Tsiviilasi nr 2-04-544 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-544 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 15.apri

§ 219lg 1).

Kostja tutvus kauba kvaliteediga ja otsustas, millist kaupa ta osta soovib. Hageja leidis, et kauba müüja täitis oma kohustused kauba ostja ehk kostja ees ja müüs talle kauba, mida kostja soovis osta ja milles nad müügilepingus kokku leppisid. Müügilepingu punktis 1.3 on kostja kinnitanud, et on kaubad kätte saanud inventariseerimisaktis nimetatu kohaselt, ja müügilepingu p-s 3.2 märgitu kohaselt on ostja visuaalselt kauba üle kontrollinud ja tal ei ole pretensioone kaupade kvaliteedi ja koguse suhtes. Kuna kauba müüja on oma kohustused kauba ostja ees täitnud, peab ostja ostetud kauba eest ka ostuhinna tasuma. Kuna ostja on kauba eest tasumisega viivituses ja pooled on lepingus kokku leppinud, et juhul kui ostja viivitab makse tasumisega lepingus kokkulepitud tähtajaks, kohustub ostja kauba müüjale tasuma viivist 0,1 % tasumisele kuuluvast summast iga maksega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10 % kaupade kogumaksumusest, on hageja õigustatud kostjalt nõudma ka viivise tasumist. 24.05.2004 esitatud hagis palus OÜ MERIDIANUS DELTA AS-lt Aalang Met välja mõista 189 184,13 krooni, millest 135 471,38 krooni on põhivõlg tasumata kauba eest ja 53 712,75 krooni viivis kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest hagi esitamise aja seisuga. Oma nõuetes kostja vastu tugines hageja

§ 76lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja 6 ning § 208 lg 1 sätetele.

17.03.2005 sõlmisid OÜ MERIDIANUS DELTA ja OÜ HANSA INKASSO nõude loovutamise lepingu, millega OÜ MERIDIANUS DELTA loovutas oma nõude võlgniku AS Aalang Met vastu summas 189 184,13 krooni OÜ-le HANSA INKASSO. Tulenevalt eelnimetatud nõude loovutamise lepingust ja tuginedes TsMS § 78 lg-le 1, lubas Tallinna Linnakohus 05.05.2005 määrusega astuda OÜ MERIDIANUS DELTA õigusjärglasel OÜ-l HANSA INKASSO käesolevasse tsiviilasja hagejana endise hageja OÜ MERIDIANUS DELTA asemel. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei saanud ta OÜ-ga MERIDIANUS DELTA sõlmitud müügilepingu alusel ostetud kauba üleandmise päeval kaupa üle vaadata, kuna müüja töötajad ei võimaldanud seda. Kaupade vastuvõtmise komisjoni ülesandeks ei olnud kaupade kvaliteedi kontroll (ülevaatamine

§ 219lg 1 tähenduses), vaid üleantava kauba fikseerimine ja ülelugemine.

Pärast kauba vastuvõtmist avastas kostja, et osa kaupa ei vasta kvaliteedinõuetele ja on ületanud realiseerimistähtaja. Õli Virtin ja õli Oilio realiseerimistähtaeg oli möödunud 15.03.2003 ja margariini Virtin realiseerimistähtaeg oli möödunud 01.04.2003, mistõttu kaup ei vastanud

§ 217

järgi lepingutingimustele ning OÜ MERIDIANUS DELTA oleks pidanud vastavalt müügilepingu punktile 4.3 lepingutingimustele mittevastava kauba tagasi võtma või alandama müügihinda vastavalt müügilepingu punktile 3.3. OÜ MERIDIANUS DELTA on lepingu lisaks oleva inventariseerimisakti allkirjastamisega kinnitanud, et kõik kaubad on kvaliteetsed, kuivõrd müügilepingu punkti 1.3 kohaselt andis müüja kaubad üle vastavalt aktile ja aktis ei ole märgitud, et kaubal on realiseerimistähtaeg möödunud. 2

§ 217

lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatut, kuna kaup ei olnud kasutatav otstarbel, milleks seda tavaliselt kasutatakse. Realiseerimistähtaja ületanud kaupa ei tohtinud müüa tulenevalt toiduseaduse § 22 lg-st 3, mis keelab väljastada nõuetele mittevastavat toidutooret ja toitu. Kuivõrd nimetatud kaup ei vastanud lepingutingimustele ega olnud kasutatav otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse, samuti takistas kauba kasutamist toiduseaduses sätestatu, tuleb tuvastada, et kauba väärtus oli 0 (null) krooni. Hagejal ei ole õigust kasutamiskõlbmatu kauba eest tasu nõuda. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata aegumise alusel.

§ 227

kohaselt algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg müüdud asja üleandmisest ostjale. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuna poolte vahel 01.04.2003 sõlmitud müügilepingu punkti 1.3 kohaselt on müüja ostjale kauba enne lepingu allakirjutamist üle andnud, algas lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg hiljemalt 01.04.2003 ning lõppes 01.04.2006. Vastuhagi esitati 13.02.2007 pärast aegumistähtaja möödumist. Hageja vaidles vastuhagile vastu ka sisuliselt ning leidis, et vastuhagi on põhjendamata ja tõendamata. Ostuhinna alandamise avaldus tuleb

§ 112järgi esitada teisele lepingupoolele, mitte kohtule.

Vastuhagi esitajal (kostjal) ei ole alust kasutada lepingulisi õiguskaitsevahendeid, kuna hageja ei ole müügilepingut rikkunud. Ka vaidlusaluse kauba lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamise nõue on alusetu. Vastuhagi esitaja sõlmis müügilepingu kauba ostmiseks majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud isikuna. Enne kauba vastuvõtmist vaatas ta kauba üle. Seda on ta kinnitanud müügilepingu punktides 1.2, 1.3, 3.2 ja 3.3. Isegi kui eeldada, et vaidlusaluse kauba realiseerimistähtaeg oli möödunud, ei ole põhjendatud ega tõendatud, et kaup ei vastanud poolte vahel kokkulepitud lepingutingimustele. 3

) § 76 lg 1, § 101 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel. Poolte vahel on vaidlus selles, kas AS Aalang Met peab maksma 01.04.2003 sõlmitud müügilepingus kokkulepitud ostuhinna kauba (päevalilleõli Virtin, päevalilleõli Oilio ja margariin Virtin) eest, mille realiseerimistähtaeg oli lepingu sõlmimise ajal möödunud.

§ 208lg 1 järgi on ostuhinna tasumine ostja põhikohustuseks.

Ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks on

§ 108

lg 1 järgi üksnes kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Kuivõrd ostuhinna tasumise kohustus on vastastikune kohustus müüja kohustusega anda ostjale kaup üle, on ostjal vastavalt

§ 111

lg-tele 1 ja 3 õigus keelduda ostuhinna tasumisest, kuni müüdud ese ei ole talle üle antud või kui see on üle antud oluliste puudustega. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vastuta müüja (ega hageja kui müüja õigusjärglane) kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest, kuna kostja teadis täpselt, missugust kaupa ta müüjalt müügilepinguga ostis. Nimetatut tõendab kõigepealt poolte vahel sõlmitud müügilepingu p 1.3 ja p 3.2, milles ostja kinnitab vastavalt, et müüja on talle kaubad üle andnud koguses ja kvaliteedis, mis on kehtestatud inventariseerimisaktis enne käesolevale lepingule alla kirjutamist, ning et kaubad on üle antud ostjale, ta on neid visuaalselt kontrollinud ja tal ei ole pretensioone kaupade kvaliteedi ega koguse suhtes. Asjaolu, et kauba ostja oli ostetud kauba kvaliteedist teadlik, kinnitab ka see, et müügilepingu pooled andsid müüdava kauba laos üle inventariseerimisaktiga, mis koostati lepingupoolte esindajate poolt ja juuresolekul. Mõlema lepingupoole esindajad kontrollisid üle kogu müüdava kauba ja ostja otsustas inventuuri tegemise käigus, missugust kaupa ta soovis osta ja missugust mitte. Seda tõendasid kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad S. G ja S. F ning seda tõendab ka poolte esindajate poolt allkirjastatud inventuuriakt. Tunnistajate ütluste kohaselt kontrolliti üle kogu ostetav kaup ning kauba kastid olid varustatud markeeringuga, millest nähtus kauba säilivustähtaeg, kauba kogus kastis, kauba nimetus ja selle tootja. Lisaks sellele töötas tunnistaja S.F väidetel kostja seaduslik esindaja Kuznetsov koos oma alluvatega nädal aega OÜ MERIDIANUS DELTA müügiosakonnas, tutvudes seal kauba dokumentatsiooniga ning saades selle ka oma valdusesse. Nimetatuga on ümber lükatud kostja väited sellest, et kauba kvaliteediga ei olnud võimalik enne lepingu sõlmimist tutvuda ning inventuur viidi läbi kiirustades. 4

§ 218

lg-s 4 sätestatule ning kostjal tuleb täita oma müügilepingujärgne ostuhinna tasumise kohustus vastavalt

§ 208lg-s 1 sätestatule.

Kuivõrd kostja on rikkunud hageja ees oma kohustust müügilepingu alusel ostetud kauba eest tasumiseks, on hagejal õigus nõuda kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest kostjalt ka viivise tasumist. Pooled on müügilepingu punktis 4.2 kokku leppinud, et juhul kui ostja viivitab makse sooritamisega lepingus näidatud tähtajaks, kohustub ta müüja nõudmisel maksma viivist 0,1 % tasumisele kuuluvast summast iga maksega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10 % kaupade kogumaksumusest. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Tulenevalt

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 koosmõjust võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, seda viivist tasuma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tulenevalt sellest, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine võlausaldajale ning kostja ei ole viivise vähendamise taotluse alusena toonud esile asjaolusid, mis saaksid olla aluseks viivise vähendamisel, leidis kohus, et kostjalt on põhjendatud välja mõista viivis hageja poolt nõutavas ulatuses. Maakohus jättis AS Aalang Met (likvideerimisel) vastuhagi OÜ HANSA INKASSO vastu rahuldamata aegumise tõttu. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. AS Aalang Met nõue OÜ HANSA INKASSO vastu tuleneb OÜ MERIDIANUS DELTA ja AS Aalang Met vahel 01.04.2003 sõlmitud müügilepingust. Kuivõrd

§ 227

kohaselt algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg müüdud asja üleandmisest ostjale ja kaup oli müügilepingu kohaselt üle antud ostjale enne 01.04.2003, mida tõendab lepingu punkt 1.5.1, aegus vastuhagis esitatud nõue 01.04.

1. Kuna AS Aalang Met esitas vastuhagi kohtusse 13.02.2007, tuleb selles esitatud nõudele kohaldada aegumist. Kostja seisukoht, nagu oleks hagi aegumine peatanud seoses pooltevahelise kohtuvaidlusega põhihagis, on ekslik. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine küll hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, kuid vastuhagis esitatud nõue peatus vastuhagi esitamisega, mitte põhihagi esitamisega. Kuivõrd kohus jättis vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu, ei analüüsinud ta vastuhagi põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks esitatud poolte väited. Samal põhjusel jättis kohus kohtuotsuses hinnangu andmata ka AS Aalang Met poolt esitatud tõendile, millega ta vastuhagi tõendada soovis. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja AS Aalang Met (likvideerimisel) palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu 30.10.2007 otsuse täielikult tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Apellant palub jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus jätnud osa asjas esitatud tõendeid analüüsimata ega ole andnud oma hinnangut osale tõenditest, millega on rikkunud menetlusõiguse norme. Kaevatav kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg-le 1, § 438 lg-le 1 ja § 442 lg-le
2. 5

§ 217

lg 2 p-le 2 oli müüja kohustatud ostjale teatama kauba puudustest, mida ta ei teinud. Apellant jääb varem avaldatud seisukoha juurde, et temale anti üle lepingutingimustele mittevastavad kaubad, mis puudutab päevalilleõli Virtin, päevalilleõli Oilio ja margariini Virtin (inventariseerimisakti positsioonid 53, 54, 136). Nimetatud kaup ei vastanud lepingutingimustele

§ 217

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel, millest müüja pidi teadlik olema.

§ 217

lg 2 p 2 kohaselt asi ei vasta lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

§ 217

lg 2 p 3 kohaselt asi ei vasta lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Toiduseaduse § 22 lg-st 3 ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevalt ei tohi käidelda, sealhulgas võõrandada realiseerimistähtaja ületanud toidukaupu. Kauba müüja OÜ MERIDIANUS DELTA andis kostjale realiseerimistähtaja ületanud toidukauba kohta ebaõiget teavet ja rikkus sellega toiduseaduse § 38 lg

1. Toidukaup, mis on märgistatud sõnadega “parim enne…“ ja mille säilimisaeg on möödunud, on tarbijakaitseseaduse § 11 lg 1 kohaselt puudustega kaup, s. t ei vasta müügilepingu tingimustele. Samale seisukohale asus Tervisekaitseinspektsioon oma 18.02.2005 vastuses nr 4/4-9.1/214, mille kostja esitas dokumentaalse tõendina kohtule. Esimese astme kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud OÜ Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo 14.11.2005 eksperdiarvamuse, millest ilmneb, et realiseerimistähtaja ületanud kaubad olid toiduks kõlbmatud ning nende suhtes ei laiene müügilepingu punktid 3.2 ja 3.
2. Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et inventariseerimisaktis kajastatud päevalilleõli Virtin, päevalilleõli Oilio ja margariin Virtin kujutavad endast ohtu toiduks kasutamisel ja sellega seoses ei ole neil tarbimisväärtust ja ostuhinda. Eeltoodud eksperdiarvamuse ja Tervisekaitseinspektsiooni kirja põhjal oleks tulnud hagi vaidlusaluste kaupade ostuhinna ja viivise nõudmiseks jätta rahuldamata. Samuti jättis kohus hindamata tunnistaja A. Kuznetsovi ütlused osas, mis puudutas inventuuri käiku. Kostja tegutses vastaspoole suhtes heas usus ning teatas müüjale kaupade lepingutingimustele mittevastavusest koheselt pärast sellest teadasaamist vastavalt

§ 220

lg-le 1.

§ 218

lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Kostja arvates ei ole menetluses esitatud tõendeid, mis välistaksid hageja vastutuse kostjale ebakvaliteetsete kaupade müügi eest. Kostja jääb apellatsioonkaebuses esimese astme kohtu menetluses esitatud taotluse juurde viivise vähendamiseks

§ 162lg 1 alusel.

Hageja nõutav viivis 53 712,75 krooni on ebamõistlikult suur, moodustades 39,6 % põhivõlast. Arvestades sellega, et hageja müüs kostjale ebakvaliteetset kaupa ning ei võtnud seda kaupa vaatamata kostja nõudele tagasi ega alandanud müügihinda, peaks kohus vähendama viivist kuni 10 %-ni tasumata summast. Apellant leiab, et vastuhagi ei ole aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub 6

§ 208

lg 1 järgi on ostja kohustuseks tasuda müüdud asja eest ostuhind rahas ja võtta asjad vastu. Vaidlus tekkis selle üle, kas kostjal esineb õiguslik alus saadud kauba eest tasumisest keeldumiseks või mitte. Vaidlus puudub selles, et päevalilleõli ja margariini realiseerimistähtajad olid kas möödunud või siis möödumas. Õige on apellandi väide, et kaup peab vastama kokkulepitud tingimustele. Vastavalt 01.04.2003 sõlmitud müügilepingu punktile 1.

1. ostja kinnitas, et müüja on talle kaubad üle andnud koguses ja kvaliteedis vastavalt inventariseerimisaktile. Seejuures müügilepingu punktis 3.
2. ostja kinnitas, et ta on kaubad visuaalselt kontrollinud ja tal ei ole pretensioone kaupade kvaliteedi ega koguse suhtes. Seega apellatsioonkaebuses toodud väited sellest, et ostjal ei olnud võimalik kindlaks teha päevalilleõli ja margariini realiseerimistähtaja möödumist, ei vasta müügilepingus olevatele punktidele 1.
3. ja 3.
4. 27.09.2007 kohtuistungil kostja seaduslik esindaja A. Kuznetsov, keda apellant nimetas ekslikult tunnistajaks, väitis, et kauba soetamise hetkeks oli õli ja margariini realiseerimistähtaega pikendatud ja ostmise hetkel oli seda vaja pikendada, kuid ilma sertifikaadita ei saanud seda teha. Õlile ja margariinile sertifikaati ei antud. Seega seadusliku esindaja väidetest ilmneb, et õli ja margariini realiseerimistähtaja möödumisest oli kostja faktiliselt teadlik, kuid vaatamata sellele võttis nimetatud kauba vastu. Apellandi väide sellest, et ta ei olnud huvitatud mittekvaliteetse kauba ostust, on ümber lükatud müügilepingu tingimusega punktis 3.3, mis sisaldas kokkulepet ka mittekvaliteetsete kaupade müügi kohta. Asjaolu, kas kostja sai kasutada realiseerimistähtaja möödumisel päevalilleõli ja margariini, ei oma antud tsiviilasjas tähendust, kuivõrd kaup võeti vastu ning selleks volitatud esindaja kinnitas oma allkirjaga, et ei oma pretensioone kauba kvaliteedi suhtes. Seega ei oma tähendust ka apellandi poolt viidatud OÜ Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo arvamus ning Tervisekaitseinspektsiooni kiri. Apellandi väidetel hageja rikkus toiduseaduse § 22 lg 3 ja § 38 lg
5. Kolleegium nõustub OÜ HANSA INKASSO vastuväitega, et toiduseadus ja selle alusel välja antud määrused kehtestavad avalik-õiguslikud nõuded toidule tarbija kaitseks. Toiduseaduse § 1 ning Euroopa 7

§ 220

lg-le 1 peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või teada saama pidi, ning esitama müüjale ostuhinna alandamise avalduse, mis on nõutav

§ 112lg 2 järgi.

Hinna alandamise nõuet ei ole ka vastuhagiavalduses esitatud. Seega apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda otsust 135 471,38 krooni välja mõistmises tühistada. Maakohtu otsus viiviste väljamõistmises summas 53 712,75 krooni on samuti põhjendatud ning seaduslik. Otsus viiviste nõudes on motiveeritud ning kolleegium, nõustudes maakohtuga, ei pea vajalikuks korrata otsuses olevaid põhjendusi. Apellant taotleb viiviste määra vähendamist

§ 162

lg 1 alusel, leides, et viivis 53 712,75 krooni on ebamõistlikult suur, moodustades 39,6 % põhivõlast. Vastustaja esitatud taotlusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et

§ 162

lg 1 ja § 113 lg 8 järgi annavad kohtule õiguse viivise vähendamiseks, kui see on ebamõistlikult suur, kusjuures arvestamisele kuulub nii kohustuse täitmise ulatus, teise lepingupoole õigustatud huvi kui ka lepingupoolte majanduslik seisund. Vastustaja on põhjendatult pööranud tähelepanu sellele, et antud tsiviilasjas puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks ning viivise suurust ei saa lugeda ebamõistlikult suureks. Asjaolu, et müüja ei võtnud kaupa tagasi, ei saa olla aluseks viivise summa vähendamiseks. Õiguskaitsevahendite valik on poolte õigus ning kui seda ei kasutata seaduses ettenähtud korras, siis ei saa sellele tugineda viivise vähendamise taotluses. Seega puudub seaduslik alus apellandi taotluse rahuldamiseks. 8