← Eesti

3-07-1239/7

3-07-1239 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1239 Haldusasi C.U. kaebus Rahandusministeeriumi 07.06.2007 toimingu vaidlustamiseks ja talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja C.U. Vastustaja Rahandusministeerium (esindaja Silvi Uljas) RESOLUTSIOON Jätta C.U. kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 14.09.2007, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). ASJAOLUD
  3. 08.04.2004 alustati Põhja Politseprefektuuri (Põhja PP) narkokuritegude talituses kriminaalasjas nr 04230100442 menetlust C.U. suhtes KarS § 183 lg 1, § 25 -325 tunnustel. Samal päeval peeti C.U. kahtlustatavana kinni ja 10.04.2004 kohaldas Tallinna linnakohus tema suhtes tõkendit vahi alla võtmine kuni 19.04.
  4. 19.04.2004 pikendas Tallinna linnakohus C.U. vahi all pidamist kuni 29.04.
  5. 28.04.2004 tühistati nimetatud tõkend vahi all pidamise tähtaja lõppedes, so 29.04.
  6. 13.07.2004 tegi Põhja PP prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse C.U. suhtes tema käitumises KarS § 183 lg 1, § 25 – 325, § 22 lg 3 – 347 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu puudumise tõttu /tl 22-24/. 1
  7. C.U. esitas Rahandusministeeriumile 11.04.2007 taotluse alusetult temalt vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium teatas taotluse esitajale 07.06.2007 kirjaga nr 4-4/5507 tema taotluse läbi vaatamata jätmisest seoses taotluse esitamise tähtaja möödalaskmisega /tl 11-12, 20/.
  8. 18.06.2007 esitas C.U. Tallinna Halduskohtusse kaebuse Rahandusministeeriumi haldusakti tühistamiseks ja talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks /tl 1-2, 39, 53/.
  10. augusti
  11. a määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 42/ ja
  12. augusti
  13. a määrusega määras vaadata C.U. kaebus läbi kirjalikus menetluses /tl 49/. Rahandusministeerium esitas 27.08.2007 kohtule omapoolse kirjaliku seletuse /tl 45-46/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja C.U. palub Rahandusministeeriumi haldusakti tühistamist ja temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju väljamõistmist järgmistel asjaoludel. Kuna kaebaja ise on huvi tundnud 08.12.2006 esimest korda, mis on saanud tema kriminaalasjast ja selle kriminaalasja lõpetamise määruse sai ta kirjalikult tähitud kirjaga kätte alles veebruarikuus 2007, siis on narkokuritegude talituse politseivaneminspektor Lelet Matsuri väide vale, et ei ole võimalik täpselt anda vastust, millal saadeti kaebajale kirjalikult kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, kuna selle määruse saatis tema ise veebruaris
  14. Peale tema saadetud määruse on kaebajal tekkinud alles õiguslik alus küsida kompensatsiooni alusetult istutud aja eest ja ka makstud advokaadile. Väide, et kaebajale on saadetud varem posti teel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, on ka vale. Kuni aastani 01.08.2005 on olnud kaebaja ametlikuks aadressiks xxxxxxxxx ning selle ajani pole tulnud sinna ühtegi määrust. Aastast 01.08.2005 on kaebaja ametlikuks aadressiks yyyyyyyy. Sinna tuli esimene teade kriminaalmenetluse lõpetamise kohta veebruarikuus
  15. Kaebajal ei olnud õigust enne küsida kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, kui varguse puhul möödub 5 aastat. Ja kaebajale peab teatama sellest kirjalikult, mitte kuskil keegi suusõnaliselt. Paberitest selgub, et kriminaalasi on lõpetatud 13.07.
  16. Hüvitis tuleb arvestada
  17. a järgi, kuna õigus hüvitisele tekkis 27.01.2007, mil kaebajale on kiri saadetud. 3600:30 =120 EEK, hüvitise suurus oleks 7x22x120=18 480 EEK. Vastustaja Rahandusministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. Viitega riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 2 lg-le 1 leiab vastustaja, et hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal 13.07.2004, kui kriminaalasjas nr 04230100442 lõpetati menetlus. Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal 6 kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamise taotlusega Rahandusministeeriumi poole. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks möödus
  18. aasta jaanuaris. Kaebaja esitas alles 11.04.2007 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium pöördus 02.05.2007 kirjaga nr 4-4/5507-2 Põhja PP poole palvega teatada, millal esmakordselt teatati kaebajale tema suhtes kriminaalasja lõpetamisest. Põhja PP politseivaneminspektori Lelet Masuri 16.05.2007 vastuse kohaselt teavitati kaebajat kriminaalmenetluse lõpetamisest suuliselt 07.07.2004, kui kaebaja sai menetleja käest kätte temale kuulunud esemed. Seda tõendab ka kaebaja ise oma 08.12.2006 kirjas Põhja PP-le. Kaebajale kuulunud esemete kättesaamist 07.07.2004 tõendab kaebaja allkiri. Vastustajal puudub alus kahelda nimetatud kirja õiguses. AVVHKS § 4 lg 1¹ järgi kohaldatakse hüvitise taotlemisele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Viitega HMS § 14 lg 6 p 1, § 34 lg 1 ja 3 sätetele märgib vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli 2 möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kelle puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Rahandusministeeriumi ülesandeks on taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Rahandusministeeriumil puudub tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud Rahandusministeeriumi pädevusest õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetluse üle. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Rahandusministeeriumi 21.07.2004 kiri ebaseaduslik. Viitega Riigikohtu lahenditele tähtaja küsimuses (haldusasjas nr 3-3-1-38-01, nr 3-3-1-57-02, nr 3-3-1-56-02) leiab vastustaja, et kaebuse esitajal oli õigus pöörduda Rahandusministeeriumi poole kohe, kui ta sai teada kriminaalmenetluse lõpetamisest. Kui kaebajal ei oleks olnud võimalik mingil põhjusel Rahandusministeeriumile esitada hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olevat dokumenti, oleks Rahandusministeerium saanud selle välja nõuda vastavalt politseiprefektuurilt. Millised olid mõjuvad põhjused, et kaebuse esitaja ei saanud politseiprefektuurile järelepärimist teha ja esitada avaldust hüvitise taotlemiseks enne
  19. aastat, kaebusest ei selgu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest selgub, et kaebaja viibis vahi all 08.04.2004 kuni 29.04.2004, seega kokku 22 päeva. Kui kohus leiab, et kaebajale tuleb hüvitist maksta, siis tuleks hüvitise suurus sellisel juhul arvestada alljärgnevalt: AVVKHS § 5 lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. AVVKHS § 5 lg 2 kohaselt määratakse päevapalga suurus kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga ilma murdosa arvestamata. Miinimumpalk
  20. a oli 2480 krooni, seega päevapalga suurus on 2480:30=82 krooni. Hüvitise suuruseks oleks 7 x 22 x 82 = 12 628 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED
  21. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et C.U.lt oli kriminaalasja nr 04230100442 raames ajavahemikus 08.04.2004 kuni 29.04.2004, so. kokku 22 päeva, vabadus võetud alusetult. Selle kohta on võetud seisukoht ka prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruses, sh resolutsiooni p-s
  22. Põhja PP politseivaneminspektori Lelet Masuri on märkinud määruses selgesõnaliselt, et isikule kuulub talle tekitatud kahju hüvitamisele, kuna ei esine AVVKHS § 1 lg-s 3 nimetatud asjaolusid /tl 23, 24/. Sel ajal kehtinud AVVKHS (01.09.2002 jõustunud redaktsioon; kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemise ajal kehtis juba 01.07.2004 jõustunud redaktsioon) § 1 lg 1 p 1 järgi selles seaduses sätestatud korras hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Vastavalt AVVKHS § 2 lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Hüvitise taotlemise kord on sätestatud sama seaduse §-s 4, sealjuures: lg 11 kohaselt hüvitise taotlemisele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi; lg 2 kohaselt 3 hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (paragrahv 2 lõige 1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri; vastavalt lg-le 3 Rahandusministeerium kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust; vastavalt lg-le 6, kui avaldus hüvitise saamiseks on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel.
  23. Antud juhul on C.U. pöördunud vastava avaldusega Rahandusministeeriumi poole 11.04.2007 ja Rahandusministeerium on 07.06.2007 kirjaga nr 4-4/5507 teatanud kaebuse esitajale tema taotluse läbi vaatamata jätmisest seoses taotluse esitamise tähtaja möödalaskmisega. Seejärel pöördus kaebaja kohtusse Rahandusministeeriumi haldusakti tühistamiseks ja talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Et kaebaja oma kaebuse täpsustuses loobus advokaadi õigusabikulude väljamõistmise nõudest (asja materjalidest nähtuvalt osutati talle abi riigi poolt määratud korras; tl 24, 38), siis sellel kohus käesolevas otsuses ei peatu. Seega jääb kahjunõude osas käsitletavaks üksnes hüvitis AVVKHS § 5 mõttes. Kohus on seisukohal, et Rahandusministeeriumi 07.06.2007 kiri on (teatamis)toiming, mitte haldusakt, ja kuna toimingut ei saa tühistada, siis tuleb C.U. tühistamistaotlust tõlgendada toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotlusena. Seega halduskohus kontrollib antud juhul kõigepealt Rahandusministeeriumi toimingu õiguspärasust. Kui kohus leiab, et nimetatud toiming on õigusvastane, st kaebaja avaldus hüvitise saamiseks on jäetud põhjendamatult läbi vaatamata ning asjaoludest nähtuvalt on tal õigus hüvitist saada, mõistab kohus hüvitise ise välja.
  24. Rahandusministeeriumi 07.06.2007 kirjast nähtuvalt on vastustaja jätnud C.U. taotluse läbi vaatamata seoses taotluse esitamise tähtaja möödalaskmisega. Vastustaja on lähtunud eeldusest, et kaebajal tekkis hüvitise taotlemise õigus 13.07.2004, kui Põhja PP määrusega lõpetati menetlus kriminaalasjas, ja seega lõppes tähtaeg avalduse esitamiseks jaanuaris
  25. Kuivõrd kaebaja pöördus Rahandusministeeriumi poole mitte 6 kuu jooksul määruse tegemisest, vaid alles 11.04.2007, siis on tähtaeg ületatud. Tuginevalt HMS § 34 lg-le 3 leidis vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta, puudub Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Tõepoolest näeb HMS § 34 lg 1 ette võimaluse, et kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Samas sama paragrahvi lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Asja materjalidest nähtuvalt on Rahandusministeerium täitnud eelviidatud AVVKHS § 4 lg-s 3 ettenähtud ülesannet ja HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Ta on teinud kriminaalmenetluse lõpetamise ja sellest kaebajale teatamise asjaolude väljaselgitamiseks järelepärimise Põhja PP-le /tl 19/ ning otsustanud C.U. taotluse läbi vaatamata jätmise muu hulgas Põhja PP-lt saadud vastuse põhjal /tl 5/. Neil asjaoludel tõdeb kohus, et vastustaja on tuginenud kaevatud toimingu tegemisel õigetele õigusnormidele ja järginud menetlusnorme. Kas toiming oli ka sisuliselt õiguspärane, sellel peatub kohus järgnevalt.
  26. Kohus leiab, et Rahandusministeeriumi seisukoht, et kaebajal tekkis hüvitise taotlemise õigus 13.07.2004, on ekslik. Vastavalt AVVKHS § 2 lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul menetluse lõpetamise määruse jõustumise, mitte määruse tegemise päevast. KrMS § 207 näeb ette võimaluse esitada niisuguse määruse peale kaebus 10 päeva jooksul määruse koopia saamisest. Seega, analoogiliselt kohtulahenditega, jõustub määrus pärast 4 edasikaebetähtaja möödumist. Järelikult on minimaalne aeg, mil menetluse lõpetamise määrus jõustub, 10 päeva. Antud juhul, kui kaebaja oleks saanud määruse ärakirja kätte selle tegemisega samal päeval, siis oleks määrus jõustunud 23.07.
  27. Samas ei tulene eelmärgitud põhimõttest see, et üks ja sama määrus jõustub eri aegadel vastavalt sellele, kuidas eri adressaadid selle kätte on saanud. Kuivõrd KrMS § 206 lg 2 näeb ette kohustuse saata kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia viivitamatult asjassepuutuvatele isikutele, sh kahtlustatavale ning tema kaitsjale, siis tuleb eeldada, et kui 10 päeva jooksul pärast tavapärast posti kättetoimetamise aja möödumist ei ole kaebust esitatud, siis on määrus jõustunud. Hilisem kaebuse esitamine vaadatakse igakordselt eraldi läbi ja vajadusel möödalastud tähtaeg ennistatakse. Määruse jõustumine mitme adressaadi puhul eri aegadel ei saanud kindlasti olla seadusandja tahe ega mõte, kuna see viiks absurdini. Teatavasti seostab seadus ka hüvitise suuruse määruse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga, mis igal aastal muutub (suureneb võrreldes eelmisega). Kui vastav määrus (või õigeksmõistev kohtuotsus) tehtaks aasta lõpul ja näiteks üks adressaat saaks selle lahendi koopa kätte enne aastavahetust ja teine pärast seda, siis tekiks olukord, et sama kaua ja samadel alustel alusetult vahi all viibinud isikud saaksid hüvitist erineval määral, mis ilmselgelt rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet.
  28. Neil asjaoludel ei saa kohus nõustuda ka kaebajaga, et tal tekkis hüvitise nõudeõigus alles 27.01.
  29. Siinjuures jääb arusaamatuks, mis ajast kaebaja ise tegelikult loeb 6kuulist tähtaega: kord väidab ta, et ta sai määruse kätte veebruarikuus 2007, siis jälle et õigus hüvitisele tekkis tal 27.01.2007, mil kaebajale on kiri saadetud (tegelikult saadeti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia 23.01.2007 kirjaga). Postisaadetise saabumise teate kohaselt väljastati kaebajale määrust sisaldav tähtkiri 27.01.2007 /tl 25/. Üldreeglina algab kaebetähtaeg tõepoolest haldusakti kättesaamisest (teatavaks tegemiseks). Ka taotlust alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks saab isik esitada alles siis, kui talle on tehtud teatavaks asjaolu, et vastav kriminaalmenetlus on lõpetatud. Samas kehtib ja kehtis ka vaidlusaluse kriminaalmenetluse lõpetamise ajal põhimõte, mille kohaselt, kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud või pidanud teada saama, kuid on viivitanud kaebuse esitamise/toimingu sooritamisega, siis loetakse tähtaeg möödunuks. Ka riigivastutuse seadus, mis on AVVKHS suhtes kahju hüvitamise üldseaduseks, näeb ette, et taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Nii näiteks on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-57-02 tähtaja ennistamise osas leidnud: „Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh. tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest”. Lisaks on kõrgem kohus leidnud, et kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. (haldusasi nr 3-3-1-52-00). Haldusasjas nr 3-3-1-70-06 on Riigikohus täiendanud seda seisukohta järgmiselt: „Kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid ta on muul viisil haldusakti andmisest teada saanud ja soovib akti vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kui ta on seda teinud, siis võib kaebetähtaeg kuuluda ennistamisele.“ Ehkki tegemist on kaebetähtaega puudutavate lahenditega, on samad põhimõtted kohaldatavad ka muude menetlustähtaegade puhul, kuna kõik seaduses sätestatud 5 tähtajad teenivad õiguskindluse põhimõtet. Sealjuures ei pea haldusakt või toiming tingimata rikkuma isiku õigusi, kohtu arvates on Riigikohtu väljendatud seisukohad kohaldatavad ka juhul, kui isikul on küllaldaselt alust arvata, et nimetatud haldusakt mõjutab tema õigusi.
  30. Kohus on seisukohal, et C.U. on taotluse hüvitise saamiseks esitanud Rahandusministeeriumile tähtaja rikkumisega, ja põhjendab seda järgmiste asjaolude ja tõenditega: 28.04.2004 tühistas Tallinna Prokuratuur kaebaja suhtes tõkendi - vahi all pidamine, vahi all pidamise tähtaja lõppedes - 29.04.2004 põhjendusega, et selleks ajaks ei ole süüdistust esitatud, kuna tema süü ei olnud piisavalt tõendatud ja selleks ajaks ei olnud võimalik koguda täiendavaid tõendeid kuritegude osas, milliste toimepanemises C.U.t kahtlustatakse. Sealjuures arvestati asjaolu, et kaebaja omas kindlat elukohta /tl 23/. Kaitsja Jaan Tedder osutas kaebajale riigi poolt määratud korras õigusabi muu hulgas just 28.04.2004 /tl 38/. Põhja PP kinnitab, et C.U. teavitati kriminaalmenetluse lõpetamisest suuliselt 07.07.2004, mil kaebaja sai menetleja käest kätte temale kuulunud esemed ja kinnitas asjade kättesaamist oma allkirjaga /tl 13-14/. Asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamisest teavitati teda suuliselt, kinnitab kaebaja kaudselt ise kaebuse täienduses: „Ja mulle peab selle teatama kirjalikul teel, mitte kuskil keegi suusõnaliselt“. Veelgi kindlamalt kinnitab seda C.U. 08.12.2006 avaldus Põhja PP-le, milles ta teatab, et „see kriminaalasi lõpetati 07.07.2004“ /tl 15-16/. Põhja PP kinnitab, et kriminaalasja lõpetamise määrus edastati „tavapostina tähitud kirjaga posti teel ilma registreerimiseta“. Kuivõrd tagasi tulnud tähitud posti hoiti alles sama aasta lõpuni, siis
  31. a tagastatud posti pole säilinud, ja seetõttu ei ole täpselt võimalik anda vastust küsimusele, millal C.U. teavitati kirjalikult. Et KrMS kohustas saatma niisuguse määruse kahtlustatavale ning tema kaitsjale viivitamatult, siis kohtul pole alust arvata, et määrust
  32. a ei saadetud. Ka kaebaja on eelviidatud 08.12.2006 avalduses märkinud, et siis kui kriminaalasi lõpetati, lubas uurija talle saata määruse kriminaalasja lõpetamise kohta /tl 15/. Vastuseks kohtunõudele teatada, kas ja millal on J. Tedderile kui C.U. tookordsele esindajale Põhja PP poolt edastatud 13.07.2004 kriminaalasja nr 04230100442 prokuratuuri loal kriminaalasja lõpetamise määrus, vastas kaitsja ebalevalt, et advokaadibüroo „ei saa kinnitada“ määruse advokaadibüroole edastamist ja kättesaamist /tl 29, 38/. Seega ei ole kaitsja ka sõnaselgelt eitanud määruse edastamist/saamist, ta võis nimetatud asjaolu mitte mäletada. On väheusutav, et kumbki adressaat, ei kaebaja ega tema kaitsja määrust ei saanud. Et kaebajal oli kindel elukoht, siis pidi ta määruse koopia kohtu arvates kätte saama. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-37-03 märkinud: „Kaebuse esitaja pidi teadma, kas tema registrijärgsel aadressil on piisaval määral korraldatud posti kättesaamine. Kui kaebuse esitaja oli hooletu asjaajamise korraldamisel oma registrijärgsel aadressil, pidi ta andma endale aru riskist, et registrijärgsele asukohale võivad olla saadetud haldusaktid, mille vaidlustamise tähtaeg võib olla hakanud kulgema. Taolise riski võtmine välistab kaebuse esitaja käitumise heas usus“. Ehkki kõnealune lahend on tehtud juriidilisest isikust kaebaja suhtes, on kohtu arvates põhimõte kohaldatav ka üksikisikule. Kaebaja suhtes oli tõkend – vahi all pidamine – tühistatud, pidades ühtlasi silmas asjaolu, et ta omab kindlat elukohta, talle oli tagastatud talle kuuluvad esemed ja suuliselt teavitatud menetluse lõpetamisest, järelikult oli tal põhjust oodata kriminaalasja lõpetamise määrust, seda enam, et uurija oli lubanud selle saata. asjaolu, et Põhja PP saatis vastuseks kaebaja 08.12.2006 avaldusele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia (eeldatavasti) korduvalt, ei anna alust lugeda taotlust hüvitise saamiseks tähtaegselt esitatuks. Riigikohus on eelnevalt viidatud haldusasjas nr 3-3-1-37-03 tõdenud ka järgmist: „Haldusorgani poolt haldusakti täiendavat toimetamist kaebuse esitaja tegevuskohta ei saa käsitada tahteavaldusena selle kohta, et haldusakti ei ole 6 varem teatavaks tehtud. Ühegi tahteavaldusega ei saa kättetoimetamist lugeda tagantjärele toimunuks. Seadus ei anna haldusorganile õigust pikendada haldusorgani poolt antud haldusaktide kohtuliku vaidlustamise tähtaega“. Samuti on kõrgem kohus leidnud: „Kui haldusakt on isikule teatavaks tehtud korduvalt, tuleb kaebetähtaega hakata arvestama esimesest, mitte hilisemast teatavakstegemisest. Teatavakstegemisega kulgema hakanud kaebetähtaeg ei peatu ega katke uue teatavakstegemisega (haldusasi nr 3-3-1-10-04). aga isegi kui eeldada, et Põhja PP on kahekordselt jämedalt eiranud KrMS § 206 lg-st 2 tulenevat kohustust ja jätnud määruse koopia edastamata nii C.U.le kui ka tema kaitsjale J. Tedderile, ka siis tuleb lugeda taotluse esitamise aeg möödunuks. Kohus on seisukohal, et ülaltoodut arvestades pidi kaebajale olema üheselt selgunud, et teda puudutav menetlust lõpetav määrus peab olema tehtud, ning et kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja hüvitise saamise võimalus. Olukorras, kus kaebaja oli vahi alt vabastatud (sealjuures oli põhjendatud, miks puudus vajadus tema edasiseks vahi all pidamiseks), talle olid tagastatud temalt äravõetud asjad ja selgitatud, et kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele, ning lubatud saata ka vastava määruse koopia, mingeid uusi menetlustoiminguid tema suhtes ei olnud tehtud, pidanuks kaebaja juhul, kui ta nimetatud määrust siiski ei saanud, mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks, st pöörduma järelepärimisega Põhja PP poole juba
  33. a. Kaebaja 08.12.2006 avaldusest ilmneb selgelt, et ta teadis nii menetluse lõpetamisest, lubadusest saata talle vastav määrus kui ka õigusest saada alusetult vahi all viibitud aja eest kompensatsiooni. Samuti oli ta teadlik, et nii pika aja järel ei võta Rahandusministeerium enam hüvitise taotlust arutusele. Ehkki kaebaja oli ekslikult arvamusel, et kriminaalmenetlus lõpetati juba 07.07.2004 (asi vormistati tegelikult 13.07.2004), puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks C.U. ei pöördunud või ei saanud pöörduda nende teadmiste juures (seda enam, et tal oli olnud asja vandeadvokaadist kaitsja) õigeaegselt Põhja PP poole talle määruse teatavakstegemiseks või taotlusega hüvitise saamiseks Rahandusministeeriumisse. Niisuguse taotluse võimalikud puudused (lisamata määrus) ei oleks olnud takistuseks Rahandusministeeriumis asja menetlema hakata (nõuda C.U.lt puuduste kõrvaldamist või nõuda ise Põhja PP-lt määruse koopia välja). Oma kaebuses on C.U. nentinud, et ta tundis ise huvi asjade seisu vastu esimest korda 08.12.2006 /tl 39/. Kaebaja hoolimatule asjaajamisele viitab ka see, et isegi pärast määruse koopia saamist
  34. a jaanuaris esitas ta taotluse Rahandusministeeriumile alles mitu kuud hiljem - 11.04.
  35. Ehkki formaalselt kaebaja jälgis väidetavalt tema poolt määruse kättesaamisest 6kuulist tähtaega, jääb ikkagi arusaamatuks taotluse esitamisega viivitamine, arvestades tema enda 08.12.2006 avalduses jagatud kartusi. Täiesti arusaamatuks jääb kohtule ja sealjuures põhjendamatu on kaebaja väide, et tal „ei olnud õigust enne küsida kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, kui varguse puhul möödub 5 aastat“.
  36. Neil asjaoludel, kuivõrd kohus on leidnud, et kaebaja sai kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kätte või vähemalt oleks pidanud saama selle kätte hiljemalt
  37. a, siis oli taotlus kahju hüvitamiseks esitatud Rahandusministeeriumile seaduses ettenähtud tähtaja olulise rikkumisega. Seega on vastustaja õiguspäraselt jätnud C.U. taotluse läbi vaatamata. Et tal puudus ise õigus ka nii pikalt ületatud tähtaega ennistada, siis ei pidanud ta tegema kaebajale ettepanekut esitada tähtaja ennistamise taotlus. Kohus on seisukohal, et ülalkirjeldatud faktilisi asjaolusid ja kaebaja selgitusi arvestades puudub ka halduskohtul alus ennistada taotluse esitamise tähtaeg ning lahendada tema taotlus sisuliselt ja positiivselt. Asja materjalidest ei nähtu ühtki objektiivset takistust, mis oleks teinud C.U.l võimatuks õigeaegselt taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega jääb C.U. kaebus täielikult rahuldamata. 7
  38. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kuivõrd AVVKHS seob nii taotluse esitamise tähtaja alguse kui ka hüvitise suuruse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumise päevaga, siis konsulteeris käesolevat asja menetlenud kohtunik nii ringkonnaprokuröri, advokaatide kui kriminaalasju lahendava ringkonnakohtunikuga selgitamaks välja, kuidas nemad käsitavad määruse jõustumise päeva, kuid ühest ja selget vastust sellele küsimusele ei saanudki. Küll aga möönsid kõik, et üks ja sama määrus ei saa jõustuda eri aegadel ning et jõustumise sidumine määruse teatavakstegemisega põhjustab absurdseid ja ebaõiglasi olukordi, millele kohus juba eelnevalt osundas. Asjaolu, et seadust kohaldavad ametiisikud ja asjassepuutuvad muud isikud mõistavad seadust erinevalt või ei oska seda üheselt seletada, põhjustab nii asjatult kohtuvaidlusi kui ka ebaühtlast kohtupraktikat. Lisaks märgitule jääb arusaamatuks AVVKHS-sse sisse kirjutatud bürokraatlik nõue, et hüvitise saamiseks tuleb isikul, kellelt oli alusetult vabadus võetud, Rahandusministeeriumile ise esitada kirjalik avaldus. Et isiku üht olulisemat põhiõigust on riik piiranud avalikes huvides, siis peaks ka isiku rikutud õiguste taastamise initsiatiiv tulema riigilt endalt. Kui riik on avaldanud head tahet ühesugustel alustel kompenseerida niisugustele isikutele neilt alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju, siis piisaks sellest, et õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumisel saadab vastava otsuse või määruse tegija ise selle koopia vahetult Rahandusministeeriumile hüvitise määramiseks. Kõik vajalikud andmed, sh kas hüvitis kuulub üldse väljamaksmisele ja mis aja eest, peavad olema nimetatud otsuses või määruses ju kajastatud. Õige on Rahandusministeeriumi väide, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Ka isik peab oma avaldusele lisama hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. Millist täiendavat väärtust omab sealjuures vahi all olnud isiku paarirealine avaldus hüvitise määramiseks, jääb kohtule küll arusaamatuks. Kohus ei usu, et selle nõude taga võiks olla riigi lootus vältida mõningatel juhtudel hüvitise väljamaksmist – juhul, kui isik ei märka hüvitist õigeaegselt taotleda. Harvad ei ole juhtumid, kus isiku suhtes on käimas paralleelselt mitu kriminaalmenetlust, kus ühes näiteks asi lõpetatakse, teises võetakse ta aga taas vahi alla. Sellisel juhul võib isikul olla raskusi orienteeruda oma õiguses hüvitist saada. Isiku enda poolt avalduse esitamise nõude ärajätmisel lihtsustuks nii asjaajamine kui ka jääksid ära kohtuvaidlused, mis seonduvad isiku poolt avalduse esitamise tähtaja ja talle määratud hüvitise suurusega, milliseid praegu paraku on tulnud halduskohtul palju lahendada. Seega võiks menetluskorra õigusselgus ja lihtsustamine aidata vähendada kõigi asjassepuutuvate isikute ja institutsioonide aja- ja rahakulu ning olla õiglasem alusetult vahi all viibinud isiku suhtes. Neil asjaoludel peab kohus vajalikuks saata käesoleva kohtuotsuse ärakiri teadmiseks ka Justiitsministeeriumile ettepanekuga kaaluda koostöös Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumiga vajadusel AVVKHS muutmist ja ka KrMS võimalikku täpsustamist. Hurma Kiviloo kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.