← Eesti

3-07-2315/13

Obsah (9)§ 9§ 11§ 1§ 6§ 2§ 10§ 22§ 3§ 7

3-07-2315 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht 24.04.2008.a Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-07-2315 Haldusasi OÜ Põlva Peekon

) § 7 p 4 kohaselt on PRT tegevusloaks

tähenduses ning vastustaja otsustajaks

§ 9

tähenduses.

sätetele viitab ka vastustaja korraldus nr 461, millega KMH algatati.

§ 11

lg 2 kohaselt vaatab otsustaja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul. Seega ei tohtinud PRT kehtestamine ja KMH algatamine võtta aega kauem, kui EhS §-is 19 lg 3 sätestatud 15 päeva. EhS § 1 lg 3 ja

§ 1lg 2 kohaselt kohaldatakse nendes seadustes sätestatud menetlusele HMS sätteid.

Kui seaduses on haldusorganile antud konkreetne tähtaeg menetluse läbiviimiseks, tuleb haldusmenetlus läbi viia ja haldusakt adressaadile teatavaks teha selle tähtaja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et seaduses sätestatud tähtaja rikkumine oleks seaduslik. Riigikohtu HK on 06.06.1997.a otsuses nr 3-3-1-16-97 asunud näiteks seisukohale, et kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks. Eeltoodust tulenevalt oli vastustaja seaduse kohaselt kohustatud PRT taotluse lahendama ja KMH algatamise otsustama ning vastavad haldusaktid kaebajale teatavaks tegema 15 päeva jooksul alates taotluse esitamisest, so alates 16.02.2007.a. Vastustaja kehtestas PRT ja algatas KMH ning tegi vastavad haldusaktid kaebajale teatavaks 17.10.2007.a. Selline viivitus PRT taotluse lahendamisel on ebamõistlik, seadusevastane ja omavoliline. Siinjuures on oluline, et vastustaja ei ole haldusmenetlust peatanud ega esitanud ainsatki seadusest tulenevat põhjendust, miks selline viivitus aset leidis, kuigi kaebaja nõudis vastustajalt selgitusi korduvalt . Riigikohtu HK on 13.06.1997.a otsuses nr 3-3-1-18-97 asunud seisukohale, et kui menetluse tähtaega ei ole määratud, peab avalik-õiguslik isik tegema toimingu mõistliku aja jooksul ning vastupidine seisukoht tähendaks, et avalik-õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täimisel on õiguspärane. Riigikohus on selles lahendis esile toonud, et selline viivitamine on sisult omavoli Põhiseaduse § 13 lõike 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Antud juhul oli vastustajale seadusega määratud konkreetne tähtaeg, mille jooksul tuli menetlus läbi viia, asi otsustada ja oma otsused adressaadile (kaebajale) teatavaks teha. Kuid isegi, kui konkreetset tähtaega seaduses ei olnuks, ei saa PRT kehtestamist ja KMH algatamist 3 3-07-2315 pidada antud juhul tehtuks mõistliku aja jooksul. Siinkohal tuleb rõhutada, et vastustajal ei olnud PRT kehtestamiseks ega KMH algatamiseks ainsatki õiguslikku ega faktilist takistust. Kaebajal ei ole antud olukorras võimalik end aset leidnud viivituse (omavoli) eest kaitsta muu õiguskaitsevahendiga, kui HKMS §-is 6 lg 3 p 1 sätestatud tuvastuskaebusega, sest vastustaja kehtestas lõpuks PRT ja algatas KMH. Seetõttu ei ole kaebajal alust esitada HKMS §-is 6 lg 2 p 1 nimetatud kohustamiskaebust. HKMS § 9 lg 3 kohaselt saab kohustamiskaebuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamiseks esitada 30 päeva jooksul arvates keeldumise teatavakstegemisest. Kaebajal ei olnud alust esitada kohustamiskaebust PRT kehtestamiseks ja KMH algatamiseks varem, sest vastustaja ei keeldunud kordagi haldusakti andmast ega toiminguid sooritamast, vaid esitas kaheksa kuu vältel üksnes asjassepuutumatut, eksitavat ja vastuolulist teavet selle kohta, miks asi viibib, viidates volikogule . Tuvastuskaebuse esitab kaebaja põhjusel, et PRT kehtestamisega ja KMH algatamisega viivitamine oli vastustaja omavoli kaebaja suhtes ja rikkus tema subjektiivset õigust heale haldusele, mis omakorda on kohtulikult kaitstav põhiõigus. Samuti on oluliselt rikutud kaebaja subjektiivset õigust seaduslikule haldusmenetlusele, mis antud juhul on sätestatud HMS, EhS ja

normidega ning üldpõhimõtetena Põhiseaduses. Nagu varem märgitud, on kaebajal omavoli korral õigus riigi ja seaduse kaitsele, mis tähendab kindlasti õigust ka kohtulikule kaitsele. Põhjendatud huvi osas märgib kaebaja veel seda, et vastustaja õigusvastane viivitus on kaebaja jaoks kaasa toonud reaalse kahjuliku (negatiivse) tagajärje, sest kaebaja ei ole saanud õigeaegselt alustada KMH läbiviimisega, mis on antud juhul kohustuslik tulenevalt

§ 6lg 1 punktist 27 (millele viitab vastustaja korraldus nr 461).

KMH läbiviimine on

nõuetest tulenevalt aja- ja ressursimahukas menetlus. Samuti on oluliselt viibinud projektdokumentatsiooni ettevalmistamine ja koostamine, sest kaebajale ei ole kuni 17.10.2007.a olnud teada tingimused, mida farmi projekteerimisel ja ehitamisel tuleks järgida. Seega on farmi rekonstrueerimise projekt, mis on seadustest tulenevate nõuete tõttu niigi aeganõudev (näiteks ei piisa farmis tegevuse alustamiseks kasutusloast vaid lisaks sellele tuleb ette valmistada ja saada keskkonnakompleksluba vastavalt saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadusele, kusjuures kompleksloa menetlus on samuti aja-ja ressursimahukas), juba praegu peaaegu kaheksa kuu võrra edasi lükkunud, kusjuures see on toimunud vastustaja õigusvastase käitumise tõttu. Projekti edasilükkumine põhjustab kaebajale ka varalist kahju, kuid selle kahju suurus ei ole kaebuse esitamise hetkeks selge ega rahaliselt täpselt hinnatav, mistõttu kaebuse esitamine kahju hüvitamiseks oleks hetkel ennatlik kasvõi seetõttu, et kaebaja satuks raskustesse kahju tõendamisega. Küll aga kavatseb kaebaja kasutada oma seadusest tulenevat õigust ja nõuda vastustajalt kahju hüvitamist edaspidi. Samas ei pea kaebaja tuvastuskaebust esitama kahju hüvitamise nõudega üheaegselt. Seda seisukohta on Riigikohtu HK väljendanud oma 19.04.2004.a lahendis nr 3-3-1-46-03 ja 29.10.2004.a lahendis nr 3-3-1-35-04. Riigikohtu HK on 20.10.2005.a otsuses nr 3-3-1-33-05 asunud ka järgmisele seisukohale: kui haldusasjas on tuvastatud isiku õiguste riive ning seadus näeb sel juhul ette hüvitise saamise võimaluse, võib põhjendatud huvi olemasolu eeldada (otsuse p 15). Antud juhul on kaebajal hüvitise saamise võimalus olemas ning põhjendatud huvi tuvastuskaebuse esitamiseks tuleb eeldada. Oma väite põhjendamiseks viitab kaebaja Riigikohtu HK 04.04.2006.a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-13-06 (Hydro Texaco Eesti AS vs Paldiski Linnavalitsus). Selles asjas nõudis Hydro Texaco Eesti AS saamata jäänud tulu hüvitamist, sest linnavalitsuse käitumine tankla ehitusloa menetlemisel oli õigusvastane: linnavalitsus viivitas ehitusloa andmisega, kuigi andis selle taotlejale lõpuks. Riigikohtu HK asus seisukohale, et ehitusloa väljastamist reguleerivate ning linnavalitsuse poolt rikutud 4 3-07-2315 normide eesmärk oli kaebuse esitaja kaitsmine kahju eest, mis tekiks juhul, kui ta õigeaegselt tanklat ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks ning linnavalitsus käitus õigusvastaselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses (otsuse p 16). Analoogne situatsioon on kujunenud käesolevas asjas: PRT kehtestamiseta ja KMH agatamiseta ei olnud kaebajal võimalik alustada ehitusloa saamiseks nõutavaid edasisi toimingud (sh KMH läbiviimist) ja farmi rekonstrueerimise projekt on juba praegu edasi lükkunud, kuigi vastustaja poolt PRT lõpuks siiski kehtestati ja KMH algatati. PRT kuulub analoogselt ehitusloaga EhS reguleerimisalasse. Vastavalt Riigikohtu HK 04.04.2006.a. otsusele on EhS normide eesmärk kaitsta kaebajat kahju eest, mis tekiks juhul, kui kaebaja õigeaegselt farmi ehitada ja kasutusele võtta ei saaks. Seega on kahjunõude esitamine vastustaja vastu võimalik VÕS õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivate normide alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Antud juhul on vastustaja rikkunud EhS,

ja HMS norme, riivanud sellega selgelt kaebaja õigusi ja seaduslikke huve ning VÕS näeb sellisel juhul hüvitise saamise võimaluse ette. Samuti on vastustaja teatanud kaebajale, et kaebaja olemasolevaid õigusi ja seaduslikke huve farmis ettevõtlusega tegelemiseks (mida kaebaja on asjaoludest nähtuvalt juba asunud realiseerima) kavatsetakse tulevikus oluliselt kitsendada (või sootuks ära võtta) uue üldplaneeringuga. Ka see asjaolu annab kaebajale õiguse ja aluse tuvastuskaebuse esitamiseks, sest äärmiselt pikaajalise ja õigusvastase viivitusega võivad kaasneda uued õiguslikud vaidlused ja kaebaja jaoks täiendavad takistused oma õiguste ja seaduslike huvide realiseerimisel. Samuti võib öelda, et juhul, kui selline uus üldplaneering kehtestatakse, on vastustaja oma eesmärke kaebaja suhtes ellu viinud omavolilisel ja õigusvastasel viisil. Seega kannab tuvastuskaebus lisaks eelöeldule ka preventiivset ja rehabiliteerivat eesmärki. Tühistamiskaebuse põhjendused ja kaebaja õiguste rikkumine Kuigi PRT kehtestamine on eelhaldusakt (vt Riigikohtu HK 14.05.2002.a otsus haldusajas nr 3-3-1-25-02), mis eelneb põhihaldusaktile (ehitusloale), määratakse sellega kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Seega on PRT kehtestamine kohtus põhihaldusaktist (ehitusloast) eraldi vaidlustatav, seda enam, et PRT-ga määratakse (vähemalt osaliselt) kindlaks põhihaldusakti sisu. Eelhaldusakti vaidlustamise vajadusele enne põhihaldusakti teatavakstegemist HKMS §-is 9 lg 1 sätestatud 30 päevase kaebetähtaja jooksul on Riigikohtu HK viidanud näiteks oma 19.06.2001.a. määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-01 ja 15.10.2002.a määruses haldusasjas nr 3-3-1-48-02 ning rõhutanud nimelt aspekti, et eelhaldusakti vaidlustamine 30 päevase kaebetähtaja jooksul on vajalik siis, kui sellega määratakse kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Riigikohtu HK on 04.05.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-06 lahendanud PRT kehtestamisega seotud õiguslikke küsimusi ka sisuliselt. Eeltoodust tulenevalt võib kaebaja esitada tühistamiskaebuse vastustaja poolt korraldusega nr 460 kehtestatud PRT (täielikuks või osaliseks) tühistamiseks, kuigi vastustaja korraldusel nr 460 vaidlustamisviide puudub. Kaebaja vaidlustab PRT järgmises osas (edaspidi kaebuse tekstis jätkuvalt PRT): PRT p 16 „Haljastus:” Tulenevalt Kiltsi mõisa ja elamumaa sihtotstarbega kinnistute vahetust lähedusest ning lähtudes planeerimisseadusest ja ehitusseadusest johtuvatest hea tava projekteerimisprintsiipidest rajada perspektiivsele seafarmi territooriumile valdavalt okaspuuliikidest vajaliku tihedusega kõrghaljastus, kusjuures istikute minimaalne algkasvu kõrgus on 2 meetrit. Nii tuleks toimida kogu perspektiivse emisefarmi territooriumi perimeetri ulatuses (vt ka teksti punktis 18, mis puudutab Lääne-Viru maakonnaplaneeringu Teemaplaneeringut). Haljastuseks kasutatavate okaspuude liigid ja nendevahelised 5 3-07-2315 istutuskaugused tuleb kooskõlastada Väike-Maarja keskkonnanõunikuga, soovituslikult ka eelnevat analoogset kogemust omava ja litsentseeritud maastikuarhitektiga. Samuti tuleb lähtuda planeerimisseaduses ja sellealases soovitusliku iseloomuga juhendmaterjalides sätestatud normidest, mis käsitlevad erineva sihtotstarbega maa-alade ja ehitiste (gruppide) keskkonnahoidlikku, inimsõbralikku ja kõigi asjast huvitatute ning asjaga seotute avalike huvide kaitset läbi puhvertsoonide loomise erineva sotsiaal-majandusliku või tootmisalase tegevusega toimivate maa-alade vahele (edaspidi: PRT p 16). Kaebaja ei vaidlusta seda, et juba olemasolevad kõrghaljastuse grupid tuleks säilitada. PRT p 16 näol on ülejäänud osas tegemist õigusliku aluseta, ebaselge, motiveerimata, uurimata ja õigesti kaalumata keskkonnatingimusega. Kõrghaljastuse rajamise kohustus on vaieldamatult rahaline kohustus, mille kehtestamiseks peab olema selge ja üheselt mõistetav, millisest õigusaktist tingimus lähtub, milliseid konkreetseid okaspuuliike peab kaebaja istutama (sest okaspuuliike on erinevaid ja neil on erinev hind), milline on kõrghaljastuse „vajalik tihedus” ja miks tuleks haljastus rajada kogu territooriumi perimeetri ulatuses. Kõrghaljastuse rajamise nõude puhul ei ole tegemist pelgalt planeerimisalase küsimusega vaid eeskätt siiski farmi poolt keskkonnale avaldatava mõju leevendusmeetmega, st keskkonnaalase küsimusega. See omakorda tähendab, et kõrghaljastuse rajamise tingimust ja sellise kohustuse ulatust ei ole alust ega põhjust kaaludagi enne seda, kui KMH on läbi viidud. Alles KMH aruandest saab vastustaja teabe selle kohta, milliseid mõjutusi farm keskkonnale kaasa võib tuua ning milliseid ja kui ulatuslikke (leevendus)meetmeid tuleks üldse rakendada. Selliseid soovitusi sisaldab reeglina KMH aruanne, mida antud juhul ei ole koostatud, sest KMH on vastustaja poolt alles algatatud.

§ 2

lg 1 p 2 kohaselt on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale (vastustajale) teavet kavandatava tegevuse keskkonnamõju kohta. Kuna KMH ei ole läbi viidud, tekib küsimus, millest vastustaja tingimuse kehtestamisel ja kohustuse ulatuse määramisel lähtus? PRT p 18 „Ehitusala”

  1. taane: rekonstrueeritavate ehitiste arhitektuurilise välisilme kujundamisel seada esikohale kohaliku traditsioonilise asustus- ja majandusstruktuuri ning olemasoleva kultuuripärandiga arvestamine ning hoonetekompleksi (emisefarmi) silueti valutu sulandumisega maastikuvaatelises looduses (edaspidi: PRT p 18.1). PRT p 25 „Muud nõuded:” arhitektuur-ehituslikku osa puudutavad joonised, mis käsitlevad rekonstrueeritavate hoonete või muude ehitiste välisilmet, sisemist ruumi ja konstruktiivset stabiilsust tuleb kooskõlastada juba eskiisiprojekti staadiumis vallavalitsusega. Arhitektuursete fassaadide kujundamisel jälgida juba ajalooliselt välja kujunenud paikkondlikku ehitusstiili või sellega tundlikku sulandumist uute radikaalsete lähenemiste projekteerimise puhul” (edaspidi: PRT p 25). PRT punktide 18.1 ja 25 näol on tegemist õigusliku aluseta, motiveerimata, ebaselgete ja faktilisest olukorrast mittelähtuvate tingimustega, mis võib kaebajale kaasa tuua ebaproportsionaalse rahalise kohustuse. Farmi vahetus läheduses ei asu muud hoonestust, farm ei moodusta ühist osa mingist suuremast hoonestusest, kõnealuses paikkonnas asuvad ehitised on kõik ehitatud erinevatel aegadel, erinevas arhitektuurilises stiilis ning kasutatavad erinevatel otstarvetel. Selles paikkonnas puudub tegelikult üldse ajalooliselt välja kujunenud ühtne ehitusstiil. Kuna see stiil puudub, siis ei saa kaebajalt nõuda olematu stiili järgimist. Seega tekib küsimus, milline siiski peab olema farmi välisilme ja siluett, millist stiili tuleb farmi rekonstrueerimisel järgida ja millise rahalise väljaminekuga (näiteks kasutatava materjali, värvi jms maksumus) peaks kaebaja arvestama, et vastustaja (ebaselgeid) nõudmisi täita? Silmas tuleb pidada, et antud juhul on tegemist olemasoleva hoonekompleksiga, mida soovitakse rekonstrueerida, mitte uue ja radikaalse hoonestuse projekteerimisega. 6 3-07-2315 Jääb ebaselgeks, mida siiski tähendab tingimus, mille kohaselt tuleb esikohale seada hoonetekompleksi silueti valutu sulandumine maastikuvaatelisse loodusse: kas kaebaja peab hoonekompleksi värvima ümbritseva maastiku värvi (mis aastaaegade vaheldumisel värvi muudab) või on lubatav teistsuguste värvilahenduste kasutamine rekonstrueerimise käigus. Siinjuures on küsimus ka selles, kas näiteks uued rajatavad söödapunkrid ja sõnnikuhoidlad (mis farmi toimimiseks on vajalikud) oleksid kooskõlas paikkondliku ehitusstiiliga ja sulanduksid ümbritsevasse keskkonda piisavalt valutult ja tundlikult? Kokkuvõttes tuleb öelda, et vastustaja on esitanud PRT-s rea ebaselgeid (arhitektuurilisi) nõudmisi, kuid ei ole selgitanud, mida kaebajalt konkreetselt oodatakse. Samuti on õigusliku aluseta ja põhjendamatu tingimus kooskõlastada farmi arhitektuurehituslikku osa puudutavad joonised, mis käsitlevad rekonstrueeritavate hoonete või muude ehitiste välisilmet, sisemist ruumi ja konstruktiivset stabiilsust vastustajaga eskiisiprojekti staadiumis. PRT p 18.1 ja 25 tingimused on eelöeldule lisaks vastuolus PRT punktiga 16, sest juhul, kui ühekorruseline farm (vt PRT p 19) ümbritseda näiteks perimeetri ulatuses okaspuudega, mille minimaalne algkasvu kõrgus on vähemalt 2 meetrit, siis ei ole ilmselt farmi näha ja puudub mõistlik põhjus kehtestada eraldi tingimust farmi arhitektuurile ja nõuet sulandada farmi valutult ja tundlikult ümbritsevasse keskkonda. PRT p 32 „Keskkonnahoiunõuded”
  2. taane: sõnnikuhoidla ja sõnnikurennid peavad olema ehitatud nii, et sademed ja pinna-ning põhjavesi ei valguks sõnnikuhoidlasse (edaspidi: PRT p 32.1). PRT p 32.1 puhul on tegemist õigusliku aluseta, ebamõistliku ja ebaselge (rahalise) tingimusega, mille puhul sõnnikuhoidla peab olema ehitatud selliselt, et sademed ei valguks hoidlasse. Sellest nõudest võib aru saada selliselt, et hoidlasse ei tohi sattuda (valguda) üldse sademeid ja hoidlal peab olema seetõttu statsionaarne (kinnine) katus, mis välistaks igasuguse sademete sattumise hoidlasse. Farmide ehitamisel on tavapärane, et hoidlad kaetakse kergkruusaga (mis vähendab oluliselt lõhnaemissiooni) ning pilvedelt langevad sademed (vihm, lumi) satuvad siiski hoidlasse, kuigi hoidla ülaservast nivooni jäetakse alati 0,5 m vaba ruumi ning sademed, mis pilvedelt langevad, ei suurenda sõnnikukoguse hulka hoidlas märkimisväärselt. Samuti ei saa vastustaja nõuda seda, et hoidla kaetakse statsionaarse katusega (vt ka p 32.2 põhjendusi). Kaebajal ei ole vastuväiteid sellele, et hoidla ja sõnnikurennid peavad olema ehitatud nii, et hoidlasse ei valguks pinna-ega põhjavett. Samaaegselt ei ole võimalik PRT seda punkti vaidlustada üksiku sõna või lause osas ja seetõttu tuleb see punkt vaidlustada tervikuna. PRT p 32 „Keskkonnahoiunõuded”
  3. taane: vedelsõnniku –ja virtsahoidla peab olema kaetud, et maksimaalselt vähendada ebameeldiva lõhna ja selle lenduvate komponentide emissiooni ehk levimist keskkonda. Selle projekteerimistingimuse tagamiseks tuleb rakendada parimat tehnoloogiat ja konstruktiivset lahendust keskkonnahoidliku tulemuse saavutamiseks (edaspidi: PRT p 32.2). PRT p 32.2 puhul on tegemist õigusliku aluseta, ebaselge, motiveerimata, õigesti kaalumata ja eelnevalt uurimata ebaproportsionaalse keskkonnatingimusega, mille täitmine toob kaebajale kahtlemata kaasa rahalise kohustuse. Tavapäraselt kaetakse sõnnikuhoidla kergkruusaga, et nn ebameeldiva lõhna emissiooni vähendada (vt ka p 32.1 põhjendus). On alusetu kaebajalt nõuda, et projekteerimistingimuse tagamiseks tuleb rakendada parimat tehnoloogiat ja parimat konstruktiivset lahendust, kui kaebajale ei selgitata, mis on see parim tehnoloogia ja parim konstruktiivne lahendus, kuidas see on kättesaadav ning milline on sellise tehnoloogia ja konstruktiivse lahenduse maksumus. Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse 7 3-07-2315 (edaspidi: SkvKS) § 4 lg 2 sätestab parima võimaliku tehnika mõiste, mitte parima tehnoloogia ja parima konstruktiivse lahenduse mõiste (seega on vastustaja kasutanud siinkohal määratlemata mõistet, mis seadusest ei tulene). SkvKS § 4 lg 2 p 2 kohaselt on võimalik tehnika käitajale (kaebajale) mõistlikult kättesaadav nüüdisaegne tehnika, mille kasutamine on kulusid ja eeliseid arvesse võttes majanduslikult ja tehniliselt vastuvõetav ning tagab keskkonnanõuete parima täitmise. PRT-st ei nähtu, et vastustaja oleks kaalumisel lähtunud või arvestanud SkvKS §-is 4 lg 2 p 2 sätestatud nõuetega, rääkimata sellest, et tingimust ei ole kaebajaga üldse arutatud. Samuti oleks alusetu nõuda hoidla katmist statsionaarse katusega, mis omakorda võib põhjustada saasteainete suures koguses kontsentreerumist ja sellest tulenevaid võimalikke kahjulikke tagajärgi. Samuti on ebaõige ja mitteammendav motiveerida tingimust, mis kuulub hoopis välisõhu kaitse seaduse (edaspidi: VKS) reguleerimisalasse selliselt, et tegemist on Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku alaga, kus põhjavesi on kaitsmata või nõrgalt kaitstud. Isegi, kui see nii oleks, ei ole sisuliselt välisõhu kvaliteedile vastustaja poolt kehtestatud tingimus seostatav põhjaveega, mille kaitstuse küsimused kuuluvad hoopis veeseaduse (edaspidi: VeeS) reguleerimisalasse. Muid põhjendusi ei ole vastustaja PRT p 32.2 kehtestamisel esitanud. Samuti on täiesti selgusetu, mida vastustaja peab silmas „ebameeldiva lõhna” all ja millise õigusakti kaudu on see mõiste defineeritav. Lõhn koosneb erinevatest lõhnakomponentidest (lõhnaainetest), kuid need komponendid ei ole vastustaja poolt PRT üheski punktis käsitlemist leidnud. Kaebaja ei vaidlusta seda, et sõnnikuhoidla ja sõnnikurennid peavad olema lekkekindlad ja seda, et hoidla ehitamisel peab kasutama materjale, mis tagavad lekkekindluse hoidla ekspluatatsiooniaja vältel. PRT p 32 „Keskkonnahoiunõuded”
  4. taane: tehnoloogilisest sundventilatsioonist ümbritsevasse keskkonda väljuv õhk peab olema eelnevalt puhastatud ebameeldivast lõhnast (edaspidi: PRT p 32.4). PRT p 32.4 näol on samuti tegemist õigusliku aluseta, ebaselge, motiveerimata, õigesti kaalumata ja eelnevalt uurimata ebaproportsionaalse keskkonnatingimusega, mille täitmine toob kaebajale kahtlemata kaasa rahalise kohustuse. Ka selle tingimuse puhul (nagu ka PRT p 32.2 ja 32.5 puhul) ei ole vastustaja defineerinud, mida mõista „ebameeldiva lõhna” all. Kuna vastustaja ei ole andnud kaebajale tingimuse seadmisega seoses mingit teavet, ei ole kaebajale selge, millist konkreetset tehnilist lahendust temalt farmi projekteerimisel ja ehitamisel tegelikult oodatakse. PRT-st ei nähtu, et vastustaja oleks selle tingimuse kehtestamisel lähtunud SkvKS-is sätestatud parima võimaliku tehnika käsitlusest. SkvKS § 4 lg 2 p 2 kohaselt on võimalik tehnika kaebajale mõistlikult kättesaadav nüüdisaegne tehnika, mille kasutamine on kulusid ja eeliseid arvesse võttes majanduslikult ja tehniliselt vastuvõetav ning tagab keskkonnanõuete parima täitmise. PRT-st ei nähtu, et vastustaja oleks kaalumisel arvestanud sellega, kas tehnika on kaebajale mõistlikult kättesaadav, kas selline tehnika on kulusid ja eeliseid arvesse võttes majanduslikult ja tehniliselt vastuvõetav (näiteks töökindla ja sobiva tehnikana end põllumajandustootmises tõestanud, kas sellist tehnikat on Eesti tingimustes varem kasutatud, kui palju selline tehniline lahendus võiks maksta jne), rääkimata sellest, et seda tingimust ei ole kaebajaga eelnevalt üldse arutatud ega kaebaja seisukohti välja selgitatud. Samuti ei ole vastustaja omal algatusel välja selgitanud, kas sellist õhku puhastavat tehnikat on võimalik Eesti tingimustes rakendada, milline on sellise tehnika ostmise, töölerakendamise ja edaspidise hooldamise maksumus kaebaja jaoks, kas tehnika on mõistlikult kättesaadav jne. 8 3-07-2315 Vastustaja on jätnud tähelepanuta selle (või vähemalt ei ole see PRT-st nähtav), et nn „ebameeldiva lõhna” vähendamiseks on olemas palju alternatiivseid viise ja võimalusi, samuti on jäetud tähelepanuta, et lõhna vähendamine on võimalik farmis kasutatavate organisatoorsete võtete ja tehniliste lahenduste koostoimes. Samuti on ebaõige motiveerida seda tingimust, mis kuulub taas VKS reguleerimisalasse sellega, et tegemist on hoopis põhjavee kaitseks kehtestatava tingimusega. Isegi, kui põhjavesi oleks kaitsmata või nõrgalt kaitstud (kuigi KMH on läbi viimata ning farmi keskkonnamõju ei ole selge ega saagi selge olla), ei ole farmist väljuva õhu kvaliteedile kehtestatav tingimus seostatav põhjavee kaitstusega, mida reguleerib VeeS. Muid põhjendusi ei ole vastustaja PRT p 32.4 kehtestamisel esitanud. PRT p 32 „Keskkonnahoiunõuded”
  5. taane: lägahoidlate täitmisel ja tühjendamisel tuleb rakendada tehnoloogilist lahendust, mis välistab maksimaalselt ebameeldiva lõhna levimist ümbritsevasse keskkonda (edaspidi: PRT p 32.5). PRT p 32.5 näol on samuti tegemist õigusliku aluseta, ebaselge, motiveerimata, õigesti kaalumata ja eelnevalt uurimata ebaproportsionaalse keskkonnatingimusega, mille täitmine toob kaebajale kaasa rahalise kohustuse. Kasutatud sõnastusest „välistab maksimaalselt ebameeldiva lõhna levimist ümbritsevasse keskkonda” teeb kaebaja järelduse, et sõnnikuhoidla (terminit „lägahoidla” ei ole eelnevalt kasutatud) täitmise ja tühjendamise protsess peab olema vastustaja arvates täiesti lõhnatu. Kaebaja ei tea, et oleks olemas „ebameeldivat lõhna maksimaalselt välistav tehnoloogia,” kust sellist tehnoloogiat on võimalik soetada, kui palju see tehnoloogia maksab, kas see vastab parima võimaliku tehnika mõistele, mida PRT p 32.2 ja p 32.4 põhjendustes on viitega SkvKS-ile korduvalt käsitletud jne. Samuti (nagu PRT p 32.2 ja p 32.4 puhul) on põhjendatud selle tingimuse kehtestamist asjakohatult põhjavee kaitstuse nõudega, kuigi tingimus on siiski taas suunatud pigem välisõhu kvaliteedi reguleerimisele. PRT kohta eelnevalt avaldatud seisukohtadele lisaks tuleks asja lahendamisel arvestada järgmist: PRT kehtestamisel teostab vastustaja ulatuslikku diskretsiooni, sest seaduses täpseid PRT nõudeid sätestatud ei ole. Seega on vastustaja korralduse nr 460 ja PRT näol tegemist diskretsioonilise haldusaktiga, mille kehtestamine esitab haldusorganile tavapärasest kõrgemad nõuded PRT andmisele eelneva haldusmenetluse suhtes, sh ärakuulamisõiguse tagamine (HMS § 40), kaalutlusõiguse õige teostamine (HMS § 4), uurimisprintsiibi järgmine (HMS § 6). Samuti on sel juhul tavapärasest kõrgemad nõuded esitatud diskretsioonilise haldusakti sisule (sh piisav põhjendamine, arusaadavus, konkreetsus). Diskretsiooniline haldusakt peab olema selline, et haldusakti adressaadile on kahtluseta ja üheselt mõistetav, mida temalt nõutakse, mis põhjusel temalt nõutakse ja milline on esitatud nõuete õiguslik alus ja faktiline põhjus. Haldusmenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldusorgan. Kaebajat ei kaasatud PRT kehtestamisele eelnenud haldusmenetlusse, ei kuulatud ära ega tagatud võimalust esitada oma arvamusi, kaalutlusi ega vastuväiteid tingimustele, mis vastustaja poolt on nüüdseks kehtestatud. Samal põhjusel ei olnud kaebajale teada, millistes küsimustes ta saaks üldse kaasa rääkida või oma arvamusi avaldada. Riigikohtu HK on 14.01.2004.a lahendis nr 3-3-1-82-03 öelnud, et ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib oma arvamuse ja vastuväited esitada ning menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Nii ei ole antud juhul toimitud. Ärakuulamisõiguse rikkumise tulemusel on tekkinud 9 3-07-2315 olukord, kus kaebajal ei olegi enam võimalik esitada omapoolseid küsimusi, kaalutlusi ega vastuväiteid. Ainuüksi ärakuulamisõiguse rikkumine annab käesoleval juhul aluse PRT tühistamiseks. Kaebaja on seatud vastustaja poolt olukorda, kus tal on kaks võimalust: PRTga leppida või pöörduda oma õiguste ja huvide kaitseks kohtusse. Sellise olukorra loomine vastustaja poolt on hea halduse põhimõtte oluline rikkumine. Olukord on seda drastilisem, et PRT taotluse menetlus kestis kaheksa kuud seaduses ette nähtud viieteistkümne päeva asemel. Riigikohtu PSJK on 17.02.2003.a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-03 rõhutanud, et Eestis kehtivad õiguse üldpõhimõtted, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis. Kolleegium on eraldi esile toonud järgmised põhimõtted: proportsionaalsus, mittediskrimineerimine, õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud, õigus menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkus ja tõhusus. Eelpoolnimetatud põhimõtted on viidavad hea halduse põhimõtte alla, mida vastustaja on selgelt rikkunud. Õigus heale haldusele on kaebaja põhiõigus tulenevalt Põhiseaduse §-ist 14 ja kaebajal on õigus selle põhiõiguse kohtulikule kaitsele. Riigikohtu HK on 19.12.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-80-06 (Ekseko vs PRIA) rõhutanud, et ärakuulamisõigusega, kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest. Samuti on Riigikohtu HK 08.10.2002.a lahendis nr 3-3-1-56-02 öelnud, et tulenevalt õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ning tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Antud juhul oli vastustajale täiesti selge, keda tuleb haldusmenetlusse kaasata, sest kaebaja oli esitanud PRT taotluse. Antud asjas on ärakuulamisõigust oluliselt rikutud diskretsiooniotsuse langetamisel (PRT võib kaasa tuua kaebaja jaoks ka ebaproportsionaalseid rahalisi kulutusi), mille tulemusel on tekkinud olukord, kus edasine sisuline diskussioon PRT-ga seoses kaebajal tekkinud küsimuste, PRT selguse, sobivuse, asjakohasuse, proportsionaalsuse jne üle ei ole enam kohtuvaidluseta võimalik. Siinkohal tuleb silmas pidada seda, et sisulist diskussiooni PRT üle ei saa pidada ka kohtus, sest diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud, mis tähendab, et kohus ei saa diskretsiooniotsust teha vastustaja asemel. Küll aga saab kohus kontrollida seda, kas haldusmenetlus on toimunud seaduslikult, kas PRT on kehtestatud ja motiveeritud seaduslikult ning kas vastustaja on kaalutlusõigust teostanud seaduslikult ja ratsionaalselt (vt näiteks Riigikohtu HK 14.10.2003.a lahend nr 3-3-1-54-03). PRT tähendab kaebaja jaoks sisuliselt selliste piirangute ja kohustuste kehtestamist, millest igaühel kas on või võib olla rahaline väljendus. Seega peab PRT olema võimalikult täpne ja selge juba seetõttu, et haldusakti adressaadil tekiks arusaam, millise rahalise koormuse PRT-s kehtestatu kaasa toob ja miks selline rahaline koormus kaasneb. Motiivide puudumine, tingimuste ebaselgus või mitmetimõistetavus võib kaasa tuua uusi vaidlusi teemal, kuidas kaebaja või vastustaja on kehtestatud tingimustest aru saanud. Vaidlustatud PRT on antud juhul ebaselge, vastuoluline ja mitmetimõistetav. PRT on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata ning selles esitatud põhjendused ei ole omavahel loogilises seoses, mis tähendab, et PRT ei ole sisuliselt kontrollitav kaebaja ega kohtu poolt. PRT on vastuolus seadusega ja PRT-s esineb olulisi kaalutlusvigu, samuti diskretsiooni piiridest väljumist. Kuna farmi keskkonnamõju ei ole hinnatud (vastustaja poolt on korraldusega nr 461 KMH üksnes algatatud), on tegelikult arusaamatu, millise teabe alusel on vastustaja PRT tingimused (eriti keskkonnanõuded) konkreetsele objektile a priori kehtestanud (kui selliste nõuete kehtestamine üldse oleks tema pädevuses). PRT peab olema võimalikult täpne, loogiline ja 10 3-07-2315 arusaadav, mitte sisaldama arusaamatuid ja mitmeti mõistetavaid seisukohti ning määratlemata terminoloogiat (mõisteid), mille tulemusena ei ole haldusakti adressaadil võimalik mõista, millised siiski on need konkreetsed tingimused, mida tuleb projekteerimisel järgida. Riigikohtu HK on 06.11.2002.a lahendis nr 3-3-1-62-02 rõhutanud: kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooniotsust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti motivatsioon peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning seda, et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Riigikohtu HK on 17.10.2007.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 rõhutanud oma varasemat praktikat, mille kohaselt HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. 14.10.2003.a lahendis haldusasjas nr 33-1-54-03 on Riigikohus märkinud, et kohus võib kaalutlusõiguse teostamisse sekkuda, kui haldusorgani otsustus ise jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused selle otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu siis, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Antud juhul on vastustaja asunud kaebajale juba ette kehtestama tingimusi (vt eriti PRT punktid 16; 32.1; 32.2; 32.4 ja 32.5), kuid on jätnud tähelepanuta, et keskkonnamõju on hindamata, samuti on jäetud arvestamata ja kaalumata kaebaja õigused ning huvid, sest kaebajat ei ole menetlusse kaasatud. Antud olukorras puudus vastustajal tegelikult võimalus asuda kaaluma ja kehtestama keskkonnanõudeid PRT kehtestamise faasis. Kuna KMH ei ole hinnatud ning kaebajat ei ole ära kuulatud, on selge, et vastustaja ei ole vaidlustatud tingimuste seadmisel lähtunud ega saanud lähtuda ratsionaalsetest ja asjakohastest kaalutlustest isegi siis, kui tal olnuks nende tingimuste seadmiseks pädevus. Pigem on vastustaja eesmärk antud juhul olnud võimalikult ebamugavate, koormavate ja laialivalguvate tingimuste kehtestamine selleks, et jätta endale edaspidi piisav diskretsiooni-ja vaidlusruum kaebaja õiguste ja huvide realiseerimise jätkuvaks takistamiseks. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et Riigikohtu HK on 04.05.2006.a otsuses haldusasjas nr 33-1-28-06 toonitanud, et nagu halduse igasugusel tegevusel, peab Põhiseaduse §-ist 3 tulenevalt ka PRT-ga isikutele piirangute kehtestamisel olema seaduslik alus. Riigikohus on viidanud samas lahendis, et PRT-ga reguleeritavate küsimuste loetelu peab olema vähemalt valdavas osas sätestatud valla või linna ehitusmääruses tulenevalt EhS §-ist 19 lg
  6. Väike-Maarja Vallavolikogu 29.10.2003.a määrusega nr 23 kinnitatud Väike-Maarja valla ehitusmääruse (edaspidi: Ehitusmäärus) punktis 16 ei ole sätestatud, et vastustajal on üldse pädevust kehtestada vaidlustatud tingimusi (eriti keskkonnanõudeid). Seega, kui sellised tingimused vastustaja poolt ikkagi kehtestati, peab neil olema mõni muu õiguslik alus. Korraldusest nr 460 nähtub PRT kehtestamine EhS § 19 lõike 3 ja Ehitusmääruse punkti 16 alusel. PRT-s endas on küll viiteid Muinsuskaitseseadusele (edaspidi: MkS), kuid kaebaja kavandatav tegevus ei lähe MkS-iga vastuollu ega takista vastustajat MkS-ist tulenevate ülesannete täitmisel, mistõttu on MkS-ile viitamine PRT kehtestamisel asjakohatu (vt PRT p 17). Siiski ei anna MkS alust kehtestada PRT-d selliselt nagu vastustaja poolt tehtud on, samuti ei ole MkS puhul tegemist seadusega, mis annaks aluse keskkonnanõuete kehtestamiseks.

§ 10

lg 3 p 6 kohaselt on keskkonnanõuete üle otsustamine hoopis järelevalvaja (st maakondliku keskkonnateenistuse) pädevuses, kes peab vastava otsuse langetamisel arvestama

§ 22lg 8 nõudeid (sh KMH tulemusi).

Ka sel põhjusel on vastustaja ületanud oma pädevust ja volitusi, sh rikkunud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtet, mis on 11 3-07-2315 sätestatud HMS §-is 4. Seega on vastustaja ületanud nii seadusest, kui ka Ehitusmäärusest tulenevat pädevust PRT kehtestamisel ja PRT on vastuolus seadustega ja Ehitusmäärusega. Vastustaja Väike-Maarja Vallavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata. Vastus tuvastuskaebusele Ehitusseaduse paragrahvi 19 lõike 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse kehtestatud ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused, detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Planeerimisseaduse paragrahvi 9 lõike 11 kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu võib põhjendatud vajaduse korral algatada detailplaneeringu koostamise aladel ja juhtudel, millele planeerimisseaduse paragrahvi 3 lõikes 2 ei ole sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustust. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus kaalutlusõigusele tuginevalt määrata detailplaneeringu koostamise kohustus ka siis, kui PlanS sellist kohustust sõnaselgelt ette ei näe. Seega ei saa ehitise omanik olla kindel enne PRT väljastamist, et kohalik omavalitsus ei kehtesta detailplaneeringu koostamise kohustust. Detailplaneeringu kehtestamisel tulnuks OÜ-l Põlva Peekon lähtuda ehitusprojekti koostamisel detailplaneeringus sätestatust. 01.03.2007.a informeeriti kaebajat sellest, et kaalutakse vajadust detailplaneeringu algatamiseks. Enne küsimuse volikogu istungil otsustamist käsitletakse seda volikogu komisjonides, mis on volikogu tööorganiteks. On selge, et kui volikogu soovib PlanS § 9 lg 11 sätestatud õiguse rakendamist kaaluda (Ebavere külas asuva kahe tühja farmi kasutuselevõtmise osas on volikogu otsusega detailplaneering algatatud, t lk 46 jj) ei ole vallavalitsusel võimalik PRT-d EhS määratud väga lühikese tähtaja jooksul väljastada. Arvestada tuleb seda, et kavandatava farmi läheduses paiknevad elamud (Liivaküla küla tiheasustusega ala) ja Kiltsi mõis (oluline valla turismiobjekt). Seega tuleb detailplaneeringuga käsitleda muuhulgas ka mõju sotsiaal-majanduslikule keskkonnale ja kaaluda, kas avalik huvi tootmise piirkonnast väljaviimiseks kaalub üle tootmisfunktsiooni säilitamise. Valla arengu seisukohast lähtudes on tegemist väga olulise küsimusega, sest on ilmne, et elamuala ja turismiobjekt ühelt poolt ning rajatav sigalakompleks teiselt poolt ei sobi omavahel kokku. Samale seisukohale on jõutud ka “Väike-Maarja valla üldplaneeringu strateegilise keskkonnamõju hindamise aruandes”, mis on heaks kiidetud Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuse 26.11.2007.a korraldusega (t lk 51). Valla uus üldplaneering, mis on kavas lähiajal vastu võtta näeb ette maa-alale, kus asuvad sigalakompleksi tühjad hooned uue maa juhtfunktsiooni. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-37-04 leidnud, et kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev õigus üldplaneeringuga vastav tootmistegevus oma territooriumil sisuliselt lõpetada, muutes vastavalt maa-ala juhtfunktsiooni. Sigalakompleksi sobimatusest Liivaküla külla ja üldplaneeringu lahendustest on vastustaja kaebajat korduvalt suuliselt ja kirjalikult teavitanud. Küsimust arutati korduvalt volikogu komisjonides. Kaebajale 19.07.2007.a väljastatud kirjas nr 7-2.11/343 teatati selgelt, et detailplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise otsustamine Liivaküla külas asuval sigalahoonete kompleksi maa-alal on kavas volikogu istungil, mis toimub augustis. Juulikuus volikogu istungit volikogu puhkuse tõttu ei toimunud. Vallavalitsuse poolt oli ette valmistatud vastav volikogu otsuse eelnõu (lisa 4) ja esitatud see volikogu augustikuu istungi materjalide hulka. Augustis helistati OÜ Põlva Peekoni esindaja poolt vallavanem 12 3-07-2315 Olev Liblikmannile ja sooviti sigala rajamise küsimuses Liivakülasse nõu pidada. Küsimuse arutelu toimumise ajaks määrati 04.09.2007.a. Kuna OÜ Põlva Peekon soovis sigala rajamise küsimuses vallavalitsusega kokkuleppele jõuda, võttis vallavanem valitsuse eelnõu volikogu augusti istungi päevakorrast välja, sest vastasel korral poleks mõtet olnud läbirääkimisi pidada, kui volikogu oleks detailplaneeringu algatamise otsustanud. 04.09.2007.a vallavalitsuses toimunud läbirääkimistel PRT väljastamisega seonduvat ei käsitletud. OÜ Põlva Peekoni esindajad Teet Soorm ja Andres Veide möönsid võimalust, et Liivaküla küla ei ole seafarmi jaoks sobiv asukoht. Lisaks osales läbirääkimistel kaebaja esindaja Karl Kask. Läbirääkimiste käigus jõuti järeldusele, et vajalik on saavutada pooli rahuldav kohtuväline lahendus. Lepiti kokku selles, et volikogu septembri istungile esitatakse OÜ Põlva Peekon ettepanek vallale farmihoonete ostmiseks. Samuti selles, et vald esitab vajadusel OÜ-le Põlva Peekon informatsiooni vallas asuvate maa-alade kohta, kuhu võib seafarmi rajada Seega oli kaebaja valmis loobuma PRT väljastamise taotlusest ja seafarmi rajamisest. Vastustaja esitas vastavalt kokkuleppele 07.09.2007.a kirjas nr 7-2.11/343 oma ettepaneku farmi ostmiseks. Kaebaja esitas oma ettepaneku 12.09.2007.a (t lk 144). Volikogu 26.09.2007.a istungil volikogu ei toetanud farmi ostmist. 09.10.2007.a määrati kaebajale vallavalitsuse korraldusega PRT. Eelnevast tulenevalt on kaebaja esitanud kohtule asjaolusid valikuliselt. Asjaoludest nähtuvalt on küsimuse menetlemisega pidevalt tegeletud. Väär on kaebaja väide, et vastustaja ei ole esitanud ainsatki põhjendust taotluse lahendamisega viivitamise kohta. Kaebaja on ise esitanud vallavalitsuse 01.03.2007.a ja 19.07.2007.a kirjad, kus on viidatud EhS § 19 lg 1, mille kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering, detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused ja PlanS § 9 lg 11, mille kohaselt volikogul on õigus detailplaneering algatada. Lisaks tutvustasime kaebajale 01.06.2007.a kirjas uue üldplaneeringu lahendusi, mis välistavad seafarmi kasutuselevõtmise Liivaküla külas (t lk 145).

§ 3

lg 1 kohaselt keskkonnamõju hinnatakse, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Väär on kaebaja seisukoht, et

§ 7

p 4 kohaselt on PRT tegevusloaks

tähenduses.

§ 7

p 4 sätestab, et tegevusluba on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument. PRT ei anna luba eeltoodud tegevuse alustamiseks, PRT-ga määratakse ainult tingimused ehitusprojekti koostamiseks. Järelikult ei ole kaebaja kandnud kahju seoses KMH läbiviimisega väidetava viivitamise tõttu ja sellekohased kaebaja väited on alusetud. Kaebaja ei ole ise taotlenud KMH algatamist. Vastustaja on KMH algatanud PRT määramisega samal päeval ainult küsimuses ökonoomsema lahenduse saamiseks, otsest seadusest tulenevat kohustust selleks ei ole. Alusetu ja meelevaldne on kaebaja seisukoht, et farmi rekonstrueerimise projekt on vastustaja süül peaaegu kaheksa kuu võrra edasi lükkunud. Oleme seisukohal, et 02.2007 (alustati PRT menetlusega ning selgitati kaebajale kirjalikult menetlusega seonduvat), 03.2007 (küsimust arutati majanduskomisjonis, maakomisjonis, lisa 7, 8 ), 04.2007.a. (küsimust arutati korduvalt vallavalitsuses) 07.2007 (volikogu istungit ei 13 3-07-2315 toimunud volikogu puhkuse tõttu), 08.2007 (detailplaneeringu algatamist ei saanud volikogus otsustada kaebaja ettepaneku tõttu läbirääkimiste alustamiseks), 09.2007 (menetleti kaebaja ettepanekut volikogus), 10.2007 (valmistati ette ja väljastati PRT) ei saa käsitleda vastustaja poolse tahtliku ja seadusevastase taotluse lahendamise viivitamisena. Perioodil 04-06.2007.a. toimus sisuline töö valla uue üldplaneeringu eelnõuga. Arvestada tuleb seda, et uue üldplaneeringu eelnõu kohaselt ei ole nimetatud maa-alale võimalik seafarmi rajada ja vallavalitsus on korduvalt kaebajat sellest informeerinud, et kaebaja ei teeks asjatuid kulutusi. Ka kehtivas üldplaneeringus on sätestatud, et mõeldes tulevikus arenevale turismile on mõeldamatu sigala jäämine Kiltsi mõisa külje alla. Kaebaja on seejuures järjepidevalt eiranud avalikku huvi ja lähtunud ainult oma majandushuvidest. Arvestades küsimuse keerukust, samuti vastuolu EhS § 19 lg 3 ja PlanS § 9 lg 11 vahel ja eelnevalt esitatud põhjendusi leiame, et kaebaja taotlust oleks saanud asjaga väga kiirustades kõige rohkem 2 kuud varem lahendada. Tuvastuskaebuse rahuldamiseks ei piisa ainult sellest, et kaebaja on seisukohal, et PRT ja KMH algatamisega oli viivitatud. Haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebuse esitaja põhjendatud huvist lähtuvalt on võimalik üksnes väga piiratud juhtudel nagu näiteks kahju hüvitamise nõude esitamisel või selle nõude ettevalmistamisel. Leiame, et antud juhul pole kaebajal võimalik rahaliselt hinnatavat kahju nõuet ka hiljem esitada, sest pole võimalik tõendada sellise kahju olemasolu. Vastustaja on seisukohal, et tegelikult kaebuse esitajal ei ole vastustaja süül kahju tekkinud ning seetõttu puudub põhjendatud huvi vaidlustatu õigusvastasuse tuvastamiseks, seega ei saa kaebus selle nõude osas kuuluda rahuldamisele. Vastus tühistamiskaebusele Kaebaja on avaldanud arvamust, et teda ei kaasatud PRT kehtestamisele suunatud menetlusse. Samas on kaebaja ise esitanud kohtule vallavolikogu 01.10.2007.a kirja, milles kaebajat on informeeritud, et PRT taotlus lahendatakse 09.10.2007.a toimuval vallavalitsuse istungil. Kirja on kaebaja saanud kätte 02.10.2007.a HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vallavalitsusel puudus vajadus saada lisaandmeid ja PRT tingimused oleks määratud samasugused ka kaebaja täiendava ärakuulamise korral. PRT p 16 sätestatut ei saa käsitleda keskkonnatingimusena ja siduda seda KMH aruandega nagu kaebaja ekslikult teeb. PRT osa III sätestab nõuded maaala planeerimisele. PRT p 16 sätestab üldised tingimused haljastuse rajamiseks, kusjuures haljastuse rajamise üksikasjad - puude liigid ja nendevahelised istutuskaugused määratakse hiljem kooskõlas keskkonnanõunikuga. PRT p 16 tingimused on mõistlikud, arvestades Kiltsi mõisa ja elamumaa sihtotstarbega kinnistute vahetut lähedust ja ei ole kaebajat ebamõistlikult koormavad. EhS § 19 lg 3 kohaselt määratakse PRT-ga ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused, millega määratletakse konkreetse ehitise püstitamiseks vajaliku ehitusprojekti lähtealus. PRT p 18.1 ja 25 lähtuvad otseselt eeltoodud sättest. Eskiisprojekti kooskõlastamise nõue ei riku kaebaja õigusi, pigem on see kaebajale kasulik, sest nii on võimalik vältida tulevikus tekkida võivaid vaidlusi ehitise arhitektuur-ehitusliku osa üle, mis võib viia valminud ehitusprojekti muutmiseni. Vastuolu leidmine PRT p 16 on meelevaldne, sest puude istutuskaugus jms. määratakse koostöös valla keskkonnanõunikuga. Seega ei saa juba ette väita, et farmihoonet ei oleks näha. Väär on kaebaja seisukoht, et PRT punktide 32.1 ja 32.2 puhul on tegemist õigusliku aluseta, ebamõistliku ja ebaselge tingimusega. Nimetatud tingimused on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 28.08.2001 määruse nr 288 „Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning 14 3-07-2315 siloladustamiskohtadele ja mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise ja hoidmise nõuded „ § 5 lg 1 ja

  1. Ebameeldiva lõhna mõistet on kasutatud välisõhu kaitse seaduse § 34 lg 1 tähenduses, mille kohaselt ebameeldiva või ärritava lõhnaga aine käesoleva seaduse tähenduses on inimtegevusest põhjustatud välisõhku eralduv aine või ainete segu, mis võib tekitada elanikkonnal soovimatut lõhnataju. PRT p 32 alapunktides 4 ja 5 on sätestatud üheselt mõistetavad, motiveeritud ja vajalikud tingimused. Arvestatud on seafarmi äärmiselt ebasoodsat asukohta Liivaküla küla tiheasustusala ja Kiltsi mõisa läheduses. Kiltsi mõis on oluline turismiobjekt, mille restaureerimiseks eraldati hiljuti Norra ja EMP finantsmehhanismidest üle 20 miljoni krooni. Mõisas asub Kiltsi Põhikool. Seafarmidest väljuv ebameeldiv lõhn on suureks probleemiks eriti piirkondades, kus asuvad tiheasustusalad, turismiobjektid jms. Eriti väljakannatamatuks muutub see lägahoidlate täitmisel ja tühjendamisel. P 32 on osundatud sellele, et kaebaja rakendaks tehnoloogilist lahendust, mis võimalikult palju välistaks ebameeldiva lõhna levimist ümbritsevasse keskkonda. Vastustaja ei nõustu, et selline tingimus on ebaproportsionaalne. Praktikas toimub lägahoidlate tühjendamine enamasti nii, et mingit tehnoloogiat olukorra parandamiseks ei rakendata ja läheduses elavate ja töötavate inimestega ei arvestata, mistõttu lägahoidlate tühjendamise perioodil saabub vallavalitsusele palju kaebusi ebameeldivast ja ärritavast lõhnast põhjustatud ebanormaalse olukorra kohta. Kaebaja on sisuliselt väljendanud seisukohta, et ei kavatsegi sellise olukorra vältimiseks midagi ette võtta ja soovib seafarmi projekteerimisel näha kõige odavamaid lahendusi. Meelevaldne on kaebaja järeldus, et vastustaja arvates peab hoidla täitmise ja tühjendamise protsess olema täiesti lõhnatu. Arvestades eeltoodut palub vastustaja jätta esitatud kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja vastus vastustaja vastuväidetele: Vastustaja arutelu teemal, mis käsitleb planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 11 sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu (kuid mitte vastustaja) õigust algatada detailplaneeringu koostamine muudel juhtudel, kui PlanS § 3 lg 2 seda sätestab, on tervikuna asjakohatu. Esiteks ei ole käesoleval juhul tegemist sellise alaga, mille suhtes detailplaneeringu koostamine on PlanS § 3 lg 2 kohaselt kohustuslik. Teiseks ei ole kaebajal teavet selle kohta, et Väike-Maarja Vallavolikogu oleks arutanudki detailplaneeringu algatamist ajavahemikul, mis jäi PRT taotluse esitamise ning PRT kehtestamise ja KMH algatamise vahelisse perioodi, rääkimata detailplaneeringu vastuvõtmisest ja kehtestamisest. Vastustaja on kohtule esitanud küll sellekohase eelnõu, mis on dateeritud 29.08.2007.a (vastuse lisa 4), kuid kaebajal ei olnud sellise eelnõu olemasolu teada ning kaebaja sai eelnõu alles kohtu kaudu, kui kohus edastas kaebajale vastuse kõik materjalid. Samaaegselt tekib küsimus, miks eelnõu kannab 29.08.2007.a kuupäeva, kui PRT taotlus esitati juba 16.02.2007.a? Eelnõu kinnitab kaebaja seisukohta, et PRT taotluse lahendamisega seadusvastaselt viivitati. Samuti kuulub PRT taotluse lahendamine siiski vastustaja pädevusse, kellele PRT taotlus oli adresseeritud. Eelnõu varjamine haldusmenetluse käigus ja selle esitamine alles kohtule näitab järjekordselt vastustaja seadusvastast käitumist. Kaebajale ei ole teada ka see, kes ja millal selle eelnõu tegelikult koostas. Vastustaja seadusvastast käitumist haldusmenetluses näitab selgelt ka asjaolu, et kaebaja taotles 14.06.2007.a järelepärimises täpset informatsiooni ja dokumente, mis kajastavad PRT 15 3-07-2315 taotluse menetluse käiku volikogu komisjonides ja PRT taotluse suhtes volikogu komisjonides avaldatud seisukohti, kuid vastustaja taotletud teavet ühelgi kujul kaebajale ei esitanud. Alles vastusele lisati volikogu majanduskomisjoni ja maakomisjoni koosoleku protokollid (t lk 147 jj), kuid neis sisalduv paarilauseline informatsioon ei anna PRT taotluse menetluse käigust teavet. Peale selle näitavad komisjonide protokollid seda, et PRT taotlust tegelikult ei arutatud vaid mõlema komisjoni koosolekul toimus arutelu üldplaneeringu teemal, st asjassepuutumatus küsimuses. Isegi, kui PRT taotlust oleks koosolekutel arutatud, toimusid koosolekud juba 14.03.2007.a ja 15.03.2007.a ning taas kerkib küsimus, miks PRT taotlus lahendati ja KMH algatati 09.10.2007.a, kui juba märtsis toimusid väidetavalt sisulised arutelud PRT taotluse teemal, mida protokollid siiski ei kinnita. Volikogus arutamisele tulevaid küsimusi valmistab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KoKS) § 30 lg 1 p 1 kohaselt ette vastustaja. Kui vastustaja leidis, et tegemist on niivõrd olulise küsimusega, mis vajab volikogu otsust, pidanuks ta selle küsimuse lülitama volikogu istungi päevakorda kohe, mida vastustaja ei teinud, püüdes jätta PRT taotluse menetlemisest vaid näiliku mulje. Asjakohatu on siinkohal viide vallavolikogu suvepuhkusele, sest vastustaja viivitas juba enne suvepuhkuse algust tahtlikult asja volikogu ette viimisega, samuti oli PRT taotluse lahendamiseks ette nähtud tähtaeg volikogu suvepuhkuse alguseks niikuinii kordades ületatud. Vastustaja püüab jätta muljet PRT taotluse igakülgsest ja põhjalikust menetlemisest, kuid tegelikult venitati PRT taotluse lahendamisega kõikvõimalikul viisil. Vastustajat sundisid PRT taotlusega tegelema pigem kaebaja järelepärimised (kaebuse lisad 3 ja 5), sest enne nende esitamist ei toimunud PRT taotluse menetluses praktiliselt mingit sisulist menetlust. Viimati öeldut kinnitavad volikogu komisjonide protokollid. Kuna seaduses on PRT taotluse lahendamiseks ette nähtud 15 päevane tähtaeg, tuleb asi otsustada ja otsus taotlejale teatavaks teha selle tähtaja piires. Vastupidine tähendaks omavoli heakskiitmist ja seda, et vastustajal on lubatav seadust rikkuda. Õiguslikult ei eksisteerinud mingeid takistusi PRT taotluse lahendamiseks ja KMH algatamiseks seaduses sätestatud tähtaja või vähemalt mõistliku tähtaja jooksul, arvestades ka seda, et volikogu ei olnud kehtestanud ala detailplaneeringut ning ei kavatsenud seda ka algatada. Asjakohatud on vastustaja poolt kohtule esitatud vallavolikogu 25.10.2006.a otsus nr 65 ja 24.01.2007.a otsus nr
  2. Tegemist on muude haldusmenetlustega, mille asjaolusid ei ole kaebajal võimalik kommenteerida, kuna need asjaolud ei ole kaebajale teada ega peagi olema. Kaebaja on esitanud kaebuse tema suhtes läbi viidud haldusmenetluses aset leidnud rikkumiste peale. Otsustest nr 65 ja nr 1 nähtub siiski piisavalt, et asjaolud erinevad täielikult käesoleva kohtuasja asjaoludest, mille puhul võib esile tuua järgneva: * kaebaja ei kavanda Kiltsi farmis nuumseakasvatust, kusjuures nuumseakasvatus avaldab keskkonnale oluliselt suuremat mõju, kui emisefarm (põrsakasvatus); * kaebaja ei kavanda põrsakasvatust Ebavere külas, kus OÜ Voore Mõis ja OÜ SF Pandivere nuumseakasvatust kavandavad; * kaebaja kavandab põrsakasvatust Kiltsi farmis, mis on juba algselt ehitatud ja ette nähtud sigalakompleksiks ning olnud sigalana kasutuses, kuid OÜ Voore Mõis ja OÜ SF Pandivere kavandavad nuumseakasvatust kohas, kus seakasvatust varem üldse ei ole toimunud. 16 3-07-2315 Asjakohatu on vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-37-
  3. Selles lahendis on kohaldatud varemkehtinud planeerimis-ja ehitusseaduse (PeS) sätteid. Käesoleval ajal kehtib PlanS ja PeS enam ei kehti. Samuti ei ole käesolev vaidlus ühelgi viisil seotud tootmistegevuse lõpetamisega või maa-ala juhtfunktsioonide määramisega. Käesolev vaidlus on seotud vastustaja poolt toime pandud seadusvastaste viivitustega ja vastustaja poolt välja antud osaliselt ebaseadusliku haldusaktiga (PRT). Vastuses on viidatud tulevasele üldplaneeringule, mis kehtestavat piirangud kaebaja omandi ja ettevõtluse suhtes. Valla üldplaneeringu vastuvõtmine ja kehtestamine on KoKS § 22 lg 1 punktide 31 ja 32 kohaselt volikogu, mitte vastustaja pädevus. Millisel kujul valla üldplaneering kehtestatakse, ei ole teada, kuid käesolev vaidlus ei ole kuidagi seotud üldplaneeringuga. Samuti ei õigusta tulevane üldplaneering kaebaja õiguste järjekindlat ja tahtlikku rikkumist haldusmenetluses. Lisaks sellele ei ole vastustaja suutnud kaebajale siiani selgitada, millised kehtivad õigusaktid annavad õiguse selliste omandi-ja ettevõtluspiirangute kehtestamiseks. Vastustaja viitab veel kaebaja ja valla esindajate kohtumisele, mis toimus vallamajas tõepoolest 04.09.2007.a kaebaja ettepanekul. Kaebaja soovis täpsemalt teada, miks vallavalitsus kaebajale pidevalt vastu töötab. Kohtumise soov oli ajendatud ka sellest, et kaebaja järelepärimistele ei andnud vastustaja ammendavat informatsiooni PRT taotluse menetlemise käigu ja viibimise põhjuste kohta. 04.09.2007.a kohtumisel ei teavitanud kohtumisest osa võtnud valla esindajad (volikogu esimees, vallavanem ja jurist-nõunik) kaebajat sellest, et volikogule kavatsetakse esitada detailplaneeringu algatamise eelnõu ja see võeti 04.09.2007.a kohtumise tõttu volikogu päevakorrast tagasi. Nagu varem öeldud, sai eelnõu olemasolu kaebajale teatavaks siis, kui kohus saatis kaebajale vastuse koos lisadega. Siiski tuleb rõhutada veelkord PRT taotluse lahendamiseks ette nähtud aega, mis 04.09.2007.a kohtumise päevaks oli ammu ületatud. Samuti ei takistanud miski küsimuse lülitamist volikogu istungi päevakorda varem, sest päevakorrad valmistab ette vastustaja ise. Seega on 04.09.2007.a kohtumisele viitamine vastustaja poolt ettekääne, millega vastustaja soovib õigustada seadusvastast viivitust, kuid kohtumine seda ei õigusta. Kaebaja rõhutab, et seadusliku haldusmenetluse läbiviimise eest vastutab haldusorgan, mitte kaebaja, ning seaduse kohaselt ei ole oluline, et kaebaja soovis valla esindajatega kohtuda, sõltumata isegi sellest, mis põhjusel valla esindajatega kohtumine toimus. Kaebaja poolt esitatud järelepärimistest nähtuvalt on kaebaja kogu aeg olnud seisukohal, et PRT taotlus tulnuks lahendada 15 päeva jooksul. Samuti ei ole õige vastustaja väide nagu oleks kaebaja olnud valmis loobuma PRT taotlusest ja seafarmi ehitamisest. Kaebaja on pidevalt toonitanud, et PRT taotlus tuleb lahendada, mitte selle lahendamisest hoiduda. Eksitav ja vastuolus volikogu 26.09.2007.a istungi protokollist nähtuvate asjaoludega on vastustaja väide, et volikogu ei toetanud 26.09.2007.a istungil Kiltsi farmi ostmist (vt lisa 1). Volikogu 26.09.2007.a istungi protokoll näitab selgelt, et vastustaja ei valmistanud Kiltsi farmiga seotud küsimusi volikogu jaoks ette ja Kiltsi farmi ostmist sellel volikogu koosolekul ei arutatudki. Volikogu juhtis sellel koosolekul vallavalitsuse esindajate (vallavanem, juristnõunik) tähelepanu hoopis seaduserikkumisele kaebaja PRT taotluse menetlemisel ja toetas PRT väljaandmist, kusjuures PRT andmise vastu ei olnud ükski volikogu liige. Eeltoodud põhjusel on eksitavad ja vastuolulised vastustaja kõik väited, mis puudutavad väidetavat detailplaneeringu algatamise kava, volikogu väidetavat vastuseisu PRT väljastamisele ning 17 3-07-2315 farmi rekonstrueerimisele ja põllumajandustootmises kasutuselevõtmisele. Vallavolikogu ei ole kordagi avaldanud vastuseisu PRT väljaandmisele ning vastuseis on tekitatud kunstlikult vastustaja enda initsiatiivil, mida püütakse presenteerida, kui kohaliku omavalitsuse ja avalikkuse vastuseisu. Vastustaja väidab ebaõigesti, et küsimuse menetlemisega on pidevalt tegeletud, sest küsimusega tegelemine oli näiline. Isegi, kui see nii ei oleks, tuleb haldusorganil taotlusi lahendada seaduses ette nähtud aja jooksul või vähemalt mõistliku aja jooksul. Ainuüksi küsimuse pidevast menetlemisest (mis toimus kauem, kui kaheksa kuud) ei piisa. Samuti ei saa kohalikule omavalitsusele olla üllatav, et Kiltsis asub sigalakompleks, mida soovitakse rekonstrueerida. Kui küsimus oli vastustaja jaoks niivõrd oluline, siis ei seganuks miski juba varem detailplaneeringu algatamist, kui vald leidnuks, et sellekohased alused (PlanS § 9 lg 11) esinevad. Seda kohatum on nüüd siduda PRT taotlust kohaliku omavalitsuse planeerimisdiskretsiooniga (mida ei ole teostatud) ning väita, et EhS § 19 lg 3 ja PlanS § 9 lg 11 on omavahel vastuolus, kuigi nende sätete omavaheline vastuolu ja seos käesolevas asjas puudub. Hea halduse põhimõttega ja seadusega on vastuolus, kui vastustaja asub planeerimisdiskretsioonile rõhuma pärast PRT taotluse esitamist. Kui vald soovinuks kasutada planeerimisdiskretsiooni, pidanuks ta seda tegema tunduvalt varem, aga mitte siis, kui PRT taotlus oli esitatud. Vastustaja on tegelenud Kiltsi farmi küsimusega juba 2004.a aprillis, määrates oma korraldusega nr 118, et sigalakompleksi toonasel omanikul (AS Aico Agro) on õigus erastada sigalakompleksi juurde teenindusmaad (vt lisa 2). Korralduses nr 118 on selgesõnaliselt märgitud: „Hoone kompleksi sihtotstarbeliseks kasutuselevõtmiseks tuleks teostada kapitaalremont (välja ehitada ventilatsiooni-ja elektrisüsteemid, sigade pidamiseks vajalikud aiad, sööda süsteemid, sõnniku väljutussüsteemid, rajada nõuetekohased lägahoidlad jms).“ Eeltoodust tulenevalt on vallavalitsus juba 2004.a kevadel möönnud, et hoonekompleks võidakse sigalana uuesti kasutusele võtta, kuid kasutuselevõtmise eelduseks on kapitaalremont. Seda arusaamatum on vastuseis nüüd, kus kaebaja soovib vastavalt vastustaja nägemusele seda teha ja sigalakompleksi kaasaja nõuetele vastavalt rekonstrueerida. Kaebaja kavatsusi ja nende kavatsuste kooskõla vastustaja varasema nägemusega kinnitab käesolevaks ajaks valminud „OÜ Põlva Peekon Kiltsi farmi rekonstrueerimise ja taaskäivitamise keskkonnamõju hindamise programm“ (vt lisa 3, edaspidi: KMH programm), mis on vastustajale teatavaks tehtud, et läbi viia seaduse nõuetele vastav avalik menetlus. Praegu teadaolevalt toimub KMH programmi avalik arutelu 11.03.2008.a . Ebaõige ja seadusega vastuolus on vastustaja seisukoht, et PRT ei ole tegevusloaks

tähenduses ning KMH on käesoleval juhul algatatud üksnes „ökonoomsema lahenduse saamiseks ja otseselt seadusest tulenevat kohustust selleks ei ole“. Esmalt tuleb märkida, et kauem, kui kaheksa kuud väldanud haldusmenetlust on ka parima tahtmise korral võimatu pidada ökonoomseks, efektiivseks ja eesmärgipäraseks. Vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlus on otseses vastuolus HMS §-iga 5 lg 2. PRT taotluse andmetest nähtub, et kaebaja kavandab olulise keskkonnamõjuga tegevust. Vastustaja korralduses nr 461 on viide

§ 6

lõike 1 punktile 27 ja kaebaja poolt kavandatavale tegevusele.

§ 6

lg 1 p 27 sätestab, et kaebaja poolt kavandataval tegevusel on seadusest tulenevalt oluline keskkonnamõju. Vastustajal puudus tegelikult kaalutlusruum küsimuses, kas algatada KMH menetlus või mitte. Lisaks sellele on PRT ehitusloale (

§ 7p 1) eelnev eelhaldusakt.

PRT ja tulevane võimalik ehitusluba (põhihaldusakt) on omavahel otseselt seotud, mida on põhjalikumalt käsitletud kaebuse punktis 4. PRT määrab vähemalt osa ehitisele esitatavaid 18 3-07-2315 nõudeid. Seetõttu ei ole õige vastustaja seisukoht, et PRT annab pelgalt ehitusprojekti koostamise õiguse. Seega on lisaks eelöeldule tegemist tegevusloaga

§ 7p 4 mõistes.

Vastustaja poolt antud PRT sisu analüüsides on samuti näha, et sellega soovitakse kehtestada ehitamisele ja ehitisele esitatavaid nõudeid. Samuti ei ole vastustaja oma vastuses selgitanud, millal tulnuks KMH tema arvates algatada, kui seda ei tulnuks teha PRT kehtestamisega samaaegselt. KMH algatamine on antud juhul vastustaja seadusest tulenev otsene kohustus, mille täitmisega vastustaja viivitas. Seadusest ei tulene vastustaja seisukoht, et kaebaja ei taotlenud KMH algatamist. Kaebaja ei pea esitama vastustajale taotlusi selleks, et vastustaja asuks seaduses sätestatud kohustusi täitma. Kaebaja esitas vastustajale PRT taotluse, millest nähtuvalt pidi vastustaja KMH ise algatama. Kuna vastustaja viivitas PRT väljastamisega ja KMH algatamisega, siis ei ole kaebaja jaoks lõppastmes sisulist vahet kumma haldusakti (korraldus nr 460 või korraldus nr 461) andmisega vastustaja vähem või rohkem viivitas, sest tulemus on kaebaja jaoks üks ja sama: kaebaja ei saanud asuda oma õiguste realiseerimisele, mille tõttu ehitusprojekti koostamine, KMH hindamine ning sellega seonduvalt rekonstrueerimise võimalik alustamine ja farmi majandustegevuses kasutuselevõtmine on juba praegu olulisel määral edasi lükkunud. Haldusakti adressaadile võib kahju tekitada igasugune avaliku võimu õigusvastane viivitus. Hetkel ei ole kaebajal võimalik end õigusvastase viivituse eest kaitsta muul viisil, kui tuvastuskaebusega, sest lõpuks PRT väljastati ja KMH algatati ning ei ole selge, kui kaua täpselt kaebaja poolt kavandatava tegevuse alustamine viibinud on. Kui sellisel juhul ei ole kaebajal võimalik end kohtulikult kaitsta, siis võiks avalik võim venitada oma kohustuste täitmisega talle sobiva ajani ning alles siis haldusaktid välja anda või keelduda sellest, kusjuures õiguslikku hinnangut haldusorgani käitumisele ei olekski enam võimalik anda. Kuigi vastustaja leiab, et tuvastuskaebuse esitamine on võimalik väga piiratud juhtudel, siis on selline seisukoht antud juhul vastuolus nii seadusega, kui ka Riigikohtu praktikaga, millele kaebuse punktis 3 on viidatud. Vastustaja seevastu ei ole viidanud ühelegi kohtulahendile, mis tema seisukohta toetaks. Samuti ei ole tuvastuskaebus esitatud üksnes põhjendatud huvist lähtudes, vaid kaebaja on ära näidanud ka subjektiivsete õiguste rikkumise, mille vastustaja haldusmenetluses toime pani. PRT vaidlustatud tingimuste osas jääb kaebaja kõikidele nendele seisukohtadele, mis on esitatud kaebuse punktis 4, lisades veel järgmist: Küllaltki küüniliseks tuleb pidada vastustaja selgitust, mille järgi oli kaebajat PRT kehtestamisele suunatud menetlusest informeeritud 01.10.2007.a kirjaga (kaebuse lisa 7). Mainitud kahelauselisest kirjast ei ole võimalik välja lugeda haldusorgani kavatsusi PRT osas ega haldusmenetluse muid olulisi asjaolusid. Vastustaja seisukoht, mille kohaselt: „vallavalitsusel puudus vajadus saada lisaandmeid ja PRT tingimused oleks määratud samasugused ka kaebaja täiendava ärakuulamise korral“ peegeldab küll ilmekalt vastustaja suhtumist kaebajasse, kuid see seisukoht ei ole kooskõlas HMS sätestatud menetlusnormidega ja hea halduse põhimõttega, eriti kui kaebajat koormatakse suvaliselt ja hoolimatult ebaproportsionaalsete rahaliste kohustustega ilma, et kavandatava tegevuse võimalik mõju oleks KMH menetluses välja selgitatud ja ilma, et kaebajale oleks antud vähimatki võimalust anda omapoolseid seisukohti PRT kohta. Vastustaja viide HMS § 40 lg 3 punktile 2 on siinjuures täiesti asjakohatu. Allakirjutanu ja valla jurist-nõuniku telefonivestluses selgitas 19 3-07-2315 viimane täiendavalt, et PRT kehtestati vastustaja poolt meelega sellisena lootuses, et kaebaja PRT-d ei vaidlusta. Kaebaja on kaebuses esile toonud, et farmi eeldatava keskkonnamõju kohta antakse vastused KMH käigus, mille lõpptulemusena annab keskkonnaekspert KMH aruandes soovitused, kas ja milliseid leevendusmeetmeid on soovitav farmi keskkonnamõju arvestades kohaldada. Kuna käesolevaks ajaks on koostatud KMH programm, siis on sellest dokumendist juba praegu näha, millistele küsimustele KMH läbiviimise käigus olulist tähelepanu pööratakse. KMH ongi ette nähtud selleks, et anda vastustajale teavet konkreetse farmi võimaliku keskkonnamõju kohta. Seaduses ei ole farmi keskkonnamõju väljaselgitamiseks ette nähtud muud võimalust. Asjaolu, kas ja millisel määral eraldub farmi tegevuses välisõhku nn ebameeldivat lõhna, tehakse samuti kindlaks KMH käigus, sest muul viisil ei ole võimalik selles selgusele jõuda. Analoogsetes KMH aruannetes on tavapärane, et selles hinnatakse välisõhu seisundit, välisõhu saastetaset modelleeritakse, võttes seejuures arvesse farmi tehnilisi omadusi, mahtusid, kavandatavat tehnoloogiat, kohalikke meteoroloogilisi tingimusi inimasustust jne. Seda kõike kavatsetakse teha ka käesoleval juhul (vt lisa 3, KMH programm). Kohatu on vastustaja viide lägahoidlate tühjendamise senisele praktikale vallas, mis kaebajaga ühelgi viisil seotud ei ole. Kui vastustaja leiab, et valla seakasvatajad rikuvad vallas õigusakte või neile välja antud tegevuslubade (sh keskkonnalubade) tingimusi, on vastustaja kohustus selles osas aktiivsust ilmutada, mitte kritiseerida põhjendamatult ja abstraktselt kaebajat, kes ei ole vallas seakasvatust alustanudki ja kes teiste seakasvatajate eest mõistetavalt vastutada ei saa. TÄIENDAVAD DOKUMENTAALSED TÕENDID Kohtule varem esitatud tõenditele lisaks esitab kaebaja järgmised tõendid: Väike-Maarja vallavolikogu 26.09.2007.a istungi protokoll Volikogu istungi protokollist nähtuvate andmetega soovib kaebaja tõendada käesoleva menetlusdokumendi p 1 esile toodud asjaolusid, samuti seda, et vastustaja viivitas olulisel määral farmiga seotud küsimuse volikogule tutvustamist, kuigi rõhutas seda vajadust juba 01.03.2007.a saadetud kirjas. Volikogu protokolli ei olnud alust esitada varem, sest vastustaja viitas sellele vastuses ja kaebaja sai protokolli ärakirja teabenõude alusel kätte 21.02.2008.a. Väike-Maarja vallavalitsuse 13.04.2004.a korraldus nr 118 Vallavalitsuse korraldusest nr 118 nähtuvate andmetega soovib kaebaja tõendada käesoleva menetlusdokumendi p 1 esile toodud asjaolusid, esmajoones seda, et farmi olemasolu ja sellega seonduv ei saa kohalikule omavalitsusele tulla üllatusena, sest teemaga on tegeletud juba aastaid varem ning vastustaja on möönnud vajadust farm rekonstrueerida. Vallavalitsuse korralduse esitamise tingivad eeskätt vastuses toodud ebaõiged väited. KMH programm ja väljavõte Ametlikest Teadaannetest 20 3-07-2315 KMH programmiga soovib kaebaja tõendada, et PRT vaidlustatud osa on kehtestatud ilmselgelt ennatlikult ja puuduliku teabe tingimustes ning KMH käigus käsitletakse farmi eeldatavat keskkonnamõju põhjalikult ja nii, nagu on esile toodud kaebuse p

  1. Samuti soovib kaebaja KMH programmis sisalduva teabega tõendada käesoleva menetlusdokumendi p 1 esile toodud täiendavaid asjaolusid. KMH programmi ei olnud võimalik esitada koos kaebusega, sest KMH programmi koostati pärast korralduse nr 461 kaebajale teatavakstegemist ja PRT vaidlustamiseks HKMS-is ette nähtud 30 päevase kaebetähtaja möödumist. Teade kohtule esitatava KMH programmi avaliku väljapaneku ja arutelu kohta ilmus Ametlikes Teadaannetes alles 26.02.2008.a. Kaebaja leiab, et HKMS ja TsMS kohaselt on tegemist asjakohaste ja lubatavate tõenditega, mis on käsitletavad dokumentaalsete tõenditena ja mille alusel on kohtul võimalik kindlaks teha asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esindaja advokaat Karl Kask kaebuse juurde, palus selle rahuldamist ja menetluskulu summas 42 586.70 välja mõistmist. Vastustaja Väike- Maarja Vallavalitsuse esindaja Peeter Rahnik jäi kohtule esitatud vastuväidete juurde, palus jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulu vähendada. KOHTU PÕHJENDUSED Esitatud kaebus on lubatud ning on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus tugineb toimiku 3- 07 -2315 materjalidele ja kohtuistungi protokollile. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud tuvastamiskaebuse ning tühistamis- ja kohustamiskaebuse. Ehitusseaduse § 19 lg 1 p 2 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on projekteerimistingimused ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused, mis määratakse ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega 15 päeva jooksul vastava taotluse esitamise päevast arvates. Projekteerimistingimuste koostamisel lähtutakse üldplaneeringust selle olemasolu korral. Seega määratakse projekteerimistingimustega siduvalt kindlaks need alused, millest tuleb lähtuda ehitusprojekti koostamisel. Projekteerimistingimuste näol on järelikult tegemist haldusaktiga. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud haldusaktide motiveerimise tähtsust. Motiveerimine on vajalik selleks, et isik mõistaks, mis põhjustel tema õigusi piiratakse ja et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust (vt näiteks kolleegiumi
  2. mai
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-47-97 ja
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00). Samuti aitab haldusakti motiveerimine tagada haldusorgani enesekontrolli, sundides teda haldusakti andmise poolt- ja vastuargumente enne akti andmist läbi mõtlema (vt kolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Eriti suurt tähtsust omab motiveerimine ulatusliku diskretsiooniruumiga otsuste puhul (vt kolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Projekteerimistingimuste kindlaksmääramisel teostab kohalik omavalitsus vaieldamatult ulatuslikku diskretsiooni. Seni vaid üldplaneeringus (kui see on olemas) sisaldunud üldiselt reguleeritud ehituslikud küsimused konkretiseeritakse projekteerimistingimustega kindla ehitise püstitamise tingimusteks. Seega on projekteerimistingimuste kindlaksmääramisel haldusorganil ulatuslik diskretsiooniruum ning oluline on sellise otsuse motiveerimine. Vajalik on nende projekteerimistingimuste motiveerimine, millega ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes 21 3-07-2315 kitsendatakse. Isikul on õigus teada, mis põhjustel selline kõrvalekaldumine üldistest tingimustest tema kahjuks tehakse. Väike-Maarja Vallavalitsuse 09.10.2007.a korralduses nr 460, millega projekteerimistingimused kindlaks määrati, ei ole motiveeritud, miks nähti ette just sellised üldplaneeringust erinevad projekteerimistingimused. Väike-Maarja Vallavalitsus korralduse nr 460 sissejuhatuses on üksnes märgitud, et korralduse andmisel on aluseks võetud EhS § 19 lg 3 ja Väike- Maarja valla Ehitusmääruse p.
  10. Korralduse lahutamatuks lisaks olevas esitatud projekteerimistingimuste loetelu punktides 16; 18.1; 25; 32.1; 32.2; 32.4 ja 32.5 puudub motivatsioon ja õiguslik põhjendus vastavatele seadusesätetele (t lk 31-36). Vastustaja pole vaidlusaluses korralduses märkinud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 30 lg 1 p 2, millest tulenevalt on ta nimetatud korraldust pädev andma. Riigikohtu Halduskolleegium on rõhutanud, et haldusakti motivatsioon peab koosnema õiguslikust ja faktilisest motivatsioonist, mis oleksid omavahel loogiliselt seotud (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
  11. märtsi
  12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Käesoleval juhul on vaidlustatud haldusaktis viidatud üksnes mõnele sättele, mis reguleerivad peaasjalikult vallavalitsuse pädevust projekteerimistingimuste väljastamisel ja projekteerimistingimuste väljaandmise menetlust. Selline õiguslik motivatsioon on ebapiisav. Väike- Maarja Vallavalitsus ei ole projekteerimistingimustes erinevate nõuete kehtestamisel viidanud õiguslikele alustele, mis annaksid talle õiguse reguleerida selliseid küsimusi projekteerimistingimustes. Samuti ei ole vaidlustatud projekteerimistingimustes põhjendatud, miks on peetud õigeks just niisuguste piirangute kehtestamist. Halduskohus leiab, et käesoleval juhul on projekteerimistingimuste punktide 16; 18.1; 25; 32.1; 32.2; 32.4 ja 32.5 motiveerimatus niivõrd ilmne, et kohus rahuldab kaevatud punktide osas kaebuse. Kuna OÜ Põlva Peekon kaebus rahuldatakse täies ulatuses, ei hakka halduskohus käsitlema üksikuid projekteerimistingimuste vaidlustatud punkte ja nende õiguspärasust. Projekteerimistingimuste väljaandmise uues menetluses peab Väike- Maarja Vallavalitsus vaidlusalused küsimused (punktid) uuesti lahendama ning motiveerima tehtud valikuid vähemalt juhtudel, kus isiku õigusi piiratakse. EhS § 19 lg 4 p 1 sätestab, et ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused määratakse valla või linna ehitusmääruses. Samuti määratakse EhS § 19 lg 4 p 4 kohaselt ehitusmäärusega linna või valla osade, sealhulgas miljööväärtuslike hoonestusalade planeerimise ja ehitamise põhimõtted ja nõuded. Neist sätetest järeldub, et valdavas osas peabki projekteerimistingimustega reguleeritavate küsimuste loetelu olema sätestatud valla või linna ehitusmääruses. KOKS § 22 lg 1 p 29 järgi on valla või linna ehitusmääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine volikogu ainupädevuses. Halduskohus rõhutab, et nagu halduse igasugusel tegevusel, peab PS §-st 3 tulenevalt ka projekteerimistingimustega isikule piirangute kehtestamisel olema seaduslik alus. Kohus leiab, et projekteerimistingimuste sisu - mida projekteerimistingimustega reguleerida võib peaks vähemalt üldisel tasandil olema sätestatud seaduses, eeskätt Ehitusseaduses. Käesoleval ajal seda sätestatud ei ole ning projekteerimistingimuste reguleerimiseseme määratlemine on suures osas kohalike omavalitsuste pädevuses. halduskohus märgib, et ka sellises olukorras peab kohalik omavalitsus projekteerimistingimustes reguleerima üksnes neid küsimusi, mille reguleerimiseks on tal seadusest, määrusest või kohaliku omavalitsuse määrusest tulenev õiguslik alus. Tartu halduskohus tühistab kaebuse rahuldamisel vaidlustatud projekteerimistingimused vaid nende punktide osas, milles on OÜ Põlva Peekon need vaidlustanud. OÜ Põlva Peekon taotles kaebuses ka Väike-Maarja Vallavalitsuse kohustamist asja uueks läbivaatamiseks. Selles osas kuulub kaebus samuti rahuldamisele. Projekteerimistingimuste 22 3-07-2315 tühistatud punktide osas tuleb Väike-Maarja Vallavalitsusel projekteerimistingimuste väljastamise taotlus uuesti lahendada. Kohus märgib, et kui projekteerimistingimuste vaidlusaluste punktide tühistamisel osutub võimatuks kehtima jätta ülejäänud osa OÜ-le Põlva Peekon antud projekteerimistingimustest, siis saab Väike- maarja Vallavalitsus kaaluda ka ülejäänud projekteerimistingimuste kehtetuks tunnistamist ning OÜ Põlva Peekon projekteerimistingimuste väljastamise taotluse tervikuna uuesti lahendamist. Tuvastamiskaebus kuulub samuti rahuldamisele, kuna Väike-Maarja Vallavalitsus pidi kooskõlas EhS § 19 lg-ga 3 (millele viitab vastustaja korraldus nr 460) määrama PRT ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega 15 päeva jooksul vastava taotluse esitamise päevast arvates. Kaebaja esitas vastustajale PRT taotluse 16.02.2007.a, aga PRT kehtestati ja KMH algatati alles 17.10.2007.a. Seega üle 7 kuu hiljem, kui lubatud tähtaeg oli vaid 15 päeva taotluse esitamise päevast arvates. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi:

) § 7 p 4 kohaselt on PRT tegevusloaks

tähenduses ning vastustaja Väike- Maarja Vallavalitsus otsustajaks

§ 9

tähenduses.

sätetele viitab ka vastustaja korraldus nr 461, millega KMH algatati.

§ 11

lg 2 kohaselt vaatab otsustaja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul. Seega ei tohtinud PRT kehtestamine ja KMH algatamine võtta aega kauem, kui EhS §-is 19 lg 3 sätestatud 15 päeva. EhS § 1 lg 3 ja

§ 1lg 2 kohaselt kohaldatakse nendes seadustes sätestatud menetlusele HMS sätteid.

Kui seaduses on haldusorganile antud konkreetne tähtaeg menetluse läbiviimiseks, tuleb haldusmenetlus läbi viia ja haldusakt adressaadile teatavaks teha selle tähtaja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et seaduses sätestatud tähtaja rikkumine oleks seaduslik. Riigikohtu HK on 06.06.1997.a otsuses nr 3-3-1-16-97 asunud näiteks seisukohale, et kui pädev riigiasutus haldusmenetluses viivitab taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada taotleja kahjuks. Väike-Maarja Vallavalitsuse viivitamine talle pandud kohustuse täitmisel ei ole põhjendatud ja on seega seadusevastane. Kohtutoimikus on kuludokumendid kohtukulude summas 50 252. 27 krooni kandmise kohta ja OÜ Põlva Peekon esindaja advokaat K. Kask taotlus õigusabikulude summas 42 586.67 krooni väljamõistmiseks. Loetletud kohtukulud on põhjendatud ning kuuluvad HKMS § 93 lg 1 alusel kaebuse esitaja OÜ Põlva Peekon kasuks väljamõistmisele. Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulu nõuet. Kohus kohaldas HKMS § 25, § 26 lg 1 p 1-3 , § 28 lg 1, § 31 lg 1, 4, § 92 lg 1 Ülle Polluks Kohtunik 23

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.