Obsah (4)

§ 25§ 48§ 27§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2007 Haldusasi L.

§ 25

lg 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Pikaajalise kokkusaamise kord ja sagedus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Alates 01.10.2007 muutus VSKE-s, mis on kohustuslikuks täitmiseks vanglale, sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste kord, mistõttu on kaebaja viide Riigikohtu 21.06.2007 otsusele nr 3-3-1-29-07 asjakohatu, kuna sel hetkel oli õiguslik olukord teine. Pikaajalisele kokkusaamisele tulijale vangla poolt toitlustamist ei võimaldatud ning kokkusaamisele tulija sai süüa ainult enda poolt kaasa võetud toiduaineid. Alates 01.10.2007 jõustunud justiitsministri 11.09.2007 määrusega muudetud VSKE § 41 lg 11 kohaselt toitlustatakse pikaajalisel kokkusaamisel kokkusaajat ja kinnipeetavat vanglas pakutava toiduga. Vangla ise valib toitlustamise viisi ja menüü. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ 01.10.2007 muutmise eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on nimetatud muudatuste eesmärgiks välistada pikaajalisel kokkusaamisel toiduainete vanglasse sissetoomise võimalus, mille põhjendusteks omakorda on see, et toiduainete läbiotsimine on komplitseeritud, tekitab teatud juhtudel hügieeniriske ja on ebaproportsionaalselt ressurssinõudev. Alates 01.10.2007 jõustunud VSKE § 46 sätestab pikaajalisele kokkusaamisele kaasavõetavad asjad. Sama paragrahvi lõige 1 sätestab, et kokkusaaja võib kokkusaamisele kaasa võtta mõistlikus koguses enda tarbeks vajalikke riideesemeid ja kosmeetikat, kammi, hambaharja ning tema poolt tarvitatavaid ravimeid, lisaks mõistlikus koguses fotosid. Õige on vastustaja seisukoht, et kuna VSKE §-is 46 lg 1 sätestatud loetelu on antud expressis verbis kujul, siis midagi muud kokkusaamisele tulija kaasa võtta ei tohi ja seega on toiduained kokkusaajale kaasavõtmiseks keelatud. Kohus jättis rahuldamata ka kaebuse esitaja nõude kohustada Tartu Vanglat lubada kokkusaamisele tulnud isikul kaasa võtta toiduaineid temale vajalikul hulgal ja valikul, sest selline nõue on õigusvastane ja ei lähtu ühestki käesoleval ajal kehtivast õigusaktist. Kaebaja nõue lubada tema abikaasal osta toiduaineid vangla kauplusest, tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda pikaajalisele kokkusaamisele tulijale kaupluses käimise võimaldamist.

§ 48

lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Sularaha on kinnipeetavale VSKE § 641 p 16 järgi keelatud. Kuna kokkusaajal ei ole vanglasisest isikuarvet ja sularaha on vanglas keelatud (ka pikaajalisele kokkusaamisele tulija ei või vanglasse kaasa võtta sularaha), siis ei ole seadusandja näinudki ette võimalust, et kokkusaamisele tulija saaks teha sisseoste vangla kaupluse vahendusel. 3 Õige on Tartu Vangla seisukoht, et kooliealisele lapsele lisatoitu vanglasse kaasa võtta ei tohi. VSKE § 46 lg 2 sätestab, et kui kokkusaamisele võetakse kaasa eelkooliealine laps, võib kaasa võtta lapse hooldamiseks vajalikke tarbeesemeid, mänguasju ja spetsiaalset toitu. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajal kooliealine laps, mistõttu Tartu Vangla selgitus oli õiguspärane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. L.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu
2. jaanuari 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige kohtu järeldus, et viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-07 on asjakohatu. Kuigi tol hetkel oli õiguslik olukord teine, sätestab Riigikohus oma otsuses üheselt, et enne 01.02.2007 kehtinud VSKE § 58 lubatud toiduainete kogus ja valik, mida Tartu Vangla lubas kokkusaajal pikaajalisele kokkusaamisele kaasa võtta, olid ilmselt ebamõistlikult väikesed, et neist piisanuks 3-ks päevaks. Tulenevalt Riigikohtu otsusest võib järeldada, et Tartu Vangla ei tohiks mingil juhul toitlustamisel pikaajalisel kokkusaamisel viibijatele pakkuda toiduhulka ja -valikut, mis on sätestatud enne 01.02.2007 kehtinud VSKE § 58 järgi. Veel on Riigikohus öelnud, et kinnipeetavale on tagatud vanglast toitlustamine, mis aga ei tähenda pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaajale kaasavõetavate toiduainete piiramist, sest olulised asjaolud, millest regulatsioon peaks lähtuma, erinevad oluliselt. Riigikohus on märkinud, et ühine söömine kuulub samuti kooselu hulka. Vähetõenäoline on, et silmas on peetud mittemaitsva söögi tarbimist. Loogilise järeldusena lähtutakse mõttest, et süüakse ühiselt (kokkusaaja poolt) kaasavõetud toitu. Seda kinnitab ka kolleegiumi otsus, et õigusvastane on Tartu Vangla toiming, mis seisnes pikaajalisele kokkusaamisele kokkusaajale vajalikus koguses ja valikus toidu mittelubamiseks; 2) ei ole pööratud tähelepanu

§-ile 27 lg 1, mis lubab kokkusaamisele kaasa võtta need asjad, mis pole kinnipeetavale keelatud. Keelatud esemete ja ainete loetelu sätestab VSKE § 641. Toiduaineid loetelus ei ole; 3) ei ole märgatud vastuolu

§ 27lg 1 ja VSKE § 46 lg 1 vahel.

Vangistusseadusest tulenevalt võib pikaajalisele kokkusaamisele tulija võtta kaasa need asjad ja ained, mis on ei ole kinnipeetavale keelatud. VSKE § 46 lg 1 muudab omavoliliselt vangistusseaduses lubatu keelatuks ning sätestab keelud ainete-asjade kaasavõtmiseks pikaajalisele kokkusaamisele. Kui alamal seisev haldusakt läheb vastuollu kõrgemalseisva seaduse sätetega, siis tuleb lähtuda kõrgemalseisvast seadusest; 4) on ekslikult leitud, et Tartu Vangla ei ole süüdi kaebajale pikaajalisel kokkusaamisel näljatunde tekitamises, sest Tartu Vanglal oli kohustus kaebajat toitlustada. Kuna Tartu Vangla pakkus vaid ühte toitu ning viimane toidukord oli kell 17, siis puudus kaebajal alternatiiv mittemaitsva toidu söömata jätmisele; 5) on jäetud tähelepanuta, et ka seadusandja on aru saanud, et vaid vangla poolt pakutavast toidust jääb väheks, kuna kinnipeetavatel on võimalik endale vangla poest soovi korral lisatoitu osta; 6) tuleb arvestada, et VSKE § 651 lg 4 lubab vangla direktoril kartserisse paigutamise korral keelata kinnipeetaval kauplusest sisseostude tegemise ja menüüvälise toiduainete soetamise. Seega on pikaajalisel kokkusaamisel kokkusaaja toidurežiimi osas (viimane söök kell 17) võrdsustatud kartseris viibijaga; 7) on mööda vaadatud põhiseadusest tulenevatest põhiõigustest, kuna põhiõiguseks on ka söömine soovikohasel kellaajal. Pikaajalise kokkusaamise mõte ei ole kindlasti vangla poolt kokkusaajatele nälja tõttu ebamugavustunde tekitamine. Pikaajaliste kokkusaamiste 4 eesmärkideks on sotsiaalselt positiivsete kontaktide säilimine ja peresidemete katkematus (

§ 23lg 1, 2; § 57).

Vangla peab neid eesmärke igati soodustama. Apellant esitab kaebuse lisadena kümne kaaskinnipeetava avaldused, millest nähtub, et pikaajalisele kokkusaamisele toiduainete kaasavõtmise keelamine lõhub kinnipeetavate peresidemeid, kuna pereliikmed ei soovi näljatunde vältimiseks enam kokkusaamisele tulla. Lisatud avalduste kirjutajad moodustavad 80% pidevalt kokkusaamistel käinutest, kelle peresidemed juba kannatavad seoses sellega, et nende pereliikmed ei soovi pikaajalisele kokkusaamisele tulla; 8) on õiguskantsler oma 04.03.2008 vastuses soovitanud justiitsministril R. Langil põhiõiguste tagamise põhimõtte järgimiseks luua kõigis vanglates pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isikutele võimalus soetada vangla kauplusest asju, mis aitaksid pikaajalisel kokkusaamisel luua pingevaba ja perekondliku õhkkonna. Oma soovituses juhib õiguskantsler tähelepanu, et

§ 23

lg 1 kohaselt kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte oma lähedastega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Veel mainib õiguskantsler, et pikaajalise kokkusaamise ajal peab olema võimalik n.ö matkida elu väljaspool vanglat. Riigikohtu seisukoha järgi kuulub

§-is 25 lg 2 mainitud kooselu hulka ka ühine söömine. Õiguskantsleri hinnangul aitaks perekondlikku kooselu väljaspool vanglat paremini matkida võimalus tarbida ka ise valitud toidukaupa; 9) on paljasõnalised väited, et kokkusaamisele saabujate toiduainete läbiotsimine võtaks palju aega.

1. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. jaanuari 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant kaebuses märkinud, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi on kohus oluliselt rikkunud või milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kohtumenetluse käigus on leidnud tõendamist, et apellandil puudub subjektiivne õigus nõuda, et pikaajalisele kokkusaamisele tulijale lubataks toiduaineid kaasa võtta. Apellandile on tagatud vanglas vanglapoolne toitlustamine ning seadusandlike aktide kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole pikaajalisele kokkusaamisele tulijal lubatud toiduaineid pikaajalisele kokkusaamisele kaasa võtta; 2) pärast pikaajaliste kokkusaamiste korralduse muutumist 01.10.2007 on nii apellandi kui teiste avalduse esitanud kinnipeetavate pikaajalised kokkusaamised toimunud nende poolt taotletud aegadel. Keegi kokkusaajatest ei ole seni pikaajalisele kokkusaamisele tulemata jätmist põhjendatud näljatundega või sellega, et toitu ei lubata kaasa võtta. Apellant ise on viibinud pikaajalisel kokkusaamisel 05.10.2007, 09.11.2007, 07.12.2007, 04.01.2008 ja 01.02.2008, sh viimasel kahel korral abikaasa ja pojaga; 3) ei ole pikaajalisi kokkusaamisi korraldava vanglaametniku sõnul kellelgi apellandi poolt nimetatud isikutest ega nende pereliikmetest pikaajalise kokkusaamise ajal probleeme olnud, keegi neist ei ole avaldanud rahulolematust toitlustamise suhtes (v.a L.P. ja tema abikaasa); 4) nõustub vastustaja apellandi väitega, et pikaajaline kokkusaamine peaks sarnanema ühisele kooselule väljaspool vanglat ning kooselu juurde kuulub ka ühine söömine. Samas on apellant jätnud tähelepanuta, et väljaspool vanglat peetakse normaalseks söömist kolm korda päevas ja see on tagatud ka kõigile vanglas pikaajalisel kokkusaamisel viibivatele isikutele. Toitlustamine toimub sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel tasakaalustatud menüüde järgi. Toitu jagatakse kõigile (nii kinnipeetavale kui temaga kokkusaamisele tulnud isikutele) samaaegselt, seega on võimalik seda ka ühiselt süüa. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. jaanuari 2008 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.
5. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemaolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. L.P. on esitanud taotluse Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebaja abikaasal pikaajalisele kokkusaamisele toiduainete kaasavõtmise mittelubamises, õigusevastaseks tunnistamiseks, ja Tartu Vangla kohustamiseks lubada pikaajalisele kokkusaamisele tulijatel kaasa võtta toiduaineid või osta toiduaineid vangla kauplusest. Lähtudes kaebuses esitatud taotlusest, ei ole L.P. taotlenud enda subjektiivsete õiguste kaitset, vaid oma abikaasa ja teiste pikaajalisele kokkusaamisele tulijate subjektiivsete õiguste kaitset. L.P. ei ole väitnud, et temal endal oleks õigus toiduaineid kaasa võtta pikaajalisele kokkusaamisele ning, et Tartu Vangla oleks rikkunud tema subjektiivset õigust seda teha. L.P. on küll väitnud, et pidi seetõttu, et abikaasal ei lubatud kokkusaamisele kaasa võtta toiduaineid, kannatama pidevat näljatunnet ja jooma kraanivett, kuid see asjaolu ei tõenda tema subjektiivsete õiguste rikkumist vangla poolt. Vangla kohustus on toitlustada kinnipeetavaid isikuid ning vangla on seda kohustust täitnud ka ajal, mil L.P. oli pikaajalisel kokkusaamisel. Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et ei ole pööratud tähelepanu

§-ile 27 lg 1, mis lubab kokkusaamisele kaasa võtta need asjad, mis pole kinnipeetavale keelatud ning ei ole märgatud vastuolu

§ 27lg 1 ja VSKE § 46 lg 1 vahel.

Nagu juba eelnevalt märgitud, on apellandi staatuseks kinnipeetav ning ta ei ole pikaajalisele kokkusaamisele tulija, kellele ta nõuab õigust kaasa võtta toiduaineid kokkusaamisele. Kuna kaebaja poolt vaidlustatud Tartu vangla toiming ei saa rikkuda L. P. i subjektiivseid õigusi, siis on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata.

1. Õige on halduskohtu seisukoht, et apellandi viide Riigikohtu 21.06.2007 lahendile nr 3-3-1-29-07 on asjakohatu ning apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Riigikohtu 21.06.2007 lahendi nr 3-3-1-29-07 tegemise ajal oli õiguslik olukord teine, kui antud haldusasja korral. Riigikohtu viidatud lahendis oli vaidlusaluseks küsimuseks see, kas vangla pidi kinnipeetava taotlusel 2006 juulis väljastama vangla laos hoiustatud toiduained, mis võeti ära kaebuse esitaja emalt pikaajalisele kokkusaamisele saabumisel. Riigikohtu viidatud lahendi tegemise ajal reguleeris pikaajalist kokkusaamist VSKE redaktsioon, mis kehtis kuni 01.10.
2. Alates 01.10.2007 kehtima hakanud VSKE redaktsioon reguleerib pikaajalist kokkusaamist erinevalt võrreldes eelneva redaktsiooniga. Kehtiva VSKE § 41 lg 1 kohaselt toimub pikaajaline kokkusaamine vangla territooriumil pikaajalise kokkusaamise ruumides, kus kokkusaajal ning kinnipeetaval on võimalik ilma pideva järelevalveta suhelda, süüa, pesta ja magada; sama paragrahvi lg 11 alusel pikaajalisel kokkusaamisel toitlustatakse kokkusaajat ja kinnipeetavat vanglas pakutava toiduga; lg 2 kohaselt pikaajalise kokkusaamise 6 kulud hüvitab vanglale kinnipeetav või kokkusaaja vangla direktori kehtestatud korra alusel ning lg 3 sätestab, et kokkusaamise kuludeks loetakse ruumide kasutamisele, kokkusaaja toitlustamisele ja hügieenivahenditele tehtud kulutused. Alates 01.10.2007 muutus ka VSKE § 46 ning selle paragrahvi lg-s 1 ei viidata enam kokkusaajal kaasa võtta lubatud asjadega seoses kinnipeetavatele vanglas lubatud asjadele või asjadele, mis ei ole kinnipeetavale vanglas keelatud, vaid sisaldab nüüd ammendavat loetelu esemetest, mille kokkusaaja võib kokkusaamisele kaasa võtta. Nimetatud loetelu ei sisalda toiduaineid ning ka eelviidatud VSKE § 41 lg 1 ei sisusta pikaajalise kokkusaamise mõistet enam sellega, et pikaajalise kokkusaamise käigus oleks kinnipeetaval ja kokkusaajal võimalik kaasavõetud toiduainetest toitu valmistada. Selle asemel on sätestatud põhimõte, et pikaajalisel kokkusaamisel toitlustatakse nii kinnipeetavat kui kokkusaajat vanglas pakutava toiduga. Kaebaja pikaajaline kokkusaamine abikaasaga Tartu Vanglas toimus 05.10.2007 - 08.10.2007, s. o ajal, mil kehtis juba VSKE uus redaktsioon. ajavahemikul
3. Asjakohased ei ole apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud kaaskinnipeetavate avaldused ning Murru Vangla direktori 14.12.2007 korraldus, millega kehtestati Murru Vanglas pikaajalistele kokkusaamistele saabunud külastajate vangla kauplusest ostmise kord. Halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et sellise korra olemasolu Murru Vanglas ei tähenda selle kehtimist Tartu Vanglas ega ka kohustust kehtestada samasugust korda Tartu Vanglas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohase seisukohaga, kuna sellise korra kehtestamise näol on tegemist vangla administratsiooni diskretsiooniotsusega. Samuti tuleb siinkohal märkida seda, et L. P. , esitades taotluse, et pikaajalisele kokkusaamisele tulijatel võimaldataks osta toiduaineid vangla kauplusest, on sisuliselt esitanud kohustamiskaebuse kolmandate isikute huvides, kuigi tal puudub sellekohane õigus.
4. Eeltoodust lähtudes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning sellest tulenevalt jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi menetluskulud tema enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson