← Eesti

2-07-3408/17

2-07-3408 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Va h eo ts u s Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidearu Otsuse tegemise aeg ja koht 17. september 2007, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2

) § 449 lg 1 sätestab, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Lõige 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist 12.07.1999 sõlmitud pandilepingu (tl 10—14) alusel. Pandilepingu p 4.2 kohaselt on pantija kohustatud pandi eset säilitama ja korras hoidma, pandipidaja nõudel aru andma selle seisundist ning koheselt pandipidajale teatama tema väärtuse vähenemisest või hävimise ohust. Lepingu p 7 sätestab, et pandipidajal on õigus nõuda ja pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi summas üks miljon (1 000 000) krooni kümne

(10)päeva jooksul alates pandipidajalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamisest juhul, kui pantijapoolsed käesoleva 3 lepingu punktis 3 toodud kinnitused ei vasta tõele või kui on rikutud lepingu punktides 4, 5 ja 6 toodud kohustusi. Kostjapoolse rikkumise tagajärjel pandi ese hävis. Tartu Maakohus on
  1. veebruari 2006 otsusega (tl 15—17) tuvastanud, et A.K. on rikkunud 12.07.1999 pandilepingu punktis 4.2 sätestatud pantija kohustust pandi eset säilitada ja korras hoida. Nimetatud lahend on jõustunud ja rikkumise tuvastamine kehtib seega ka käesoleva menetluse suhtes. Järgnevalt peab kohus üksnes tuvastama, kas hagejal on õigus nõuda tuvastatud rikkumise alusel kostjalt leppetrahvi. Kostja leiab, et nõue on aegunud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. § 116 alusel algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sisuliselt tähendab see, et aegumine algas nõude sissenõutavaks muutumise päevast. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks alles siis, kui kohus tuvastas kostjapoolse lepingurikkumise; kostja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui toimus lepingu rikkumine, hiljemalt pandi eseme hävimise (19.05.2000) järel. Kohus nõustub antud küsimuses kostjaga. Seadus viitab hetkele, mil isik sai teada oma õiguse rikkumisest, mitte hetkele, kui kohus rikkumise tuvastas. Vastasel korral ei saaks hageja kostjalt leppetrahvi üldse kohtuväliselt nõuda, sest leppetrahv oleks sissenõutav alles pärast kohtuotsust. Et tsiviilõiguses on eelistatav vaidluste kohtuväline lahendamine, ei oleks selline lahendus kooskõlas seaduse mõttega. Järelikult muutus leppetrahv sissenõutavaks hiljemalt hetkel, mil hageja sai teada pandi eseme hävimisest, s.o
  2. mail 2000 (tl 68). Leppetrahvi nõue aegunuks vana seaduse järgi
  3. aastal. Alates
  4. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Samal päeval jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 sätestab, et kui TsÜS või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  5. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
  6. juulist
  7. Seega algas uus kolmeaastane aegumistähtaeg leppetrahvi nõude puhul
  8. juulist 2002 ja lõppes eelduslikult
  9. juulil
  10. Hageja seisukoht on, et aegumine peatus hagi esitamisega kostjapoolse lepingurikkumise tuvastamiseks. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas
  11. aastal kohtusse hagi kostja vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks. Nagu on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus oma
  12. mai 2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-04-350 (AS L. hagi A.K. vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks), ei too pandilepingu rikkumise tuvastamine hagejale automaatselt kaasa õigust saada kostjalt leppetrahvi 1 000 000 krooni. Pooled on küll pandilepingu punktis 7.
  13. kokku leppinud leppetrahvis summas 1 000 000 krooni, kuid samas pandilepingu punkt 7.
  14. kohaselt on notar pooltele selgitanud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Samuti tuleneb leppetrahvi vähendamise võimalus VÕS §-st
  15. Seega on põhjendamatu apellandi arusaam, et tuvastushagi rahuldamise korral tekib hagejal automaatselt õigus saada 1 000 000 krooni. Seega ei ole eelnimetatud hagi esitamine võrdsustatav hagi esitamisega leppetrahvi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks – kohus rõhutas eeltoodud otsuses, et tegemist ei ole leppetrahvi nõude tunnustamisega. Järelikult ei ole aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud. Hageja on väitnud, et kuna kostja käitumises oli tegemist tahtliku rikkumisega, siis pikenes aegumistähtaeg kümnele aastale. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus peab vajalikuks märkida, et mõlemad pooled on siin ekslikult vaielnud leppetrahvi maksmise kohustuse tahtliku rikkumise üle. Leppetrahvi nõue kui õiguskaitsevahend on kohaldatav lepingulise 4 kohustuse rikkumise korral (TsK § 191 lg 1) ning TsÜS § 146 lg 4 sätestab eritingimuse aegumisele juhuks, kui (antud juhul leppetrahvi) nõude aluseks olev kohustuse rikkumine oli tahtlik. VÕSRS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
  16. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 227 kohaselt kannab isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Kuigi seadusest lähtudes on süü kergem vorm, ettevaatamatus, eeldatav, on selge, et kohustuse rikkumise tahtlikkust peab tõendama võlausaldaja, st antud juhul hageja (samale seisukohale on asunud ka Riigikohus näiteks lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06 p-s 14). See on kooskõlas

§ 230

lg-ga 1, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole käesolevas kohtumenetluses tõendanud, et kostja oleks oma lepingujärgseid kohustusi tahtlikult rikkunud. Et rikkumise asjaolusid ei ole menetluse käigus põhjalikult arutatud, on kohus sunnitud toetuma eelkõige maakohtu ja ringkonnakohtu lahenditele tsiviilasjas nr 2-04-350. Ringkonnakohus viitas oma lahendis kostja käitumist kirjeldades eelkõige hooletusele, st süü kergemale vormile. Ühestki tõendist ei tulene, et kostja oleks tahtlikult põhjustanud pandieseme hävimise. Seega on kostja tahtlus tõendamata ning TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei tule. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi on aegunud ja seega tuleb menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetada. MENETLUSKULUDE JAOTUS Et aegumise kohaldamise tõttu on käesolev vaheotsus samane lõppotsusega, esitab kohus järgnevalt ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162lg 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud hageja.

Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.