3-06-2510/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise vorm Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 16.03.2007.a. Tallinnas 3-06-2510 K.Bi kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 9.10.2006.a. otsuse nr 20061317 tühistamiseks kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 11.05.2006.a. esitas Vene Föderatsiooni kodanik K.B(sünd. 12.11.1970.a. Venemaal) Kodakondsus- ja Migratsiooniametile(KMA) taotluse alalise elamisloa saamiseks. 9.10.2006.a. otsusega nr 20061317 keeldus KMA K.Bile alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse(VMS) § 12 lg 9 p 2 alusel, kuna K.Bi puhul ei ole täidetud VMS §-s 12 lg 3 sätestatud tingimused, mille kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks. K.B ei ole Eestis elanud viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat. Vastavalt VMS §-le 42 loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Rohkem kui 183 päeva Eestis viibimist võrdsustatakse 1 aasta Eestis elamisega. Piirivalveameti andmetel on K.B ajavahemikul 12.05.2001.a. – 11.05.2006.a. viibinud Eestis vaid lühiajaliselt: 12.05.2001.a. – 11.05.2002.a. – 324 päeva, 12.05.2002.a. – 11.

1. 2003.a. – 144 päeva, 12.05.2003.a. – 11.05.2004.a. – 95 päeva, 12.05.2004.a. – 11.05.2005.a. – 136 päeva ning alates 12.05.2005.a. kuni alalise elamisloa taotluse esitamiseni 114 päeva. Eestis elamiseks ei saa lugeda välismaalase lühiajalist Eestis viibimist. Et paremini määratleda, kas tegemist on Eestis elamise või lühiajalise Eestis viibimisega, on seadusandja kehtestanud 183 päeva piiri. VMS § 12 lg 9 p 2 järgi keeldutakse elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta seaduses sätestatud elamisloa andmise tingimustele. Osutatud säte kehtib nii tähtajalise kui ka alalise elamisloa kohta. Tegemist on imperatiivse normiga, mistõttu KMA-l puudub kaalutlusõigus, kui tuvastatakse, et elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud. Alalise elamisloa taotlemisel ei oma tähtsust, missugustel põhjustel isik ei ole elanud Eestis kolme aastat, VMS ei tee erandeid ühegi ameti esindajatele. Eestist eemalviibimine seoses tööga merel ei tingi erilist kohtlemist VMS mõistes. Alalise elamisloa andmata jätmine ei riiva K.Bi põhiseadusega kaitstud õigusi, kuna temalt ei võeta ära Eestis viibimiseks vajalikku seaduslikku alust. K.Bil on Eestis tähtajaline elamisluba alates 15.11.2000.a., praegu omab ta tähtajalist elamisluba VMS § 12 lg 2 alusel elama asumiseks Eestis alaliselt elava abikaasa juurde kehtivusega 15.11.2005.a. – 14.
2. 2008.a., mille pikendamist tal on õigus taotleda. K.Bi vaide jättis KMA rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on Eesti lipu all sõitev laev küll käsitatav Eesti territooriumi osana, kuid K.B pole esitanud KMA-le tõendeid, et ta vaidlusalusel ajavahemikul oleks viibinud sellisel laeval. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud otsus(kaebuses ekslikult nr 20061352) tühistada. Kaebaja on kõik viimased viis aastat elanud Eestis. VMS § 12 lg 3 ei sätesta, et taotleja peab püsivalt Eestis elama, vastustaja viide VMS §-le 42 on meelevaldne ja tema seisukoht, et rohkem kui 183 päeva Eestis viibimine võrdsustatakse ühe aasta Eestis püsivalt elamisega, paljasõnalised. Jääb arusaamatuks, millise dokumendi alusel on vastustaja sellisele järeldusele jõudnud. Seadusandja tahe oli anda alaline elamisluba ka välismaalasele, kes on Eestis viimase viie aasta jooksul elanud tähtajalise elamisloa alusel vähemalt kolm aastat, olenemata sellest, kas ta sel ajal füüsiliselt Eestis viibis või mitte. VMS-i muutmise ja täiendamise seaduse eelnõus(547 SE) ei ole täpsustatud, kuidas tuleb tõlgendada VMS § 12 lg
3. Riigikogu liige Mart Nutt asus seisukohale: “selle otsustamine, millised konkreetsed tingimused on piisavad alalise elamisloa andmiseks nimetatud sätte raames ja millised mitte, on antud juhul delegeeritud parlamendi tasemelt valitsuse tasemele.“ Vabariigi Valitsus ei ole nimetatud sätte tõlgendamise kohta määrust kehtestanud. Kaebaja ei ole elanud välisriikides, vaid tema ainus elukoht on juba peaaegu 6 aastat Eestis, kus asub ka tema vara, kodu ja perekond. Kaebaja viibimine Eestis ei ole ajutise iseloomuga. Meremehena töötav kaebaja peab käima reisidel väljaspool Eestit, kuid siis elab ta Eesti lipu all sõitval laeval, millel viibimine võrdustatakses viibimisega lipuriigi territooriumil. Alalise elamisloa andmisest keeldumisel VMS § 12 lg 9 p 2 kohaldamine ei ole kaebaja puhul võimalik, sest see säte reguleerib üksnes tähtajalise elamisloa andmist ja pikendamist. Alalist elamisluba ei ole võimalik pikendada, mistõttu on ekslik viidata sellele alusele. Alalise elamisloa andmisest keeldumise alused on sätestatud VMS §-s 12 lg 3, 31 ja
4. Vastustaja on kohustatud väljastama alalise elamisloa, kuna kaebaja vastab VMS-s sätestatud tingimustele. Jääb arusaamatuks, kuidas on teised laevadel töötavad välismaalased saanud alalise elamisloa. Sellisel juhul rikutakse põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. KMA palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud otsuses toodule järgmised seisukohad. Kaebaja ei vasta VMS-s sätestatud alalise elamisloa andmise tingimustele. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määruse nr 364 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord” § 77 kohaselt vaadatakse elamisloa ja tööloa taotlused ning nende pikendamise taotlused läbi vastavalt elamisloa või tööloa või selle pikendamise taotluse ajal kehtinud sätetele. Kaebaja esitas taotluse alalise elamisloa saamiseks 11.05.2006.a., seega oli KMA kohustatud hindama kaebaja vastavust elamisloa saamiseks taotluse ajal kehtinud VMS-s sätestatud tingimustele kooskõlas Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määrusega nr 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“. Korra § 60 kohaselt peab Eestis elamisloa alusel elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma eemalviibimise registreerima KMA-s. KMA andmetel on kaebaja viibinud alates 2002.a. Eestist väljaspool igal aastal üle 183 päeva. Eestist eemalviibimise on kaebaja registreerinud vaid 9.03.2005.a. – 10.07.2005.a. ja 16.11.2005.a. – 1.04.2006.a. Alalise elamisloa taotluse menetluses kontrollitakse, kas isik on reaalselt Eestis elanud, seega on oluline tegelik Eestis elamine ning pole tähtsust, mis põhjustel isik on viibinud Eestist väljas. Kaebaja esitas koos alalise elamisloa taotlusega tõendi, millest nähtub, et ta töötas Hanseatic laevadel perioodil 2.04.2003.a – 1.02.2005.a. Vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklile 91 on ühe riigi lipu all sõitvad laevad avamerel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või konventsiooniga ei nähta ette teisiti. KMA palus vaidemenetluses kaebajal esitada dokumendid, mis tõendavad tema viibimist Eestis registreeritud laeval ning ajavahemikku, millal kaebaja laeval viibis. 23.11.2006.a. vastuses teatas kaebaja, et tal ei ole võimalik nimetatud tõendeid esitada ega taastada. Seega lähtus vastustaja kaebaja Eestis viibimise arvestamisel Piirivalveameti andmetest. Vaidlustatud otsuses on põhjendatult viidatud VMS §-le 12 lg 9 p 2, milline säte on kohaldatav ka alalise elamisloa andmise menetluses. Võrdse kohtlemise printsiibiga ei ole vastuolus isiku taotluse rahuldamata jätmine, kui on tuvastatud, et taotleja ei vasta positiivse otsuse tegemiseks etteantud tingimustele. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et haldusorgan oleks kaebajat ebavõrdselt kohelnud, kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ja põhjendamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja taotluse lahendamisel juhindus vastustaja Vabariigi Valitsuse 26.11.2002.a. määrusest nr 364, mis kuni 31.05.2006.a. kandis nime „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ ning alates 1.06.2006.a. “Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“. Alalise elamisloa andmise üle otsustamisel kasutas KMA kooskõlas määruse nr 364 §-ga 77 taotluse esitamise ajal kehtinud VMS-i redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.05.2006.a., seetõttu peab ka kohus alljärgnevas analüüsis silmas seda VMS-i redaktsiooni. Alusetu on kaebaja seisukoht, et VMS § 12 lg 9 p 2 reguleeris üksnes tähtajalise elamisloa andmist ja pikendamist. Osundatud paragrahv sätestas kaebaja poolt taotluse esitamise ajal nii tähtajalise kui ka alalise elamisloa andmise alused. Alles 1.06.2006.a. jõustunud VMS-i redaktsioonis, millega alalise elamisloa andmist sätestav normistik asendati pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooniga, näeb § 12 ette üksnes tähtajalise elamisloa andmise alused. Asjakohatu on kaebaja viide “Välismaalaste seaduse, pagulaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seaduse” eelnõu(547 SE) arutelul enne seadusemuudatuse vastuvõtmist 17.01.2001.a. põhiseaduskomisjoni liikme M.Nuti poolt esitatud seisukohale. See seadusemuudatus ei puudutanud VMS §
5. Seadusemuudatuse tingis palju probleeme põhjustanud olukord, kus ametiasutuse nimel võis otsuseid teha ainult kas minister või ameti peadirektor ning otsusega mittenõustumisel puudus võimalus apelleerida kõrgemalseisvale ametiisikule. Seadusemuudatusega muudeti VMS § 2, andes valitsusasutuse juhile õiguse volitada sama valitusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku sooritama toiminguid valitusasutuse nimel. Samuti täiendati seadust §-ga 14², mis määrab elamis- ja tööloa andmise, pikendamise ja tühistamise pädevuse. Alalise elamisloa andmise konkreetsed tingimused on sätestatud VMS §-s 42, mis loeb püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas, ja §-s 12, mille lg 3 nägi ette, et alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. Osundatud lõikes pole küll kirjas, et välismaalane peab olema Eestis elanud püsivalt või pidevalt, kuid selline nõue tuleneb juba sõna „elama“ tavatähendusest – mingis paigas püsivalt(pidevalt) viibima. Lühiajalist Eestis viibimist ei saa käsitada Eestis elamisena ka siis mitte, kui isikul on Eestis elukoht, vara ja pere. VMS-i kuni 31.05.2006.a. kehtinud redaktsiooni § 12 lg 3 selline tõlgendamine on kooskõlas kehtiva VMS-i §-ga 144 lg 1, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Samuti on selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr 2003/109/EÜ(pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) artikliga 4 lg 1, mille kohaselt annavad liikmesriigid pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Kaebajal on küll Eestis elamiseks tähtajaline elamisluba, kuid ta pole viimase viie aasta jooksul vähemalt kolmel aastal viibinud Eestis vähemalt 183 päeva aastas. Mis põhjusel kaebaja on viibinud väljaspool Eestit, pole oluline, sest VMS ei näe selles osas ette mingeid erandeid. Vaidlust pole selles, et viibimine väljaspool Eestit Eesti lipu all sõitval laeval on samaväärne viibimisega Eesti riigi territooriumil, kuid kaebaja pole haldusmenetluses vastustajale ega ka kohtumenetluses kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks vaidlusalusel ajal sellis(t)el laeva(de)l viibinud. Kaebaja väide, et KMA on rikkunud võrdsuspõhiõigust, sest teised laevadel töötavad välismaalased on saanud alalise elamisloa, on paljasõnaline, kaebaja pole oma väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Kohtunik: D.Maastik