3-07-303 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Lea Kuuse 31.mail 2007. a Tallinnas 3-07-303 Haldusasi Eesti Evangeelse Lute

§ 53sätestab asja olulise osa mõiste.

Eraldades sakraalhoonest altari või muu religioosse kombetalituse läbiviimiseks vajaliku inventari ei oleks enam tegemist kirikuga.

§ 57sätestab päraldise mõiste.

Kirikus olev inventar teenib peaasja ja on sellega seotud nii eesmärgi kui ka vastava ruumilise seoses kaudu.

§ 57

järelduvalt ei saa Nõmme Rahukoguduselt õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisust välja arvata kiriku inventari, kuivõrd tegemist on ühtsesse tervikusse kuuluvate asjade kogumiga.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna vaidlustatava otsuse kohaselt ei kuulu kõnealune vara omandireformi objektide hulka, siis järelikult ei kuulu nimetatud vara EELK Nõmme Rahu kogudusele, kuigi on omandatud koguduse enda poolt või annetatud kogudusele. Kaebaja hinnangul peaks ÕVVTK linnakomisjoni otsuses olema selgelt ja üheselt arusaadavalt fikseeritud, et kirikuinventar moodustab kirikuhoonega ühese terviku ning on samuti õigusvastaselt võõrandatud vara. Kuigi vastustaja on selgitanud, et tegemist ongi ühtse tervikuga, mis on kaebajale tagastatud 2 ja üle antud, millest järeldub, et kirikuhoone ja selles olevad esemed moodustavad kogumi õigusvastaselt võõrandatud varast, ilmneb vaidlustatud otsuse sisust vastupidine järeldus – kirikuinventar omandireformi objektide hulka ei kuulu ning selle tagastamine võimalik ei ole. Kaebuse esitaja hinnangul seatakse vaidlustatud haldusaktiga kahtluse alla kaebuse esitaja omandiõigus nimetatud vara suhtes. Kaebajale on arusaamatu, missugune omandiõiguslik staatus on kirikuinventaril.
2. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud haldusakt arusaamatu ja vasturääkiv ning seega ei ole haldusakt õiguspärane. 10.Kaebuse esitaja taotleb ÕVVTK Linnakomisjoni otsuse tühistamist . III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 11.ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon on seisukohal, et vaidlustatud otsus vastab kehtivale seadusele, on sisult õige ja vormivigadeta ning ei riku kaebuse esitaja õigusi.
3. ORAS § 11 lg 1 nimetab omandireformi objektid ning piiritleb ammendavalt ORAS alusel tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara. Haldusorganil puudub õigus omandireformi loetelu objektide täiendamiseks. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks laiendada sisustuse mõistet rohkematele ehitistele kui tootmishoonetele, mistõttu väide kiriku inventari kuulumisest omandirefomi objektide hulka on ekslik. 13.Kirikus olevad esemed ( kiriku inventar)on liikuvvaraks, mitte aga ehitise juurde lahutamatult kuuluvaks osaks omandireformi aluste seaduse mõistes. Kirik kui ehitis on maatüki oluliseks osaks, seda ei ole aga kirikus paiknevad ja sealt eemaldatud esemed. Kuigi kiriku olemusest võib tuleneda, et usuliste talituste ja rituaalide läbiviimiseks on vaja erinevaid esemeid, ei saa neid käsitleda ehitise kui hoone selliste osadena, mis sinna peavad lahutamatult kuuluma ja ilma milleta kaotaks kirik ehitisena mõtte. Omandireform näeb ette ehitiste tagastamise või kompenseerimise, mitte ehitise koos selle sisustusega tagastamise või kompenseerimise, Kõnealune kirik ja kiriku alune maa on EELK-le tagastatud ja sellega ka kiriku sees paiknevad esemed koos kirikuga.
4. Subjektiotsusega ei ole võõrandatud kaebuse esitaja väidetavat omandiõigust, samuti ei ole subjektiotsusega võimalik tuvastada vara praegust omanikku. Asjaolu, et omandireformi käigus ei ole võimalik tagastada või kompenseerida omandireformi objektiks mitteolevat vara ei tähenda, et küsimus omandiõiguse kuuluvuse osas ei ole lahendatav teistel alustel. Võimalike kahtluste ja vaidluste puhul omandiõiguse kuuluvuse osas on kaebajal võimalik pöörduda omandiõiguse tunnustamise nõudes kohtu poole. IV KOHTU PÕHJENDUSED
5. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ( EELK) on Tallinna Linnakohtu 01.09.1992.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-486 /1992 tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ning et EELK taotlus Tallinnas, Võsu tänav 5 endisel aadressil Raudtee tänav 72 endisel kinnistul nr 3636 asunud Nõmme Rahukoguduse hoonete, maa ja inventari tagastamiseks on hoonete ja maa osas lahendatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.2001.a. otsusega nr
6. Käesolevas haldusasjas on tõusetunud vaidlus sellest, kas kiriku inventari näol on tegemist omandireformi objektiga ORAS § 11 lg 1 mõistes ning kas kiriku 3 inventariks olevate esemete osas, mis on peale õigusvastast võõrandamist olnud käesoleval juhul tegelikult kiriku valduses ja kasutuses, oleks ÕVVTK Tallinna linnakomisjon pidanud tegema otsustuse sellise vara tagastamise kohta, tunnistades vara omandireformi objektiks ja kaebaja selles suhtes õigustatud subjektiks.
7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja esitatud tõendeid, leiab et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 15 sätestab, mida tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida või kindlaks määrata, nimelt: 1) kas avalduses märgitud vara vastab Omandireformi aluste" paragrahvis 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud "Omandireformi aluste" paragrahvis 6, ja kas taotleja kuulub "Omandireformi aluste" paragrahvides 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on ette nähtud "Omandireformi alustes". Ülaltoodud sätetest tuleneb, et ÕVVTK kohaliku komisjoni üheks esmaseks ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud taotluste lahendamisel on teha kindlaks, kas tegemist on omandireformi objektiks oleva varaga. Omandireformi aluste seadusest ega ka selle seaduse alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest ei tulene ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevust otsustada sellise vara tagastamise või kompenseerimise üle, mis omandireformi objektide hulka ei kuulu.
9. ORAS § 11 lg 1 sätestab selle õigusvastaselt võõrandatud vara loetelu, mis on omandireformi objektiks, viidatud paragrahvi teised lõiked täpsustavad omandireformi objektide loetelu, avades kas kasutatud mõistete sisu või täpsustades tingimusi, millele peab vara vastama, et seda saaks arvata sama paragrahvi lõikes 1 loetletu hulka kuuluvaks . Nimetatud lõike 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Toodud loetelu on ammendav. Järelikult vara, mida ei ole loetletud ORAS § 11, omandireformi objektiks ei ole. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus senises praktikas ( nt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.04.2002.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02). Omandireformi objektiks olevat vara ei saa seega kindlaks määrata analoogia põhjal või seadust põhjendamatult laialt tõlgendades. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on põhjendatult asunud seisukohale, et seaduses toodud omandireformi objektide loetelu täiendamiseks tal õigus puudub ning seega ei ole võimalik ORAS § 11 lg 1 loetelusse vara lisada ka siis, kui olemuslikult võiks vara sellesse loetelusse sobida. Seega ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsustus kirikuinventari tagastamise avalduse rahuldamata jätmisest põhjusel, et kirikuinventar ei ole omandireformi objektiks ORAS § 11 lg 1 kohaselt, on kooskõlas seadusega. 4
10. Asja arutamise käigus on kaebuse esitaja selgitanud, et kuigi kõnealune kirikuinventar, mille omanikuks kaebuse esitaja end peab, on valdavas osas kaebuse esitajale tagastatud koos kirikuga, on vaidlustatud otsusega kirikuinventari kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine mõistetav kaebuse esitaja omandiõiguse kahtluse alla seadmisena või kogunisti selle vara teistkordse sundvõõrandamisena. Kohus nõustub vastustajaga selles, et subjektiotsusega kaebuse esitaja omandiõigust ei rikuta. Omandireformi objektiks olev vara, s.o. õigusvastaselt võõrandatud vara, mis omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi õigustatud subjektidele, on sätestatud ORAS § 11 .Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras .Kuna kirikuinventar ei kuulu omandireformi objektide hulka, siis ei saa ka omandireformi raames lahendada selle vara omaniku või tagastamise küsimusi. Järelikult , kuna linnakomisjon ei olnud ülaltoodust tulenevalt õigustatud kaebuse esitaja taotletavat vara tunnistama omandireformi objektiks ja kaebuse esitajat selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, ei ole vaidlustatud otsusega lahendatud sellise vara omandiõiguse küsimust. Seetõttu on ekslik kaebuse esitaja järeldus, et kuna vaidlustatava otsuse kohaselt ei kuulu kõnealune vara omandireformi objektide hulka, siis seega ei kuulu nimetatud vara EELK Nõmme Rahu kogudusele. ÕVVTK kohalik komisjon on otsustanud jätta esitatud taotluse vara tagastamiseks rahuldamata seetõttu, et taotletav vara ei kuulu ORAS § 11 lg 1 toodud loetellu, mitte aga otsustanud kaebuse esitaja omandiõiguse üle või teinud kindlaks vara omanikku. Päraldiste omanikuks sai kaebuse esitaja aga koos kiriku ja maa omandiõiguse üleminekuga (

§ 57lg 2).

Kaebuse esitaja soov, et oleks lahendatud küsimus”missugune õiguslik staatus on õigusvastaselt võõrandatud kirikuinventaril” ei saa toimuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas 10.04.2002.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02 , et ORAS § 11 lg 1 toodud loetelu on ammendav ning selles nimetatud vara tagastamine toimub AÕS RakS §-st 2 lg 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ehk seega halduskorras. Omandireformi aluste seadus ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras. AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates

1. aasta
2. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast./../ Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte AÕS RakS § 2 lg
3. Seega, kui kaebuse esitaja peab vajalikuks omandireformi objektide hulka mittekuuluva vara, mille omanikuks ta end peab, kaitset, on tal võimalus teha seda maakohtus kas omandiõiguse tunnustamise või asja väljanõudmiseks esitatatava hagiga, mitte aga omandireformi käigus ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega. 20.Vaidlustatud otsuse õiguslike alustena on märgitud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § -d 9 ja 11 ,Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punktid 15, 34, Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a, määrusega nr 36 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” punkt 20 , samuti on otsuse 5 tegemisel tuginetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimiku nr 7534 materjalidele. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p-i 15 on kohus käsitlenud eespool ning viidatud punktis on ühe ülesandena on sätestatud, et kohalik komisjon kontrollib või määrab kindlaks, kas avalduses märgitud vara vastab ”Omandireformi aluste ” paragrahvis 11 sätestatule. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” 22 kohaselt juhinduvad kohalikud komisjonid otsuste tegemisel ja vormistamisel "Avalduste läbivaatamise korra" punktist 34 ning Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri 1991.a. määruse nr. 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta" (RT 1991, nr. 35, art. 432) punktidest 4 ja
5. ”Avalduste läbivaatamise korra" p 34 sätestab kohaliku komisjoni ülesanded pärast vara kohta avatud toimiku saamist, sealjuures näeb viidatud säte ette, et asjas esitatud avalduse ja kogutud dokumentide alusel teeb kohalik komisjon otsuse registrisse kandmise kohta või tagastab toimiku täiendavaks kontrollimiseks. Juhul, kui taotlus ei ole põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta. Otsus peab sisaldama põhjenduse, miks registrisse kandmine võimalik ei ole. Viimatinimetatud sätete kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonid vaatavad läbi komisjonile esitatud materjalid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, kontrollivadf taotluste põhjendatust, hindavad esitatud tõendeid ning kontrollivad avalduste vastuvõtmist ja nende läbivaatamist reguleerivate eeskirjade täitmist; võtavad vastu otsuseid taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta; andmete puudulikkuse või ebapiisavuse korral tagastavad materjalid avalduste vastuvõtjatele koos juhistega puuduste kõrvaldamise kohta; põhjendamatu taotluse või tõendamatute asjaolude korral võtavad vastu otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a, määrusega nr 36 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 20 näeb ette, et kohalik komisjon jätab esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus vastab eespooltoodud õigusaktides sätestatud nõuetele ning vastab ka HMS-s sätestatud haldusaktile esitatavatele nõuetele ning kaebuse väited haldusakti vastuolulisusest ja ebaselgusest on põhjendamatud. 21.Kuna vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja ei riku kaebuse esitaja õigusi, jääb esitatud taotlus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tühistamiseks rahuldamata. 6 V MENETLUSKULUD
6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole. Seega jäävad kummagi menetlusosalise kanda tema enda kohtukulud . Lea Kuuse kohtunik 7