Obsah (5)

§ 8§ 9§ 18§ 3§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2062 Haldusasi M.K.i kaebus Harku Vallavoli

§ 8

lg 3 järgi miljööväärtusliku hoonestusalana.

§ 9

lg 2 p 11 järgi on detailplaneeringu eesmärk muuhulgas vajaduse korral miljööväärtusega hoonestusalade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine. Nii Muraste küla elanikud kui ka Keskkonnaministeerium on oma

1. juuli
2. a kirjaga nr 16-3/3046-6 (I lk. 68-69) pidanud Muraste mõisasüdame ja selle lähiümbruse käsitlemist miljööalana põhjendatuks ja seadnud sotsiaalmaa sihtotstarbega kinnistu muutmise elamumaaks kahtluse alla. Ei kaevatavast haldusaktist ega kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringut puudutavast haldustoimikust ei nähtu nimetatud asjaolude lahendamise ega lahendamata jätmise selgitust ja seega on rikutud nii

§ 9

lg 2 p 11 kui ka HMS § 56 lg 1 tulenevat haldusakti motiveerimise nõuet, mistõttu on haldusakt õigusvastane. Samuti kinnitab ülalnimetatud asjaolusid puudutava motivatsiooni puudumine, et kaevatava haldusakti andmisel ei ole kaalutud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Kaitsealuste liikide olemasolu kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringualal on siiani ebaselge. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus on oma

1. juuni
2. a kirjaga nr 9-5/655 (I lk. 70) teatanud, et Sauna 8a maaüksusele jäävad II kategooria kaitsealuste liikide põhja-nahkhiir ja suurkõrv elupaigad. Looduskaitseseaduse § 4 lg 1 p 3 ja 4 järgi on kaitstavad loodusobjektid muuhulgas kaitsealused liigid ja püsielupaigad. Samas Maa-amet on oma
3. aprilli
4. a kirjaga nr 6.2.-3/2804 (I lk. 71-72) omakorda asunud seisukohale, et Sauna 8a kinnistul ei asu kaitstavaid loodusobjekte. Kaebajale on jäänud selge ja üheselt mõistetava motiveerimisnõude täitmata jätmise tõttu arusaamatuks, miks arvestas vastustaja kaevatavas haldusaktis üksnes Maa-ameti seisukohti ja jättis arvestamata Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse vastupidise seisukoha. Kaebaja on seisukohal, et kahe esitatud vastuolulise arvamuse puhul oleks pidanud vastustaja kui uurimiskohustuse kandja teostama täiendavaid järelepärimisi, et selgitada välja, kumb kahest arvamusest vastab tõele. Vastustaja ei ole seda teinud, kuivõrd kaevatavast haldusaktist ega kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringut puudutavast haldustoimikust ei nähtu nimetatud asjaolude lahendamise ega lahendamata jätmise selgitust. Lisaks on V.R. avaldanud oma
5. juuni
6. a e-kirjas Harku vallale (I lk. 73) seisukohta, et detailplaneeringuala piirneb looduskaitsealuste liikide elupaikadega ja teinud ettepaneku teostada täiendavaid uuringuid võimaliku keskkonnakahju ärahoidmiseks. Riigikohus on oma
7. oktoobri
8. a otsuse nr 3-3-1-42-02 punktis 11 rõhuta- 4 nud, et: „kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab kohalik omavalitsus planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet.” Seetõttu leiab kaebaja, et põhjendamatu on vastustaja poolt kaevatavas haldusaktis nimetatud seisukoht, mille kohaselt ei asu Sauna 8a kinnistul kaitstavaid loodusobjekte, kuivõrd vastustaja on valinud olemasolevast informatsioonist temale sobivaima tõendi, jättes teised tähelepanuta ega ole hinnanud kogu teadaolevat informatsiooni selle kogumis. Lisaks on kaebaja seisukohal, et kui kaevatava haldusakti puhul esineb üksteist välistavaid asjaolusid, siis on selline haldusakt nimetatud küsimuses tegelikult põhjendamata. Uurimiskohustuse ja haldusakti motiveerimisnõude täitmata jätmine on kaebaja arvates juba piisav alus kaevatava haldusakti tühistamiseks.
9. Kaevatava haldusaktiga kehtestatud elamu ehitusalane pindala ületab detailplaneeringu dokumentides nimetatud krundi maksimaalse täisehituse protsenti. Kaebaja on seisukohal, et kaevatav haldusakt on vastuolus ka sellega kehtestatud detailplaneeringu dokumentidega. Detailplaneeringu projekti seletuskirja (I lk. 66) punkti 3 järgi saab hoone projekteerimisel krundi maksimaalne täisehitus olla kuni 15%, kusjuures elamu ehitusalast pindala ruutmeetrites ei nimetata. Detailplaneeringu projekti seletuskirja punkti 2 ja kaevatava haldusakti järgi on planeeritava maa suurus 1052 m
10. Seega saaks tulenevalt detailplaneeringu seletuskirjast planeeritava krundi maksimaalne täisehitus olla 157,8 m
11. Samas kajastub kaevatavast haldusaktist, et detailplaneeringuga planeeritakse krundile üks väikeelamu ehitusaluse pindalaga 160m
12. Kaevatavas haldusaktis ega üheski teises kaebajale kättesaadavas dokumendis ei kajastu, missugustel alustel on vastustaja detailplaneeringu seletuskirjas olevat põhimõtet muutnud, mistõttu puudub kaebajal võimalus nimetatud asjaolu argumenteeritult vaidlustada.
13. Kaevatav haldusakt on formaalselt õigusvastane, kusjuures menetlusnormide rikkumine on olnud nii oluline, et see saab olla iseseisev tühistamise alus. Kaebaja ja V. R. esitasid oma
14. augusti
15. a kirjaga (I lk.74) vastustajale märgukirja, milles juhiti tähelepanu asjaolule, et täitmata on

§ 18

lg 2 p 2 tulenev detailplaneeringu avaliku väljapaneku korraldamise kohustus, mistõttu paluti vastustajal jätta Sauna 8a detailplaneering

1. augusti
2. a vallavolikogu istungil kehtestamata ning korraldada selle avalik väljapanek vastavalt

§ 18

lg 2 p 2 ja võimaldada Muraste küla elanikel olla planeerimismenetluses ära kuulatud. Kaevatavast haldusaktist ilmneb sõnaselgelt, et vastustaja jättis teadlikult täitmata

§ 18

lg 2 p 2 tuleneva nõude, mille kohaselt oleks tulnud detailplaneeringu avalik väljapanek korraldada ka vastavas asulas. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lg 2 järgi jaguneb vald asulateks, milleks on külad, alevikud, alevid ja vallasisesed linnad. Seega oleks tulnud detailplaneeringu avalik väljapanek korraldada Muraste külas, mida ei tehtud. Nimetatud rikkumisest tulenevalt on ka kaevatavas haldusaktis sedastatud, et „volikogule ei ole teada ka ühtegi isikut, kes ei saanud planeeringule esitada vastuväiteid põhjusel, et Muraste külas seda ei avalikustatud”.

§ 3

lg 1 sätestab planeerimismenetluse olulise põhimõtte, mille kohaselt planeeringute koostamine on avalik. Sealjuures on avalikustamine kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus.

§ 4

lg 2 p 2 järgi on just kohaliku omavalitsuse ülesanne tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on

näinud kohustuslikult ette planeeringu avaliku menetluse, mida antud juhul terves ulatuses ei täidetud. On ilmselge, et seadusest tuleneva avalikustamise nõude vastu eksimist ei saa pidada HMS §-s 58 silmas peetud vähetähtsaks menetlusnõude rikkumiseks, nagu seda on nimetatud kaevatavas haldusaktis. Riigikohus on korduvalt rõhutanud menetlus- ja vorminõuete erilist tähtsust planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik disk- 5 retsiooniruum. Planeerimisotsustustele iseloomulik ulatusliku diskretsiooniruumi tõttu on isiku õiguspärasel, õiglasel ja õigeaegsel kaasamisel ning ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega, mistõttu saab tehtud menetlusviga pidada nii oluliseks, et ainuüksi see saab olla kaevatava haldusakti tühistamise alus. HMS § 58 saab rakenduda üksnes tingimusel, kui menetlusnõuete rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sellist asjaolu ei ole kaevatavas haldusaktis tuvastatud. Arvestades, et HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, siis saab olla üksnes vastustaja kohustus põhjalikult selgitada, kas menetlusnormi rikkumise ebaolulisuse kriteeriumid on täidetud või mitte. Menetlus- ja vorminõuete täitmise eesmärk on tagada kehtiva õiguse õige kohaldamine ja seeläbi sisuliselt õiguspärase haldusakti andmine. Kaebusest tuleneb ilmselgelt, et haldusakt ei ole sisuliselt õiguspärane ning selleni on muuhulgas viinud planeerimismenetluses tehtud olulised menetlusvead. Vastustaja toetumine kaevatava haldusakti kehtestamise õiguspärasuse küsimuses Harju Maavalitsuse

1. augusti
2. a kirjale nr 2.1.-13/4112 ( I lk.56-61) on ebaõige, kuivõrd kaebaja ja V.R. esitasid oma märgukirja planeerimismenetluse rikkumise kohta
3. augustil
4. a pärast Harju Maavalitsuse seisukohavõttu seadusest tulenevate õiguste rikkumise puudumise kohta planeeringumenetluses. Ka maavanem ise ei avastanud nimetatud rikkumist ega ole seetõttu seda oma kirjas käsitlenud.
5. Lisaks väidab kaebaja, et Harku Vallavolikogu
6. septembril
7. a toimunud istungil, kus kaevatav haldusakt kehtestati ja kus kaebaja ise ka viibis, küsisid vallavolikogu liikmed enne hääletamist kohale tulnud kaebajalt ja V.R.elt, et kas kaevatava haldusakti eelnõus kajastatud asjaolud vastavad tõele. V.R. teatas volikogu liikmetele, et kaevatava haldusakti eelnõus kajastatu ei vasta tõele. Kaebajale teadmata põhjusel ei kajasta Harku Vallavolikogu
8. septembri
9. a istungi protokolli nr 9 punkt 5 (I lk. 76) nimetatud asjaolusid. Samas juhtisid kaebaja, V. K. ja V.R. protokollimise pealiskaudsusele tähelepanu juba oma
10. mai
11. a kirjas (I lk. 78), kus leiti, et selle tõttu ei saa vallavolikogu kõikidest olulistest asjaoludest ülevaadet.
12. Vastustaja Harku Vallavolikogu palub jätta kaebuse rahuldamata ja Korralduse tühistamata. Oma taotlust põhjendab ta järgmiselt:
13. Harku Vallavolikogu 21.09.2006 otsus nr.86 on motiveeritud ja kontrollitav haldusakt. Kaebaja vastupidised väited on ekslikud. Vastustaja on täitnud kõik seadusest, eelkõige Haldusmenetluse seaduse § 57, tulenevad haldusakti motiveerimise nõuded. Nii on kaevatav akt kirjalikult põhjendatud kahel lehel, lisaks viidatakse otsuses kättesaadavatele dokumentidele, mille kättesaadavust ei ole kaebaja eitanud. Haldusaktis on selgelt ära näidatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Haldusakt sisaldab kõiki vajalikke põhjendusi ja kaalutlusi ning on seega kontrollitav. Juhul, kui kaevatav otsus oleks tegelikult motiveerimata, siis ei saanuks kaebaja esitatud kujul, koos lisadega kokku 80 leheküljelist, kaebust üldse koostada ega ehitada.
14. Kaebajal puudub õigus esitada kaebust kolmandate isikute väidetavate huvide kaitseks. Kaebus on esitatud detailplaneeringu seadusevastasuse motiivil ja seega pole kaebajal alust käsitleda kaebaja õiguste rikkumise või vabaduse piiramise küsimust. Vaatamata sellele on kaebuses pidevalt rõhutamist leidnud asjaolu, nagu riivaks kaevatava otsusega kehtestatud detailplaneering ja sellele eelnenud menetlus kohalike elanike, eriti aga V.R.e, õigusi. Halduskohtumenetluse seadustik § 7 lg 1 kohaselt saab halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud 6
21. tema vabadusi. Erandi teiste isikute huvides halduskohtusse pöördumiseks annab HKMS § 7 lg 3, mis lubab seda teha ainult juhul, kui seadus talle sellise õiguse annab. Järelikult ei saa eraisik M. K. pöörduda kohtusse teiste Harku valla elanike väidetavate õiguste ja vabaduste kaitseks. Halduskaebuse tegelikuks motiiviks on soov saavutada kaebajale subjektiivselt meeldivat otsust, mitte aga kaebaja õiguste rikkumine või detailplaneeringu seadusvastasus. Planeerimisotsuste langetamine ja nende sisulise otstarbekuse küsimuste otsustamine on kohaliku omavalitsuste ainupädevuses. Planeerimisotsustused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Riigikohus on oma 13.03.1998 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-9-98 märkinud, et kohus ei saa otsustada planeerimisotsuste otstarbekuse üle. Just seda aga soovib kaebaja, sest väidab, et Sauna 8a krundile elumaja ei sobi. Kaebaja üritab kaebuses end esitleda avaliku huvi kaitsjana ja väidab, et tema nägemus planeeringu otstarbekusest kattub avalike huvidega. Tegelikult jaguneb nn. avalikkus vastandlikeks huvideks ja nägemusteks, mida tõestab ka kolmanda isiku poolt 30.11.2006 kohtule esitatud dokument Sauna 8a detailplaneeringut toetavate allkirjadega (I tl. 127). Kaebaja, kes esineb rohkem V.R.e kui enda või avalikkuse huvide kaitsjana, unustab, et naabrusõigused ei ole kunagi piiramatud. V.R.e huvi selleks, et Sauna 8a kinnistu omanik ei saaks oma kinnistule ehitada, on arusaadavad, kuid ei ole piisavalt kaalukad, et välistada Sauna 8a omaniku omandiõiguse teostamine. Sauna 8a kinnistu asub tihehoonestusega alal ja mitte Muraste pargi piirides, mistõttu seos Sauna 8a kinnistu detailplaneeringu kehtestamisega ei saa rääkida avalikust huvist Muraste pargi puhkealana kasutamiseks. Kaevatavas otsuses on esitatud põhjendused ja kaalutlused, miks hoopis Muraste pargiala on piirkonna puhkealana ja mänguväljakute asukohana eelistatud. Vastuoluline on sellest aspektist ka looduskaitse argument. Nimelt kahjustaks Sauna 8a kinnistu avalikult kasutatava sotsiaalobjektina lähedalasuvaid loomaliike oluliselt rohkem, kui ühepereelamuna tulenevalt kasutajate oluliselt väiksemast arvust viimasel juhul. Kaebuse kesksete põhjendustena on kaebaja esitanud mitmeid ebatõeseid väiteid. Nii näiteks ei asu Sauna 8a kinnistu looduskaitseobjekti - Muraste pargi – territooriumil. Viimase piirid on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.06.2006 määrusega nr. 148 ja neid ei ole kavas lähiajal muuta. Teiseks on kaebaja väitnud, et siiani on lahenduseta kaitsealuste liikide olemasolu Sauna 8a kinnistul. Käesolevas haldusasjas Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt kohtule 30.11.2006 esitatud seletuses on korratud, et Sauna 8a kinnistul ei asu kaitstavaid loodusobjekte ning sellest lähtuvalt ei ole seal ehitamiseks looduskaitseseadusest tulenevaid piiranguid. Siinjuures on vastustajale arusaamatu, miks ta oleks pidanud värskete andmete olemasolul arvesse võtma Keskkonnaministeeriumi Info-ja Tehnokeskuse 10.06.2003 kirja, milles esitatud andmed kaitsealuste liikide elupaiga kohta on ebaõiged. Kaebaja on vääralt viidanud nagu oleks detailplaneeringus ettenähtud elamukrundi suurus vastuolus õigusaktidega. Kaebaja on siinkohal viidanud Harku valla õigusaktides sätestatud Harku valla uute elamukruntide soovituslikule suurusele. Siinkohal on esiteks tegemist soovitusliku suurusega. Teiseks ei ole Sauna 8a krundi puhul tegemist jagamise tulemusena või kinnisvaraarendaja poolt loodud uue krundiga, vaid krundi suuruses õigustatud subjektile tagastatud maaga. Kolmas isik on selle omandanud samas suuruses juba 2003 märtsis, enne kui oli kehtestatud kaebaja poolt viidatud Harku valla ehitusmäärus. Muraste heitveepuhasti sanitaarkujaga seotud küsimus on vaidlustatud haldusakti p 3 kohaselt õiguspäraselt ja mõistlikult lahendatud ehk ehitusluba saab kolmandale isikule väljastada alles pärast Muraste biopuhasti likvideerimist. Väärad on kaebaja väited, nagu oleks Sauna 8a detailplaneeringuala puhul tegemist miljööväärtusliku hoonestusalaga ning nagu tulnuks seetõttu detailplaneeringuga seada selle nn. miljööväärtusliku ala kaitse- ja kasutamistingimused. Vastavalt planeerimisseaduse § 7 8 lg 3 p6 määratakse miljööväärtuslikud hoonestusalad üldplaneeringuga ja Harku valla kehtiv üldplaneering ei käsitle Sauna 8a ala miljööväärtusliku alana. Harku vald otsustab kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ning vald ei ole kohustatud mingit ala määrama või käsitlema miljööväärtusliku alana kaebaja subjektiivse sooviavalduse alusel.
22. Harku Vallavolikogu 21.09.2006 otsus nr. 86 on formaalselt õiguspärane. Kaebaja on saanud planeeringuga tutvuda ja tal on olnud võimalik esitada vastuväiteid planeeringule vaatamata sellele, et see jäi Muraste külas avalikustamata. Lisaks sellele ei ole vastustajale teada ühtegi isikut, kes ei saanud planeeringule esitada vastuväiteid põhjusel, et Muraste külas seda ei avalikustatud. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on seisukohal, et Muraste külas detailplaneeringu avalikustamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.
23. Harju Maavalitsus, kes teostas planeeringu suhtes järelevalvet, on asunud seisukohale, et „käesoleva detailplaneeringu koostamisel ei ole rikutud neid vastuväiteid esitanud isiku seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid tagamisele järelevalve teostaja poolt. Järelevalve teostaja hinnangul on planeerimismenetluse käigus kogutud teave piisav selleks, et kohaliku omavalitsuse volikogu saaks langetada õiguspärase planeerimisotsuse.” (I tl. 60) Samuti viitas maavanem järelevalve käigus asjaolule, et vastuväiteid esitanud isikul on Harju Maavalitsuse seisukohaga mittenõustumisel ja juhul, kui isik leiab, et tema õigusi on planeeringu protsessis rikutud, võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse. Ükski vastuväiteid esitanud isik oma planeerimismenetluses väidetavalt rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördunud ei ole.
24. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt:
25. Kolmas isik ostis Muraste külas Sauna 8a asuva maatüki 2003.a. märtsis ja maatüki ostmise üheks tingimuseks oli võimalus muuta maa sihtotstarvet sotsiaalmaast elamumaaks. Selline võimalus eksisteeris, sest 30.07.2002 korraldusega nr. 648 algatas Harku Vallavalitsus Muraste külas Sauna 8a maaüksuse detailplaneeringu ja lubas sinna planeerida ühe elamu (I tl. 124). Detailplaneeringu koostamise korraldamiseks ja tehtava töö finantseerimiseks sõlmis kolmas isiku Harku Vallavalitsusega 02.09.2003 planeerimisseaduse § 10 lg 6 tuginedes lepingu (I tl. 125-126).
26. Nõusoleku detailplaneeringule andsid kolmanda isiku lähedased naabrid, kelle kinnistuga külgneb kolmanda isiku kinnistu (I tl. 127).
27. Ainsana oli detailplaneeringu vastu kaebaja tuttav, Sauna 10 kinnistu omanik V.R.. Viimase huvi detailplaneeringu kehtestamata jätmises seisneb selles, et V.R. elab elamuosas, mis piirneb vahetult kolmanda isiku krundiga. Kolmanda isiku krundi hoonestamisel tähendaks V.R.ele osaliselt privaatsuse kaotust. Kolmanda isiku arusaama kohaselt ei saa sellist huvi lugeda seaduslikuks aluseks, et kitsendada tema õigust tema omandit kasutada ja käsutada.
28. Kolmandale isikule kuuluv kinnistu asub tihehoonestusega ala ja mitte Muraste pargi territooriumil ja seetõttu ei saa sellele elamu ehitamine rikkuda avalikke huve sel määral, et see kaaluks üles tema õiguse oma omandit kasutada ja käsutada. Seega puuduvad otsuses kaalutlusvead. Ka on kolmanda isiku arvates Harku Vallavolikogu otsus on piisavalt motiveeritud
29. Kolmas isik ei saa täpselt formuleerida seisukohta menetlusnormide rikkumise suhtes vastustaja poolt, kuid eeldab, et on kaheldav, et vaidlustatud otsuse tegemisel on menetlusnorme rikutud sellisel määral, et teha põhjendatuks talle omandi kasutamise võimatusega tingitud kahju tekitamine.
30. Kohtu poolt arvamuse andmiseks kaasatud isik – Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus on kaebuse suhtes järgmisel seisukohal: 8
31. Muraste külas asuv kinnistu Sauna 8a ei asu looduskaitseobjekti Muraste park territooriumil ja selle suhtes ei kehti Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määruses nr.64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskirjadest” (RTI 2006, 12, 89) tulenevad piirangud.
32. Sauna 8a kinnistul ei ole ka kaitstavaid loodusobjekte ning sellest tulenevalt ei ole seal looduskaitseseadusest tulenevaid piiranguid. Keldrihoone, mis on II kategooria kaitealuste liikide Eptesicus nilssonii (põhja-nahkhiir) ja Plecotus auritus (suurkõrv) talvitumispaik, asub kinnistu Sauna 8a kõrval jätkuvalt riigi omandis oleval maal.Detailplaneeringuga kavandatav tegevus ei häiri kaitsealuste liikide talvitumist.
33. Ta ei näe võimalust kehtestada detailplaneeringut enne, kui on likvideeritud Muraste külas asuv reoveepuhasti BIO-
34. Seda seisukohta on ta väljendanud ka varasemates kirjades (11.06.2003 kiri nr. 30-12-3/1517 ja 25.02.2006 kiri nr.30-12-3/289-2). KOHTU PÕHJENDUSED
35. M.K. esitas kaebuse Harku Vallavolikogu 21.09.2006 otsuse nr. 86 (edaspidi Otsus) tühistamiseks.
36. Kaebaja väidab, et vastustaja otsus on õigusvastane nii materiaalselt kui ka formaalselt. Põhilised kaebaja vastuväited keskenduvad kolmele küsimusele – esiteks ei ole haldusakt piisavalt motiveeritud, mis teeb võimatuks selle õiguspärasuse kontrollimise. Teiseks ei ole vastustaja arvestanud heitveepuhasti kaitsetsooniga ja on ebaseaduslikult detailplaneeringuga ette näinud sellesse ehitamise võimaluse. Kolmandaks on vastustaja detailplaneeringu menetlemisel rikutud oluliselt seadust jättes korraldamata valminud detailplaneeringu avaliku väljapaneku Muraste külas.
37. Kohus käsitleb kõigepealt haldusakti motiveerimise küsimust, seejärel heitveepuhasti ja selle kaitsetsooniga seotud asjaolusid ning viimasena menetluskorra rikkumisega seotud küsimusi.
38. Kaebaja üks põhiväidetest, mida ta mitmesuguste näidetega illustreerib, on, et kaevatav haldusakt on piisavalt motiveerimata. Haldusaktist puuduvad motivatsiooni põhiargumendid, muuhulgas kirjalikud selgitused planeerimismenetluses ilmnenud asjaolude kaalumise ja lahendamise kohta, mis muudavad selle õiguspärasuse kontrollimise võimatuks. Kohus ei nõustu siinkohal kaebaja väidetega haldusakti ebapiisava või ebaselge motiveeringu koha pealt. Harku Vallavolikogu 21.09.2006 otsus nr. 86 “Muraste küla Sauna 8a maaüksuse detailplaneeringu kehtestamine”, sellele lisanduv seletuskiri ja kaebajale kättesaaddavad olnud detailplaneeringu toimikusse kuuluvad mud materjalid annavad piisava ja põhjendatud ülevaate haldusakti kehtestamisega kaasnenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning selle andmise aluseks olnud kaalutlustest. Kohus leiab, et kaebaja on õigesti käsitlenud nii kaitsealuse Muraste pargialaga, looduskaitsealuste liikidega, pargi puhkealana ja mänguväljakutena kasutamise küsimusi. Samuti on käsitletud V.R.e vastuväidete menetlemist. Otsuse tegemisel on arvesse võetud Harju maavanema järelevalve käigus detailplaneeringule antud heakskiitu.
39. Kohus leiab, et asjakohatud on kaebaja väited, et vastustaja ei ole täitnud oma uurimiskohustust seoses ebaselgusega väidetavate looduskaitselauste liikide paiknemisega vaidluse all oleval kinnistul. Vastustaja on vastavat teemat uurinud ja teinud ka keskkonnaministrile ja Maa-ametile peadirektorile ettepaneku leida võimalus vahetada välja Harku vallas Muraste külas Sauna 8a kinnistu, et 9 liita see Muraste pargi kaitsealale. Oma vastuses on Maa-amet 20.04.2006 kirjas nr 6.2.-3/2804 (I lk. 71-72) asunud seisukohale, et Sauna 8a kinnistul ei asu kaitstavaid loodusobjekte ega ka looduiskaitseseadusest tulenevaid piiranguid. Seetõttu ei pea Maaamet ka vajalikuks ega otstarbekaks nimetatud kinnistu väljavahetamist ja liitmist looduskaitsealaga. Lisaks on Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt kohtule 30.11.2006 esitatud seletuses korratud, et Sauna 8a kinnistul ei asu kaitstavaid loodusobjekte ning sellest lähtuvalt ei ole seal ehitamiseks looduskaitseseadusest tulenevaid piiranguid. Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus, et vastustaja on täitnud omalt poolt antud küsimuse lahendamisel uurimiskohustuse ja langetanud kaalutlusotsuse ning seda piisavalt põhjendanud.
40. Kohus leiab ka, et ebaõige on kaebaja väide, et kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringus ettenähtud elamukrundi suurus on vastuolus õigusaktidega, sest vaidlustatud detailplaneeringu krundi suurus on 1052 m
41. Harku Vallavolikogu
42. juuni 2003 määrusega nr 13 kehtestatud „Harku valla ehitusmääruse” § 49 lg 1 sätestab, et Harku valla arengukava kohaselt on soovitav uute elamukruntide suuruseks määrata alevikus 1500 m2 ja külades 2000 m2, rakendades selle vähendamist Tallinnaga külgnevatel aladel ning spetsiaalselt noortele peredele mõeldud aladel. Kohus peab siinkohal põhjendatuks vastustaja väiteid, et nimetatud normi sõnastusest nähtub selgesti, et tegemist on soovitusliku normiga. Teiseks ei ole Sauna 8a krundi puhul tegemist jagamise tulemusena või kinnisvaraarendaja poolt loodud uue krundiga, vaid krundi suuruses õigustatud subjektile tagastatud maaga. Ja kolmandaks on kolmas isik on selle omandanud samas suuruses juba 2003 märtsis, enne kui oli kehtestatud kaebaja poolt viidatud Harku valla ehitusmäärus. Seega oli kinnistu omandamise ajal vaidlusalune detailplaneering juba algatatud. Harku Vallavalitsus algatas vaidlusaluse detailplaneeringu 30.07.2002 oma korraldusega nr. 648, mis tähendab, et eelpoolnimetatud normid detailplaneeringu algatamise ajal ei kehtinud isegi soovituslikuna ning kolmas isik võis õiguspäraselt eeldada, et krundi suurusega seotud küsimused ei saa olla detailplaneeringu kehtestama jätmise põhjuseks. Kaebaja on esitanud menetluse käigus ka väite, et vastustajal oleks tulnud üldnormist erandi tegemist eraldi põhjendada ja kirjeldada asjaolusid, mis sellise otsuseni viisid. Kohus leiab, et kuigi vastustaja oleks võinud seda teha, sellist kohustust ühestki õigusaktist talle ei tulene. Samas ei anna ka vastava seletuse puudumine vaidlusalusest haldusaktist alust selle tühistamiseks.
43. Kaitsealuste liikide olemasolu kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringualal on siiani ebaselge. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus on oma
44. juuni
45. a kirjaga nr 95/655 (I lk. 70) teatanud, et Sauna 8a maaüksusele jäävad II kategooria kaitsealuste liikide põhjanahkhiir ja suurkõrv elupaigad. Looduskaitseseaduse § 4 lg 1 p 3 ja 4 järgi on kaitstavad loodusobjektid muuhulgas kaitsealused liigid ja püsielupaigad. Samas. Kaebajale on jäänud selge ja üheselt mõistetava motiveerimisnõude täitmata jätmise tõttu arusaamatuks, miks arvestas vastustaja kaevatavas haldusaktis üksnes Maa-ameti seisukohti ja jättis arvestamata Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse vastupidise seisukoha. Kaebaja on seisukohal, et kahe esitatud vastuolulise arvamuse puhul oleks pidanud vastustaja kui uurimiskohustuse kandja teostama täiendavaid järelepärimisi, et selgitada välja, kumb kahest arvamusest vastab tõele. Vastustaja ei ole seda teinud, kuivõrd kaevatavast haldusaktist ega kaevatava haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringut puudutavast haldustoimikust ei nähtu nimetatud asjaolude lahendamise ega lahendamata jätmise selgitust. Lisaks on V.R. avaldanud oma
46. juuni
47. a e-kirjas Harku vallale (I lk. 73) seisukohta, et detailplaneeringuala piirneb looduskaitsealuste liikide elupaikadega ja teinud ettepaneku teostada täiendavaid uuringuid võimaliku keskkonnakahju ärahoidmiseks.
48. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et juba ainuüksi heitveepuhasti olemasolu detailplaneeringu ajal ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus seisukoht, et viimane ei näe võima- 10 lust kehtestada detailplaneeringut enne, kui on likvideeritud Muraste külas asuv reoveepuhasti BIO50, on piisavaks põhjuseks tunnistada detailplaneering õigusvastaseks ja kehtetuks. Kohus leiab, et vastustaja on diskretsiooniotsuse langetamisel lisanud sellele heitveepuhastit puudutava ja Haldusmenetluse seadustikus § 53 lg 1 p 3 ettenähtud lisatingimuse. Vastustaja on siinkohal õigesti hinnanud asjaolusid ja kohaldanud haldusmenetluse seaduse § 53 lg 2 punktidest 2 ja 3 tulenevat kaalutlusõigust. Vastustaja kirjalikus vastuses ja kohtuistungil antud seletustest nähtuvalt on heitveepuhasti likvideerimine juba kavandatud, kuid see ei teostunud enne detailplaneeringu vastuvõtmist tulenevalt uue heitveepuhastussüsteemi ehitamise venimisest. Kohtule esitatud materjalidest (III tl. 21-32 ja 47) ning vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletustest nähtub, et Harku Valla Muraste küla ühisveevarustuse ja kanalisatsiooni
49. etapi
50. ehitusjärjekorras tehtavate tööde teostamiseks on sõlmitud leping ja tööd peaksid valmima 2007 aasta augustiks. Pärast nende tööde lõppu ja uue heitveekogumissüsteemi käikulaskmist on võimalik asuda vaidlusaluse reoveepuhasti likvideerimisele. Kohus leiab, et detailplaneeringu kehtestamisel lisatingimusena seatud piirang - ehitusloa väljaandmise sõltuvusseseadmine heitveepuhasti likvideerimisest – on asjakohane ja arvestas selle seadmisel väljakujunenud olukorda. Samas peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et nähtuvalt nimetatud lepingute sõlmimise kuupäevast ja nende seosest antud asjaga, oleks vastustaja poolt korrektne olnud vastavate dokumentide esitamine kohtule selleks ettenähtud ajal.
51. Kaebuse esitaja kolmas põhiväide puudutab vaidlusaluse detailplaneeringu avaldamata jätmist Muraste külas. Kaebaja leiab, et arvestades nimetatud detailplaneeringu menetlusel kujunenud asjaolusid (paljude külaelanike vastuseis detailplaneeringule, ettepanekud maa-ala liitmiseks Muraste pargiga või miljööväärtuslikuks alaks määramiseks) on planeerimisseaduse § 18 lg 2 p 2 ettenähtud detailplaneeringu avalikustamise kohustuse rikkumine oluline menetlusviga, mis on mõjutanud otsust. Vastustaja on teadlikult mööda läinud planeeringu avaliku menetlemise kohustusest, mis tõi kaasa selle menetluse ja kehtestatud planeeringu õigusvastasuse ning annab aluse kohtule nimetatud planeering tühiseks tunnistada. Vastustaja tunnistab, et ta ei avalikustanud vaidlusalust detailplaneeringut Muraste külas. Vastustaja leiab, et Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on seisukohal, et Muraste külas detailplaneeringu avalikustamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et talle ei ole teada ühtegi isikut, kelle õigused või seadusega kaitstud huvid oleks nimetatud kohustuse täitmatajätmise tõttu kahjustada saanud. Detailplaneering jõudis maavanemani koos kõigi esitatud argumentide ja vastuväidetega. Maavanem leidis, et kellegi õigusi rikutud ei ole. Kellegi vastuväidete esitamise või kaebeõigust menetluse käigus piiratud ei ole. Oma seadusjärgse kohustuse täitmata jätmist põhjendas vastustaja kohtuistungil asjaoluga, et tal ei olnud detailplaneeringu seadusjärgseks avalikustamiseks Murastes sobivat kohta (III tl.40). Samuti pidas vastustaja vajalikuks rõhutada, et vallavolikogu oli otsust langetades nimetatud menetlusnormi rikkumisest teadlik, kuid pidas seda väheoluliseks.
52. Kohus leiab, et käesoleval juhul vajavad kõigepealt selgitamist planeerimisseaduse ja haldusmenetluse seaduse ja asjassepuutuvate õigusaktide eesmärgid ja planeerimise põhimõtted. Planeerimisseaduse eesmärgid on laiemalt sätestatud seaduse §
53. Käesoleva menetlusõigusliku küsimuse seisukohast omab erilist tähtsust planeerimisseaduse § 1 lg 2, mis sätestab, et „Käesoleva seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. ja lahendamise”. Planeerimisseaduse § 3 lg 1 toob esimese planeerimispõhimõttena välja, et planeeringute koostamine on avalik. Samas sätte teine lause täpsustab seda põhimõtet „Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus”. Nende üldiste sätete realiseerimiseks näeb planeerimisseadus ette mitmeid täpsustavaid norme, mis puudutavad planeerimis- 11 menetlust. Siinkohal võib tuua näiteks planeerimisseaduse sätteid, mis annavad igaühele õiguse teha ettepanekuid planeeringute algatamiseks (§ 10 lg 1), kohaliku omavalitsuse kohustust informeerida ja kaasata avalikkust ja huvitatud isikuid planeerimismenetlusse ning arvestada nende ettepanekute ja vastuväidetega (§ 11, § 12, § 16, § 18, § 21). Samuti näeb seadus ette planeeringute kehtestamisest teatamise erinõuded (§ 25) ja annab igaühele õiguse planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks juhul, kui see on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi (§ 26). Eelpooltoodust nähtuvalt on seadusandja pidanud vajalikuks ette näha erinormid, mis tagavad seaduse põhiliste eesmärkide saavutamise. Lähtuvalt viimasest viitest palneerimisseaduse §-le 26, on kohus seisukohal, et alusetud on kõik vastustaja esitatud väited, mis seavad kahtluse alla kaebaja kaebeõiguse.
54. Haldusmenetluse üks põhimõtteid on menetluse ökonoomia põhimõte. Selle põhimõtte üheks väljenduseks on haldusmenetluse seaduse § 58, mis ei võimalda nõuda haldusakti kehtetukstunnistamist üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid ja et need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud sätte eesmärgiks on vältida olukorda, kus ka kõige väiksemate menetlusnõuete rikkumise tagajärjel oleks muidu igati õiguspärase haldusakti kohustuslik tühistamine, kuigi on selge, et korrektse menetluse puhul võetakse nimetatud akt uuesti samal kujul vastu. Nimetatud säte ei anna siiski võimalust haldusorganile jätta täitmata menetlusnorme, kui nad arvavad, et need ei mõjuta otsust. Menetlusnormide täpne järgimine on eriti oluline valdkondades, kus haldusorganile on antud kaalutlusõigus ja menetlusnormid omavad seetõttu suurt kaalu õige ja õiglase otsuse tegemisel. Kaalutlusotsuse võib menetlusnormide rikkumisel jõusse jätta ainult juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata menetlus- ja vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teistsugust otsust teha. Riigikohus on oma 18.02.2002 otsuses nr. 3-3-1-8-02 öelnud järgmist „Planeerimisotsustuste omapära - nende ulatusliku diskretsioonilisuse - tõttu on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega. Planeerimismenetlusele on üldiselt omane avalikkuse põhimõte…”.
55. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et planeerimisseaduse § 18 lg 2 p 2 toodud normi rikkumine on oluline menetlusviga. Selle rikkumise korral lasub haldusorganil kohustus eriti põhjalikult ja veenvalt põhjendadaasjaolusid, miks seda tehti ning miks nimetatud rikkumine ei mõjuta asja otsustamist.
56. Käesolevas asjas vastustaja poolt esitatud põhjendused, miks seda sätet rikuti ja miks see ei võinud mõjutada asja otsustamist, ei ole kohtu arvates veenvad. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiste asjaoludega. Esiteks ei ole aksepteeritav, et haldusorgan jätab seaduses toodud vastuvõetud detailplaneeringu selle asukohas avalikustamise nõude täitmata põhjendusel, et tal ei ole seal sobivaid ruume. Seadus ei näe ette, et avalikustamiseks tuleb tingimata kasutada kohaliku omavalitsusele kuuluvaid ruume. Kohalikul omavalitusel on kohustus ja võimalus, arvestades iga asula eripäraga, leida seal sobivad ruumid või muu võimalus detailplaneeringu avalikustamiseks. Käesoleval juhul ei ole kohalik omavalitsus kohtumenetluse käigus kuidagi tõendanud, et nad on otsinud vastavaid ruume ja esinesid asjaolud, mis välistasid sobivate ruumide leidmise. Teiseks nähtub detailplaneeringu materjaldest selgesti, et kohalik omavalitsus oli teadlik avalikkuse kõrgendatud huvist nimetatud detailplaneeringu vastu selle algatamisest peale. Kohtus vastustajat esindanud endise vallavanema Sulev Roosi 13.10.2003 kirjast nr. 8-1.2/2746 Harju Projektbüroole nähtub, et juba 03.10.2003 aastal toimunud Muraste Sauna 8a detailplaneeringu avalikul arutelul ilmnes selgelt kohalike elanike suur vastuseis detailplaneeringu rakendamisele ja see vastuseis oli põhimõtteline s.t. et ei soovitud üldse aktsepteerida võimalust käsitletav ala hoonestada. Samas kirjas toob endine vallavanem välja ka küsimuse, et on võimalik, et Harku Vallavalitsus ei suuda tõestada, et sotsiaalmaa muutmine elamumaaks on Harku vallale strateegiliselt tähtis (II tl. 76). Kohus peab märkimisväärseks, et nimetatud vastuseis ei olnud detailplaneeringu kehtestamise ajaks lahenenud. Nimelt 12 esitasid V. K., V.R. ja T. T. 03.03.2006 Harku Vallavolikogule 81 Muraste külas elava lebkonna (kokku 219 inimese) avaliku seisukkoha, milles taotleti muuhulgas Muraste mõisapargis (hõlmab allakirjutanute arusaama kohaselt ka Sauna 8a kinnistut) asuvate hoonestamate sotsiaalkruntide sihtotstarbe muutmata ja Sauna 8a detailplaneeringu kehtestamata jätmist ning Sauna 8a maaüksuse liitmist Muraste pargi looduskaitsealaga.
57. Kohtu arvates ei saa sellises olukorras kohalik omavalitsus põhjendada hiljem menetlusnormide täitmatajätmist asjaoluga, et ta ei tea ühtegi isikut, kelle õigusi nimetatud rikkumine oleks riivanud. Kohaliku omavalitsusel lasus tekkinud olukorras tulenevalt planeerimisseaduses kajastatud avalikustamise ja kaasamise põhimõttest eriline kohustus teha kõik endast sõltuv, et küsimuse vastu suurt huvi üles näidanud isikud oleksid korrektselt kaasatud edasisse menetlusse ja saaksid oma seisukohad planeeringu avalikul arutelul korrektselt informeerituna välja öelda.
58. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vastustaja on rikkunud olulisi planeerimisõiguse norme, ei ole suutnud põhjendada rikkumise põhjust ega asjaolu, et nimetatud rikkumine ei võinud mõjutada otsuse langetamist. Seetõttu leiab kohus lähtudes planeerimisseaduse § 1, § 3, § 18 lg 2 p2 ja § 26 lg 1, haldusmenetluse seadustiku § 58 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
59. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tähtaegselt taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ja seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste kanda. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks 23600 krooni osas seoses õigusabikuludega ja 80 krooni osas riigilõivu eest. Kohus peab nimetatud kulusid, arvestades asja keerukust ja mahtu mõistlikuks ning mõistab need HKMS § 92 lg 1 alusel täies ulatuses vastustajalt välja. Lisaks mõistab kohus vastustajalt HKMS § 92 lg 1 ja § 83 lg 2 p 4 alusel välja menetlusdokumentide paljundamise ja väljastamisega seotud kohtu poolt kandtud kulud 291 krooni ulatuses. Viimasena nimetatud summa tuleb tasuda Rahandusministeeriumi pangaarvele 221023778606 Hansapangas näidates ära viitenumbri 2800049751 või Rahandusministeeriumi pangaarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas näidates ära viitenumbri
61. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Daimar Liiv Kohtunik 13