KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-2505 Haldusasi A

§ 6

lg 3 kohaselt tuleb taotlus toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile, kaebaja seda ei teinud. Riigikohtu seisukoha kohaselt otsuses nr 3-3-1-8-04 võib vastavalt

§ 11

lg 3 avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed

§ 11

lg 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Tartu Vangla pakkus kaebajale 14.01.2008 saamata jäänud lõunasöögi asemel kuivtoidupakki, mille vastuvõtmisest kaebaja keeldus. Tartu Vangla ei ole oma süülise käitumisega kaebajale kahju tekitanud. Kaebajal diagnoositi 28.11.2007 Tallinna Vangla tervishoiuosakonnas gastriit, kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi ja nimmevalu. Esmakordselt diagnoositi haavandtõbi, teised haigused esinesid juba varasemalt. Psühhiaatri poolt on diagnoositud ka kerge vaimne alaareng ja alkoholisõltuvus. Ühe toidukorra vahelejäämine võis tekitada väikese ebameeldivuse tunde, kuid tervisekahjustust see ei põhjustanud. Pärast 05.12.2007 ei ole kaebaja pöördunud Tartu Vangla poole sooviga arsti vastuvõtule saamiseks seoses lõunasöögita jäämisest põhjustatud tervisehädadega. 2 HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus rahuldas 12.02.2008 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes 05.12.2007 A.S. ile lõunasöögi mitteandmises, ja mõistis välja Tartu Vanglalt A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitise 750 krooni ning tasumisele kuulunud riigilõivu 80 krooni riigituludesse. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Vangla rikkus kaebaja õigust saada 05.12.2007 pärast Tartu Vanglasse etapeerimist lõunasööki. Seega ei ole vajadust eraldi analüüsida, kas vastustaja toiming on õigusvastane. Vastustaja on seda tunnistanud ja vastustaja toimingu õigusvastasus on kinnitust leidnud toimiku materjalidega. VangS § 47 lg 1, sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 ja sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes“ (edaspidi Määrus nr 131) § 8 lg 2, 3 tuleneb, et kinnipeetavaid isikuid tuleb toitlustada vähemalt kolm korda päevas, seega peab olema neile tagatud nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök. Kuumtöödeldud toitu ei ole lubatud serveerida pärast kahe tunni möödumist selle valmistamisest, s.o pärast kella 15.30 ei tohi kuumtöödeldud lõunasööki serveerida. Tartu Vangla kodukorra punkti 5.1 kohaselt on vanglas söögikorrad kolm korda päevas ning lõunasöögi aeg on 12.30-13.
2. Kaebaja jäeti toitlustamata vanglasisese organiseerimatuse tõttu. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks ei olnud kaebajale võimalik anda lõunasööki ühe tunni ja 15 minuti jooksul pärast etapibussi saabumist kell 12.15 ja realiseerida Määruses nr 131 antud võimalusi. Kuna vastustaja tegevusetuses puuduvad mõjuvad põhjused, võib lugeda, et taolise tegevusetusega ignoreeris vastustaja kinnipeetava elementaarseid õigusi (saada kolm korda päevas süüa) ja alandas kaebaja väärikust süüliselt. Kaebajal diagnoositi 28.11.2007 Tallinna Vangla tervishoiuosakonnas kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, gastriit ja nimmevalu. Üldteada on asjaolu, et seedetrakti haiguse puhul on oluline söömisrežiimist kinnipidamine. Kohus nõustus vastustajaga, et ühe toidukorra vahelejäämine võib tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. Kohus nõustus aga ka kaebajaga, et gastriidi puhul ühest toidukorrast ilmajäämine, mille tulemusel on söögikordade vahe 11 tundi (hommikusöök 07.00, õhtusöök 18.00), on füüsilisest ja moraalsest küljest piinav ja alandav, sest see ei sõltu kaebajast ja on tema tahte vastane. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-14-06 märkinud, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib alandada tema inimväärikust. Analoogselt võib leida, et isiku lõunasöögist ilmajätmine ja päevasöögist ilmajätmine 11 tunni jooksul võib alandada tema inimväärikust. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee Rec

§ 9

lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Tartu Vanglal puudus õiguslik alus ühe söögikorra vahelejätmiseks ja seda võib lugeda väärikust alandavaks kohtlemiseks, seda enam, et vastustajal oli teada, et kaebajat etapeeritakse haiglast ning tal oli diagnoositud gastriit ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi. Üldteada on, et nimetatud diagnoosi puhul on regulaarne söömine vajalik. Kohus leidis, et Tartu Vangla on kaebaja väärikust alandanud süüliselt, kuid taoline toiming oli ühekordne ja ei põhjustanud kaebajale tervisekahjustusi, kuna pärast 05.12.2007 ei ole kaebaja pöördunud vangla poole sooviga arsti vastuvõtule saamiseks terviseprobleemiga seedetraktiga seoses. 3 PS § 25 on toodud mittevaralise kahju hüvitamise üldised põhimõtted ning see ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks põhimõtteks on see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjenduse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas toiming on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Kaebaja on hinnanud tekitatud kahju põhjendamatult kõrgelt. Hüvitis peab olema võrreldav ühiskonna üldise heaolu tasemega, hüvitise tasemes valitseva järjepidevusega ja olema sõltuvuses perioodist, mille eest hüvitist makstakse, samuti tuleb arvestada, milliseid õigusi ja kui intensiivselt rikuti. Moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Analüüsides kohtupraktikat, leidis kohus, et väljamõistmisele kuuluvaks mittevaralise kahju mõistlikuks summaks on 750 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse muutmist osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt A.S. i kasuks välja 750 krooni, ning A.S. i rahalise hüvitise nõude rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja 3, mille kohaselt peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kohus otsustab tõendeid hinnates, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus on ebaõigesti kohaldanud riigivastutuse seadust, mõistes § 9 lg 1 alusel vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitise kaebaja kasuks, jättes tähelepanuta
2. lõike, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning võttes arvesse süü vormi ja raskust. Asjas ei ole tõendatud, et kaebajal oleks üldse kahju tekkinud. Ka kohus ei ole kahjuliku tagajärje saabumises tõsikindlalt veendunud, märkides, et: „…isiku lõunasöögist ilmajätmine ja päevasöögist ilmajätmine 11 tunni jooksul võib alandada inimväärikust.“ Ühe toidukorra vahelejäämist iseenesest ei saa pidada väärikust alandavaks, sest väljaspool vanglat tuleb selliseid olukordi igapäevaselt ette ning mitte alati isiku enda soovil. Alandav oleks toiduta jätmine juhul, kui seda on tehtud sihilikult eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või piinu. Sellist eesmärki vanglal ei olnud. Otsustamaks, kas tegu oli väärikuse alandamisega, tuleks hinnata ennekõike seda, kas vangla pani õigusrikkumise toime tahtlikult, kerge või raske hooletusega. Kohus ei analüüsinud vangla süü vormi ega raskust ning jättis põhjendamatult tähelepanuta vangla tegevuse, mis seisnes soovis vabatahtlikult korvata kaebajale tekitatud kahju mõistlikus ulatuses.

§ 11

lg 3 tulenevalt võib avaliku võimu kandja kannatanu tahtest sõltumata kõrvaldada tagajärjed sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Vangla süü seisnes kerges hooletuses ning õigusrikkumise teatavakssaamisel püüdis ta ebaõiglust kõrvaldada mõistlikul viisil. Vastavalt vanglate ja arestimajade vahelisele kokkuleppele annab etappi minevatele kinnipeetavatele toidu kaasa see vangla või arestimaja, kelle haldusalast kinnipeetav lahkub. Selline töökorraldus on tingitud asjaolust, et saadetavate kinnipeetavate arv ei ole alati ette teada ja sõltuvalt saabunud isikute arvust kulub nende vastuvõtmiseks mitu tundi. Tartu Vanglal ei lasunud kohustust kaebajat saabumisel toitlustada, selle eest oleks pidanud hoolitsema Tallinna Vangla tervishoiuosakond. Õige ei ole ka kohtu järeldus, mille kohaselt oli Tartu Vanglale teada, et kaebaja tuleb haiglast ning tal on diagnoositud gastriit ja haavandtõbi. Kõik sama etapiga saabunud kinnipeetavad tulid 4 haiglast, seega kõigile neile tuli pöörata erilist tähelepanu. Seda ka tehti: haiglast saabunud kinnipeetavate vastuvõtutoimingud tehakse alati eelisjärjekorras. Kõik haiglast naasvad kinnipeetavad on tunnistatud piisavalt terveks tavatingimustes elamiseks, kinnipeetavate tervisekaardid liiguvad nendega kaasas suletud kujul ja on kättesaadavad üksnes meditsiinitöötajatele. Juhul, kui haiglast naasev kinnipeetav vajab erikohtlemist, antakse talle arsti poolt kaasa vastav saatekiri. Kaebaja kohta erikorraldusi ei olnud. Vangla nõustub sellega, et Tartu Vangla ametnikud oleksid oma teenistusülesannete hoolikal järgimisel pidanud tähele panema, et Tallinna Vangla jättis toidu kaasa andmata, ning leidma kiiresti võimaluse saabunud kinnipeetavate toitlustamiseks. Selles osas tunnistas Tartu Vangla oma süüd ning pakkus kaebajale ühes vabandamisega ka kompensatsiooni saamata jäänud toidupaki näol. Selline pakkumine tehti heast tahtest eesmärgiga otsida lepitust ning vältida kohtumenetlust, kuid kaebaja keeldus põhjusel, et tahtis kohut käia. Kaebaja rahalise nõude osalise rahuldamisega väljendas kohus soosivat suhtumist olukorda, kus isik keeldub kokkuleppele jõudmast, lootuses rikastuda haldusorgani eksimuse arvel. Kohus ei peaks rahuldama rahalise hüvitise nõuet juhul, kui kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud kahjulikku tagajärge tahtlikult, on eksimusest aru saanud ning pakub mõistlikku hüvitist, kuid kahju saaja keeldub seda vastu võtmast. Kohus ei ole arvestanud kõiki

§ 13

loetletud asjaolusid, mida tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada, sh seda, et kaebaja oleks saanud võimalikku kahjulikku tagajärge ära hoida, kui ta oleks koheselt vangla poole pöördunud. Paljasõnaline on kaebaja väide, et ta teavitas vastuvõtuametnikke sellest, et ei ole süüa saanud, kuid tema jutule ei reageeritud. Isegi juhul, kui see vastab tõele, oleks tulnud pöörduda kirjalikult vangla juhtkonna poole. Kohatu on võrrelda ühe toidukorra vahelejäämist ebaõiglase kartserisse paigutamisega, kuna viimasel juhul on tegu pikemaajalise väärikuse alandamisega, mis on toime pandud tahtlikult või raske hooletusega. Ühe ööpäeva alusetult kartseris viibimise eest on kohtud pidanud mõistlikuks ca 90 krooni suurust hüvitist. Ühe lõunasöögi vahelejäämise eest 750 krooni väljamõistmine ei vasta mingil juhul ühiskonna üldise heaolu tasemele ja on ebaõiglane. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-14-02 märkinud, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. See põhimõte on kooskõlas

§ 7lg 1.

Otsuses nr 3-3-1-8-04 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed

§ 11

lg 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Kaebaja ei ole nimetanud ühtki kaalukat põhjust, miks peaks saamata lõunat ilmtingimata rahaliselt kompenseerima, sellist põhjust ei ole leidnud ka kohus. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile võib antud juhul väärikuse võimaliku alandamisega tekitatud mittevaralise kahju lugeda heastatuks Tartu Vangla vabandusega. Tartu Vangla on jätkuvalt valmis kaebajale saamatajäänud lõunasöögi korvama toidupaki või lisatoidukorraga.

1. A.S. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning A.S. i kaebuse rahuldamist ja Tartu Vanglalt 25 000 krooni välja mõistmist A.S. i kasuks tervisele tekitatud füüsilise kahju eest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud kohtumenetluse normi ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. 5 Kahju osas ei saanud kohus kaebajast aru, kaebaja jäi oma esialgse seisukoha juurde tervisele tekitatud kahju hüvitamise osas, s.o 25 000 krooni. Vangla vabandus on naeruväärne, kuna tervis on kordumatu ja ainus. Vangla oleks võinud kaebajaga kokku leppida ainult materiaalselt. Kohus ei saa teada, millist kahju tekitas kaebajale päev 05.12.2007, mil teda ei toidetud. Pärast 05.12.2007 hakkas kaebajal magu rohkem valutama. Kohus ei arvestanud, et kaebaja on saanud Tartu Vanglas kaksteistsõrmiksoole haavandi ja gastriidi seetõttu, et toitlustamine vanglas on inimõiguste ja kinnipeetavate tervise rikkumine. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kaebajat hoiti ebanormaalselt kaua etapikambris, tal magu valutas ja tabletid olid kotis, kott aga etapikambri ukse taga; kaebaja kolkis kolme tunni jooksul etapikambri ukse pihta, sellele aga ei reageeritud. Kaebaja küsimusele, miks teda ei toideta, vastati, et Maardu haigla pidi andma kaebajale kuivtoidupaki. Maardu haigla andis kaebajale hommikusöögi, lõunasöögi pidi ta saama Tartu Vanglas. Kaebaja haigusega ei ole kuiv toit soovitatav, vaid võib olla isegi kahjulik. Arusaamatuks jääb, kust võttis kohus veendumuse, et kaebaja haigestus juba varem. Kohus tundis ebaõigesti huvi kaebaja eluviiside vastu vabaduses. Kohus solvas kaebajat alkoholisõltuvusele viitamisega. Selle eest nõuab kaebaja vastutamist laimamise paragrahvi järgi. Kaebaja tahab kasutada KarS § 319 (valekaebus), selles osas, et kohus väidab, et ta ei pöördunud arsti poole, kaebaja registreeris end arsti juurde kohe. Kaebajat on koheldud ebaseaduslikult ametiseisundit ära kasutades (KarS § 324). Kaebaja viitab veel KarS § 313; (kohtumenetlust tagava toimingu ebaseaduslik kohaldamine) ja § 311 (seadusele mittevastava kohtuotsuse või määruse tegemine), kohus ei arvestanud Määruse nr 131 § 6 lg 2,
3. A.S. vaidleb Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt toimub Tartu Vanglas omavolitsemine. Kaebajat hoiti kolm tundi etapeerimisboksis, tema koputamisele ei reageeritud. Vanglas on iga inimene arvel, seega vangla teadis, et tuleb etapp haiglast ja mitu inimest tuuakse. Kui kaebaja viidi läbiotsimisele, pöördus ta vanglatöötajate poole, et miks talle süüa ei antud, kuid seda ignoreeriti.
4. Tartu Vangla vaidleb A.S. i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole üldine toitlustamine Tartu Vanglas kaebuse esemeks ja kohus on õigesti jätnud selle tähelepanuta. Kaebuses märgitud asjaolude kontrollimiseks oli vaja kindlaks teha, milline oli kaebaja terviseseisund vabaduses ning, kas tema eluviisid olid piisavalt tervislikud, kuna kaebaja nõudis rahalist hüvitist just tervisekahjustuse tekitamise eest. Et kaebajal diagnoositi vanglas terviseprobleemid, ei tähenda, et need tekkisid vanglas viibimise ajal ja selle tõttu. Kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi diagnoositi kaebajal esmakordselt vanglas
5. a novembris, kuid gastriit oli tal juba varem, samuti oli kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvus. Kaebaja tunnistas kohtuistungil, et tarvitas vabaduses alkoholi, kuigi on üldiselt teada, et alkoholi tarvitamine on tervistkahjustav. Seega on kohus õigesti tuvastanud, et 05.12.2007 lõunasöögita jäämine ei põhjustanud kaebajale tervisekahjustust. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et 11 tunni vältel söömata jäämine võib alandada inimväärikust. Kaebaja ei põhistanud ka kahjunõuet väärikuse alandamisega. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses oma esialgset nõuet, mille kohaselt taotleb ta hüvitist üksnes tervise kahjustamise eest. Kohus, rahuldades kahjunõude osaliselt võimaliku väärikuse alandamise põhjendusega, on laiendanud kaebust omal algatusel kaebaja tahte vastaselt. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-54-05 märkinud, et ei pea õigeks tõlgendada uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Kohus on juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et tervisekahjustus ei ole tõendatud, kuid kahjunõue võib olla põhjendatud juhul, 6 kui vangla tegevusetusel oli muid tagajärgi. Vaatamata sellele jääb kaebaja tervisekahjustuse hüvitamise nõude juurde ja seega on kohtutel võimalik anda hinnang üksnes sellele nõudele. Tuginedes Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei saa nõuda rahalist hüvitist halduse poolt tekitatud kahju eest, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega (lahend nr 3-3-1-14-02), jääb vangla selle juurde, et vabandamine ja saamatajäänud toidukorra kompenseerimine toiduainetega on piisav ja kooskõlas kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
7. veebruari 2008 otsus kuulub tühistamisele osas, millega kohus mõistis Tartu Vanglalt A.S. i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 750 krooni ning tasumisele kuulunud riigilõivu 80 krooni riigituludesse. Otsuse tühistamise aluseks on halduskohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab A. Sreltsovi kaebuse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Seoses sellega kuulub Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele, A.S. i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses, kuid halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Antud asjas on A.S. palunud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et Tartu Vangla toiming (lõunasöögi mitteandmine) kahjustas tema tervist. Halduskohus on oma otsuses leidnud, et kaebajal diagnoositi
8. novembril 2007 Tallinna Vangla tervishoiuosakonnas kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, gastriit ja nimmevalu. Samas on kohus nõustunud vastustajaga, et ühe toidukorra vahelejätmine võib küll tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. A.S. on küll esitatud apellatsioonkaebuses väitnud, et tema tervis halvenes peale toidu mittesaamist, kuid mingeid tõendeid selle kohta tal esitada ei ole. Seega on tegemist apellandi paljasõnaliste väidetega, mis tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus ei nõustu A.S. i apellatsioonkaebuses väidetuga nagu oleks kohus alusetult väitnud, et kaebaja ei olnud haigestunud juba varem. Tartu Vangla vastusest kaebusele nähtub, et
9. a diagnoositi kaebajal esmakordselt ainult kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, teised haigused on tal esinenud juba varem. Varasemalt esinenud kerge aneemia oli Tartu Vanglas ordineeritud raviga juba paranenud. Psühhiaatri poolt on diagnoositud kerge vaimne alaareng ja alkoholisõltuvus. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vangla poolt esitatud andmete mittevastavuses tegelikkusele. Halduskohtul oli alus neid märkida ka oma otsuses. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebajale ei ole toidukorrast ilma jätmisega tekkinud tervisekahjustusi, mille eest tal oleks võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitust. Samas on halduskohus leidnud, et tegemist on kaebaja väärikust alandava kohtlemisega ja seoses sellega tuleb välja mõista ka mittevaraline kahju.

§ 9

lg 2 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 11

lg 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. 7 Tartu Vangla pakkus kaebajale saamata jäänud lõunasöögi asemel kuivtoidupakki, mille vastuvõtmisest kaebaja keeldus. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata seoses sellega, et kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud tagajärge tahtlikult ja oma eksimusest aru saades on ta pakkunud kaebajale ka mõistlikku hüvitist, mida aga kaebaja ei ole vastu võtnud. Samuti ei ole tegemist väärikuse alandamisega. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud halduskohtu otsust osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes 5. detsembril 2007 A. Streltsiovile lõunasöögi mitteandmises, siis ei ole ringkonnakohtul seda osas otsusest ka vajalik käsitleda. Kuna Tartu Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis HKMS § 92 lg 1 kohaselt kuuluvad A.S. ilt väljamõistmisele tema kasuks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud, mis koosnevad tasutud riigilõivust 80 krooni. Viivi Tomson Maili Lokk 8 Agu Timmi