavuses siseriikliku ja EL õigusega. Sisuliselt EL õigus ei sätesta nõude korda käitleja suhtes ning riik püüab oma õigust realiseerida õigusvastaselt.

ei ole protseduurinormidest koosnev õigusakt, EL õigus loob nõudeõiguse laovaru tasu osas, kuid selle kohustuse käitlejale loob siseriiklik õigus. Maksukohustuse tekkimise seadmine sõltuvusse ettevõtja äritegevuse edukusest ja seda peegeldavast laovaru suurusest ei ole õiglane ja tähendab põhjendamatut rivet ettevõtja ettevõtlusvabadusse. Küsitud andmeid oma tehingute kohta ei esitanud kaebaja Põllumajandusministeeriumile seetõttu, et selleks anti ebamõistlikult lühike tähtaeg ja puudus õiguslik alus andmete küsimiseks.

§ 10

lg 2 ei võimalda kaebajale ülekandevaru määramist, kuna kaebaja ei tooda ega töötle suhkrut. Samuti on varud tekkinud kaebajast olenevatel asjaoludel – kaebaja importis suhkrut seaduslikus korras. III VASTUSTAJATE SEISUKOHAD 15.Põllumajandusminister vaidleb kaebusele vastu, leides, et on ülekandevaru ja üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kõiki olulisi asjaolusid arvestanud , ülekandevaru on õigesti arvutatud ning vastustaja jääb vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde. Vastustaja leiab, et 3 vaidlustatud käskkiri ja

ei ole vastuolus kaebaja viidatud põhiseaduslike õiguste ja õiguse üldprintsiipidega. PS § 32 sätestatud omandiõigust

-ga ei piirata, seadusega ei võeta õigust omandit vallata, kasutada ja käsutada, üksnes reguleeritakse teatud omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist.Omandiõigust võib kitsendada seadusega, arvestades olulist huvi ja proportsionaalsuse põhimõtet. Ka leiab vastustaja, et käskkirjaga ei piirata PS § 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Kuna ettevõtlusvabadus ei ole absoluutseks põhiõiguseks, võib seda vabadust põhiseadusega kooskõlas piirata.

on välja töötatud üldistest huvidest lähtuvalt ja selles ettenähtud meetmed on proportsionaalsed.

-ga ei rikuta õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna Eesti liitumine Euroopa Liiduga oli ettevõtjatele teada enne 1.maid 2004.a. Isikutel oli võimalik eeldada, et 1.maist 2004 tuleb asuda Eestis täitma Euroopa Liidu määrusi, sealhulgas

väljatöötamise tinginud Euroopa Komisjoni määrusi, millega sätestati üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses, sealhulgas suhkrusektoris. Euroopa Liidu määruse üldine kohaldatavus tähendab, et nendega saab panna liikmesriikide isikutele kohustusi ja anda õigusi ilma siseriikliku õigusloome sekkumiseta. Seega on määruste adressaatideks ka Eesti isikud, mitte ainult Eesti riik. 16.Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 EÜ preambuli lõikes 3 artikli 4 lõikes 1 ja määruses 60/2004 preambuli lõikes 6 artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et üleliigse laovaru koguse eest peab liikmesriik nõudma tasu ettevõtjalt, kellel on üleliigne laovaru.Seega on tasu maksmine üleliigset laovaru valdava isiku kohustus. Eesti Vabariik vastutab Euroopa Liidu ees oma isikute kohustuste täitmise korraldamise ja tagamise eest.

käsitletavate meetmete rakendamise eesmärk on viidatud Euroopa Liidu määruste kohane võrdsete konkurentsitingimuste tagamine kõigile ühenduse ettevõtjatele pärast Euroopa Liidu laienemist. Üleliigse laovaru tasu ei ole karistusliku iseloomuga, vaid tegemist on võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks rakendatava meetmega. 17.Kaebaja põllumajandustoote deklaratsioonist nähtuvalt oli suur kogus suhkrut kaebaja laos enne Euroopa Liiduga liitumist odava hinnaga.Seega oli kaebajal vaheltkasu teenimine võimalik ja seda ei saanud jätta tähelepanuta. Põllumajandusministri käskkiri on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Kui kaebaja pidas lisaandmete esitamiseks tähtaega ebapiisavaks, pidanuks ta sellest ministeeriumile teatama ja teatama, millal on võimalik andmeid esitada. Seda ta aga ei teinud. Kaebuse esitaja ise taotles ülekandevaru suurendamist ,esitades selleks taotluse deklaratsioonis, järelikult leidis ta, et deklaratsiooni esitamiseks on piisav õiguslik alus. Vastustaja märgib ka, et igal käitlejal on õigus kavandada ettevõtte tegevust vastavalt oma äriplaanidele, ent kõnealuse komisjoni määruse ja

kohaselt tuleb võimalike kaubandushäirete vältimiseks tavapärasest suuremate laovarude eest maksta tasu või need valdaja kulul turult kõrvaldada. 18.Põllumajandusminister ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga

põhiseadusvastasuse kohta. Esiteks leiab vastustaja, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga pidi Eesti ettevõtjale teada olema enne

1. maid
2. a. Nimelt reguleeris üleliigse laovaruga seonduvat juba
3. aprillil
4. aastal alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping ning

’i eelnõu arutelud toimusid Põllumajandusministeeriumis eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste vahel juba alates

1. aasta veebruarist. Vastustaja leiab, et Eesti ettevõtjatel oli võimalus eeldada, et pärast Euroopa Liiduga liitumist tuleb Eestis asuda täitma ühenduse õigusakte, sealhulgas Komisjoni määrust nr 1972/
2. Samuti tuleneb eelnimetatud komisjoni määruse preambulist sõnaselgelt, et liikmesriik peab üleliigset laovaru omavatelt ettevõtjatelt tasu nõudma. Vastustaja märgib, et

-ga loodud süsteemi eesmärk on ühelt poolt võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Euroopa Liidu ühisturul pärast EL laienemist ning teiselt poolt see, et Eesti Vabariigile Euroopa Liidu ees tekkivaid, üleliigse laovaruga seotud kohustusi ei tuleks riigieelarve kulude märkimisväärse suurenemise kaudu kinni maksta teistel isikutel. Vastustaja viitab ka Euroopa Kohtu

1. jaanuari otsusele kohtuasjas C-179/00, milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et käesoleva vaidluse esemeks olevate meetmetega sarnased meetmed, mis võeti
2. aastal Euroopa Liiduga liitunud liikmesriikides, ei olnud vastuolus 4 proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Vastustaja hinnangul ei riku

ka põhiseadusega kaitstud omandiõigust ega ettevõtlusvabadust, kuivõrd neid õigusi võib seadusega piirata, seatud piirangud on aga vastustaja hinnangul proportsionaalsed. Samuti viitab vastustaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas 11/70, mille kohaselt ei saa liikmesriigi kohtud ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele printsiipidele. 19.Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et põllumajandusministri käskkiri on õiguspärane, ei kõnealune seadus ega selle alusel antud rakendusakt ole vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega, need ei riku õiguskindluse põhimõtet ega piira ettevõtlusvabadust ning seaduses ettenähtud meetmed on proportsionaalsed ja vastavuses nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega. 20. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta, leides, et

sätete näol on tegemist vaid protseduuriliste sätetega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb Euroopa Komisjoni määrustest. Üleliigsete laovarude omamist käsitletakse ühinemislepingus riigiabi eksisteeriva abisüsteemina Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõike 1 tähenduses.Kuna sellise riigiabi andmist ei peeta ühisturuga kokkusobivaks, on Euroopa Komisjon otsustanud ja vastu võtnud määrused, milles ettenähtud abinõud peavad tagama kõigile ühenduse ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Seega

ei kehtesta uusi materiaalõiguse norme, vastavad normid tulenevad otseselt Euroopa Komisjoni määrusest, kusjuures Euroopa Nõukogu ja Komisjoni määrused on üldise kehtivusega, tervikuna siduvad ja vahetult kehtivad kõigis liikmesriikides. 21.Ka märgib vastustaja, et Eesti kohtute pädevuses ei ole seisukoha võtmine selles, kas Euroopa Komisjoni poolt antud määrused on kooskõlas kaebuses väljatoodud põhimõtetega ning vastav otsustusõigus on Euroopa Kohtul, kes on juba sarnases asjas võtnud seisukoha 15.01.2002.a. otsuses C-179/00 ja leidnud, et üleliigse laovaru tasu kehtestamisega ei ole rikutud proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid. Viidatud lahendis esitatud põhimõtted kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas. Seega ei ole määrava tähtsusega

rakendamise aeg ja kiirus, sest mõistlikult hoolsal ettevõtjal pidi olema enne

vastuvõtmist ja jõustumist teada, et üleliigsete laovarude eest tuleb tasu maksta. Maksuhaldur on sarnaselt Põllumajandusministeeriumiga seisukohal, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine ei ole karistusliku iseloomuga, vaid meetmeks võrdsete konkurentsitingimuste tagamisele Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Kaebuse esitaja on oma varusid suurendanud tavalisest enam ja ei ole sellise suurendamise kohta Põllumajanduseministeeriumile aktsepteeritavaid põhjendusi toonud. IV HALDUSKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 22.Kohus leiab, et õigusliku olukorra muutumine ja laovarude üleliigsete koguste eest rahalise kohustuse kehtestamine seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga oli põhimõtteliselt ettenähtav . Kuigi

võeti vastu 07.04.2004.a., Eesti Vabariigi President kuulutas seaduse välja 22.04.2004.a., seadus avaldati 27.04.2004.a. ning jõustus 01.05.2004.a., oli Eesti ühinemine Euroopa Liiduga teada pikemat aega enne 2004.a. 1.maid ning õigusliku olustiku muudatus ei saanud olla mõistlikult tegutsevatele ettevõtjatele ootamatu ja ettenägematu. . Eesti Vabariigi ja Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide vaheline assotsieerumisleping ( Euroopa leping) ratifitseeriti 1994.a., Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping allkirjastati 16.04.2004.a.. Nimetatud õigusaktid reguleerisid muu hulgas ka üleliigsete laovarudega seonduvat. Eesti riik on endale mõlemas lepingus võtnud kohustuse, et era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta , et enne

vastuvõtmist käsitleti ajakirjanduses juba 2003.a. laialdaselt küsimusi sellest, mis ootab ettevõtjaid ees Euroopa Liiduga liitumisel, samuti eelnes seaduse vastuvõtmisele ühiskonnas diskussioon ja toimusid 5 Põllumajandusministeeriumis arutelud eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega. Üleliigse laovaru tasu seaduses toodud põhimeetmetele heakskiidu andmise kohta avaldas valitsuse pressibüroo teate 12.02.2004. Lisaks nimetatule pidi mõistlikule ettevõtjale tulenevalt küsimuste käsitlusest meedias ja läbiviidud selgitustöööst olema teada Euroopa Ühenduse asutamislepingus fikseeritud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja nende eesmärkide saavutamise vahendid. Seega pidi olema ka teada , et nende eesmärkide saavutamise vahendiks on ühise põllumajanduse turukorralduse kehtestamine, mis seisneb erinevate meetmete rakendamises ( ühised konkurentsieeskirjad, eri riikide turukorralduse koordineerimine või Euroopa turukorraldus) . Praktikas on Euroopa Liit kehtestanud mitmeid põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevaid määrusi , sealhulgas rakendanud Euroopa Liidu laienemise eelmistel etappidel liituvatele riikidele oma määrustega üleminekumeetmed sarnaselt meetmetega, mis jõustusid 1.mail 2004.a. Täiendavalt eespooltoodule oli ka teada, et kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks Euroopa Liidu ühinemisleping, mis sätestab Euroopa Liidu õiguse õigustloovate aktide vastuvõtmiseks. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 kohaselt on määrus üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Seega oli ettevõtjatel, s.h.kaebajal võimalik eeldada, et Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga tuleb asuda täitma Euroopa Liidu määrusi, sealhulgas 10.11.2003.a. vastu võetud määrust 1972/2003 EÜ „ Tsehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta.“, millega nähti ette üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses ning Euroopa Komisjoni 14.01.2004.a. määrust nr 69/2004, millega sätestati suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu. Nii eespoolviidatud määruses nr 1972/2003 EÜ (preambuli lõikes 3 ja art 4 lõikes 1) kui ka suhkrusektoris üleminekumeetmeid sätestavas määruses nr 60/2003 EÜ ( preambuli lõikes 6 ja artikli 6 lõikes 3 )on sõnaselgelt kirjas, et üleliigse laovaru koguse eest peab liikmesriik nõudma tasu ettevõtjalt, kellel on üleliigne laovaru ning suhkru üleliigse laovaru eest, mida ei ole seaduses ettenähtud ajaks turult kõrvaldatud. Kohus nõustub Põllumajandusministeeriumi seisukohaga, mille kohaselt ettevõtja ärikulude hulka peab kuuluma ka ettevõtluse õigusliku keskkonna kindlakstegemine, seega arvestades Euroopa Liidu õigusaktidest ja Riigi Teatajas avaldatud välislepingutest tulenevate kohustustega ning pidades silmas meedias käsitletud küsimusi seoses Euroopa Liiduga liitumisega kaasnevate muudatustega, pidi kaebuse esitaja olema teadlik tagajärgedest, mis kaasnevad üleliigsete laovarudega. Ülaltoodust tulenevalt pidi kaebuse esitaja ettevõtjana olema võimeline ette nägema üleliigse laovaru tasu kehtestamist, sest selle muudatuse õiguslikud alused tulenesid varem vastu võetud Euroopa Liidu õigusest. 23. Euroopa Liidu määrus on vahetult kohaldatav, s.t. et nimetatud EL teisene õigusakt on vastavalt EÜ asutamislepingu art 249 lg-le 2 kõigis liikmesriikides üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Liikmesriigi poolt EL määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikkusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega.Üleliigse laovaru tasu seadus on vastu võetud Euroopa Komisjoni määruste 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ rakendamiseks.Viidatud seaduse § 1 lg 1 kohaselt sätestatakse seadusega 2004.a. 1.mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote üleliigse laovaru tasu maksmise alused ja menetluse kord, riikliku järelevalve teostamise alused ja ulatus ning vastutus seaduse nõuete rikkumise eest. Euroopa Komisjoni 10.11.2003.a. määruse nr 1972/2003 artikkel 4 lõikes1 on sätestatud:“Ilma, et see piiraks ühinemisakti IV lisa 4.peatüki kohaldamist, ja juhul, kui siseriiklikul tasandil ei kohaldata rangemaid õigusakte, nõuavad uued liikmesriigid 1.mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist.“. Sama määruse art 4 lg 2 sätestab:“ Et kindlaks teha iga omaniku ülemäärased varud, võtavad uued liikmesriigid eelkõige arvesse järgmist: 6 ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine;

1. b)ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuur;
2. c)asjaolud, millega seoses varud tekkisid. Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uutesse liikmesriikidesse imporditud või uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes. Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uute liikmesriikide turgudele ette nähtud toodete suhtes. Varud registreeritakse 1.mail 2004 kohaldatava koondnomenklatuuri alusel.“ Viidatud sättest järelduvalt on liikmesriigile jäetud ülemääraste varude kindlakstegmiseks suur diskretsiooniõigus, samuti andis sama määruse art 4 lõige 4 liikmeriigile juhised üleliigse laovaru hoidjate väljaselgitamiseks : „ Et tagada lõikes 1 nimetatud maksu õige kohaldamine, peab uus liikmesriik viivitamatult tegema 1.mai 2004.a. seisuga olemasolevate varude inventuuri.Selleks võivad nad kasutada ülemääraste varude omanike identifitseerimiseks riskianalüüsil põhinevat süsteemi, võttes nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume: valdaja tegevuse liik; -ladustamisrajatiste maht; -tegevuse tase. /…/.“ Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004 , mis reguleerib üleliigseid laovarusid suhkrusektoris, on preambuli lõikes 8 sätestatud, et “ igal juhul tuleks suuta tuvastada peamistes spekulatsiooniga seotud kaubandushäiretes osalevaid ettevõtjaid või üksikisikuid. Selleks peaks 1.mail 2004 uute liikmesriikide kasutuses olema süsteem, mis võimaldab neil tuvastada selliste häirete eest vastutajad.” Sama määruse art.6 lg 3 näeb ette , et suhkru ülemääraste koguste kindlakstegemiseks peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil peab liikmesriikide pädevate asutuste kasutuses olema vastav süsteem, mis võib põhineda impordi kontrollimisel, fiskaalseirel ja ettevõtjate raamatupidamise ja tegelike varude uurimisel ning sisaldada riskigarantiide sarnaseid meetmeid. Viidatud sätte kohaselt põhineb tuvastamissüsteem riskianalüüsil, milles võetakse arvesse ettevõtja tegevuse liiki, ladustamisrajatiste mahtu, tegevuse taset. Samas määruses on pandud liikmesriikidele kohustus võtta meetmed määruse vastava jao kohaldamiseks ja kehtestada kontrollimenetlused ülemääraste koguste turult kõrvaldamiseks. Põhjendatud on kaebuse seisukoht, mille kohaselt Euroopa Komisjoni määrustest nr 1972/2004 ja 60/2004 tulenevad riigi kohustused, sealhulgas kohustus kehtestada laovaru arvestuse alused ja tulemuste alusel nõuda üleliigne laovaru välja ettevõtjatelt, mistõttu kõnealustes määrustes sisalduvad normid ei ole otsekohaldatavad ettevõtjate suhtes, vaid vastavalt siseriiklikule õigusele tuleb kõigepealt välja selgitada üleliigne laovaru ja siis see tasu välja nõuda. Seega kaebuse väide, mille kohaselt Euroopa Komisjoni määrue nr 1972/2003/EÜ ja 60/2004 EÜ adressaadiks on Eesti riik, on põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on 05.10.2006.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-06 leidnud, analüüsides üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamise vajadust Eestis, et “Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ ülesehitust ja sõnastust analüüsides on võimalik jõuda järeldusele, et nimetatud määrus on otsekohalduv Euroopa Liidu liikmesriikidele, määrates kindlaks uute liikmesriikide kohustused, kuid mitte isikute kohustused. Määruse rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti. Selles osas sarnaneb määrus nr 1972/2003/EÜ Euroopa Liidu direktiiviga, mis reeglina üksikisikutele vahetult kohaldatav ei ole. Eeltoodut kinnitab ka Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1, mille kohaselt antakse liikmesriikidele pädevus teha kindlaks ettevõtjate üleliigsed varud.”. Lisaks nimetatule oli seaduse vastuvõtmine vajalik üleliigse laovaru tasu kehtestamiseks riikliku maksuna . 24.Põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja nr 413, millega määrati kindlaks OÜ A.G suhkru ülekandevaru ja üleliigne laovaru õiguslikuks aluseks on märgitud

§ 10lg 1.

Viidatud sätte kohaselt määrab käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse tema 7 deklareeritud andmete alusel käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004. aasta 31. oktoobriks.

§ 6(1) kohaselt on ülekandevaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
2. aastale eelnenud viimase nelja aasta
3. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. Sama paragrahvi lg 2 sätestab:“

§ 7kohaselt on üleliigne laovaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades
2. aasta
3. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. Riigikohtu halduskolleegium on 05.10.2006.a. otsusesega haldusasjas nr 3-3-1-33-06 tunnistanud

§ 6

lg 1 vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega ja jätnud nimetatud normi kohaldamata. Nimetatust tulenevalt ei saa kohaldada ka

§ 10

lg 1 ja § 7, mis viitavad

§ 6lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Seega toetus Põllumajandusministeeriumi käskkiri õigusvastastele alustele. Samuti peab kohus siinkohal vajalikuks esile tuua, et Riigikohtu halduskolleegium on viidatud kohtuotsuses leidnud , et

§ 10

lg-s 2 sätestatud metoodika ei ole vajalikul määral läbipaistev, lubamaks ettevõtjal selle alusel oma käitumist juhtida. Täiendavaid asjaolusid võidakse arvestada pärast eelkäsitletud kordaja 1,2 automaatset rakendamist

§ 10

lg 2 kohaselt üksnes juhul, mil käitleja esitab vastavasisulised põhjendused kas deklaratsioonis või sellele lisatud taotluses. Seejuures pole ettevõtjal teavet, millised asjaolud võiksid põhjendada suuremat laovaru ja milliste tõenditega tuleb neid asjaolusid tõendada. Kaebuse esitaja on väitnud, et taotluse esitamine võimalik seaduse kohaselt ei olnud. Riigikohus leidis ka, et ei ole piisavalt põhjendatud, miks Üleliigse laovaru tasu seadusega koheldakse tootjat/töötlejat erinevalt vahendajast/müüjast ning ebavõrdne kohtlemine ei tulene s üheselt Euroopa Liidu määrustest, nagu ei ole Euroopa õigusest tuletatav ka

§ 6lg-s 2 sisalduv nõue, mille kohaselt, kui käitleja ei ole enne 2004.

aastat oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et

1. aasta
2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.
3. Kuivõrd üleliigse laovaru kindlakstegemise metoodika suhtes on Riigikohtu ülalviidatud otsusega tuvastatud Eesti õiguse vastuolu Euroopa Liidu õigusega ning selles osas

kohaldamatus, ei ole vaja analüüsida Üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlustatud sätete vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.

§ 14

lg 1 kohaselt arvutab Maksu- ja Tolliamet laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta

§ 10lg-s 3 nimetatud haldusakti või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel.

Kuna Maksu- ja Tolliameti vaidlustatud haldusaktid tuginevad põllumajandusministri määratud üleliigsele laovarule, on põllumajandusministri käskkirja õigusvastase aluse tõttu õigusvastased ka Maksu- ja Tolliameti otsus ja maksuteade. 26.HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja taotleb kohtukulu väljamõistmist summas 287 858.80 krooni ( tl 126). Kulude kandmise kohta on esitatud Malsco õigusbüroo arved 130-11-04 ( tl 127), 26-03-05 ( tl 130), 3204( tl 132), 149-12-05( tl 135)109-07-06 ( tl 137)ja 141-09-06 ( tl 140) ja nende arvete aluselOÜ A.G poolt toimunud tasumist tõendavad maksekorralduste ärakirjad. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 8 Kohus on juba eelnevalt käesolevas ( liidetud) haldusasjas tehtud kohtumäärustes toonud välja, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse otsuse ja Maksu- ja Tolliameti maksuteate vaidlustamist on põhjendatud maksuteate tuginemisega õigusvastasele regulatsioonile,esitades samad argumendid mis põllumajandusministri käskkirja vaidlustamisel. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks maksuhalduri haldusaktide vaidlustamiseks tehtud õigusabikulude suurust. Arvestades asja mahu ja keerukust -tegemist oli vaidlusega , milles tõusetusid Euroopa Liidu õiguse teisese õiguse kohaldatavuse ja selle rakendamiseks vastuvõetud Eesti õigusakti Euroopa õigusele vastavuse ning

Põhiseadusele vastavuse küsimused üle, peab kohus põhjendatuks kohtukulusid 90 000 krooni, mis hõlmavad põllumajandusministri käskkirja vaidlustamist, ettevalmistusi kohtuistungiks ja toiminguid menetluse peatamise ning esialgse õiguskaitse taotluse ettevalmistamisel. Nimetatule lisandub põhjendatud kuludena riigilõiv põllumajandusministeeriumi käskkirjale esitatud kaebuselt ( 10 krooni), riigilõiv Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse otsusele esitatud kaebuselt ( 10 krooni) ning riigilõiv ( 5000 krooni) Maksu- ja Tolliameti maksuteate vaidlustamiseks esitatud kaebuselt. Kuna Maksu- ja Tolliameti otsus üleliigse laovaru suuruse kohta ja koostatud maksuteade on kaebuse põhjenduste kohaselt õigusvastane, kuivõrd see tugineb õigusvastasele eelhaldusaktile ehk põllumajandusministri käskkirjale , ei pea kohus õiglaseks väljamõistetava kohtukulu võrdset jaotamist vastustajate vahel. Kuna üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik kohustus, mis on vaadeldav maksuna vastavalt maksukorralduse seaduse § 2 toodud maksu mõistele, siis laienes maksuhalduri tegeuvsele maksumenetlust üldiselt iseloomustav uurimispõhimõte. Neil asjaoludel peab kohus põhjendatuks õigusabikulu väljamõistmist vastustajatelt proportsioonis 2/3 ja 1/3, millele lisandub riigilõivuna kaebaja kantud kulu. Seega kuulub esitatud taotlus kohtukulu väljamõistmiseks rahuldamisele osas, millega kohus mõistab Põllumajandusministeeriumilt kaebuse esitaja kasuks välja 60 010 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 35 010 krooni. Lea Kuuse Kohtunik RESOLUTSIOON 1. Lõpetada menetlus HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 24 lg 1 p 4 alusel. 2. Tühistada täielikult Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2007. a ja osaliselt Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 2006. a otsused haldusasjas nr 3-04-403. Tallinna Halduskohtu otsus Maksu- ja Tolliameti 10. novembri 2005. a otsuse nr 5209 ja 25. mai 2006. a maksuteate nr 12-5/21 tühistamise osas jätta jõusse. 3. Mõista OÜ A.G kasuks välja menetluskulud vastavalt Põllumajandusministeeriumilt 50 000 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 25 000 krooni. 4. Tagastada kautsjon. 9