. Kostja leidis, tuginedes
lg-tele 1, 2 ja 3, et vaidlustatud lepingupunkt on ebamõistlikult tarbija huve kahjustav. MAAKOHTU LAHEND
§-st 42 põhjendatud kostja taotlus viivise tühisuse tuvastamiseks ning hageja nõude viivise sissenõudmiseks hageja taotletud ulatuses rahuldamata jätmiseks. Kuna poolte vahel sõlmitud leping on tarbijaga sõlmitud leping, siis on kostja osundamine
§-le 42 (tüüptingimuste tühisus) ajakohane ja kostja taotlus viivistes tüüptingimuste tühisuse tuvastamiseks õigustatud.
lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist ja kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja poolt tüüptingimustel nõutava viivise määr 0,15 % päevas tähendaks intressina aastas 54 %, mis on
lg-s 1 sätestatud intressimääraga võrreldes ebaproportsionaalselt suur ja kostjat ilmselt ebamõistlikult kahjustav tingimus. Viivis on kehtiva õiguse järgi seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt
lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. 2 Hageja viivise nõue on esitatud ajaperioodiks 19.07.2005 kuni 03.10.2007, s.o 794 päeva. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
sätestab tüüptingimustega lepingu jaoks erinõuded vastavalt lepingu sisule, nähes ette, et
§-s 42 toodud standardist kõrvalekalduvad tüüptingimused on tühised. Seoses hagi osalise rahuldamisega pidas kohus põhjendatuks jaotada TsMS § 162 lg 2 kohaselt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o jätta menetluskuludest 62% kostja kanda ja 38% hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Liiga kõrge ning seeläbi ebamõistlik on viivis, kui see ületab oluliselt keskmist viivitusintressi määra, mida antud valdkonnas kasutatakse. Mobiilsideteenuse osutamise praktikas on üldlevinud, et lepingus sisaldub viivis suurusjärgus 0,15% kuni 0,3% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva kohta. Hinnates mõistlikkuse põhimõtet (
), ei saa viivist 54% aastas lugeda ebamõistlikult koormavaks.
42 lg 2 lause 1 sätestab, et ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seadusjärgse viivitusintressi (
lg 1) läbi on võlausaldajale loodud minimaalne suurus, mida lepingupool peab kohustuse rikkumise korral tasuma. See tähendab, et
lg 1 ei ole oma sõnastuses imperatiivne, seda ka tarbijalepingute puhul (v.a tarbijakrediit) ning seaduses sisalduvat viivisemäära ületavad kokkulepped on lubatud. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-108-02 ei ole liigkasuvõtjalikuks hinnatud laenusummalt tasutavad 72% intressimäära. Võrreldes raha kasutamise eest makstava intressiga sõltub viivise rakendumine reeglina vaid võlgnikust enesest. Antud juhul on viivisevõlgnevuse kujunemine ja summa suurus sõltuvuses vaid vastustaja tegevusetusest tasumisele kuuluva summa likvideerimisel.
§-s 113 sätestatud määrast. 8.1. Pooltel puudub vaidlus selles, et Radiolinja Eesti AS liitumislepingus nr 1138612 ja Radiolinja Eesti AS kasutamise eeskirjade p-s 6.9 sätestatud tingimus - maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0.15 % võlasummast iga viivitatud päeva eest – on tüüptingimus
tähenduses ning et kostjaks on tarbija.
lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegelikku kahju suurust. Pooled vaidlevad selle üle, kas eelmärgitud tingimus on tühine
Kuivõrd kostja väitis, et viivise määr 0,15 % päevas on ebamõistlikult suur, siis üldisest tõendamiskoormisest tulenevalt peab hageja tõendama vastupidist ehk seda, et nimetatud tingimus ei kuulu
Viivise suuruse vastavust mõistlikkuse põhimõttele tuleb hinnata lähtudes tegelikust tekkinud kahjust ning viivise eesmärgist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist. Viivisenõudega lihtsustatakse oluliselt raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist, kuna antakse võlausaldajale võimalus viivitamise eest minimaalset hüvitist kindlaksmääratud summas. Seega väljendab viivis minimaalset kahju hüvitamise nõuet ning viivisel on eelkõige kompensatsiooniline iseloom. Hageja ei ole tuginenud asjaolule ega samuti tõendanud, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Juhul kui hageja on saanud kahju enam, on tal õigus nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab seadusjärgse viivise määra ning seda ka ilma vaidlusaluse tüüptingimuseta. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu on viivise määr 0,15 % päevas (54 % aastas) ebaproportsionaalne ja ebamõistlikult suur ning maakohus on põhjendatult tunnistanud vaidlusaluse tüüptingimuse tühisuse. 4 Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et ka viivise seadusjärgne määr täidab viivise sanktsioonilise eesmärgi. Antud juhul on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 6920.90 krooni, mida kostja ei ole vaidlustanud. Hageja poolt apellatsioonkaebuses märgitud asjaolu, et viivise määr 0,15 % kuni 0,30 % päevas on üldlevinud praktika mobiilsideteenuse osutamisel ja seetõttu mõistlik, ei lükka ümber maakohtu järeldust, et 0,15 % on ebamõistlikult suur tarbija suhtes. Tavad ja pooltevaheline varasem praktika oleks arvestatav, kui mõlemad lepingupooled oleksid olnud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Apellatsioonkaebuses ei ole arvestatud ka sellega, et üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tüüptingimuste puhul, kuigi
8.2.
lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seega on seadusega keelatud nõuda tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tarbijalt viivist üle seadusjärgse määra. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud kohaldada sama põhimõtet ka tarbijale mobiilsideteenuse osutamise lepingute puhul, kuna ka antud lepinguliigi puhul on eesmärgiks kaitsta tarbijat ülemääraste viiviste maksmise kohustuste eest. Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et antud juhul on viivisevõlgnevuse kujunemine ja summa suurus sõltuvuses vaid kostja tegevusetusest. Asja materjalidest nähtub, et kostjal oli võlgnevus üle 29 000 krooni juba 2005. a aprillis ning hageja esitas hagi maakohtule 2007. a oktoobris; viivisevõlgnevus hõlmab ajavahemikku 19.07.2005- 03.10.2007. Ka eelmärgitust tuleneb, et hageja poolt nõutud määral viivisel puudub kompensatsiooniline iseloom. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.