3-08-223/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2008, Jõhvi 3-08-223 G. F kaebus Narva Linnavolikogule ettekirjutuse tegemiseks
2. aprill 2008 G. F esindaja Aleksandr Gamazin ning Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavaraja majandusameti esindajad Julia Tuštšenko ja Irina Geveller Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 21.03.2003 sõlmiti SA Narva Linnaelamu ja G. F vahel üürileping Narva linnas Malmi 3-36 asuva eluruumi kasutamise kohta, 15.02.2006 pikendasid pooled lepingu tähtaega kuni 24.08.
4. (t.l. 50-52) 20.02.2006 esitas G. F Narva Linnavara- ja majandusametile avalduse, milles ta soovis selle eluruumi välja osta (t.l. 49). 01.03.2006 teatas Linnavara- ja majandusamet, et avaldust pole võimalik rahuldada, sest puuduvad vastavate kohaliku omavalitsuse organite otsused (t.l.48). 10.12.2007 pöördus G. F koos mitme teise isikuga Narva Linnavolikogusse palvega ette valmistada ja panna volikogu istungi päevakorda küsimus nende poolt üüritavate munitsipaaleluruumide müümiseks hinnakoefitsendiga „3“ (t.l. 9). 04.01.2008 teatas Narva Linnavolikogu avaldajate esindajale oma 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustele nr. 34/63 ja 45 viidates, et võõrandamine saab toimuda vaid vastavuses volikogu poolt kehtestatud korrale ja asjakohase eelnõu peab ette valmistama Narva Linnavalitsus (t.l. 17). 05.02.2008 esitas G. F Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus et Narva Linnavolikogu kohustataks vastu võtma otsust tema poolt üüritud eluruumi otsustuskorras võõrandamiseks hinnakoefitsendiga „3“. Haldusmenetluse seaduse § 3 lg. 1, § 64 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3 tuginedes leidis kaebaja, et põhiseaduse § 12 sätestatud põhimõtte rikkumise peab volikogu taastama ise ilma täitevorgani tegevusele viitamata. 1 Seejuures osundas ta asjaolule, et otsused korterite müügist V. B ja I. K võeti vastu aselinnapea aruande alusel ning linnavalitsus ja linnavaraamet neid ette ei valmistanud. Veel väitis kaebaja, et eluruumi müümisest keeldumisega rikub Narva Linnavolikogu õigust võrdsusele ning õigust omandada korter hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Narva Linnavolikogu ning Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti ühises kirjalikus vastuses (t.l.38-42) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebaja poolt üüritav eluruum pole erastamise objektiks ja tegemist on linnale kuuluva varaga, millega omanik toimib oma suva järgi. Seejuures leiti, et kaebaja subjektiivseid õigusi pole rikutud, kuna tema poolt viidatud ega muud õigusnormid ei näe ette õigust nõuda üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist, samuti ei tulene neist õigusaktidest Narva linnale võõrandamise kohustust. Veel viidati kohtuliku kontrolli piiratud ulatusele ning märgiti, et väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei tekita kaebajale õiguspärast ootust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohtuistungil täpsustas kaebaja esindaja Aleksandr Gamazin kaebuse nõuet paludes kohustada Narva Linnavolikogu panema istungile kaebaja poolt hõivatud munitsipaaleluruumi otsustuskorras võõrandamise küsimus, jäi muus osas kaebuse juurde ning esitas kokku 1580 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Ta rõhutas, et kaebaja ei soovi muud kui, et volikogu kõrvaldaks põhiseaduse § 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ja arutaks tema küsimust samadel alustel nagu V.B, I., I. Popovi ja J.J puhul. Seejuures ta leidis, et volikogu on iseseisev organ, mis ei saa olla sõltuvuses täitevorganist, tehtud vead saab ta ka oma kantselei abiga kõrvaldada või anda selleks korralduse täitevorganile. Täiendavalt viitas ta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 7 ja haldusmenetluse seaduse § 3 lg. 2 ja §
5. Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindajad jäid samuti kirjalikult esitatu juurde ja esitasid 3400 krooni suuruse õigusabi kulu hüvitamise nõude. KOHTU PÕHJENDUSED Narva linnale kuuluvate eluruumide võõrandamist reguleerib Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr. 61/47 kehtestatud ning 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustega nr. 34 ja 61/47 muudetud „Narva Linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“. Selle punktide 112 ja 112’ kohaselt on eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks linnavara- ja majandusamet, kes on kooskõlastatult linnavalitsuse eluasemekomisjoniga kohustatud kehtestama ka võõrandatavate eluruumide järjekorra ja tähtajad. Selle organi vastustajana kaasamisega andis kohus kaebajale võimaluse kaebuse nõude laiendamiseks. Kuigi kaebaja täpsustas oma esindaja vahendusel kahel korral kaebuse taotlust (t.l. 81 ja 93), pole ta soovinud pöörata oma nõuet Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti vastu. Sellest tulenevalt ei saa halduskohus arutleda selle üle, kas tema poolt 20.02.2006 esitatud avaldusele (t.l. 49) 01.03.2006 antud vastus (t.l. 48) on õiguspärane ja missugusel põhjusel on küsimus ikka veel lahendamata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg. 1 p. 6 kohaselt on valla- või linnavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevuses. Seega on tegemist kohaliku elu küsimusega, mille osas ei või keegi teine peale Narva Linnavolikogu otsustada, missugustel tingimustel saab Narva linnale kuuluvaid eluruume võõrandada. Niikaua, kuni Narva Linnavolikogu ei ole kehtestatud korda vastava õigusaktiga muutnud, kehtib see ka tema suhtes ja tal pole mingit õiguslikku alust menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimusi muul viisil, kui läbi võõrandamise korraldaja. Täpselt nii on linnavolikogu esimees 04.01.2008 koostatud kirjas kaebaja esindajale ka selgitanud (t.l. 17). Kohtutoimikusse on esitatud ainult üks Narva Linnavolikogule eluruumide võõrandamise küsimuses esitatud põõrdumine, millele on muude hulgas alla kirjutanud ka kaebaja (t.l. 9). Kuna sellele pöördumisele on eelnimetatud kirjaga kohaselt vastatud, ei ole G. F võimalik väita, et Narva Linnavolikogu on tema 2 poolt üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel käitunud õigusvastaselt või olnud lihtsalt tegevusetu. Kirjalikus kaebuses pole G. F viidanud ühelegi õigusaktile, milles sätestatu annaks talle õiguse nõuda tema poolt üüritava eluruumi võõrandamist. See eluruum pole eluruumide erastamise seaduses märgitud erastamise objekt (t.l. 6 ja 91) ja kohtuistungil viitas tema esindaja üksnes kohaliku omavalitsuse mõistet sätestavale kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1 ning asjaolule, et teistele isikutele on eluruume võõrandatud (t.l. 91-92). Kuna eluruumi võõrandamisele kohustav õigusakt puudub, ei ole asjakohased ka kaebuses viidatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3, millised sätestavad üldise kohustuse tagada igaühe seaduslikud õigused ja vabadused ning järgida oma kohustuste täitmisel seadusi ega kehtesta mingeid konkreetseid subjektiivseid õigusi. Antud juhul ei ole aga küsimus selles, et kaebajale üldse keeldutakse eluruumi võõrandamisest ja tegelikult käib vaidlus üksnes selle müügihinna üle (t.l. 93). Otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramist reguleerib „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ lisas 1 kehtestatud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise kord“. Kaebaja esialgses nõudes märgitud koefitsent 3 tulenes selle varem kehtinud redaktsiooni punktist 2.1, millises oli kehtestatud avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghinna määramise kord. Kuni 26.10.2006 kehtis ka punkt 4, mis lubas otsustuskorras võõrandatava eluruumi alghinna samuti määrata Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr. 198 ja selle alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse õigusaktide järgi. Käesoleval ajal on otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramine reguleeritud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise korra“ punktis 3 kolmel erineval viisil. Kuna kohtuvaidluse põhjuseks olev eluruum pole eluruumide erastamise seaduse kohaseks erastamise objektiks ning kaebaja ei ole enne 08.07.2004 esitanud avaldust selle määramiseks avalikule enampakkumisele (t.l. 91 ja 92), saab arvesse tulla vaid punktis 3.2 kehtestatud võimalus, mille kohaselt määratakse müügihind eksperthinnangu alusel või muul viisil. Millisel täpselt ja kuna ühte või teist varianti kasutada, pole täpsustatud ja seega on volikogul võimalik igal konkreetsel juhul kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta aluseks eksperthinnang või midagi muud. G. F on oma nõude rajanud väitele, et Narva Linnavolikogu rikub tema põhiseaduse § 12 tulenevat õigust võrdsusele ja on seisukohal, et tema poolt üüritud eluruumi võõrandamisel tuleb lähtuda samasugusest hinnast nagu teistegi isikute puhul. Seejuures tugineb kaebaja neljale Narva Linnavolikogu otsusele (t.l. 12-16 ja 82-84), milledes kõigis määrati müügihind Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr. 198 ning Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määruse nr. 6/9 alusel. Põhiseaduse nimetatud paragrahv kehtestab esimeses lõikes, et kõik on seaduse ees võrdsed ja mistahes asjaoludest tulenev diskrimineerimine on keelatud. Oma sisult tähendab see põhiõigus, et võrdseid kaitstakse ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Sellisest põhimõttest kõrvale kaldumine on küll võimalik, kuid see ei saa olla meelevaldne, vaid peab rajanema mõistlikul põhjendusel. „Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra“ punktis 111 kehtestatu järgi on eluruumi otsustuskorras võõrandamine võimalik kahel teineteisest erineval alusel. Nende kohaselt võib eluruumi otsustuskorras võõrandada selle üürnikule põhjusel, et see pole linnale oma kohustuste täitmiseks enam vajalik või siis mistahes isikule linna huvidest lähtuvalt. Kaebusele lisatud otsuste (t.l. 12-16) põhjendustest nähtub, et mõlemal juhul on tegemist võõrandamisega linna huvides. V. B eluruumi võõrandamist põhjendati vajadusega tema kui linnale olulise spetsialisti järele, Igor Kuzmini puhul aga lähtuti soovist kindlustada eluruumiga edukas sportlane, kes hoiab ja kujundab oma sportlike saavutustega linna head mainet. Otsustest on võimalik aru saada, et just need asjaolud on kaasa toonud ka soodsa müügihinna kehtestamise. Kaebaja suhtes aga pole keegi nimetanud midagi sellist, millest lähtuvalt võiks Narva linn üldse olla 3 huvitatud talle eluruumi võõrandamisest ja tema ainsaks põhjenduseks on eespool juba nimetatud asjaolu, et teised isikud said eluruumi omandada. Lisaks on esimesena nimetatud otsus vastu võetud veel enne kui 26.10.2006 jõustus praegu kehtiv kord, teisel juhul aga võõrandati asustamata eluruum. Kohtuistungil kaebaja esindaja poolt täiendavalt esitatud otsustes (t.l. 82-84) on võõrandamist samuti linna huviga põhjendatud ja selgub, et mõlemad eluruumi ostnud isikud olid varem omandireformi õigustatud subjektile tagastatud hoones asuvatate eluruumide üürnikud. Seetõttu oli neile soodsa müügihinna kohaldamiseks olemas igati mõistlik põhjus, sest eluruumi ostueesõigusega erastamise õigusest jäid nad ilma endast mitteolenevatel asjaoludel. Õiguskantsleri poolt tuvastatu kohaselt (t.l. 6) omas ka kaebaja vastavat õigust, kuid tunnistati sellest loobunuks ostu-müügilepingust kõrvale hoidmise tõttu. Seega viitavad kõigi nende otsuste põhjendused ükstesest oluliselt erinevatele asjaoludele ja kinnitavad, et tegemist pole võrdväärsete isikute ja olukordadega, mis nõuavad võrdset kohtlemist. Isegi siis, kui lugeda kõik need võõrandamise juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul mõistlikud põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Ka kaebaja väidetega nõustumine ei võimalda kaebust rahuldada, sest sellisel juhul oleks tegemist volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei saa tekitada kelleski õiguspärast ootust ega anda alust nõuda, et tema puhul samasuguselt toimitaks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 1 kohaselt on kohalik omavalitsus õigustatud ja kohustatud kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ja lõplikult korraldama ja otsustama. Seda, et kohalik omavalitsus tegutseb oma vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning muude kohaliku elu küsimiste otsustamisel ja korraldamisel iseseisvalt, sätestavad ka põhiseaduse § 32 ja §
6. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ta üldse soovib oma eluruume võõrandada ja halduskohus ei saa talle ette kirjutada kohustust seda teha ega määrata kellele ja millistel tingimustel tuleb eluruum võõrandada. Samuti ei ole seaduseandja andnud halduskohtule õigust korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu tööd. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 44 lg. 1 kohaselt on selleks pädevad vaid volikogu esimees või tema asendaja ja volikogu töökorra kehtestab volikogu ise. Kuna sama seaduse § 40 järgi on volikogu töö vormiks istung, ei saa käesoleva asja lahendamisele omada mingit tähendust asjaolu, et neli Narva Linnavolikogu liiget on kaebaja esindaja poolt koostatud pöördumisele kirjutanud oma nõusoleku kaebaja taotluse toetamise kohta (t.l. 85-88). Narva Linnavolikogu 20.04.2006 määrusega nr. 16 kehtestatud „Narva Linnavolikogu töökorra“ § 4 lg. 3 p. 1 sätestatu võimaldab igal volikogu liikmel teha ettepanekuid istungil arutatavate küsimuste kohta ja kohtu vahendusel ei saa neid esitada. Asjakohatud on ka viited kohaliku omavalitsuse seaduse § 3 p. 7 ja haldusmenetluse seaduse § 64, sest eluruumi võõrandamine pole käsitletav avaliku teenuse osutamisena ning kaebaja suhtes pole seni veel antud haldusakti, mida muuta või kehtetukls tunnistada, teiste isikute kohta antuid aga ei ole selles kaebuses vaidlustatud. Üldse arusaamatuks jäi kaebuse väide selle kohta, et rikutakse kaebaja õigust omandada eluruum hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Kohtuistungil ei osanud kaebaja esindaja väidet põhjendada (t.l.92) ja ükski asjakohane õigusakt sellist tingimust ei sisalda. Eeltoodust tulenevalt jääb G. F kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindaja õigusabi kulu tegelikku kandmist kinnitavat maksedokumenti ei esitanud (t.l 89 ja 93) jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4