Obsah (8)

§ 76§ 100§ 108§ 113§ 94§ 5§ 42§ 34

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine 15. veebruar 2008 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas Tsiviilasi Asja lahendamine nr 2-07-42859 Elisa Eesti AS versus Õnne Po

) § 8 lg 2-le on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine s. h täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmist selle rikkumisel. Lepinguga võttis kostja kohustuse maksta hagejale vastavalt esitatud arvetele raha. Lepingu lahutamatuks lisaks on Radiolinja Eesti AS üldtingimused, milles on kindlaks määratud poolte õigused ja kohustused ning millistes osapooled kohustusid lepingule alla kirjutades täitma. Üldtingimused punkt 4.2.2. sätestab kliendi (kostja) kohustuse arvete õigeaegseks tasumiseks.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas.

§ 5

sätestatud dispositiivsuse põhimõttest, leppisid hageja ning kostja lepingust lähtuvalt kokku viivises määraga 0,15% päevas, so 54% aastas, tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva kohta . Seisuga

1. juuli 2005 kuni
2. oktoober 2007 on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 34 455.15 krooni (viivisearvestus: 0,15% x 794 päeva x 28 929.6 krooni/100 = 34 455.15). Tuginedes mõistlikkuse ning hea usu põhimõttele on hageja palunud kostjalt välja mõista viivitusintress 28 928.60 krooni ulatuses.
3. Kostja põhjendused 2.
4. Kostja seisukohad nõuetes Kohtulikus menetluses kostja ei ole vaidlustanud võlgnevuse põhinõuet 28 929.60 krooni. Kostja on vaidlustanud hageja viivitusintressi 28 928.60 krooni nõuet. 2.
5. Kostja väited, esitatud asjaolud ja õiguslik käsitlus Kostja väitel on viiviste nõue liigkasuvõtjalik. Kostja on leidnud, et viivisesumma on kujunenud hagejale iseseisvaks tuluallikaks. Hageja on käitunud pahauskselt, sõnastades tarbija kahjuks röövelliku kokkuleppe punkti p.6.
6. Kostja on palunud kohtul osundatud lepingupunkti tühisus tuvastada ja võtta viivises aluseks

§ 94

. Tuginedes

§ 42

lg-tele 1, 2 ja 3, on kostja väitnud, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbijana kostja, on vaidlustatud lepingupunkt ebamõistlikult tarbija huve kahjustav.

1. Kohtu põhjendused 2 3.
2. Menetluse käik Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele TsMS § 403 lg 1). Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. 3.
3. Lahendatavad õiguslikud küsimused Kohtul tuleb pooltevahelises vaidluses lahendada eelkõige küsimused, kas poolte vahel sõlmitud leping on tarbijaga sõlmitud leping tüüptingimustega ning kas hageja viivise määr milles teenuste andja (hageja) on kokku leppinud teenuste saajaga (kostjaga), on õiguspärane.

35 lg 1, 2 ja 3 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu; eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud ning tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa ning tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud.

§ 42

lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele (

§ 42lg 2).

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

3.

1. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja õiguslik analüüs Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et
2. oktoobril 2004 sõlmisid hageja ja kostja liitumislepingu nr 1138612, mille kohaselt hageja osutas kostjale mobiilsideteenust. Lepingu lahutamatuks lisaks on Radiolinja Eesti AS üldtingimused. Üldtingimused punkt 4.2.
3. sätestab kliendi (kostja) kohustuse arvete õigeaegseks tasumiseks. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuna kostja on võtnud omaks hagejaga liitumislepingu sõlmimise ja teenuste kasutamisest tuleneva võlgnevuse 28 929.60 krooni, loeb kohus kostja võlgnevuse hageja ees selles ulatuses tõendatuks. Kohtu hinnangul on lepingu üheks pooleks tarbija. Tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 34

). Tegemist on tarbijaga sõlmitud tüüptingimustega lepinguga ning tüüptingimusteks on Radiolinja Eesti AS Kasutamise eeskirjad. Viivise määr on sätestatud Radiolinja Eesti AS Kasutamise eeskirjade (tüüptingimuste) p-s 6.

1. Tüüptingimuste p 6.
2. kohaselt Maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse RLE poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0.15% (null koma viisteist protsenti) võlasummast iga viivitatud päeva eest. Tüüptingimustes sätestatud viivise määr on sätestatud ka
3. oktoobri 2004 poolte vahel sõlmitud liitumislepingus. Kuna poolte vahel sõlmitud leping on tarbijaga sõlmitud leping, siis on kostja osundamine

§-le 42 (Tüüptingimuste tühisus) ajakohane ja kostja taotlus viivistes tüüptingimuste 3 tühisuse tuvastamiseks õigustatud.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist ja kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja poolt tüüptingimustel nõutava viivise määr 0,15 % päevas tähendaks intressina aastas 54 %, mis on seaduses sätestatud intressimääraga võrreldes (

§ 94lg 1) ebaproportsionaalselt suur.

Selline intressimäär on kostjat ilmselt ebamõistlikult kahjustav tingimus. Tulenevalt

§ 42

on põhjendatud kostja taotlus hageja ja kostja kokkulepe viivise kohta tühisuse tuvastamiseks ning jätta hageja nõue viivise sissenõudmiseks hageja taotletud ulatuses rahuldamata. Viivis on kehtiva õiguse järgi seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt

§ 113

lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja nõude viivistes on esitatud ajaperioodiks

1. juuli 2005 kuni
2. oktoober 2007, s. o 794 päeva. Kuna kohaldamisel tuleb seaduses sätestatud viivitusintress, tuleb selleks ajaperioodiks teha viivise ümberarvestus;

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit. Alates
3. jaanuar 2008 on võlasuhetes kasutatav Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 4,0%. Sellest tulenevalt on viivise määraks aastas 11% ja viivise päevamääraks 0,0003013% (0,11:365). Hageja ajaperioodiks
4. juuli 2005 kuni
5. oktoober 2007 nõutud ja seaduses sätestatud arvestuse kohaselt on viiviseks 6 920.90 (0,0003013% x 794 x 28 929.60) krooni. Kohus on seisukohal, et hageja väide lepinguvabadusest ei ole rakendatav tüüptingimuste puhul. Üldjuhul ei sisalda

piiranguid isikute vahel sõlmitud lepingu sisule (kehtib lepinguvabadus) ja sekkub nende valitud regulatsiooni üksnes erandlike imperatiivsete seadussätete kaudu. Üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tüüptingimuste puhul.

§ 42

sätestab tüüptingimustega lepingu jaoks erinõuded vastavalt lepingu sisule, nähes ette, et

§-s 42 toodud standardist kõrvalekalduvad tüüptingimused on tühised. 3.4. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 2 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega on põhjendatud jaotada TsMS § 162 lg 2 kohaselt jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s. o jätta menetluskuludest 62% kostja kanda ja 38% hageja kanda. Toomas Lillsaar Kohtunik 4