TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamine Istungil osalenud isikud 3-143/03 20.juuni 2003 Marion Vakker V.R.a kaebused

§7toodud nõuetele.

Sama otsusega tunnistati nimetatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks E.P.i pärija – I. S.. Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldusega nr 2286-k tagastati xxxxxxx hoone I.S.le. Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1995 korraldusega nr 3198 korraldus nr 2286-k tühistati ja xxxxxx hoone otsustati kompenseerida. Vaatamata sellele tagastati hoone aktiga nr 205 15.11.1995 I.S. (suri xx xx xxxx) pärijale H.S. P.le. 01.09.1999 müüs H.P. S. 756/10000 osa xxxxxxx hoonest OÜ-le Croneland ja ülejäänud osa hoonest kaebajale teadaolevalt kinnisvarafirmale Rime. OÜ Croneland peab xxxxxx korterit 8 enda omandiks. 06.09.1999 sai kaebaja Rahvusarhiivist teatise nr 72231, mille kohaselt E.S. ja I. S. olid 1941.a. Saksamaale ümberasunute nimekirjas. Nimetatud kodanikud asusidki ümber Saksamaale 1941.a. V.R. esitas linnakomisjoni 21.11.1994 otsusele nr 4237 kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile. Keskkomisjoni 16.12.1999 otsusega leiti, et linnakomisjoni otsus nr 4237 ei vasta otsuse tegemise päeval ja käesoleval hetkel Eesti Vabariigis kehtivatele seadustele, kui on tõendatud, et endine omanik E.P. S. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Tallinna linnakomisjoni 28.08.2000 protokollilise otsuse p 2.1 jäeti linnakomisjoni otsus nr 4237 muutmata. Linnakomisjoni 28.08.2000 protokollilisele otsusele esitas kaebaja kaebuse halduskohtule ja halduskohtu 26.01.2001 otsusega tunnistati vaidlustatud otsuse p 2.1 õigusvastaseks. 18.08.2000 esitas kaebaja hagi Tallinna Linnakohtule erastamise võimaluse kaotamisega põhjustatud kahju 700 000 krooni nõudes. Tallinna Linnakohtu 12.10.2001 otsusega rahuldati hagi täies ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2002 määrusega tühistati linnakohtu 12.10.2001 otsus ja lõpetati asja menetlus, kuivõrd asja lahendamine ei kuulunud linnakohtu pädevusse. Arvestades sellega, et vastustaja seadusevastase tegevusega – ebaseadusliku Tallinna linnakomisjoni otsusega nr 4237 ja sellest tulenevate korraldustega tagastati xxxxxx hoone I. S. pärijale H. S. P.le seadusevastaselt ning sellega, et nimetatud hoone on edasi müüdud OÜle Croneland ja kinnisvarafirmale Rime, kes omakorda on teostanud hoonega uusi ostu-müügi tehinguid, on kaebaja kaotanud korteri erastamise võimaluse. Põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslikuks tunnistatud korralduse ning kaebajale tekitatud kahju vahel seisneb selles, et selle korraldusega tagastati xxxxxxx korter ebaseaduslikult I.S. pärijale, mille tõttu kaebaja jäi ilma EES §4 p 1 ettenähtud õigusest – erastada xxxxxx asuv korter. Kaebaja leiab, et talle tekitatud kahju kuulub hüvitamisele TsK §450 lg 1 järgi üldistel alustel. Kui kaebaja poleks ilma jäänud erastamise õigusest, oleks ta saanud korteri ja selle juurde kuuluvate kõrvalruumide ja maa omanikuks. Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p 3 tühistati linnakomisjoni 21.11.1994 otsus nr 4237, kuid p 1 ja 2 loeti xxxxxx asunud ehitised ja maa uuesti omandireformi objektiks ja I.S. õigustatud subjektiks. Otsuses märgitakse, et kinnistu nr 2964 omanik oli E. S., mis aga ei vasta tõele ega toimiku materjalidele. E.P. oli xxxxxx omanik kuni maja natsionaliseerimiseni 05.04.1941, kuid mitte hiljem, maja tagastamise ajaks oli ta surnud. Kuigi E.S. oli ümberasuja ning seega ei vastanud ORAS §7 lg 1 p 1 nõuetele, märgitakse otsuses, et kuna puuduvad originaal ja dokumendid, mille alusel koostati Saksamaale ümberasunute dateerimata nimekiri, siis ei ole Rahvusarhiivi poolt 06.09.1999 väljastatud teatis nr 72231 piisavalt usaldusväärne tõendamaks E.S. lahkumist Saksamaale ORAS §7 lg 3 mõistes. Kaebaja leiab, et teatises ei ole märgitud, et nimekirja originaal ja dokumendid, mille alusel nimekiri koostati, puuduvad, samuti on jäetud tähelepanuta asjaolu, et nimekirjas esineb järjekorranumbri 4214 all I. S. nimi (deklaratsioon nr 4666). Otsuses on mööda mindud ka asjaolust, et arhiiviteatises märgitakse, et 13.10.1942 elasid E.S. ja tema poeg I.S. Berliinis. Seega ei saa I.S.t tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks ORAS järgi ja vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele. Peale eeltoodu kuulub otsus nr 12039 tühistamisele veel põhjusel, et endise omaniku E.S. poeg I.S. suri xx xx xxxx, seega oleks saanud õigustatud subjektiks tunnistada I.S. pärijad. I.S.l pärijad puudusid. Tema abikaasa H. A. S. P., kelle omandisse xxxxxx hoone läks ja kes selle ka müüs, ei olnud ajavahemikust 6.11.1997 kuni 16.03.1999 ORAS §8 lg 3 p 2 kohaselt endise omaniku abikaasa pärija. H.A.S. P.le ei ole kunagi reaalselt ka xxxxx hoonet tagastatud – toimikus puudub hoone üleandmise akt. Aktiga nr 205 15.11.1995 on küll hoone antud H.S. P.le vastutavale hoiule, kuid Kadrioru KME poolt on nimetatud akt 21.11.1995 tunnistatud kehtetuks. Vaidlustatud otsus on vastu võetud 19.03.2001 ja sellega on tunnistatud õigustatud subjektiks xx xx xxxx surnud I.S., mis on vastuolus ORAS §8 nõuetega, mille kohaselt saab õigustatud subjektiks tunnistada endise omaniku või viimase surma korral tema pärija, mitte aga surnud isiku. Kaebaja leiab, et linnakomisjoni 19.03.2001 otsus nr 12039 rikub tema õigusi sellega, et xxxxxx hoone tunnistati omandireformi objektiks ja see tagastati endise omaniku pojale I.S.le. Selle ebaseadusliku otsuse tõttu kaotas kaebaja vastavalt EES §3 lg 4 p 1 ja §4 p 1 ja 2 õiguse erastada korteri nr

1. Samas jääb kaebaja oma 21.06.2002 esitatud kaebuse juurde ja leiab, et temale on kahju tekitatud summas 880 000 krooni Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsusega nr 4237, mis on tunnistatud seadustele mittevastavaks ÕVVTK keskkomisjoni 16.12.1999 otsusega ja mida kinnitab ka linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p 3, millega tühistati otsus nr
2. Nimetatud summa tuleneb Pindi Kinnisvarabüroo eksperthinnangust xxxxxxx korteri väärtuse kohta. Kaebaja palub kohut tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ja välja mõista Tallinna linnalt kaebajale linnakomisjoni 21.11.1994 otsusega nr 4237 tekitatud kahju summas 880 000 krooni. Samuti välja mõista kohtukulud summas 46 595 krooni. Vastustaja seisukoht Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on asjaolu, et kaebajal peab olema tekkinud kahju ning see peab olema tekitatud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Kaebajale kui xxxxxx asuva eluruumi üürnikule, ei ole vastustaja poolt kahju tekitatud. EES §3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsusega nr 4237 tunnistati xxxxx asunud hooned ja krunt omandireformi objektiks ja Ix S. õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldusega nr 2286-k tagastati elamu I. S.le. Asjaolu, et elamu anti üle aktiga nr 205 15.11.1995, s.o. ajal, mil oli jõus Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1995 korraldus nr 3198-k, ei oma tähtsust, kuna korraldus nr 3198-k oli vaidlustatud halduskohtus ja halduskohtu 06.02.1998 otsusega tunnistati nimetatud korraldus täielikult seadusevastaseks ning selle alusel on korraldus nr 3198-k linnavalitsuse 17.04.1998 korraldusega nr 2202-k kehtetuks tunnistatud. Vara kompenseerimise korralduse nr 3198-k kehtetuks tunnistamisega kinnitas Tallinna Linnavalitsus 28.07.1995 korralduse nr 2286-k kehtivust. ÕVVTK keskkomisjon 16.12.1999, vaadanud läbi V.R.a kaebuse, leidis, et kui on tõendatud, et endine omanik E.P. S. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, siis linnakomisjoni otsus ei vasta otsuse tegemise päeval ja käesoleval hetkel Eesti Vabariigis kehtivatele seadustele. Käesolevaks hetkeks ei ole Tallinna linnakomisjon oma seisukohta muutnud. Kaebajal ei ole tekkinud tema kasutuses oleva eluruumi erastamise õigust. Tallinna linnakomisjoni 1994 otsus nr 4237 ei saa ka rikkuda kaebaja õigusi, kuivõrd käsitleb üksnes xxxxxx asuva vara õigusvastaselt võõrandatud varaks tunnistamist ning I.S. õigustatud subjektiks tunnistamist. Nimetatud otsus ei mõjuta kuidagi kaebaja õigusi ning seetõttu ei saa kuidagi kahju tekitada. Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsus nr 12039 ei kinnita linnakomisjoni 21.11.1994 otsuse nr 4237 õigusvastasust. Viimase otsuse tühistamine ei tähenda selle õigusvastasust. Kaebaja väide, et linnakomisjoni otsus nr 12039 kuulub tühistamisele põhjusel, et selle otsusega tunnistati õigustatud subjektiks vara endise omaniku poeg I.S., kes oli selleks ajaks juba surnud ning õigustatud subjektiks võis tunnistada üksnes I.S. pärijad, on väär. Õigustatud subjektiks saab tunnistada üksnes avalduse esitanud isikut. Kui vara tagastamise nõuetekohase avalduse esitanud on avalduse läbivaatamise ajaks surnud, jääb õigustatud subjektiks siiski sama isik, tema pärijatele läheb üle vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Kaebaja väide, et I.S.l puudusid pärijad, on paljasõnaline. Vastustaja leiab, et linnakomisjoni vaidlustatud otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ei riku kaebaja õigusi. Halduskohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.novembri 1994 otsusega nr 4237 loeti Tallinnas, xxxxx, endisel kinnistul nr 2964 asunud hooned ja krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E.P.ile (S.le),

§-s 7 toodud nõuetele ja tunnistati nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks I. S.. Ülalnimetatud otsus tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p 3. Sama otsuse p-des 1 ja 2 loeti aga endiselt xxxxxx asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. S.. Nimetatud otsuses märgitakse, et vastavalt Rahvusarhiivi poolt 06.09.1999 väljastatud teatisele nr 72231 esineb vara endise omaniku, E. S. nimi Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus, mille originaal ja dokumendid, mille alusel nimekiri koostati, puuduvad ja seetõttu ei ole see tõend piisavalt usaldusväärne tõendamaks tema lahkumist Eestist Saksamaale ORAS §7 lg 3 mõttes. Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldusega nr 2286-k tagastati xxxxxx asuvad hooned I. S.le. Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1995 korralduse nr 3198-k p 3 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldus nr 2286-k ja p 1 otsustati kompenseerida xxxxxx asunud ehitised I. S.le. Tallinna Halduskohtu 06.02.1998 otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1995 korraldus nr 3198-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna Linnavalitsuse 17.04.1998 korraldusega nr 2202-k tunnistati kehtetuks 14.11.1995 korraldus nr 3198-k. Seega on jõus Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldus nr 2286-k xxxxxx asuvate hoonete tagastamise kohta I.S.le. Nimetatud korraldust käesolevas asjas vaidlustatud ei ole. 2.HKMS §6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduses reguleerib kahju hüvitamist §7 lg 1, mille kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise kohustus tekib ainult juhul, kui on täidetud neli tingimust, milleks on kahju tekkimine, teo õigusvastasus, põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju põhjustanud isiku süü. Kui kasvõi üks neist tingimustest ei ole täidetud, siis kahju hüvitamise kohustust ei teki. 3.21.06.2002 esitatud kaebuses leiab kaebaja, et Tallinna linn on talle kahju tekitanud ebaseadusliku ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsusega nr 4237, millega otsustati lugeda tõendatuks, et xxxxxxx asuv vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E.P. S.le,

§-s 7 toodud nõuetele ja õigustatud subjektiks tunnistati I. S.. Kohus leiab, et kaebaja ja nimetatud otsuse vahel puudub kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalik põhjuslik seos. Nimetatud otsus ei ole haldusaktiks, mille alusel anti õigusvastaselt võõrandatud vara üle õigustatud subjektiks tunnistatud isikule I.S.le. Vara tagastamise küsimus lahendatakse linnavalitsuse korraldusega. Alles peale linnavalitsuse korralduse vastuvõtmist pidi kaebajale selguma, et tema poolt üüritud eluruum ei kuulu erastamisele ning tema subjektiivsed õigused saavad riivatud. 4.21.06.2002 esitatud kaebus on oma sisult vastuoluline ja sellele juhiti kaebaja tähelepanu halduskohtu 27.08.2002 kohtumääruses (t.l.70). Nimetatud määruses märkis kohus, et kaebusest ei selgu, mis on kaebaja väidetel aluseks kahju hüvitamisel kaebajale ning samuti ei selgu põhjuslik seos kaebaja ja linnakomisjoni otsuse nr 4237 vahel. Vastuses nimetatud kohtumäärusele märkis kaebaja, et põhjusliku seose olemasolu kaevatava otsuse ja tagajärje (tekitatud kahju) vahel on selgitatud kaebuse leheküljel 3 (t.l.73). Samas ei ole 21.06.2002 esitatud kaebuses esitatud kohtule ühtki taotlust mingi Tallinna linnakomisjoni või Tallinna Linnavalitsuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vastavalt HKMS §19 lg 7 vaatab halduskohus aga asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. 5.Vastuses ülalnimetatud kohtumäärusele märgib kaebaja veel, et linnakomisjoni otsus nr 4237 on tunnistatud õigusvastaseks ÕVVTK keskkomisjoni 16.12.1999 otsusega. See väide ei ole tõene. Nimetatud keskkomisjon ei ole linnakomisjoni otsust vastavalt oma pädevusele osaliselt või täielikult seadusevastaseks tunnistanud, vaid saatis toimiku koos oma seisukohaga linnakomisjonile uuesti läbivaatamiseks (t.l.30,31). Tallinna linnakomisjon vaatas toimiku uuesti läbi oma 28.08.2000 istungil ja otsustas, et esitatud tõendid ei tingi tehtud otsuse muutmist. Tallinna Halduskohtu 26.01.2001 otsusega tunnistati linnakomisjoni 28.08.2000 protokollilise otsuse p 2.1 õigusvastaseks selle motiveerimatuse, mitte aga sisuliste põhjuste tõttu (t.l.33-35). Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 4237 õigusvastasust ei kinnita ka linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p 3, millega tühistati otsus nr

1. Otsusega nr 12039 tuvastas linnakomisjon endiselt, et xxxxxx asunud ehitiste omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal oli E.S. ja tunnistas endiselt õigustatud subjektiks I.S. (t.l.112,113). Seega ei ole ühegi kohtule esitatud dokumendiga tõendatud, et linnakomisjoni otsus nr 4237 oleks enne 21.06.2002 tunnistatud õigusvastaseks. Sellekohast taotlust ei ole esitatud ka käesolevas asjas. 6.Lisaks kaebuse vastuolulisusele, on kaebaja olnud oma väidetes ka ebajärjepidev. Nii näiteks peab kaebaja oma 21.06.2002 esitatud kaebuse lk-l 3 põhjuslikuks seoseks tema ja talle väidetavalt tekitatud kahju vahel hoopis Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslikuks tunnistatud korraldust. Samas kaebaja ega tema esindajad ei suutnud kohtule kogu menetluse vältel esitada tõendit, millest nähtuks, milline asjasse puutuv linnavalitsuse korraldus ja kelle poolt on tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui oletada, et kaebaja pidas silmas Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldust nr 2286-k, millega tagastati xxxxxxx asuvad hooned I.S.le, siis on see haldusakt käesoleva ajani kehtiv. Ka käesolevas asjas ei ole esitatud taotlust selle haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. 7.Kuna kaebaja väidetava kahju ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsuse nr 4237 vahel puudub põhjuslik seos, siis puudub kaebajal õiguslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Nimetatud otsus ei mõjutanud kuidagi kaebaja õigusi ja ei saanud talle ka kahju tekitada. 8.14.02.2003 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p 1 ja 2 tühistamise nõudes. Nagu kohus juba eelpool märkis, luges linnakomisjon selle otsusega jätkuvalt xxxxxxx asunud ehitiste omanikuks nende õigusvastase võõrandamise ajal E. S. ja tunnistas õigustatud subjektiks I. S.. HKMS §7 lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas vaidlustatud akt rikub kaebaja õigusi. Kohus leiab, et Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Ehkki linnakomisjoni otsuse kontrollimine allub halduskohtule, kontrollib kohus akti seaduslikkust ainult siis, kui see akt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja väidetel rikub nimetatud otsus tema kasutuses oleva korteri erastamisõigust. Kohus nimetatud väitega ei nõustu. EES §3 lg 5 p 4 kohaselt ei ole õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest, erastamise objektiks. Vaidlustatud linnakomisjoni otsus ei ole haldusaktiks, mille alusel antakse õigusvastaselt võõrandatud vara üle õigustatud subjektiks tunnistatud isikule. Viidatud akt on eelduseks linnavalitsuse korralduse vastuvõtmisele, kuid ei too kaasa elamu tagastamise küsimuse lahendamist. Tagastamise küsimus lahendatakse Tallinna Linnavalitsuse korraldusega. Alles peale linnavalitsuse korralduse vastuvõtmist on selge, et kaebaja poolt üüritud eluruum ei kuulu erastamisele ning tema subjektiivsed õigused saavad rikutud. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium lahendis 3-3-1-34-
2. Käesolevas asjas on Tallinna Linnavalitsuse 28.07.1995 korraldusega nr 2286-k tagastatud xxxxxx asuvad hooned I.S.le. HMS §61 lg 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja väide, et nimetatud korraldus tühistati Tallinna Linnavalitsuse 14.11.1995 korraldusega nr 3198-k, on õige, kuid samas on kaebaja jätnud märkimata, et võttes aluseks Tallinna Halduskohtu 06.02.1998 otsuse, tunnistas Tallinna Linnavalitsus oma 17.04.1998 korraldusega nr 2202-k korralduse nr 3198-k kehtetuks (k.t.II,l.50,199). Nimetatud korralduse vastuvõtmisega kinnitas linnavalitsus oma 28.07.1995 korralduse nr 2286-k kehtivust ja viimane kehtib käesoleva ajani. Kui vaidlustatud haldusakt ei riku isiku subjektiivseid õigusi, ei pea kohus kontrollima kaebuse sisulisi põhjendusi akti seadusevastasuse kohta. 9.Juhindudes HKMS §92 lg 1 jätta kohtukulud, summas 46 595 krooni kaebaja enda kanda. Marion Vakker