3-06-1028/28

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1028 Otsuse kuupäev

1. november 2007 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Ilko Mitnitšuki kaebus Tartu Vangla tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Ilko Mitnitšuk, tema esindaja adv Anne Vissak, vastustaja- Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp ja järelevalvet teostava asutuse- Justiitsministeeriumi esindaja Mariko Jõeorg Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kaebuse asjaolud ja menetluse käik
3. mail 2007.a. esitas Ilko Mitnitšuk Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale Ilko Mitnitšukile kehavigastuse tekitamise mittetakistamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju hüvitamise nõudes.
4. märtsil 2004 kella 20.15 ja 21.00 vahel peksti Ilko Mitnitšukki Tartu Vangla kinnipeetavate Boriss Saarepuu ja Aleksander Kapajevi poolt kinnipeetavate eluhoone
5. sektoris televiisori vaatamise ruumis. Tartu Vangla töötajaid sel ajal
6. sektoris ei olnud ning nad ei takistanud Ilko Mitnitsuki peksmist. Kaebuse esitaja palus tunnistada Tartu Vangla tegevusetuse seadusevastaseks ja mõista välja rahaline hüvitis 500 000 .- krooni varalise ja mittevaralise kahju eest.
7. septembri 2007.a. kohtumäärusega eraldas kohus poolte nõusolekul iseseisvaks menetlemiseks Ilko Mitnitšuki poolt esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude ( II toimik lk 1-2). Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused Käesolevas asjas taotles kaebuse esitaja tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevusetus Ilko Mitnitšuki peksmise mittetakistamine. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et Tartu Vangla ei võtnud vajalikke meetmeid takistamaks tema peksmist kaaskinnipeetavate poolt
8. märtsil 2004.a. Peksmise tagajärjel on kaebuse esitajale tekitatud rasked tervisekahjustused. Tartu Vanglas puudus sellel kuupäeval kolmandal korrusel õhtuses vahetuses, mis algas kell 20.00, valvur. Kuna nelja korruse peale oli vahetuses 3 valvurit, leppisid tööl olevad valvurid kokku, et kolmandal korrusel hakatakse käima 15-minutilise intervalliga kordamööda. Seega ei taganud Tartu Vangla kinnipeetava ohutust. I. Mitnitšukile ei oleks sellises ulatuses kahju tekkinud, kui Tartu Vangla oleks taganud kinnipeetavate valve nõutaval tasemel ja vanglatöötaja oleks koheselt sekkunud tekkinud konflikti. Vanglatöötaja kohalolek oleks tõenäoliselt üldse välistanud I. Mitnitšuki suhtes kuriteo toimepanemise. Vastavalt Põhiseaduse § 20 on isiku põhiõiguseks õigus isikupuutumatusele. Ilko Mitnitšuk oli kinnipeetav Tartu Vanglas. Temalt oli võetud vabadus tulenevalt süüdimõistvast kohtuotsusest. Tartu Vanglal oli kohustus tagada I. Mitnitšuki isikupuutumatus. See kohustus tuleneb muuhulgas ka PS § 14, mis sätestab täitevvõimu kohustuse tagada isiku õiguste ja vabaduste kaitse. Tartu Vangla tegevusetus tõi kaasa Ilko Mitnitšukile kahju tekkimise seoses tervise kahjustamisega. Tartu Vangla vastuväited kaebusele Tartu Vangla leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Seadus ei sätesta, mitu valvurit peab samaaegselt kinnipeetavate elusektsioonide üle järelevalvet teostama. 14.03.2004.a kella 20.15-21 vahel oli vangistushoones tööl kolm valvurit, kes tegelesid oma igapäevatööga ja täitsid oma tööülesandeid nõuetekohaselt. Kaebajale kehavigastusi tekitanud isikud kasutasid kallaletungiks ajavahemikku, mil valvurid läksid teisi sektsioone päevaselt vahetuselt vastu võtma. Vanglaametnikud ei sekkunud kaebaja suhtes vägivalla kasutamisse üksnes seetõttu, et Tartu Vangla ei olnud vägivalla kasutamisest või kasutamise kavatsusest teadlik. Õigusrikkumisest teadasaamise hetkest sekkus Tartu Vangla sündmustesse viivitamata, isoleerides B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaaskinnipeetavatest ning andes kannatanule meditsiinilist abi. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RvastS § 13 lg 3). I. Mitnitšukile tekitatud kahju eest vastutavad B. Saarepuu ja A. Kapajev. Justiitsministeeriumi arvamus Õigus elule ja selle õiguse tagamine Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 2 kohaselt kaitstakse igaühe õigust elule seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette taolise karistuse. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma sellesisulises kohtupraktikas asunud valdavalt seisukohale, et riiki ei saa süüdistada kahju tekkimises, kui riik ei näinud ega pidanud ette nägema sellise kahju tekkimise tõenäosust ja võimalikkust. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 16 kohaselt on igaühel õigus elule ja seda õigust kaitseb seadus. See tähendab, et lisaks füüsilise isiku subjektiivsele õigusele on ka riigil objektiivne kohustus inimelu kaitsta. Elu kaitseks ongi riik eelkõige kehtestanud karistusseadustikus kriminaalõiguslikud sanktsioonid eluvastaste süütegude eest. Riigi roll ei piirdu vaid karistusseadustiku kehtestamisega, riik peab tagama ka kuritegude uurimise ning kurjategijate vastutusele võtmise ja karistamise. Kaudselt teenivad elu kaitsmise eesmärki ka mitmesugused muud riiklikud abinõud korra ja julgeoleku ning riigi- ja tervisekaitse valdkondades. Võib möönda, et nii vanglas, kui ka muudes asutustes, kus on piiratud isikute liikumisvabadust võivad isikul olla piiratud võimalused enda elu ja tervise kaitsmiseks. Seega on riigil kohustus sellistes asutustes pöörata isikute julgeolekule suuremat tähelepanu. Teisest küljest, kui võrrelda Tartu Vanglas viibivate kinni peetavate ning seal teenistuses olevate vanglaametnike arvu, siis on alati olemas reaalne võimalus, et näiteks puhkeruumides või muudes ruumides, kus vangla päevakavas ettenähtud ajal kinnipeetavad vabalt liikuda võivad ei viibi vanglaametnik alaliselt läheduses. Vastupidine töökorraldus oleks lihtsalt ebamõistlik. Kaebuse esitaja Ilko Mitnitsukile tekitati
9. märtsil
10. aastal Tartu Vanglas kaaskinnipeetavate B. Saarepuu ning A. Kapajevi poolt tervisekahjustus, mis kvalifitseerus karistusseadustiku § 122 alla. Seega on teada konkreetsed isikud, keda süüdistatakse kaebajale tervisekahjustuse tekitamises ja kui kaebaja soovib tervisekahjustuse tekitamisega kaasnenud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist, siis peab ta seda nõudma kahju tegelikelt tekitajatelt ehk siis B. Saarepuult ning A. Kapajevilt. Seisukoht Kaebaja on kahjunõude esitanud väära isiku vastu. Kahju on kohustatud hüvitama kaebajale tervisekahjustused põhjustanud kinnipeetavad B. Saarepuu ning A. Kapajev. Väited, et Tartu Vangla tegevusetuse tõttu on kaebajale tekkinud 500 000 krooni suurune kahju on täiesti alusetud ning põhjendamatud. Samuti on kaebaja jätnud kahju suuruse tõendamata, mis võib viia kannatanule endise olukorra taastamise asemel uue ebaõigluse tekkimiseni. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kas vanglaametnikud teadsid või pidid teadma, et kaebaja viibimine ühes ruumis B. Saarepuu ning A. Kapajeviga võib kujutada ohtu tema tervisele. Ministeeriumile teadaolevalt vanglal sellesisulist informatsiooni ei olnud ning seega ei ole vangla kahju tekkimises süüdi ning ei pea seda ka hüvitama. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tema peksmine Boriss Saarepuu ja Aleksandr Kapajevi poolt Tartu Vanglas
11. märtsil 2004.a. sai võimalikuks seetõttu, et Tartu Vangla ei taganud kinnipeetavate valvet nõutaval tasemel. Sel kuupäeval puudus kolmandal korrusel õhtuses vahetuses valvur. Vanglatöötaja kohalolek oleks tõenäoliselt välistanud kaebaja suhtes kuriteo toimepanemise.
12. märtsil 2004 umbes kella 20.30 ajal peksid Tartu Vangla kinnipeetavad Boriss Saarepuu ja Aleksander Kapajev kaebuse esitajat kinnipeetavate eluhoone
13. sektoris televiisori vaatamise ruumis (tl 230). Nimetatud isikud on Tartu Maakohtu
14. jaanuari 2007.a. kohtuotsusega süüdi tunnistatud KarS § 122 järgi kvalifitseeritavas kuriteos /Ilko Mitnitšukile suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest, mis põhjustas pikaajalise tervisekahjustuse/ (tl 223-233). Kohus on asja kohtulikul uurimisel teinud kindlaks, et
15. märtsil 2004.a. oli õhtuses vahetuses, mis algas kell 20.00, Tartu Vangla vangistushoone nelja korruse peale tööl kolm valvurit. Kolmandal korrusel valve tagamiseks, käisid tööl olevad valvurid seal kordamööda. Tunnistaja Erkki Toivokaineni ütluste kohaselt teostas
16. korrusel loendust, mis algas 20.00, tema. Peale loendust suundus tunnistaja oma tööpostile
17. korrusel. Ajal, mil peksmine aset leidis,
18. korruse
19. sektsioonis valvurit kohal ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt võis
20. korrus olla valveta lühiajaliselt - 3-5 minutit ( tl-173). Seda, et peksmine toimus umbes kella 20.30 ajal ja kestis lühikest aega, kinnitavad ka kriminaalasjas nr 1-06-5624 kogutud tõendid (kriminaalasja tl 229230) Tunnistaja Andres Pärna ütluste kohaselt helistas talle kella 20.50 ajal kinnipeetav ja palus arstiabi. Sel ajal viibis A. Pärn kolmandal korrusel valvurite ruumis. Ta reageeris teatele koheselt, väga kiiresti saabusid korrapidaja ja valvemeedik ning kutsuti kiirabi (tl 174-175). Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vangla peab tagama seal kinni peetavate isikute turvalisuse ja julgeoleku. Samas ei ole võimalik taolisi juhtumeid, nagu see leidis aset Tartu Vanglas
21. märtsil 2004.a., täielikult välistada. Arvestades kinnipidamisasutuses viibivate kinni peetavate ning seal teenistuses olevate vanglaametnike arvulist suhet , ei saa nõuda, et kõikides ruumides, kus kinnipeetavad vangla päevakavas ettenähtud ajal vabalt liikuda võivad, viibiks vanglaametnik alaliselt läheduses. Puuduvad tõendid selle kohta, et vanglaametnikud olid teadlikud või pidid olema teadlikud kaebaja suhtes vägivalla kasutamise kavatsusest. Tartu Maakohtu istungil 29.septembril 2006.a. avaldas süüdistatavana üle kuulatud Boriss Saarepuu, et kannatanu Ilko Mitnitšuk punub intriige, mille eest tuli teda karistada. B. Saarepuu märkis, et ta on selle kuriteo küll sooritanud, kui ei tunne end süüdi olevat, sest Mitnitšukki oligi tarvis intriigide punumise eest karistada. Kaaskinnipeetavatest keegi ei sekkunud, kõik arvasid, et on õigesti tehtud. Ta teadis, et sektoris on videovalve, kuid see teda ei huvitanud, talle oli see ükskõik. Saarepuu oli seisukohal, et tema tegevus oli õige, sest ta seisis oma väärikuse ja au eest (kriminaalasja toimik lk 267-272). Ka Aleksandr Kapajevi väitel peksid nad I. Mitnitšukki seetõttu, et Mitnitšuk provotseeris selle tüli ise (kriminaalasja toimik lk 272-276). Nii Boriss Saarepuu kui Aleksandr Kapajevi väitel tulnuks nad viia üle teise sektorisse. Seda oli Saarepuu julgeolekutöötajalt väidetavalt ka palunud. Mõlemad süüdistatavad olid seisukohal, et selles, mis Mitnitišukiga juhtus, on süüdi vangla. Kui kinnipeetav avaldab soovi teise sektorisse üleviimiseks, siis Kapajevi arvates tuleb ta sinna üle ka viia ( 273-276). Ilko Mitnitšuki väitel tundis ta Kapajevit, Saarepuud teadis nimepidi, kuid temaga ei suhelnud. Ta ei osanud nende poolt ähvardavat ohtu ette näha ja karta. Teise sektorisse üleviimist tema taotlenud ei ole. Tal ei olnud Saarepuu ja Kapajeviga konflikte. Kohus ei saa käsitleda B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaitse taktikast lähtuvaid seisukohti tõenditena selle kohta, et vanglaametnikud olid teadlikud kaebaja suhtes vägivalla kasutamise kavatsusest. Õigusrikkumisest teadasaamise hetkest sekkus Tartu Vangla sündmustesse viivitamata, isoleerides B. Saarepuu ja A. Kapajevi kaaskinnipeetavatest ning andes kannatanule meditsiinilist abi. Seega ei ole kohtul alust asuda seisukohale, et Tartu Vangla oli antud juhtumil olnud õigusvastaselt tegevusetu, kuna ei takistanud Ilko Mitnitšuki peksmist kaaskinnipeetavate poolt. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse Tartu Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise nõudes rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik