3-08-318/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2008, Jõhvi 3-08-318 P. T kaebus Ida Politseiprefektuuri Narva arestimaja ametiisiku tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks
2. aprill 2008 P. T ja Ida Politseiprefektuuri esindaja Anu Pärtel Resolutsioon 1.Jätta P. T kaebus täies ulatuses rahuldamata
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 20.02.2008 esitas P. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 24) ja palus, et Ida Politseiprefektuuri Narva arestimaja juhtivkonstaabel P. A käitumine tunnistataks õigusvastaseks. Seejuures ta väitis, et see ametiisik jättis ta 07.02.2008 ilma arstiabita ja ta pidi neli päeva valudes vaevlema enne, kui 11.02.2008 abi sai, lisaks tekitas ametiisik talle kehavigastuse ja solvas teiste kuuldes. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastustes (t.l. 33-36) paluti kaebust mitte rahuldada ja märgiti, et dokumentide kohaselt võimaldati kaebajale abi kohe, kui ta velskri poole pöördus ning mingit konflikti tema ja ametiisiku vahel polnud. Kohtuistungil jäi P. T oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ja selgitas täiendavalt, et soovib oma kaebusega ette valmistada kahju hüvitamise kaebust, sest solvati tema inimväärikust. Ida Politseiprefektuuri esindaja Anu Pärtel jäi samuti kirjaliku vastuse juurde ja leidis, et kaebaja väited pole tõsikindlat tõendust leidnud. KOHTU PÕHJENDUSED Arestimajades kinnipeetavatele isikutele tervishoiuteenuste osutamise korda ja ulatust reguleerib siseministri 01.12.2000 määrusega nr. 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“. Selle § 15 lg. 1 p. 3 annab arestimajas olevale isikule õiguse saada arstiabi ning ravimeid. Sama eeskirja § 6 p. 3 ja § 13 lg.1 ja 3 sätestatu kohaselt tuleb arestimajja vastuvõetavat isikut küsitleda terviseseisundi kohta ja teha talle tervisekontroll ning arestimaja ametnikel ja teenistujatel lasub ka kohustus osutada kinnipeetavale esmaabi ja kutsuda vajadusel kiirabi. Narva arestimaja velskri arvestusraamatu 1 1 väljavõtte (t.l. 37-41) kohaselt tehti P. T saabumisega seonduv tervisekontroll nii 10.01.2008 kui ka 05.02.
4. Kummalgi korral ta mingeid kaebusi ei esitanud. 07.02.2008 on velsker teinud raamatusse kolm kannet, viimane neist kell 13.
5. P. T nime vastuvõtul viibinud isikute hulgas ei ole ja tema järgmine pöördumine arstiabi saamiseks nähtub alles 11.02.2008 kell 10.45 tehtud kandest. Siis on P. T kaevanud valu üle kõhus ja saanud ravimeid. 12.02.2008 koostatud kiirabikaart nr. 532 (t.l. 43) kinnitab, et sel päeval kell 20.54 on kaebajale kutsutud kiirabi, ta on kiirabitöötajatel kaevanud valu kõhus ning saanud ravimeid ja soovituse pöörduda raviarsti poole. Tema tervisliku seisundi kohta kaardile tehtud märked ei viita kriitilisele olukorrale ning raviasutusse paigutamist pole vajalikuks peetud. Seega tõendavad dokumendid, et P. T osutati Narva arestimajas viibimise ajal „Arestimaja sisekorraeeskirja“ kohast arstiabi ja tema elu polnud ohus. Kohtuistungil selgitas P. T, et hootiste valudega krooniline soolestiku põletik on tal juba alates aastast 2005, kuid 07.02.2008 hommikul, kui toimus registreerumine velskri vastuvõtule valu ei olnud, see tekkis lõuna paiku, kestis umbes kaks tundi ja tekkis uuesti alles 11.02.2008 (t.l. 6769). Nende selgitustega lükkas kaebaja tegelikult ümber oma kaebusesse kirjutatud väite, et ametiisiku käitumise tõttu pidi ta neli päeva väljakannatamatu valu käes vaevlema. Arstiabita jätmise kohta esitatu tõepärasuse seavad kahtluse all ka kaebaja kohtuistungil antud seletustega (t.l. 67 ja 69) kinnitatud asjaolud, et ta ei pöördunud pärast väidetavat P. A keeldumist oma terviseprobleemidega ühegi teise arestimajas tööl olnud politseiametniku poole ega ei registreerunud järgnevatel päevadel velskri vastuvõtule. Lisaks arstiabita jätmise süüdistusele on P. T esitanud väite, et Narva arestimaja juhtivkonstaabel P. A solvas teda teiste isikute juuresolekul ning tekitas võtmega lüües laubale nähtava kriimustuse. Neid väiteid tõendab ta teiste kinnipeetavate kirjalike avaldustega (t.l. 8-11 ja 60). P. A ise sellist käitumist eitab (t.l. 44) ning mistahes konflikt toimumist tema ja P. T vahel ei kinnita ka arestimaja töötajate seletused ja raportid (t.l. 45-48). Kuna kõik viimatinimetatud on eeldatavalt P. A alluvad, võib nende esitatu olla kallutatud. Samuti ei pruugi erapooletud ega tõesed olla arestimajas kinnipidamisel viibivate isikute poolt kinnipidamisasutuse ametiisiku vastu antud ütlused. Mistahes vigastuste üle ei ole P. T velskrile ja kiirabitöötajatele kurtnud ja neid pole kummalgi juhul ka tuvastatud (t.l. 41-43). Seega puuduvad kaebaja väidetava sõnalise ja kehalise väärkohtlemise kohta usutavad tõendid ning kohtul pole piisavalt kindlat alust, et tunnistada politseiametnik P. A vastav tegevus õigusvastaseks. Ka omab siinkohal mõningat tähendust asjaolu, et kirjaliku kaebuse väidete ja taotluste (t.l. 2-4) ning kohtuistungil antud seletuste (t.l. 69) kohaselt on P. T üheks eesmärgiks jätkuvalt soov saavutada P. A vastutusele võtmine. See distsiplinaarmenetluse korras lahendatav eesmärk ei kuulu halduskohtu pädevusse ja pole arvestatav tuvastamisnõude rahuldamise alus, sest teenib avalikku huvi ega taga kuidagi kaebaja enda väidetavalt rikutud õiguste taastamist. Eeltoodust tulenevalt jääb P. T kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse esitaja on kohtumäärustega 80 krooni suuruse riigilõivu tasumisest täies ulatuses vabastatud (t.l. 20). Ida Politseiprefektuur oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ei ole (t.l. 69). Seega jääb kaebaja riigilõiv riigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 2 2