Obsah (4)

§ 5§ 4§ 468§ 174

2-06-18261 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2008.a, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 5

lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 7. Hageja nõude summas 37 342,49 krooni osas on kostja hagi õigeks võtnud.

§ 4lg-s 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). Ts

MS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Seega kuulub hagi 37 342,49 krooni saamise nõude osas rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg-s 1 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses seetõttu 37 342,49 krooni nõuet puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega. 09.05.2002.a hageja ja xxx OÜ vahel sõlmitud kasutusrendi lepingu üldtingimuste punkti 5.19. kohaselt kohustus rentnik (xxx OÜ) lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Vastavalt 01.07.2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes VÕSRS §-st 11 kohaldatakse enne 01.07.2002.a tekkinud võlasuhtele samuti enne VÕSRS-i jõustumist kehtinud seadust. Samas tuleneb VÕSRS § 12 lg-st 1, et enne 01.07.2002.a sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses 3 2-06-18261 sätestatut. Hageja ja xxx OÜ vahel sõlmitud kasutusrendi lepingu näol on kohtu hinnangul tegemist kestvuslepinguga (VÕS § 195 lg 3). Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kasutusrendi lepingu ülesütlemine toimunud ning kostja poolt käendatavad kohustused tekkinud pärast 01.07.2002.a. Seega kuuluvad kohtu hinnangul vaidluse lahendamisel kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Tulenevalt VÕS § 142 lg-st 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Viidatud paragrahvi teise lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, s.h kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Sisuliselt samasugused kohustused tulenevad käendajale ka enne 01.07.2002.a kehtinud tsiviilkoodeksi §§-dest 206 ja 207.

§ 468

lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

1. Kostja on vaielnud hagile vastu lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seonduvate kulude osas, mis puudutab hageja poolt kantud vara realiseerimisega ja taastamisega seotud otseseid kulutusi.
2. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja xxx OÜ vahel oli 09.05.2002.a sõlmitud kasutusrendi leping, mille rendiobjektiks oli mahtuniversaal Daewoo Tacuma SX 1.
3. Nimetatud leping on hageja poolt 16.04.2004.a kuupäeva kandva teatisega ennetähtaegselt lõpetatud (üles öeldud) selle üldtingimuste punkti 11.1.
4. alusel, lepingu ülesütlemine toimus lepingu rikkumise tõttu xxx OÜ poolt (vt toimik, lk 13). Rendiobjekti (mahtuniversaal) valduse sai hageja tagasi 04.05.2004.a. Hageja võõrandas 15.11.2004.a mahtuniversaali xxx OÜ-le 117 796,61 krooni eest (hind koos käibemaksuga 139 000 krooni). 09.05.2002.a on hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr 0038077L-KÄ, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt xxx OÜ-ga viimase poolt hagejaga sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate rentniku kohustuste kohane ja täielik täitmine (vt toimik, lk 33).
5. Kostja vastuväidete kohaselt jääb kostjale arusaamatuks, millest tuleneb hageja nõue vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud otseste kulutuste näol, kuna arvel nr 001249 (vt toimik, lk 17) ei kajastu viidatud nõue.
6. 09.05.2002.a hageja ja xxx OÜ vahel sõlmitud kasutusrendi lepingu näol on kohtu hinnangul tegemist liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses, milles sisalduva määratluse järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Lepinguga kohustus hageja omandama mahtuniversaali Daewoo Tacuma SX 1.6 Pleione AS-ilt ning andma selle xxx OÜ kasutusse tähtajaga kuni 15.05.2007.a (vt toimik, lk 8). Üldtingimuste punkti 2.3 kohaselt oli xxx OÜ kohustuseks tasuda hagejale rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 11). Lepingu üldtingimuste punktist 5.19 kui ka ülalosundatud VÕS § 367 lg-st 4 tulenevalt lasub 4 2-06-18261 liisinguvõtjal kohustus hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostja on leidnud, et ta ei ole kohustatud hüvitama hagejale vara realiseerimisega ja tagastamisega seotud otseseid kulutusi (s.o kulutused müügiteenusele summas 5889,83 krooni ja auto puhastusteenusele summas 710 krooni). Sõlmitud kasutusrendi leping ega ka seaduse dispositiivsed normid ei täpsusta, millised võimalikud kulud eelnimetatud lisakuludena hüvitada tuleb. Arvestades VÕS § 367 lg 4 sõnastust, peavad lisakulud olema kaasnenud lepingu ülesütlemisega. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 08.11.2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuse punktides 9-11 sisalduvast käsitlusest, peavad taolised kulud olema mõistlikult põhjendatud. Riigikohtu kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, kulud sõiduauto puhastusteenusele, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi punktis 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms).
7. Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kohtu hinnangul lugeda hageja kantud lisakulusid müügiteenusele summas 5 889,83 krooni (käibemaksuta) ja auto puhastusteenusele summas 710 krooni (käibemaksuta) vajalikuks ning mõistlikuks kuluks. Sõidukite võõrandamine ei ole vaadeldav hageja põhilise äritegevusena. Isegi kui see nii oleks, kaasneksid võõrandamisega täiendavad kulud. Kostja ei ole väitnud, et kulud müügiteenusele ja/või auto puhastusteenusele oleksid ebamõistlikult suured või et vastavat teenust oleks hageja saanud osta odavamalt.
8. Seega kuulub hüvitamisele kasutusrendi lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tekkinud lisakulud müügiteenusele 5 889,83 krooni ja auto puhastusteenusele 710 krooni.
9. Tulenevalt ülalviidatud VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 ning kostja poolt 09.05.2002.a võetud kohustusest käendada hageja ja xxx OÜ vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuulub hagi rahuldamisele kostja suhtes.
10. Seega kuulub lisaks 37 342,49 kroonile (mille osas on kostja hagi tunnistanud) kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 6 559,83 krooni, s.h lisakulud müügiteenusele 5 889,83 krooni ja auto puhastusteenusele 710 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud käesolevas asjas jätta kostja kanda.

§ 174

lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. 5 2-06-18261 Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 6