3-08-227/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2008, Jõhvi 3-08-227 A. G kaebus Narva Linnavolikogule ettekirjutuse tegemiseks
2. aprill 2008 A. G esindaja Aleksandr Gamazin ning Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavaraja majandusameti esindajad Julia Tuštšenko ja Irina Geveller Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 22.09.2003 sõlmiti SA Narva Linnaelamu ja Valentin Kiselevi vahel üürileping Narva linnas Pähklimäe 7-81 asuva eluruumi kasutamise kohta (t.l. 50) 14.11.2005 esitas Valentin Kiselev Narva Linnavara- ja majandusametile teadaande ning palus määrata eluruum avalikule enampakkumisele (t.l. 49). 06.12.2005 selgitas Linnavara- ja majandusamet Valentin Kiselevile ja tema eestkostja A. G munitsipaaleluruumide võõrandamise korda ning teatas, et kui Narva Linnavalitsus võtab vastu otsuse eluruumi avalikul enampakkumisel erastamise kohta, teavitatakse sellest täiendavalt (t.l.48). 19.07.2006 vormistas SA Narva Linnaelamu Pähklimäe 7-81 üürilepingu A. G nimele (t.l. 79). 10.12.2007 pöördus A. G koos mitme teise isikuga Narva Linnavolikogusse palvega ette valmistada ja panna volikogu istungi päevakorda küsimus nende poolt üüritavate munitsipaaleluruumide müümiseks hinnakoefitsiendiga „3“ (t.l. 9). 04.01.2008 teatas Narva Linnavolikogu avaldajate esindajale oma 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustele nr. 34/63 ja 45 viidates, et võõrandamine saab toimuda vaid vastavuses volikogu poolt kehtestatud korrale ja asjakohase eelnõu peab ette valmistama Narva Linnavalitsus (t.l. 17). 05.02.2008 esitas A. G Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus et Narva Linnavolikogu kohustataks vastu võtma otsust tema poolt üüritud eluruumi otsustuskorras 1 võõrandamiseks hinnakoefitsiendiga „3“. Haldusmenetluse seaduse § 3 lg. 1, § 64 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3 tuginedes leidis kaebaja, et põhiseaduse § 12 sätestatud põhimõtte rikkumise peab volikogu taastama ise ilma täitevorgani tegevusele viitamata. Seejuures osundas ta asjaolule, et otsused korterite müügist V.B ja I. K võeti vastu aselinnapea aruande alusel ning linnavalitsus ja linnavaraamet neid ette ei valmistanud. Veel väitis kaebaja, et eluruumi müümisest keeldumisega rikub Narva Linnavolikogu õigust võrdsusele ning õigust omandada korter hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Narva Linnavolikogu ning Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti ühises kirjalikus vastuses (t.l.37-41) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebaja poolt üüritav eluruum pole erastamise objektiks, tegemist on linnale kuuluva varaga, millega omanik toimib oma suva järgi ja lisati, et üürileping on alates 19.07.2006 küll kaebaja nimel, kuid taotluse eluruumi võõrandamiseks on esitanud selle endine üürnik. Seejuures leiti, et kaebaja subjektiivseid õigusi pole rikutud, kuna tema poolt viidatud ega muud õigusnormid ei näe ette õigust nõuda üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist, samuti ei tulene neist õigusaktidest Narva linnale võõrandamise kohustust. Veel viidati kohtuliku kontrolli piiratud ulatusele ning märgiti, et väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei tekita kaebajale õiguspärast ootust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohtuistungil täpsustas kaebaja esindaja Aleksandr Gamazin kaebuse nõuet paludes kohustada Narva Linnavolikogu panema istungile kaebaja poolt hõivatud munitsipaaleluruumi otsustuskorras võõrandamise küsimus, jäi muus osas kaebuse juurde ning esitas kokku 1580 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Ta selgitas, et kaebaja ei vaidlusta linnavalitsuse tegevust vaid talle 04.01.2008 antud sisulist äraütlemist ja soovib, et arutataks õiguskantsleri seisukohta, kus käsitleti võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Täiendavalt viitas ta haldusmenetluse seaduse § 54 rikkumisele volikogu poolt. Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindajad jäid samuti kirjalikult esitatu juurde ja märkisid ära, et kaebaja pole esitanud taotlust eluruumi soetamiseks, tema 28.09.2007 pöördumise ajal aga varasem kord enam ei kehtinud. KOHTU PÕHJENDUSED Narva linnale kuuluvate eluruumide võõrandamist reguleerib Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr. 61/47 kehtestatud ning 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustega nr. 34 ja 61/47 muudetud „Narva Linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“. Selle korra punktide 112 ja 112’ kohaselt on eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks linnavara- ja majandusamet, kes on kooskõlastatult linnavalitsuse eluasemekomisjoniga kohustatud kehtestama ka võõrandatavate eluruumide järjekorra ja tähtajad. Selle ametiasutuse vastustajana kaasamisega andis halduskohus kaebajale võimaluse kaebuse nõude laiendamiseks. Kuigi kaebaja täpsustas esindaja vahendusel mitu korda oma taotlust (t.l. 55-56, 75 ja 82), ei nõustunud ta pöörama oma nõuet Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti vastu (t.l. 83). Seepärast ei saa halduskohus arutleda selle üle, kas tema teiste isikutega ühiselt esitatud pöördumised volikogu poole (t.l. 9 ja 80-81) said üldse olla kohaseks aluseks eluruumi otsustuskorras võõrandamise menetluse alustamisel ja miks pole küsimust veel lahendatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg. 1 p. 6 kohaselt on valla- või linnavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevuses. Tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille osas ei või keegi teine peale Narva Linnavolikogu otsustada, missugustel tingimustel saab Narva linnale kuuluvaid eluruume võõrandada. Kuni Narva Linnavolikogu ei ole kehtestatud korda vastava õigusaktiga muutnud, kehtib see ka ta enda suhtes ja tal pole mingit õiguslikku alust menetleda 2 munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimusi muul viisil, kui läbi võõrandamise korraldaja. Selliselt on linnavolikogu esimees 04.01.2008 koostatud kirjas kaebaja esindajale ka selgitanud (t.l. 17). Kuna A. G pole asjaomasele ametiasutusele eluruumi otsustuskorras võõrandamise taotlust üldse esitanudki ja tema teiste isikutega ühisele pöördumisele antud vastus lähtub Narva linnas kehtivast korrast, ei ole tal võimalik väita, et Narva Linnavolikogu on tema poolt üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel käitunud õigusvastaselt või olnud tegevusetu. Kirjalikus kaebuses ei viita A. G ühelegi õigusaktile, milles sätestatu annaks talle õiguse nõuda tema poolt üüritava eluruumi võõrandamist. Kaebuse väidete aluseks olevas õiguskantsleri seisukohas (t.l. 5-8) on tuvastatud, et tema poolt üüritud eluruum ei ole eluruumide erastamise seaduses märgitud erastamise objekt ja kohtuistungil viitas tema esindaja üksnes asjaolule, et teistele isikutele on eluruume võõrandatud (t.l. 83). Kuna eluruumi võõrandamisele kohustav õigusakt puudub, ei saa tugineda ka kaebuses viidatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3, millised sätestavad üldise kohustuse tagada igaühe seaduslikud õigused ja vabadused ning järgida oma kohustuste täitmisel seadusi ega anna kellelegi mingeid konkreetseid subjektiivseid õigusi. Kaebuse väidete kohaselt on A. G eesmärgiks omandada eluruum talle sobiva hinnaga. Otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramist reguleerib „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ lisas 1 kehtestatud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise kord“. Kaebaja esialgses nõudes märgitud koefitsent 3 tulenes selle korra varem kehtinud redaktsiooni punktist 2.1, millises oli kehtestatud avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghinna määramine. Kuni 26.10.2006 kehtis ka punkt 4, mis lubas otsustuskorras võõrandatava eluruumi alghinna samuti määrata Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr. 198 kehtestatud korra ja selle alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse õigusaktide järgi. Käesoleval ajal on otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramine reguleeritud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise korra“ punktis 3 kolmel erineval viisil. Kuna kaebaja kasutuses olev eluruum pole eluruumide erastamise seaduse kohaseks erastamise objektiks ning kaebaja ei ole enne 08.07.2004 esitanud avaldust selle määramiseks avalikule enampakkumisele, saab võimalik olla vaid punktis 3.2 kehtestatu, mille kohaselt määratakse müügihind eksperthinnangu alusel või muul viisil. Millisel täpselt ja kuna ühte või teist varianti kasutada, pole täpsustatud ja seega on volikogul võimalik igal konkreetsel juhul kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta aluseks eksperthinnang või midagi muud. A. G nõue rajaneb väitele, et Narva Linnavolikogu rikub tema põhiseaduse § 12 tulenevat õigust võrdsusele ja kaebaja on seisukohal, et eluruum tuleb talle võõrandada teiste isikute puhul kohaldatud hinnaga. Seejuures nimetab ta nelja isiku nime ja on esitanud kaks Narva Linnavolikogu otsust oma sõnade kinnituseks (t.l. 12-16). Põhiseaduse eelnimetatud paragrahv kehtestab esimeses lõikes, et kõik on seaduse ees võrdsed ja mistahes asjaoludest tulenev diskrimineerimine on keelatud. Oma sisult tähendab see põhiõigus, et võrdseid kaitstakse ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Sellisest põhimõttest kõrvale kaldumine on küll võimalik, kuid see ei saa olla meelevaldne, vaid peab rajanema mõistlikul põhjendusel. „Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra“ punktis 111 kehtestatu järgi on eluruumi otsustuskorras võõrandamine võimalik kahel teineteisest erineval alusel. Nende kohaselt võib eluruumi otsustuskorras võõrandada selle üürnikule põhjusel, et see pole linnale oma kohustuste täitmiseks enam vajalik või siis mistahes isikule linna huvidest lähtuvalt. Mõlemas kaebusele lisatud otsuses määrati müügihind Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr. 198 ja Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määruse nr. 6/9 alusel ning põhjendustest nähtub, et tegemist oli võõrandamisega linna huvides. V. B eluruumi võõrandamist põhjendati vajadusega tema kui linnale olulise spetsialisti järele, Igor Kuzmini puhul aga lähtuti soovist kindlustada eluruumiga edukas 3 sportlane, kes hoiab ja kujundab oma sportlike saavutustega linna head mainet. Otsustest on võimalik aru saada, et just need asjaolud on kaasa toonud ka soodsa müügihinna kehtestamise. Kaebaja suhtes aga pole keegi nimetanud midagi, millest lähtuvalt peaks Narva linn olema huvitatud talle eluruumi võõrandamisest ja tema ainsaks põhjenduseks on eespool juba nimetatud asjaolu, et teised isikud said eluruumi omandada. Lisaks on esimesena nimetatud otsus vastu võetud veel enne kui 26.10.2006 jõustus praegu kehtiv kord, teisel juhul aga võõrandati asustamata eluruum. Seega on tegemist erinevate asjaoludega, mis viitab sellele, et tegemist pole võrdset kohtlemist nõudvate võrdväärsete isikute ja olukordadega. Isegi juhul, kui käsitleda kaebaja poolt allkirjastatud mitme isiku ühiseid pöördumisi tema eluruumi võõrandamise taotlusena ja lugeda mõlemad viidatud võõrandamise juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul mõistlikud põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Lisaks on oluline, et ka kaebaja väidetega nõustumine ei võimalda kaebust rahuldada, sest sellisel juhul oleks tegemist volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei saa tekitada kelleski õiguspärast ootust ega anda alust nõuda, et tema puhul samasuguselt toimitaks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 1 kohaselt on kohalik omavalitsus õigustatud ja kohustatud kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ja lõplikult korraldama ja otsustama. Seda, et kohalik omavalitsus tegutseb oma vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning muude kohaliku elu küsimiste otsustamisel ja korraldamisel iseseisvalt, sätestavad ka põhiseaduse § 32 ja §
4. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ta üldse soovib oma eluruume võõrandada ja halduskohus ei saa talle ette kirjutada kohustust seda teha ega määrata kellele ja millistel tingimustel tuleb eluruum võõrandada. Samuti ei ole seaduseandja andnud halduskohtule õigust korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu tööd. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 44 lg. 1 kohaselt on selleks pädevad vaid volikogu esimees või tema asendaja ja volikogu töökorra kehtestab volikogu ise. Kuna sama seaduse § 40 järgi on volikogu töö vormiks istung, ei saa käesoleva asja lahendamisele omada mingit tähendust asjaolu, et kolm Narva Linnavolikogu liiget on kaebaja esindaja poolt koostatud pöördumisele kirjutanud nõusoleku toetada kaebaja taotlust (t.l. 76-78). Narva Linnavolikogu 20.04.2006 määrusega nr. 16 kehtestatud „Narva Linnavolikogu töökorra“ § 4 lg. 3 p. 1 sätestatu võimaldab igal volikogu liikmel teha ettepanekuid istungil arutatavate küsimuste kohta otse volikogule ja kohtu vahendusel pole see võimalik. Kohatud on ka viited kohaliku omavalitsuse seaduse § 3 p. 7 ja haldusmenetluse seaduse § 54, sest eluruumi võõrandamine pole käsitletav avaliku teenuse osutamisena ning kaebaja suhtes pole seni veel ühtegi haldusakti, teiste isikute kohta antuid aga ei ole selles kaebuses vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt jääb A. G kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindaja õigusabi menetluskulude hüvitamise nõuet ei esitanud (t.l 84) jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4