3-05-775/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 7.aprillil 2006.a. Tallinnas Haldusasja number 3-05-775 (3-1185/2005) Haldusasi M.-H. O. ja E. T. kaebused Vabariigi Valitsuse 9.06.2005.a. korralduse nr 352 osaliseks tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30.03.2006.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja E. T., kaebajate esindaja Karina Lõhmus-Ein, vastustaja Vabariigi Valitsuse esindaja Rita Annus, kolmanda isiku Tartu linna esindaja Leida-Elli Vavrenjuk RESOLUTSIOON jätta kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 9.06.2005.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 352 anti maareformiseaduse(MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse Tartu Linnavolikogu 22.04.2004.a. otsusega nr 283 taotletav Tartus Lossi 2 asuv maaüksus(pindala 10 533 m2, sihtotstarve – üldmaa). Maaüksus anti munitsipaalomandisse avalikult kasutatava pargi maana tingimusel, et Tartu linn kasutab maaüksust korralduses märgitud eesmärgil ega võõranda seda. Korralduse kohaselt moodustab taotletav maatükk osa Toomemäe pargi 130 970 m2 suurusest maa-alast, mille munitsipaalomandisse andmist Tartu linn taotleb. Lossi 2 maaüksusel paikneb Tartu linna varana N.Pirogovi monument, maaüksuse sihtotstarve on määratud kooskõlas Tartu Linnavolikogu 27.03.2003.a. määrusega nr 25 kehtestatud Toomemäe üldplaneeringuga. Maa munitsipaalomandisse andmise taotlust põhjendatakse asjaoluga, et Tartu linna jaoks on prioriteetne Toomemäe kui ajalooliselt ja linnaehituslikult kujunenud terviku, talle omase haljastuse, miljööliste ja pinnamoe iseärasuste, kõigi monumentide, arheoloogiliste ja muude kinnismälestiste ning neile omase keskkonna säilitamine, korrastamine, eksponeerimine ning keskkonna järkjärguline parandamine, samuti Toomemäe maa-ala avalikult kasutatavuse tagamine ja seal aastaringseteks puhke- ja virgestustegevusteks uute võimaluste loomine. Linna taotlust toetab ka Tartu maavanem. Taotletava maaüksuse koosseisu jäävad endised kinnistud, mille osas on maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud kolm isikut. Kaks neist – M.-H. O.(kinnistud nr 28, 348 ja 349 kogupindalaga 1497 m2) ja E. T.(kinnistu nr 30 pindalaga 1410 m2), ei ole maa munitsipaliseerimisega nõus, vaid taotlevad maa tagastamist, väites, et sotsiaalmaa võib olla ka eraomandis ning et Tartu linnal puudub alus nimetatud maid munitsipaalomandisse taotleda. Tagastamise järel ei ole takistatud maa kasutamine avalikul otstarbel, sest kõik omanikud on kohustatud järgima maa suhtes kehtestatud nõudeid ja piiranguid. Kõnealusel juhul on maa eraomanis olek lausa soovitatav, kuna Tartu linn pole aastate jooksul suutnud sellele maale anda esteetiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt väärtuslikku funktsiooni. Maad on Tartu Linnavalitsuse heakskiidul kasutatud suveperioodil alkohoolsete jookide müügi ning avaliku tarbimise paigana sellest tuleneva reostusega. Samas oleks võimalik maa korrastada esteetiliselt kauniks ning sotsiaalselt väärtuslikuks haljasalaks, mis võiks linnasüdamele anda maastikuarhitektuuriliselt läbikaalutud ja väärtusliku aktsendi. Vabariigi Valitsus leidis, et lähtudes asjaolust, et Toomemäe pargi kui terviku munitsipaalomandisse andmisel on kõige paremini tagatud kaitsealuse pargi säilimine ning edasise kasutamise ja arendamise suunamine, samuti asjaolust, et Tartu Linnavolikogu 27.03.2003.a. määrusega nr 25 kehtestatud Toomemäe üldplaneeringu kohaselt on Toomemäe park, mille koosseisu kuulub ka Lossi 2 maaüksus, ette nähtud avalikuks kasutamiseks, on maa munitsipaalomandisse andmine põhjendatud. Sellega on tagatud väljakujunenud pargi kasutamine kõigi poolt avaliku pargina, maa eraomandisse andmisel ei ole aga võimalik tagada maa kasutamist lähtuvalt üldisest huvist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad paluvad tühistada vaidlustatud korraldus osas, millega munitsipaliseeriti neile tagastamisele kuuluv maa. Korraldus rikub kaebajate õigust saada tagasi nende esivanematele kuulunud maa. Korraldus kui diskretsiooniotsus ei ole piisavalt motiveeritud ega kontrollitav. Korral- duse andmisel ei ole kaebajate vastuväiteid analüüsitud ega kaalutud kaebajate huve ja teisi vastanduvaid huve, pole näha, et Vabariigi Valitsus oleks mingilgi määral arvestanud kaebajate õigustega ja maa munitsipaliseerimise tagajärgedega kaebajate huvidele. On üksnes nõustutud kõigi Tartu Linnavalitsuse väidetega. Korraldus ei põhine argumenteeritud kaalutlusel, sellest ei selgu, miks õigustatud subjektide poolt esitatud põhjendusi pole aktsepteeritud. Vabariigi Valitsus oleks pidanud andma vastuväidetele sisulise hinnangu ja mittenõustumisel need motiveeritult ümber lükkama. Haldusmenetluse seaduse §-st 3 lg 2 tuleneb proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt asutus peab oma otsused piisava põhjalikkusega läbi mõtlema. Korraldus ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Sama eesmärk, mis oli seatud maa munitsipaalomandisse andmisel, on võimalik saavutada ka maa tagastamisel kaebajatele. Eramaa kasutamine on võimalik avalikes huvides ning sellele on võimalik seada piiranguid ehitustegevuseks ja muuks maakasutuseks. Maa tagastamine võimaldab üldplaneeringu järgsest sihtotstarbest tulenevaid funktsioone täita samamoodi kui maa munitsipaliseerimine. Kaebajad on teadlikud, et maa nõuab neilt väljaminekuid ning on nõus kulutusi tegema. Kaebajad on küll pensionärid, kuid on nõus täitma tagastatava maa korrashoidmise kohustust(liivatama talvel teid, koristama territooriumi) ning neil on olemas selleks vajalikud ressursid. Kaebajad loodavad, et kunagi tulevikus võidakse neil lubada maa peale midagi ehitada. Vastustaja seisukoht, et MaaRS § 28 välistab kaalutlusõiguse, on vastuolus MaaRS mõtte ja eesmärgiga, sellisel juhul puuduks üldse igasugune mõte MaaRS §-l 31, mille lg 1 p 4 võimaldab sotsiaalmaad jätta ka riigi omandisse. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. Sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmine ei ole kaalutlusotsus, mistõttu vastustaja ei pidanud kaaluma kaebajate õigusi ja tagajärgi nende huvidele. MaaRS ei sätesta, et sotsiaalmaad võib munitsipaalomandisse anda, vaid kehtestab sõnaselge kohustuse. MaaRS § 28 lg 1 p 4 kohustab sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andma ja MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad, mis antakse munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS § 28 lg 1 p-le 1-

1. Munitsipaalomandisse andmisel MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel tuleb tuvastada, kas tegemist on sotsiaalmaaga ning sellega haldusorgani kaalutlusvabadus piirdub. Otsustaja saab maa munitsipaalomandisse andmisest keelduda üksnes siis, kui sotsiaalmaana taotletakse maad, millel pole sellist sihtotstarvet. Vaidlustatud korralduses käsitletava maa sihtotstarve on üldmaa, mis vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01.1995.a. määrusele nr 36 on üks sotsiaalmaa alaliik. Kuna vaidlustatud korraldus ei sisalda kaalutlusotsust, on asjakohatu kaebajate väide, et korraldus on ebaproportsionaalne. Eraomanikul võib küll olla tahe võimaldada talle kuuluva asja avalikku kasutust, kuid kehtiva õiguse järgi ei saa eraomanikku selleks kohustada. Kinnisasjal lasuvad piirangud omaniku tegevusele ei tähenda, et omanik peaks lubama kinnisasjal liikumist. Asjaõigusseaduse § 142 lg 1 ja 2 sätestavad, et füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata üldse viibida; piiramata ja tähistamata territooriumil ei tohi viibida aga päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lossi 2 maaüksus asub vastavalt Eesti NSV Ministrite Nõukogu 5.06.1959.a. määrusele nr 218 ja Vabariigi Valitsuse 14.05.2002.a. määrusele nr 159 looduskaitse all oleva pargi „Toomemäe park“ territooriumil. Looduskaitse seaduse § 15 lg 1 kohaselt on kaitseala piiranguvööndis olevad teed ja rajad päiksetõusust päikseloojanguni avalikuks kasutamiseks. Seega on kaitsealuses pargis asuva maa omanikul võimalik keelata oma maaüksusel viibimine päikeseloojangust päikesetõusuni. Arvestades, et vaidlusalune maaüksus asub Tartu linna südames ning on intensiivselt avalikult kasutatav mitte ainult päikesetõusust päikeseloojanguni, vaid ööpäevaringselt ning päikeseloojangust päikesetõusuni võimaldab turvalist avalikku kasutust tagada Tartu linna poolt paigaldatud valgustus ja ehitatud teerajad. Maaüksuse eraomandisse minek ei võimaldaks tagada jätkuvalt pargi avalikku kasutamist. Korraldus on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud. Kolmas isik palub jätta kaebused rahuldamata. Toomemägi on unikaalne park, mis on looduskaitse all. Pargil on oma detailplaneering, mille järgi on vaja parki hooldada, vanu puid maha võtta ja uusi istutada. Linn on taotlenud kogu pargi andmist munitsipaalomandisse. Lossi 2 maaüksus, kuhu jäävad ka vaidlusalused maad, on ühtne tervik, mille tükeldamine ei ole mõeldav. Avalikes huvides on, et park jäetaks linna omandisse, teised õigustatud subjektid peale kaebajate on olnud sellega nõus. Haljasala koos Pirogovi platsiga on muutunud üliõpilaste meelispaigaks, seal puhkavad ka paljud pered ja toimuvad suveüritused. Septembris üliõpilaspäevade ajal helistati linnavalitsusse üliõpilasseltsist ja teatati, et ülikooli teadetetahvlile on ilmunud Otteri teade, et tema keelab platsil viibimise, sest see on tema maa. Kui maa peaks jäetama eraomandisse, siis on karta, et tekib veel taolisi probleeme. Vaidlusalusel maal olid enne sõda hooned, mis puruks pommitati, sellest ajast on see maa jäänud pargiks. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt MaaRS §-le 6 lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa antakse munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS §-le 28 lg 1 p
2. Sama seaduse § 25 lg 1 ja 2 järgi antakse §-s 28 nimetatud maa munitsipaalomandisse tasuta ning kohalik omavalitsus võib seda kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil. MaaRS § 28 lg 1 p 4 kohaselt antakse sotsiaalmaa munitsipaalomandisse, § 31 lg 1 p 4 järgi jäetakse sotsiaalmaa riigi omandisse. Osundatud sätetest tulenevalt on maa munitsipaalomandisse andmisel diskretsioon kohaldatav ainult osaliselt. Vabariigi Valitsus peab otsuse langetamisel tuvastama, kas tegemist on sotsiaalmaaga. Kui tegemist on sotsiaalmaaga, on Vabariigi Valitsusel võimalik kaaluda üksnes, kas maa tuleks anda munitsipaalomandisse või jätta riigi omandisse – seda juhul, kui riik on huvitatud munitsipaalomandisse taotletava maa riigi omandisse jätmisest. Seega ei pidanud vastustaja vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel analüüsima kaebajate vastuväiteid ning kaaluma kaebajate huve ja avalikku huvi. Korraldus on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud, viidatud on asjakohastele õigusaktidele ja põhjendatud, miks tuleb maa anda munitsipaalomandisse. Kohus nõustud korralduses toodud ning kohtumenetluses vastustaja ja kolmanda isiku poolt esitatud seisukohaga, et maa eraomandisse andmisel ei ole võimalik tagada maa kasutamist lähtuvalt üldisest huvist. Kinnistuid, mille osas kaebajad on tunnistatud õigustatud subjektideks, ei ole võimalik Toomemäe pargist eraldada, sest see lõhuks pargi terviklikkuse. Olukord, kus avalikult kasutatava pargi 130 970 m2 suurusest maa-alast 2907 m2 kuuluks eraomandusse, kätkeks endas reaalset ohtu lõpututeks konfliktideks munitsipaalmaa omaniku ja eramaa omanike vahel. Tartu linn ei saaks kavandada ja teostada pargi hooldamist ja arendamist vastavalt pargi vajadustele ja linna võimalustele, sest peaks alati arvestama ka eramaa omanike soovide/soovimatuse ja võimalustega. Ning kui eramaa omanik keelaks teistel isikutel oma maal viibimise, ei saaks linn seda kuidagi takistada. Kohtunik: D.Maastik