Tsiviilasi nr 2-05-2646 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-2646 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 15.ap

) § 72 alusel tunnistada kehtetuks 15.11.2000 hageja ja kostja vahel sõlmitud tehingu, mille järgi Zinaida Suško oli kohustatud üürilepingu lõpetama, ennast välja kirjutama ja vabastama korteri aadressil Tartu, J ja Viktoria Udojeva oli kohustatud pärast seda hagejale maksma 60 000 krooni. Vastuhagiavalduse kohaselt tagastati elamu asukohaga Tartus J omandireformi käigus omanikule ning kostja (vastuhagi esitaja) ostis elamu 25.07.

1. Majas elavate isikute kohta kostja dokumente ei saanud. 15.11.2000 kohtas kostja juhuslikult hagejat. Hageja avaldas, et elab J elamu korteris nr x. Hageja näitas passi sissekirjutusega sellesse korterisse ning ütles, et ta on sundüürnik ja tal on maja endise omanikuga sõlmitud üürileping viieks aastaks. Hageja oli nõus eluruumi vabastama, kui saab hüvitiseks 60 000 krooni. Kostja uskus hagejat ning kohustus kirjalikult maksma hagejale 60 000 krooni üürilepingu lõpetamise, eluruumist väljakirjutamise ja eluruumi vabastamise eest.
2. a. detsembri lõpus sai kostja elamu õigusjärgse omaniku käest teada, et Zinaida Suško ei elanud kõnealuses eluruumis juba alates
3. aastast ning ta ei ole sõlminud üürilepingut J 85 elamu õigusjärgse omanikuga, kellele nimetatud elamu õigusvastaselt võõrandatud varana tagastati. Tartu Linnavalitsuse ja Zinaida Suško vahel 08.04.1994 sõlmitud viieaastase tähtajaga üürileping Tartus J asuva eluruumi kasutamiseks lõppes 08.04.
4. Seega ei olnud vaidlustatud tehingu tegemise ajal 15.11.2000 hagejal kõnealuse eluruumi suhtes kehtivat 2

§ 72

kohaselt pettuse mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus petetud poole nõudel kehtetuks. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta ajast, mil isik pettusest teada sai või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui 10 aastat tehingu tegemisest. Vastuhagi esitaja väitel sai ta pettusest teada 22.04.2005 KÜ x juhatuse esimehe väljastatud tõendist Zinaida Suško elukoha kohta. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja vaidles sellele vastu. Vastuhagi esitaja ei ole 15.11.2000 tehtud tehingut kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses (

§ 98) ettenähtud korras tühistanud, seega tehing on kehtiv.

Hageja taotles 30.05.2006 esitatud avalduses vastuhagi suhtes aegumise kohaldamist, tuginedes VÕSRakS § 9 lg-le 3, kehtiva

§ 142

lg-le 1 ja §-le 143 ning enne 01.07.2002 kehtinud

§ 72

lg-le 2, mille kohaselt on pettuse mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg üks aasta ajast, mil isik pettusest teada sai või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui 10 aastat tehingu tegemisest. Vastuses hagile on kostja märkinud, et sai pettusest teada 2004. aasta detsembris, s. o poolteist aastat tagasi. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 05.07.2007 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu. Otsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja 21.12.2005 kohtule vastuhagi, milles palub 15.11.2000 hageja ja kostja vahel sõlmitud tehingu kehtetuks tunnistada kui pettuse mõjul tehtu.

§ 94

lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema.

§ 98lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele.

Hageja ei ole teinud kostjale avaldust tehingu tühistamiseks. Kuna vaidlusaluse tehingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 tähenduses, siis tulenevalt VÕS § 118 lg-st 1 kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. VÕSRakS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust. Aegumise otsustamisel kuulub kohaldamisele enne 01.07.2002 kehtinud

§ 72

lg 2, mille kohaselt tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta ajast, mil isik pettusest teada sai või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui 10 aastat tehingu tegemisest. Kostja vastuhagiavalduses on märgitud, et ta sai pettusest teada 22.04.2005, kui sai kätte KÜ x vastuse. Vastuses hagiavaldusele teatas kostja kohtule, et 2004. aasta detsembris kohtas ta juhuslikult maja endist omanikku, kes rääkis talle hagejast, ja kostja sai aru, et hageja on teda petnud. Järelikult alates 2004. aasta detsembrist, s. o poolteist aastat tagasi oli kostja 3

§ 142

lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kostja nõue tehingu tühiseks tunnistamiseks pettuse tõttu on aegunud.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Harju Maakohus võttis vastu hageja taotluse kohaldada kostja poolt esitatud vastuhagi nõudele aegumist. Maakohus märkis, et kostja ei kontrolli dokumente, mida ta esitab kohtule, ning ka neid, millised asuvad kohtutoimikus. Nii nähtub Tallinna Linnavarade osakonna [peab olema Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna] teatisest, et hageja on alates 17.04.1997 võetud tagastatud majade üürnike järjekorda. Niinimetatud sundüürnike eluruumi saamiseks järjekorda võtmine oli võimalik ainult juhul, kui üürnik reaalselt kasutas eluruumi. 26.01.1996 õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise akti p 6 kohaselt kohustub vara vastuvõtja üle võtma vara kasutamiseks sõlmitud üüri- ja rendilepingud. Seega on hageja ja Tartu Linnavalitsuse vahel 08.04.1994 sõlmitud üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle läinud eluruumi uuele omanikule. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja Zinaida Suško palub tühistada Harju Maakohtu 05.07.2007 otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada Zinaida Suško hagi Viktoria Udojeva vastu 60 000 krooni saamiseks. Apellant palub vastustajalt välja mõista vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohus hagi rahuldamata jätmist aegumise tõttu TsMS § 442 lg 8 kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, mis TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi on kohtuotsuse tühistamise alus.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja ei ole taotlenud hagi aegumise kohaldamist. Kaevatava kohtuotsuse põhjendavast osast ei nähtu, missugustele asjaoludele tugineb kohtu järeldus hagi aegumise kohta. Apellandi arvamuse kohaselt ei ole hagi aegunud, sest pooltevahelises 15.11.2000 kokkuleppes ei olnud kindlaks määratud kohustuse täitmise tähtaeg. TsK § 177 lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast. Sama sätestab 01.07.2002 jõustunud VÕS § 82 lg 7. Toimiku materjalidest nähtub, et Z. Suško esitas Tartu Maakohtusse hagi V. Udojeva vastu 2005. aastal. Hagi esitamine tuleb lugeda nõude esitamiseks võlgniku vastu. Enne 01.07.2002 kehtinud

§ 72kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega ei ole Z.

Suško nõue aegunud. Vastuväited hageja apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus on ümber lükatud kostja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistaja H. L ütlustega Harju Maakohtus. Kostja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja Viktoria Udojeva palub tühistada Harju Maakohtu 05.07.2007 otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning tunnistada kehtetuks poolte vahel 15.11.2000 sõlmitud tehing, mille alusel kostja oli kohustatud hagejale maksma 60 000 krooni. Kostja jääb apellatsioonkaebuses esimese astme kohtumenetluses vastuhagis esitatud väidete ja põhjenduste juurde. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus kohaldanud vastuhagi aegumistähtajana enne 01.07.2002 kehtinud

§ 72lg-s 2 sätestatud 4

§ 94

lg 1 ja § 98 lg 1, VÕS § 396 lg 2 ja § 118 lg 1 ning ei ole arvesse võtnud kostja vastuväiteid nimetatud normide asjakohatuse suhtes. 15.11.2000 tehtud tehingule kohaldatakse VÕSRakS §-dest 2 ja 11 tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Laenulepingut käsitlev VÕS § 396 ei kuulu kohaldamisele ka seetõttu, et pooled ei ole laenulepingut sõlminud ja kostja ei ole hageja käest raha saanud. Kaevatavas otsuses on kostjale alusetult ette heidetud, et kostja ei kontrolli kohtule esitatavaid dokumente. Apellant ei ole nõus maakohtu järeldusega, et hageja kandmine 17.04.1997 kohalikus omavalitsusüksuses peetavasse tagastatud elamutes üürilepingu alusel eluruumi kasutavate isikute nimekirja tõendab, et hageja tegelikult vaidlusalust eluruumi kasutas. Apellandile on praktikast teada, et kohalik omavalitsusüksus ei kontrolli nn sundüürnike elukohta, vaid isikud võetakse eluruumi taotlejate nimekirja sissekirjutuse alusel. Vastuväited kostja apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et väidetavast pettusest teadasaamine kostja poolt 2004. aastal pärast jõule on uus asjaolu, mille esitamise lubatavust peab kostja TsMS § 652 lg 4 kohaselt oma kaebuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kostja on väitnud, et ta kolis Tartus J 85 asuvasse elamusse 2000. aasta detsembris, mistõttu ei ole usutav, et ta sai teada hageja uuest elukohast 2005. aasta [peab olema 2004. aasta] detsembris. Harju Maakohus on vastuhagi rahuldamata jätmisel õigesti kohaldanud

§ 98lg 1 ja VÕS § 118 lg 1.

Toodud normide põhjal on kostja kaotanud poolte vahel 15.11.2000 sõlmitud kokkuleppest taganemise õiguse. Teiseks jättis kohus vastuhagi rahuldamata

§ 142lg 1 alusel aegumise tõttu, millega hageja samuti nõustub.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ja nende esindajad, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka otsuse põhjendamist ja tõendite analüüsimust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas tuleb märkida kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Otsuses peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Maakohus on nii hagi kui ka vastuhagi jätnud rahuldamata aegumise tõttu. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Jättes hagi rahuldamata aegumise tõttu, on kohus jätnud põhjendamata, millele rajaneb järeldus nõude aegumise osas. Otsus on hagiavalduse osas täies ulatuses põhjendamata. Õige on ka apellandi Z. Suško väide, et kohus kohaldab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel

§ 143järgi. Toimikust ei ilmne, et kostja oleks taotlenud aegumise kohaldamist. 5