KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Oliver Kask ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2008, Tallinn Haldusasja

) § 7 lg 3). Tagastades maa nõudeõigusest suuremas osas, rikkus linnavalitsus hoolsuskohustust. Tallinna Linnavalitsuse

1. aprilli
2. a korralduse andmise ajal oli K tn 43 ehitis kaasomandis. Linnal oli kohustus lahendada esmalt maa erastamise küsimus. Kuna A. Vaga ei esitanud maa erastamise avaldust, pidi linnavalitsus taotlema maa munitsipaalomandisse või tuli maa jätta riigi omandisse (eluruumide erastamise seaduse § 213). Korteri suhtes ei saa hoonestusõigust seada. 2

§ 221lg 4).

Juhul, kui ta seda ei teinud, tuli leppida olukorraga, et tuleb taotleda asjaõiguslikku kasutusõigust omavalitsuselt või riigilt.

1. c)E. K jagas K tn 43 hoone 10 korteriomandiks ja korterit nr 4 ei eksisteeri.
2. d)Apellandid esitasid juba kaebuses ja selle täpsustuses väite, et linnavalitsuse 7. aprilli 1999. a korraldus ja selle alusel sooritatud toimingud on tühised osas, millega võõrandatakse 1 /11 mõtteline osa maast õigusjärgsele omanikule tagastamise menetlusega. Juhul, kui linnavalitsusel ei ole võimalik enam 1/11 mõttelist osa maast K tn 43-4 korteri juurde erastada, soovivad kaebajad esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebuse esitamise eesmärgiks oli tuvastada maa erastamise võimalikkus K tn 43-4 korteri juurde. Linnavalitsus ei saa tugineda A. Vaga tegevusetusele, kuivõrd 7. aprilli 1999. a korraldust talle teatavaks ei tehtud. Apellantide õigustatud huvi viidatud korralduse tühisuse tuvastamiseks ja maa mõttelise osa erastamiseks tekkis 9. augustil 2005, mil nad tegelesid A. Vaga vara pärimisega. 5. Tallinna Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja järgmist. Linnavalitsus ei saa hakata lahendama maa erastamise küsimust ilma vastavasisulise avalduseta. Linnavalitsus lähtus 7. aprilli 1999. a korralduse andmisel temale teadaolevatest faktidest ja esitatud materjalidest. A. Vagal oli õigus ühe aasta jooksul maa kandmisest kinnistusraamatusse nõuda hoonestusõiguse seadmist. Kuna vastavat taotlust ei esitatud, muutus ehitis maatüki oluliseks osaks. 6. Erkki Ku vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
3. a)K tn 43 kinnistu suuruseks on 799 m2 ha ja see on 100% ulatuses tagastatud õigustatud subjektile. Linnavalitsuse 7. aprilli 1999. a korraldust tähtajaliselt ei vaidlustatud. Seega on maa tagastamine õiguspärane ja omandireform selle maa suhtes on lõppenud. b)

§ 221

lg 4 reguleerib kaasomandis oleva maa erastamist ega ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Samuti ei tulene viidatud sättest kaasomaniku õigust esitada mistahes ajal avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks.

§ 20

lg 3 ei ole kohaldatav, kuivõrd K tn 43 hoones asuvad korterid ei ole olnud erastamise objektiks. c) Põhjusel, et maa ostueesõigusega erastamise õigus puudus juba enne pärandi avanemist, ei saanud vastav õigus minna pärandi avanemisel üle A. Vaga pärijatele. Haldusasja materjalide juures oleva seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt ei ole pärandvaraks ostueesõigusega erastamise õigus, korter ega ehitise osa. Samuti on apellantide maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajaks möödunud

§ 40lg-s 1 toodud lõpptähtajad.

Käesolevas vaidluses ei ole maa erastamise objektiks ja seetõttu ei saanud seda ostueesõigusega erastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebajad taotlesid halduskohtus neile maa erastamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamist. Soovitavat maad ei olnud kaebajatele võimalik erastada ja kaebajate erastamisnõudel puudus õiguslik alus.
2. Selleks, et tunnistada erastamisest keeldumine õigusvastaseks, oleks vastustaja pidanud olema kohustatud kaebajatele maad erastama. Vastustajal selleks kohustust ei olnud. Muuhulgas ei tulenenud see kohustus

§ 221lg-st 4.

Selle sätte kohaselt on kaasomandis oleva ehitise kaasomanikel õigus erastada ostueesõigusega maad ehitise juurde. Ajal, mil kaebajad pöördusid vastustaja poole K tn 43 maa erastamise taotlusega, ei kuulunud neile aadressil K tn 43 ei ehitist ega reaal- või mõttelist osa sellest. K tn 43 maatükk on koos selle oluliste osadega kinnistatud ja selle omanikuks oli kolmas isik (tl 44). Kaebajad tugine3

§ 15lg 1, Vabariigi Valitsuse 5.

veebruari

1. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 49).
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et A. Vaga oli maa tagastamise korralduse andmise hetkel K tn 43 elamu kaasomanik. Omandiõigus läks talle üle asjaõiguskokkuleppe (tl 7, p 5.1) alusel sõltumata A. L ja A. K vahelise lepingu tõlgendamisest. Sellest tulenevalt oleks tulnud elamu alune maa erastada selle kaasomanikele või seada tagastatavale maale hoonestusõigus, kui A. Vaga suhtes kehtis selleks siduv nõusolek. Haldusasjas ei leidnud tuvastamist, et A. Vaga oleks olnud teadlik maa tagastamisest ja A. K poolt selleks antud varasemast nõusolekust. Seega võidi maa tagastada õigusvastaselt. Kaebajad ei ole käesolevas asjas soovinud vaidlustada maa tagastamise korraldust ega ole taotlenud sellega tekitatud võimaliku kahju hüvitamist. Ringkonnakohus selgitas istungil kaebajatele nende nõuete esitamise võimalusi.
3. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et A. L ja A. K vahelise lepingu p 8 on vastuolus seadusega. Hoonestusõigust ei ole tõepoolest võimalik seada korteri või elamu mõttelise osa omaniku kasuks. Lepingust ei nähtu, et pooled oleks soovinud sõlmida sellise võimatu kokkuleppe. A. L ja A. K vahelise lepingu p 8 tõlgendamiseks on ainus võimalik viis see, et pooled leppisid kokku hoonestusõiguse seadmiseks terve elamu alusele maale, kusjuures A. K oleks tulevikus omandanud hoonestusõigusest 1/11 suuruse osa. Lepingu p 8 lg-s 2 oli selgesõnaliselt märgitud, et hoonestusõigus seatakse „ehitisealusele maale“. Selliselt oleks olnud võimalik tagastada kogu elamu alune maa A. L ilma, et A. K oleks kaotanud mõttelist osa elamust. Nimetatud ekslik seisukoht halduskohtu otsuses ei mõjutanud lahendi resolutiivosa.
4. A. Vaga ei olnud kohustatud taotlema maa erastamist, see oli üksnes tema õigus. Seadus (

§ 7

lg 1) keelas maa tagastamise olukorras, kus ehitise kaasomanik ei ole andnud selleks nõusolekut. A. Vaga ei olnud andnud maa tagastamiseks nõusolekut. A. K nõusolek ei saanud olla siduv A. Vagale ilma, et A. Vaga oleks sellest nõusolekust olnud teadlik. A. Vaga teadmine A. K nõusolekust ei leidnud haldusasjas tõendamist. Halduse seaduslikkuse põhimõttest (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 1) tulenevalt oleks linnavalitsus pidanud kontrollima, kas maa tagastamise eeldused on täidetud, st kas elamul on tagastamise hetkel samad kaasomanikud kui 1996. aastal või kas võimalike uute kaasomanike suhtes on maa tagastamiseks varem antud nõusolek siduv. 12. Vastavalt HKMS § 92 lg-tele 1 ja 7 tuleb Erkki Ku põhjendatud menetluskulud mõista välja kaebajatelt. E. K taotleb apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist kokku 12 980 4