Obsah (8)

§ 73§ 86§ 104§ 71§ 72§ 79§ 106§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Viru Maakohus Kohus Geete Lahi teatavaks 08. aprill 2008.a, kell 16.00 Narva kohtumaja kantselei Kohtunik Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-04

86 p 7 järgi töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu. Hageja väidab(t.l. 1), et töölepingu tingimusi tööandja ei täitnud ning hageja töötas mitte nii nagu oli märgitud töölepingus, vaid 12 tunni kaupa kuni 20 tööpäeva kuus. Hageja väitel (t.l. 1)töölepingu lõpetamise formuleering ei ole seadusele vastavalt märgitud. Tööraamatust (t.l. 7) nähtuvalt lõpetati hagejaga tööleping nr 8, 19.10.2004.a.

§ 73

lg 2 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta töötaja tööraamatusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev. Töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab tööandja töötaja tööraamatusse ainult töötaja nõudel. Kostja leiab (t.l. 15), et hageja ise avaldas soovi 10.10.2004 lõpetada tööleping ja hageja kirjutas avalduse (t.l. 16 ja 17), sest oli ilmnenud ettevõtte kassast raha võtmine summas 270 krooni hageja poolt ja see tegu on kvalifitseeritav

§ 86p 7 järgi.

T.l. 18 on dokument (akt), millega kostja vormistas distsiplinaarkaristusena hagejaga töölepingu lõpetamise alates 19.10.2004.a.

§ 86

p 7 alusel, kuna 20.03.2004 hageja kella 9.45 ajal vedas piletita reisijat, 26.07.2004 kella 23.25 ajal vedas piletita reisijat ja 16.09.2004 hageja võttis firma kassast omavoliliselt 270 krooni ja 09.10.2004 kuni 15.10.2004 ei olnud hagejat tööl mõjuva põhjuseta. Antud dokumendil (aktil) on märge, et hageja tutvus selle aktiga A N juuresolekul 15.10.

1. Hageja küsis aktist koopiat, kuid allkirjast keeldus. A. N kuulati üle kohtuistungil 19.03.2008.a. tunnistajana, kus ta kinnitas eelnimetatud asjaolu ning kohus loeb selle tuvastatuks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (TDVS) § 2 lg 1 ja 2 kohaselt distsiplinaarsüüteod on: 1) töölepingu seaduse §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine; 2) töölepingu seaduse § 104 2.lõikes nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse; TDVS §3 p 1-4 kohaselt distsiplinaarkaristused on: 1) noomitus; 2) rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga; 3) palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine mitte üle kümne järjestikuse graafikujärgse tööpäeva; 4) töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse § 86 punktide 6-8 alusel. TDVS § 6 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. 6 Tsiviilasi nr 2-04-1535 TDVS § 6 lg 2 kohaselt inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. TDVS § 6 lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi
2. ja
3. lõikega ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. T.l. 18 on 15.10.2004 akt selle kohta, et hagejaga lõpetatakse tööleping 19.10.2004

§ 86p 7 järgi.

Aktist nähtuvad järgmised süüteo asjaolud: 1)20.03.2004 kella 9.45 ajal vedas V K piletita reisijat. Hageja leiab, et kostja rikkus hagejale karistuse määramise tähtaega, karistus oli määratud peale TDVS § 6 lg 1 ettenähtud tähtaega. TDVS §6 lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi

1. ja
2. lõikega ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. T.l. 45 on hageja töövõimetusleht, millest nähtub, et tema töövõimetusperioodiks oli 17.09.2004 - 06.10.
3. Seega TDVS § 6 lg 3 kohaselt pikenes ka karistuse määramise aeg töölepingu peatumise tõttu, kuid ka antud juhul oli peatumine lõppenud enne 15.10.2004, kui karistus määrati. Selles osas peab kohus järelikult karistuse määramist põhjendamatuks. 2) akti (t.l. 18, tõlge 31) kohaselt 26.07.2004 kella 23.25 ajal vedas V K piletita reisijat. Kohus on hageja taotlusel nõudnud asja materjalide juurde väärteotoimiku. Kohus otsuse tegemisel ei lähtu väärteotoimikus sisaldavatest tunnistajate ütlustest ja isikute kirjalikest seletustest, sest need isikud ei ole ülekuulatud antud tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 251 lg 2 kohaselt kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. T.l. 109 on otsus väärteoasjas nr 2330,04,004318 27.08.2004.a. V K kohta. Viimasele määrati karistus 180 krooni trahvi seetõttu, et 26.07.2004 kella 23.25 ajal juhtis ta mootorsõidukit, mis oli omavoliliselt ümberehitatud, juhtis mootorsõidukit juhendajana ja kontrollijale esitamiseks puudus vastav tunnistus, mis oli Liiklusseaduse § 17 lg 9 kohaselt kohustuslik; juhtis mootorsõidukit, milles oli sõitjaid rohkem, kui valmistaja poolt ette nähtud; juhtides mootorsõidukit sõitjate veol, ei täitnud valmistaja poolt kehtestatud nõudeid, millega rikkus Liikluseeskirja § 219, §70 p 4, § 188 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 74-12, § 74-35 lg 1 ja § 74 – 33 järgi. Liiklusseadus § 17 lg 1 kohaselt juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus ja muud dokumendid, kui seda nõuab seadus. 7 Tsiviilasi nr 2-04-1535 Liiklusseaduse § 7433 kohaselt mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Liikluseeskirja § 188 kohaselt Sõitjaid tohib vedada ainult valmistaja poolt sõidukis ettenähtud kohtadel ja viisil. Kohus on seisukohal, et Liiklusseadus § 17 lg 1 kohustab mootorsõiduki juhti, mitte selle omanikku selleks, et dokumendid oleksid korrektsed. Juhi kohustus on isiklikult talle täitmiseks. Asjaolu, et tööandja oleks hagejat sundinud liigseid – rohkem kui antud mikrobussis vedada tohib - reisijaid vedama, kostja ei kinnita. Seega kostjal on õigus ka nimetatud põhjusel kaotada usaldus töötaja vastu, kuna ta on kasutanud tööandja vara õigusrikkumise toimepanemiseks. Sealjuures ei ole vaidlust, et hageja vedas piletita reisijat. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri (Majandus- ja kommunikatsiooniministri
4. mai
5. a määrus nr 141, redaktsioon 07.06.200415.01.2006) § 2 lg 8 kohaselt sõitjaid võib vedada sõidukis ainult valmistaja poolt ettenähtud kohtadel ja viisil. Sama eeskirja § 6 lg 1 p 2 kohaselt ühissõidukijuht on kohustatud müüma sõitjale nõuetekohaselt vormistatud ja kehtestatud hinnale vastava sõidupileti. 3) akti (t.l. 18, tõlge 31) kohaselt 16.09.2004 hageja võttis firma kassast omavoliliselt 270 krooni. Hageja leiab, et töölepingu lõpetamine hagejaga põhjusel, et hageja võttis kassast 270 krooni, ei ole põhjendatud. Hageja samuti leiab, et ta oli sunnitud selle raha võtma, et kaitsta ennast ja tööandjat, kuna 26.07.2004.a õhtul ta oli kinni peetud Politsei poolt. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et 270 krooni võis hageja võtta ilma tööandjast kostja nõusolekuta. Kostja ei ole sellist nõusolekut kohtus ka kinnitanud ja samuti seda, et antud rahavõtmine oleks toimunud kostja teadmisel ja tahtmisel. Hageja väide, et tema ei pidanud maksma ise trahvi väärteo toimepanemise eest ja fotode eest on alusetu. Antud hageja väide kinnitab aga kohtule üksnes seda, et hageja võttis raha omavoliliselt. Seetõttu on kohus seisukohal, et võõra raha nõusolekuta võtmine on põhjendatult seaduse kohaselt usalduse kaotuse aluseks -

§ 86

p 7 kohaselt ja kooskõlas

§ 104lg 1 ja 2 p-ga 1.

T.l. 16 (tõlge t.l. 29) on hageja seletuskiri kostjale 10.10.2004.a. on hageja ka ise palunud oma lõpparvest maha arvata summa, mille ta kassast ära võttis. Seetõttu arvatigi antud summa hageja lõpparvest maha 19.10.2004.a. (t.l. 19, tõlge 32). Vaidlust ei ole selles, et rahavõtmine toimus 16.09.2004.a. firma kassast nagu nähtub ka 15.10.2004.a. aktist (t.l. 18, tõlge 31), seega karistuse määramine oli kooskõlas samuti TDVS § 6 lg-ga 1. T.l. 19 on tõend selle kohta, et hageja vallandamisel arvati ta lõpparvest maha 270 krooni. Hageja leiab, et selline mahaarvamine ei olnud seaduslik (t.l. 83), ülal mainitud põhjendustel kohus ei saa selles osas hagejaga nõustuda.

§ 104

lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse.

§ 104

lg 2 p 1 kohaselt töölepingu võib lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara. 8 Tsiviilasi nr 2-04-1535 4) käskkirja (t.l. 18, tõlge 31) kohaselt 09.10.2004 kuni 15.10.2004 ei olnud hagejat tööl mõjuva põhjuseta.

§ 71

punktide 1-6 kohaselt tööleping lõpeb: 1) poolte kokkuleppel (§ 76); 2) tähtaja möödumisel (§ 77); 3) töötaja algatusel (§-d 79, 80, 82 ja 85); 4) tööandja algatusel (§ 86); 5) kolmandate isikute nõudmisel (§ 110); 6) pooltest sõltumatutel asjaoludel (§-d 111–116).

§ 72

lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult (§-d 77, 79, 80, 82, 85 ja 87). Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta.

§ 72

lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest võib loobuda teise poole nõusolekul.

§ 79

lg 1 kohaselt määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest teatab töötaja tööandjale vähemalt üks kuu ette. 10.10.2004 esitas hageja kostjale avalduse, mille kohaselt palus end vabastada töölt omal soovil, kuna edasitöötamist kostja juhtimise all pidas ta võimatuks (t.l. 17, tõlge 30). Nimetatud avaldusest ei nähtu kuupäeva, millisest hageja soovis töölt omal soovil lahkuda ja poolte vahel ei olnud

§ 72lg 2 kohaselt kokkulepet töölt lahkumise aja osas.

Seega ei teavitanud ta töölt lahkudes kuu aega ette tööandjat (

§ 79

lg 1 ja § 72 lg 1).

§ 106

järgi töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Tööandja ei ole kohustatud töölepingu lõpetamisest töötaja süütegude tõttu ette teatama ega hüvitust maksma.

§ 73

lg 1 kohaselt tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.

§ 73

lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise päevaks on töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti.

§ 73

lg 3 kohaselt kui töötaja on enne töölepingu lõpetamist lahkunud töölt omavoliliselt, siis lõpetab tööandja töötajaga töölepingu päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Kohus on seisukohal, et kostja on täitnud

§-st 73 tulenevad kohustused (t.l. 5-7). Eeltoodust tulenevalt kohus jätab hageja esimese nõude - tunnistada töölepingu nr 8 lõpetamine ebaseaduslikuks ning arvestades seda, et töötaja keeldub tööle ennistamisest, välja mõista tööandjalt kompensatsioon kuni 6 kuu keskmise palga suuruses 4307 * 6 = 25842 krooni, täielikult rahuldamata. Kostja on seisukohal (t.l 121), et töölepingu tingimused selle kohta, et bussijuhi vahetus kestis 8 tundi, on täidetud, kuna 123 marsruudi bussijuhtide tööspetsifikatsioon on selline, et nende töövahetuses on vaheaegu ja peale reisi on puhkeaeg, marsruudil 123 on reise 8 või 9 9 Tsiviilasi nr 2-04-1535 ühes vahetuses, sealjuures iga reis Narva-Jõesuu ja tagasi kestab 1 tund. Lisaks sellele on kostja seisukohal, et pärast seda igal juhil on aega puhata, süüa ja magada, kui vaheaeg kestab 50-70 min. See on näha teekonnalehest. Kohus leiab, et poolte vahel on kokku lepitud tööajaks summeeritud tööaeg ja tööprotsessist tulenevalt ei saa hageja esitada lisanõudmisi tasu saamiseks ületundide, öö ja õhtuse aja kohta, kui tööaeg jääb üldise riikliku normi piiresse nädala lõikes. Lepingu p 2.3 kohaselt oli koostatud paindlik töögraafik, kuid p 3.1 oli tööaeg kindlaks määratud 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töö – ja puhkeaja seaduse (TPS) § 4 lg 1 kohaselt töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. TPS § 4 lg 2 kohaselt tööaja summeeritud arvestuse korral lähtutakse tööaja arvestamisel tööaja üldisest riiklikust normist. Töö – ja puhkeaja seaduse (TPS) § 2 lg 1 kohaselt tööaeg on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. TPS § 2 lg 2 kohaselt puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg. TPS § 2 lg 3 kohaselt tööajanorm on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik). TPS § 2 lg 4 kohaselt tööpäev on ajavahemik ööpäevas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid. TPS § 2 lg 5 kohaselt töövahetus on ajavahemik, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid vahetustega tööl. Töövahetus võib alata ühel ja lõppeda teisel ööpäeval. TPS § 2 lg 6 kohaselt töönädal on ajavahemik nädalas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid. Hageja leiab, et töölepingu tingimused polnud tööandja poolt täidetud ning hageja oli töötanud mitte nii nagu märgitud töölepingus, vaid 12 tunni kaupa kuni 20 tööpäeva kuus. Kohus on seisukohal, et summeeritud tööaja korral ei ole keelatud töötada ka 12 tundi päevas, juhul kui nädalas jääb see üldise riikliku normi piiresse. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et oleks nimetatud piirmäära ületatud. Kostja leiab, et teatud osas on ta siiski nõus omaks võtma ületundide eest tasumise nõude õigsuse, kuid leiab, et nõue on igal juhul aegunud. Seega peab kohus kõigepealt lahendama küsimuse, kas nõue on aegunud. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, siis kostja on hagi õigeks võtnud teatud ületundide osas ja teatud võlgnevuse õhtuste tundide osas, kokku kostja on nõus tasuma ületundide eest 320,80 krooni ja 303.70 krooni õhtuste tundide eest. Kostja leiab, et hageja lisatasu nõue on aegunud

§ 143kohaselt. ITLS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Palgaseadus (Pal

S) § 2 lg 1 kohaselt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. 10 Tsiviilasi nr 2-04-1535 PalS § 2 lg 2 kohaselt põhipalk on töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. PalS § 2 lg 3 kohaselt seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel maksab tööandja töötajale peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid. PalS § 2 lg 4 kohaselt lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Hagi palganõudes esitati kohtusse 09.11.2004.a. ja hageja nõuab palka 2004.a. eest. Seega, kuna lisatasu on samuti palgaosa, siis ITLS § 6 lg 3 ja PalS § 6 lg 2 – 4 kohaselt, on kohus seisukohal, et hageja palganõue ei ole aegunud. Kostja on hagi õigeks võtnud ületundide eest summas 320,80 krooni ja 303.70 krooni õhtuste tundide eest. Kokku 624.50 krooni, millises summas kohus hagi rahuldab. Hageja nõuab ka kompensatsiooni puhkuse kasutamata jäänud päeva eest. Asjaolu, et hageja on selle kätte saanud kinnitab kassaväljamineku order. Hagejale maksti välja töösuhte lõpetamisel 19.10.2004 2147 krooni (t.l. 43). Kohtule on esitatud tõendeid tööaja ja selle graafikute kohta (t.l. 38-42, 49). Hageja aga on leidnud, et nimetatud graafikud ei vasta tegelikult töötatud ajale (t.l. 59). Samas on jäänud hageja väited paljasõnalisteks oma nõude tõendamisel. Hageja leiab ka ise, et kostja poolt esitatud tõendid (graafikud-tabelid) ei tõenda tegelikku olukorda (t.l. 59). Seega kohus ei saa nendest lähtuda ja kohtul puuduvad tõendid, mille järgi hageja nõude arvutusi kontrollida ning seeläbi hagi rahuldada. Samas on hageja leidnud, et graafikud ei tõenda tegelikku olukorda ja sama on väitnud ka kostja, kes on leidnud, et tegelikkuses töötas hageja töönormi piires (t.l. 15, 44). Kohus nõustub hagejaga selles, et piletite arvestamise lehest (t.l. 49) nähtub, et pileteid müüdi 26.07.2004 ajavahemikus mitte 8 tundi vaid 13 tundi ja 21 minutit. Hageja tuli tööle 06.00 ja lõpetas töö 01.

1. Sama lehe järgi hageja alustas tööd kell 8.00 ja tuli garaaži tagasi pärast keskööd 00.
2. Sellega seoses on kostja ka osaliselt hagi õigeks võtnud, et juulis 2004 olid ületunnid ja on nõus maksma selle eest 131.40 krooni. T.l. 44 tõendist nähtuvalt on arvestuslehed ja töögraafikud hoiul OÜ-s V alates 2006.a., aga 2001-2005 eest ei ole alles, v.a. 2004.a. augusti, septembri ja oktoobri kohta). Hageja on aga esitanud arvutused töötatud aja kohta alates veebruar – oktoober 2004.a. ja nende asjaolude kinnitamiseks ei ole aga hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid faktiliselt tema arvutusi. Kostja hagi ei tunnista, seega on hageja nõue tõendamata, v.a. selles osas, milles kostja hagi õigeks võttis. Kostja on leidnud, et septembris kostja ei pidanud hagejale maksma palka viimasel tööpäeval, kuna K oli haiguslehel (t.l. 45 – haigusleht; septembri ja oktoobri graafik t.l. 41 ja 42). Hageja on omaks võtnud nimetatud asjaolu kohtuistungil ja leidnud, et selle aja eest talle ei pea palka maksma. 11 Tsiviilasi nr 2-04-1535 Kohus kokkuvõttes rahuldab hagi kostja õigeksvõtu tõttu TsMS § 440 lg 1 alusel osaliselt, ületundide osas summas 320,80 krooni ja 303.70 krooni õhtuste tundide osas. Kokku mõistab kohus kostjalt välja 624.50 (s.o. 320.80+303.70) krooni hageja kasuks. Menetluskulude jaotus Kostja on menetluse ajal palunud kohtul välja mõista seoses protsessi venitamisega hageja poolt kahel korral mitteilmumise tõttu kohtuistungile kõik kostja menetluskulud (t.l. 67). Kohus toimiku materjalidele tuginedes leiab, et hageja ei ole protsessi tahtlikult venitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohus kohaldab menetluskulude väljamõistmisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1 ja jätab selle alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud alustel ja juhindudes TsMS § 434-436, 438, 440-442, 452453, 456 /allkiri/ Geete Lahi Kohtunik 12